Saage tuttavaks, Euroopa president

Kes on hiljuti hiljuti varjamatult ebademokraatlikult ametisse määratud Euroopa Liidu esimene president, rahvusvahelise meedia väitel pühendunud kristlane Herman van Rompuy, kelle ametiaeg algab 1. jaaniaril 2010? Mida tema tegevusest oodata? Milliseid märgilise tähendusega on just tema valimine Euroopa Liidu presidendiks? Alltoodud artikkel pakub neile küsimustele väga tähendusrikkaid ja kahjuks sugugi mitte rõõmustavaid vastuseid.

Herman Van Rompuy. Harjuge selle nimega. Ta on esimene Euroopa Liidu president, mis Lissaboni leppe ratifitseerimise järel kõigi 27 EL liikmesriigi poolt novembri alguses muutus tõeliseks Euroopa Ühendriikideks.

Euroopa president pole valitud; ta määrati salajasel kohtumisel kõigi 27 liikmesriigi valitsusjuhtide poolt. Nad valisid endi hulgast. Herman Van Rompuy on Belgia peaminister. Ma tunnen teda ajast, mil ta oli just alustamas – vastumeelselt – oma poliitilist karjääri.

Mõistmaks Hermanit tuleb mõista Belgiat, Lääne-Euroopa väikeriiki ja EL-i prototüüpi. Belglasi ei eksisteeri rahvusena. Belgia on tehislik riik, loodud rahvusvaheliste jõudude poolt 1830-ndal aastal poliitilise kompromissi ja eksperimendina. Riik koosneb kuuest miljonist hollandlasest, kes elavad riigi põhjapoolses osas Flandrias ja neljast miljonist prantslasest, kes elavad lõunapoolses Valloonias. Belgia hollandlased, keda nimetatakse flaamideks, eelistaks olla osa Hollandist, nagu nad olid kuni 1830-nda aastani, Belgia prantslased, keda nimetatakse valloonideks, eelistaks liituda Prantsusmaaga. Selle asemele sunnitakse neid elama koos ühes riigis.

Belglastele ei meeldi nende riik. Nad põlastavad seda. Nad ütlevad, et see ei esinda mitte midagi. Pole olemas Belgia patrioote, kuna keegi ei taha surra lipu eest, mis ei esinda mitte midagi. Kuna Belgia ei esinda mitte midagi, siis multikulturalismi ideoloogid armastavad Belgiat. Nad ütlevad, et ilma patriotismita ei ole sõdu ja maailm oleks parem paik. Nagu John Lennon laulis: „kujutage ette, pole riike – seda polegi raske teha – mitte midagi, mille nimel tappa või surra, ja pole ka religioone.”

1957. aastal olid Belgia poliitikud Euroopa Liidu hälli ääres. Nende eesmärk oli muuta kogu Euroopa Suureks Belgiaks, et sõjad Euroopa rahvaste vahel poleks enam võimalikud, kuna poleks rahvaid, vaid need oleks sulandatud tehislikku superriiki.

Lähemal vaatlusel selgub siiski, et Euroopa laboratooriumil Belgial puudub muudki lisaks patriotismile. Seal puudub ka demokraatia, õigusriik ja poliitiline moraal. 1985. aastal kirjutas kadunud flaami filosoof Lode Claes (1913-1997) oma raamatus De Afwezige Meerdeheid (Enamuse puudumine), et ilma identiteedita ja tõelise rahvusliku tunnetuseta ei saagi olla demokraatiat ja moraali.

Üks inimene, kes oli dr. Claesi teesidest sügavalt mõjutatud, oli noor poliitik nimega Herman Van Rompuy. 1947. aastal sündinud konservatiivne katoliiklane Van Rompuy oli 1980-ndate keskel Flaami Kristlik-Demokraatliku partei noorteorganisatsioonis aktiivne liige. Ta kirjutas raamatuid ja artikleid traditsioonilistest väärtustest, religiooni rollist, sündimata elu kaitsest, Euroopa kristlikest juurtest ja vajadusest seda kaitsta. Belgia poliitika ebademokraatlik ja ebamoraalne iseloom oli talle tülgastav ja tekitas teatud mõttes südametunnistuse kriisi. Lode Claes, kes oli pensioneerumas, pakkus Hermanile võimalust võtta üle direktori koht Belgia majandus-rahanduse nädalalehesTrends. Just selles olukorras tutvusin mina Hermaniga. Ta kutsus mind ükspäev lõunale ja küsis, et kui ta võtab vastu pakkumise minna tööle ajakirjandusse, kas ma liituks temaga. Just siis rääkis ta mulle, et kaalub poliitikast lahkumist ja mõtleb võimalike teiste karjäärivõimaluste peale.

Ma ei tea, mis edasi juhtus. Võibolla jõudis uudis tema ülemusteni Kristlik-Demokraatlikus parteis, kust särav majandusmõtleja ja intellektuaal Herman kaalus lahkuda; võibolla tegid nad talle pakkumise, millest ei saanud keelduda. Herman jäi edasi poliitikasse. Temast tehti senaator ja tast sai valitsuse vähemtähtis liige. 1988. aasta sai temast valitseva Kristlik-Demokraatliku partei juht.

Meie teed ristusid taas 1990-ndal, kui Belgia parlament võttis vastu väga liberaalse abordiseaduse. Belgia kuningas Baudouin (1930-1993), kes oli pühendunud katoliiklane ja kannatas tõsiasja all, et ei saanud oma abikaasaga lapsi, ütles oma sõpradele, et „loobub pigem troonist kui kirjutab seadusele alla”. Belgia poliitikud, olles veendunud, et kuningas blufib, ei soovinud, et Belgia rahvas kuninga vastuseisust teada saaks. Ma kirjutasin sellest The Wall Street Journali arvamusküljel ja sain selle eest hurjutada Belgia ajalehes, kus ma tol ajal töötasin, peale vihast telefonikõne Belgia kristlikdemokraatlikult peaministrilt minu peatoimetajale, kes oli selle peaministri varasem pressiesindaja. Mul keelati edaspidi Belgia asjadest välislehtedele kirjutada.

1990-nda aasta aprillis loobuski kuningas abordiküsimuse pärast troonist ja Kristlik-Demokraatlik partei, mida juhtis Herman Van Rompuy, kes oli alati tundnud uhkust selle üle, et on tubli katoliiklane, lasi Euroopa ühe kõige liberaalsema abordiseaduse alla kirjutada ministrite kolleegiumil – protseduur, mis on ette nähtud põhiseaduses puhuks, kui kuningat pole. Siis hääletasid nad kuninga järgmisel päeval tagasi troonile. Ma kirjutasin kogu afäärist uuesti The Wall Street Journalis ja selle eest vallandati mind „ränga väärkäitumise” tõttu. Mõni nädal hiljem kohtusin ma Hermaniga ühe ühise tuttava pulmas. Ma läksin temaga vestlema. Oli näha, et ta tundis end väga ebamugavalt. Ta vältis silmsidet ja lõpetas vestluse esimesel võimalusel. Peale seda pole me kohtunud.

Hermani poliitiline karjäär jätkus. Temast sai Belgia rahandusminister ja asepeaminister, alamkoja spiiker ja lõpuks peaminister. Ta jätkas intellektuaalsete ja intelligentsete raamatute avaldamist, kuid selle asemel, et kaitsta kontseptsiooni headusest asus ta nüüd kaitsma „vähema kurja” kontseptsiooni. Ja ta hakkas haikusid kirjutama.

Kahe aasta eest oli Belgia oma ajaloo sügavaimas poliitilises kriisis. Riik oli lagunemise äärel peale 2003. aasta ülemkohtu otsust, mille kohaselt on Brüsseli-Halle-Vilvoorde (BHV) valimisringkond, kuhu kuulub kakskeelne pealinn Brüssel ja seda ümbritsev hollandikeelne maapiirkond Halle-Vilvoorde, põhiseadusevastane. Ülemkohus käskis parlamendil olukord lahendada. Otsus tuli kaebuse peale, milles hageti, et BHV on põhiseadusega vastuolus ning tuleks jagada kaheks: kakskeelseks Brüsseli ja hollandikeelseks Halle-Vilvoorde ringkonnaks. Selle kaebuse esitas…Herman Van Rompuy, Halle-Vilvoorde flaamlasest elanik.

2003. aastal polnud kristlikud demokraadid aga valitsuses ja Herman oli opositsioonijuht. Tema kaebus oli mõeldud tekitama poliitilisi probleeme Belgia liberaalsele valitsusele, kes keeldus BHV-d jagamast, kuna see oleks kahjustan prantsuskeelsete positsioone ja prantsuskeelsed parteid keeldusid seda tegamast. Flaami Kristlikud-Demokraadid võitsid 2007. aasta juunis üldvalimised, mille põhiteemaks oli lubadus, et valitsusse saades jagavad nad kindlasti BHV valimisringkonna. Hermani kampaania põhines sellel lubadusel, tema partei võitis valimised ja sai suurimaks Flaami parteiks parlamendis.

Belgia poliitiline kriis venis juunist detsembrini, kuna osutus võimatuks kokku panna valitsust, milles osaleks piisavalt flaame ja valloone, nagu nõuab põhiseadus. Flaamid nõudsid, et BHV tuleb jagada nii, nagu ülemkohus käskis, valloonid keeldusid. Lõpuks andsid kristlikud demokraadid järele, taganesid oma lubadusest valijatele ja nõustusid osalema valitsuses ilma BHV-d jagamata. Veelgi hullem, uues valitsuses oli prantsuskeelseid ministreid rohkem kui hollandikeelseid ja sellel puudub flaamide enamuse toetus parlamendis, kuigi flaamid moodustavad riigi rahvastikust 60 protsenti.

Hermanist sai parlamendi spiiker. Sellel ametikohal pidi ta takistama parlamenti ja flaami esindajaid hääletamast seaduse poolt, mis oleks jaganud BHV. Tal õnnestus see kõikvõimalike trikkidega. Ühel päeval lasi ta vahetada istungitesaali uste lukud, et parlament ei saaks koguneda ja seaduse üle hääletada. Ühel teisel korral ei ilmunud ta nädala aega oma kontorisse, et vältida kirja avamist, milles nõuti seaduse päevakorda võtmist. Tema taktika andis tulemusi. 2008. aasta detsembris, kui Belgia peaminister pidi finantsskandaali pärast tagasi astuma, sai Hermanist peaminister prantslaste poolt domineeritud valitsuses, mis ei esinda Belgias enamuses olevat etnilist gruppi. Viimase 11 kuu jooksul on tal õnnestunud osavalt lükata edasi hääletus BHV küsimuses, pikendades sedasi olukorda, mille ülemkohus juba 2003. aastal Hermani enda kaebuse peale põhiseadusvastaseks kuulutas.

Nüüd on Herman liikunud edasi juhtima Euroopat. Nagu Belgia, on ka Euroopa Liit ebademokraatlik institutsioon, kus on vaja salakavalat juhti, kes on võimeline lahti ütlema kõigest, millesse kunagi usuti ja teadma, kuidas suruda oma otsuseid peale rahvale nende tahte vastaselt. Unustage demokraatia, moraal või seaduslikkus, meist paremad teavad, mis meile hea on paremini kui meie ise. Ja Herman on nüüd meist parem. Ta on tulnud pika maa neist aegadest, kui teda tülgastas Belgia stiilis poliitika.

Herman on nagu Saruman, tark võlur Tolkieni Sõrmuste isandast, kes läks üle teisele poole. Kunagi ta hoolis asjadest, millest meie hoolisime. Enam mitte. Ta on ehitanud endale kõrge torni, kust ta meid kõiki valitseb.

Artikkel avaldati algselt portaalis Brussels Journal. Artikli eestikeelne tõlge pärineb portaalist Terve Mõistuse Sündikaat.

TÄHELEPANU! Kogutakse allkirju perekonna institutsiooni kaitseks

Elukultuuri Instituut kutsub üles kirjutama alla Justiitsministeeriumile adresseeritud pöördumisele, millega väljendatakse toetust mehe ja naise abielul rajanevale perekonnamudelile ja vastuseisu mitteabielulisele kooselule seadusliku staatuse andmisele. Pöördumisega saab tutvuda ja sellele allkirja anda leheküljel www.perekond.ee.

Justiitsministeerium ootab kodanike arvamusi ja ettepanekuid mitteabieluliste suhete, sh homopartnerluse seadustamise küsimuses, kuni 1. detsembrini 2009.

Juba varem on samast soost inimeste kooselu registreerimise seadustamise toetuseks allkirjade kogumist alustanud mitmed homoorganisatsioonid.

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.

Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.

Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Lauamängu turuletoomisest möödusid napid paar nädalat, kui raamatupoodidesse ilmus suure triumfiga (kuhjadena kõige nähtavamale kohale) Andrus Kivirähki poolt Jumala nime all avaldatud jutukeste kogumik „Jumala lood“. Raamat sisaldab lugusid, mille avaldamise läbi on Eesti Päevaleht juba viie aasta vältel võimaldanud hr Kivirähkil Jumala ja kristlaste üle irvitamise kirele anduda. Et Eesti Päevaleht on ka ussisõnade mängu peamiseks reklaamijaks, võib arvata, et koostööst saadud nauding on mõlemapoolne.

Vaevalt võib see mõtlevaile inimestele üllatusena tulla, et üleriigilise levikuga päevalehes regulaarselt Jumala kujutamine banaalselt ja labaselt päevapoliitilistel teemadel räuskava debiilikuna solvab kristlasi, kes usuvad, et Jumala nime ei või ilma asjata suhugi võtta, rääkimata Tema nimel rumaluste levitamisest.

Võib kui palju tahes seletada, et kitsarinnalised inimesed ei saa naljast aru vms, ent kultuurne inimene mõistab, et huumori ja teiste kõige sügavamate tõekspidamiste naeruvääristamise vahelt läheb selge piir ning et väärika käitumise eelduseks on hoidumine ka hulgast sellistest tegudest, mis ei ole seadusega keelatud.

Antikristlik programm

Nagu hr Kivirähki endagi sõnad mõista annavad, ei saa tema kristluse vastast tegevust seletada pelgalt labase huumorimeelega, hoolimatusega kaasinimeste suhtes või püüdlusega kas või teiste väärikuse riivamise hinnaga raha kokku kraapida. Nagu saab kinnitust mõne päeva eest ajalehes Postimees avaldatud intervjuust („Kivirähki Jumal kaante vahel“, 3.11), milles Kivirähk nimetab end „Jumala lugudest“ puudutatuna tundvaid inimesi otsesõnu lollideks, on end ateistina määratleva kirjaniku ettevõtmistel põhimõtteliselt sügavam dimensioon. Nimelt, vastates küsimusele, mis siiski ajendas „Jumala lugusid“ kirjutama, ütles hr Kivirähk avameelselt, et tema eesmärgiks on ei miski muu kui Jumala desakraliseerimine.

Muidugi on hr Kivirähk samavõrd võimetu Jumalat desakraliseerima kui inimest dehumaniseerima. Küll aga on tema võimuses aidata kaasa inimeste ja terve ühiskonna lahutamisele pühadusetunnetusest ja nõnda eksistentsi sügavama tähenduse hoomamisest, just nagu on tihti õnnestunud lahutada suur osa ühiskonnast põlatud ühiskonnagruppi kuuluvates kaasinimestes inimsuse nägemisest.

Kahjuks ei ole hr Kivirähki ja hr Künnapi kristlusevastased ettevõtmised ei originaalsed ega isoleeritud. Need kujutavad endast pikki aastakümneid Nõukogude Liidus valitsenud ja (eriti pärast selle lagunemist) Lääne-Euroopas hoogu kogunud trendide matkimist. Nende tegevus on osake sellest samast „pluralismi“ ja „sallivuse“ vaimust, millest kantuna keelas Euroopa Inimõiguste Kohus sügavalt kristliku identiteediga Itaalia avalike koolide klassiruumides krutsifiksi eksponeerimise.

Kristlikust identiteedist lahtiütlemine

Muidugi võiks küsida, miks tahavad mõned aktivistid profaneerida teiste inimeste suhtumist Jumalasse. Vahest on tegu püüdlusega maandada isiklikke komplekse? Hirm kõige üleloomuliku ja selle tähenduse ees oma elus on Nõukogude okupatsiooni tõttu toimunud kultuurikatkestuse ja sellele võrsunud mõtestamata vabaduse kurb, kuid paratamatu tagajärg.

Teiselt poolt on teatud mõttes mõistetav ka hr Kivirähki soov kõneleda Jumalana, sest eks ole kaasaegne ühiskond paljuski seletatav paljude inimeste teadvustatud või teadvustamata püüdlusega asuda Jumala kohale, et olla ise kõige mõõduks ja oma tegemistes absoluutselt sõltumatu.

Milliseks saab üha enam kristlusele selga pöörava Euroopa nägu, seda näitab aeg. Samas võiks igaüks mõelda, milles seisneb meie identiteet eestlaste ja eurooplastena ning mis jääb meie ajaloolisest, kultuurilisest ja vaimsest identiteedist alles, kui sellest kristlus välja juurida. Kas mitte kultuuritult räuskav sovietlus, iseendasse sulgunud riiakas rahvuslus, hoolimatu mateeriakultuslik kapitalism, kõikelubav relativism ja lodev mõtestamata hedonism? Oma identiteedilt kristliku kihi lõpliku mahakraapimise järel võime avastada, et see, mis alt välja tuleb, ei ole kaugeltki nii meeldiv, kui meile on tihti sisendatud.

Lõpetuseks tahaks loota, et ETV ja Kultuurkapital vähemalt teadvustavad, milliste suuremate ideoloogiliste programmidega nad end seovad, kutsudes hr Künnapi tippajal eetris ettekandma oma kristluse-vihast läbiimbunud luuletusi või rahastades Jumala desakraliseerimise eesmärgist lähtuvate „Jumala lugude“ väljaandmist. Loodan, et nad teadvustavad ka kaasnevat vastutust.

Jah, eraldi võetuna tunduvad need väikeste asjadena, kuid nende märgiline tähendus suures pildis on kõike muud kui väike.

Selle teksti jätsid avaldamata nii ajaleht Postimees kui Eesti Päevaleht. Tekst avaldati lõpuks portaalis Delfi.

Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

Varro Vooglaid

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Selle tõsiasja illustreerimiseks võib heita pilgu kasvõi kahele PM-s avaldatud artiklile: lugedes pealkirju „Mardna pooldab inimese õigust taotleda eutanaasiat“ ja „Arst: eutanaasia seadustamine ei saa kõne allagi tulla“võib jääda mulje, et dr Mardna ja dr Oro, kellele viitab sõna „arst“ teises pealkirjas, on eutanaasia seadustamise küsimuses risti vastupidisel arvamusel. Ometi ei ole see nii, kuna neis kahes pealkirjas on eutnaasia all peetud silmas sootuks erinevaid nähtuseid: kui dr Mardna räägib peaasjalikult inimese õigusest keelduda lootusetus tervislikus seisundis kunstlikust elushoidmisest, siis dr Oro peab silmas inimese õigust nõuda, et keegi teine inimene (konkreetsel juhul arst) abistaks teda tema elu lõpetamisel.

Ülalosundatud mõistelised tähenduserinevused on kriitilise tähtsusega. Kunstlikult elu pikendamisest loobumisel ei ole eutanaasiaga kuigi palju pistmist. Inimene, kes keeldub teistkordsest südamesiirdamise operatsioonist või kolmandast kemoteraapiakuurist, ei soorita enesetappu, vaid pigem lepib oma surma paratamatusega. Samuti arst, kes hoidub paranemislootuseta patsiendi palvel ravi rakendamisest või lõpetab selle, mitte ei tapa patsienti, vaid pigem nõustub tema sooviga mitte oma elu kunstlikult pikendada.

Eutanaasia sõna korrektses tähenduses seisneb aga mitte inimesel surra laskmises, vaid tema elu tahtlikus lõpetamises. Nii ei pooldatata eutanaasia seadustamise vastu seistes inimese elu kunstlikku pikendamist vastu tema tahtmist, vaid pigem ollakse vastu aktiivsete või passiivsete meetmete rakendamisele, mis juhinduvad eesmärgist lõpetada inimese elu enne selle loomuliku lõpu saabumist. Järgnevalt toodud argumendid lähtuvad kõik viimatitoodud eutanaasia määratlusest, kuigi ka sellisel on omakorda sisemised alajaotused.

Tapmine ei ole kannatustele kohane lahendus

Hirmujutud pikaleveninud valu ja kannatuste perioodidest, mille leevendamise vajadusega eutanaasiat tihti õigustatakse, on eksitavad. Nagu on kinnitanud üks eutanaasiat pooldav Hollandi arst, dr Peter Admiraal, „on põhimõtteliselt igasugune valu kontrollitav [mistõttu on] eutanaasia valu leevendamise eesmärgil ebaeetiline.“ Vähktõve üle elanud dr Ian Gawler on lisanud, et „paljude aastate jooksul, mil olen surmaga silmitsi seisvate inimestega töötanud, ei ole mul kordagi tulnud rinda pista olukorraga, kus pragmaatiline vajadus enneaegselt surm esile kutsuda oleks vajaduse jätkuva kaastundliku abi osutamise järele üles kaalunud“. Meditsiinilised edusammud hooldusravi vallas muudavad valu ohjamise üha tõhusamaks.

Veelgi enam, eutanaasia ei ole haigete inimeste kannatustele kohane lahendus. Kannatavad inimesed soovivad mitte seda, et nende elu lõpetataks, vaid et nende valu leevendataks. Tasmaania arst Paul Dunne, kinnitab, et olles töötanud enam kui tuhande sureva inimesega on ta vaid viiel korral puutunud kokku väljendatud sooviga eutanaasia järele. USA-s pannakse aastas toime enam kui 30 000 enesetappu, samas kui vaid 2-4% juhtudest teevad seda surmavalt haiged inimesed.

Seejuures on kahjuks tõsiasi, et hooldusravi on suhteliselt väljakujunemata meditsiinivaldkond ning ka selle rakendamise osas on palju arenguruumi. See, kui palju energiat ja tähelepanu hooldusravi kvaliteedi tõstmisse ja selle kättesaadavusse ühiskonnas paigutatakse, sõltub paljuski sellest, kas eutanaasia seadustatakse või mitte. Kui inimese elu lõpetamist nähakse tema kannatustele kohase lahendusena, siis milleks kulutada väärtuslikku aega, energiat ja raha kuluka hooldusravi edendamisele ja praktiseerimisele?

Inimese dehumaniseerimine ja inimelu desakraliseerimine

Eutanaasia seadustamise surve tagant paistavad selgesti hoiakud, millele voli andmine viib veelgi ulatuslikuma inimese ja ühiskonna dehumaniseerimise ja inimelu desakraliseerimiseni.

Esiteks tähistaks eutanaasia seadustamine järjekordset sammu süütu inimese tahtliku tapmise aktsepteerimise rajal — rajal, millel on lääne ühiskonnas käidud juba väga pikad ja sügavete jälgedega sammud seoses sündimata inimeste tapmise seadustamisega. Süütute inimeste tapmise mingis vormis aktsepteerimisega tehakse väga põhimõtteline otsus — tunnustatakse, et eksisteerib selline nähtus nagu elu, mis ei vääri elamist ja kaitset. Edaspidi on küsimus üksnes selles, kes, kuidas ja millistel tingimustel võib süütu inimese elu lõpetada. Kõigepealt langevad ohvriks kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed: sündimata lapsed, vanurid, raskelt haiged inimesed. Kuivõrd inimelu ei käsitleta enam püha ja absoluutselt väärtuslikuna, hakkab ring vaikselt laienema. Abordi seadustamisega on juba tunnustatud ka õigust otsustada teiste inimeste elu ja surma üle nende endi tahet arvestamata.

Eutanaasia seadustamisel hakatakse inimelu pühadusse suhtuma veelgi enam kui pelka sentimentalismi ning domineerima pääsevad külmad kalkulatsioonid. Vaadakem näiteks dr Mardna sõnu: „Meil jääb valida, kas ravime 18-aastast inimest, kelle ravi võib anda tulemuse, või hoiame elus 85-aastast inimest, kes meie tegevusest hoolimata ei saa mitte kunagi oma eluga ise hakkama. See on ühiskonna valikute küsimus.“ Kui eutanaasiat nähakse osana lahendusest tervishoiusüsteemi rahastamise probleemile, siis on pehmelt öeldes põhjust ärevuseks — seda enam, kui sellised utilitaristlikud vaated levivad ametkondlikul tasandil ning nende eest ei peljata enam avalikult välja astuda. Selles mõttes on ka üksnes ootuspärane, et eutanaasia teema on kerkinud üles just nüüd, kui meditsiinisüsteemis on rahaga kitsas.

Eelnevat silmas pidades on  tähelepanuväärne, et hoolimata kõikvõimalikest riigieelarve kärbetest ei ole endiselt lõpetatud Haigekassa raha kasutamist sündimata laste tapmiseks. Selle tõsiasja tagant nähtuvat “loogikat” järgides võib aimata, et eutanaasia seadustamise järel arvatakse ka see elu lõpetamise viis — nii mõistusevastaselt, kui see ka ei kõla — Haigekassa poolt rahastatavate tervishoiuteenuste nimekirja. Lõppude-lõpuks on Haigekassal märksa odavam rahastada elu lõpetamist kui selle elu pikaaegset toetamist.

Eutanaasia seadustamine tähendab astumist ohtlikult libedale nõlvakule

Siin nähtub selgelt ka järgmine põhjus, miks isegi assisteeritud enesetapu seadustamine ei ole sugugi hea mõte. Kui juba süütu inimese tapmist või isegi sellele kaasaaitamist ühiskondlikult aksepteeritava teona tunnistatakse, hakatakse aja möödudes kahtlemata välja tulema üha uute põhjendustega, miks peaks ühiskonna „kasutute“ ja „ebaproduktiivsete“ elude toetamise koormast vabastama.

Nt Hollandis on tänaseks aksepteeritud eutanaasia rakendamine ka puudega vastsündinud beebidele — muidugi ei ole siin surmatava isiku vabatahtlikkuse nõudest juttugi. Beebide eutanaasia seadustamise eest ka mujal maailmas seisab teiste seas aktiivselt Princetoni Ülikooli prof Peter Singer — üks tuntumaid „progressiivseid“ bioeetikuid, kelle mõtete regulaarse edastamise eest Eesti ühiskonnale hoolitseb Eesti Päevaleht. Ja arvata võib, et puudeliste beebidega tahtevastase eutanaasia piiride laienemine ei peatu. Ajalugu pakub küllalt näiteid, et kui kord aksepteeritake selline asi nagu elamisvääritu elu ning õigus süütult inimeselt teatud tingimustel elu võtta, siis hakkab sellisena käsitletavate elude ring üha laienema.

Jällegi pakub selgust pilguheit sellele, mis on toimunud maailmas esimese riigina eutanaasia legaliseerinud Hollandis. Eutanaasiapraktikat suunavatest juhistest on hirmuäratavalt tihti kõrvale kaldutud. Hollandi eutanaasiapraktikat detailideni uurinud dr John Keown kinnitab, et nt 1990. aastal toimunud 10 558-st arsti poolt surma saabumise kiirendamise juhtumist 52% kordadel puudus otsene patsiendipoolne palve sedasi toimida. Veelgi enam, 1991. aastal Hollandi valitsuse juhtimisel läbiviidud nn Remmelinki raportiga tuvastati, et igal aastal rakendatakse eutanaasiat ilma patsiendi vastavasisulise sooviavalduseta enam kui tuhandele inimesele. Niisiis, Hollandi eksperimendi näitel on päris selge, et isegi rangete kontrollmehhanismide sisseseadmise korral avatakse nn vabatahtliku eutanaasia seadustamisega Pandora laegas.

Eelnevaga on kriiskavas kontrastis tõsiasi, et enese eest seismiseks võimetute inimeste kuritarvitamise eest kaitsmine peaks olema riigi üks kõige olulisemaid ülesandeid. Ent mida enam eutanaasiaseaduseid laiendatakse, seda keerulisemaks muutub õigustada nende inimeste elu kaitsmist, kes on ühiskonna silmis muutunud kasutuks ning kes seega enam ei kvalifitseeru maksumaksjate taskust laekuvate rahaliste resursside eraldamisele.

Väärastunud nägemus armastusest, solidaarsusest ja kaastunudest

Eutanaasia seadustamise soov lähtub muu seas tuhmunud või väärastunud arusaamast selle kohta, mida tähendab armastus, solidaarsus ja kaastunne. Eutanaasia eitab armastuse tõelist tähendust, mis seisneb alati ühel või teisel moel ohverduses kellegi teise heaks.

Dr David van Gend on tabavalt probleemi kokku võtnud öeldes järgmised sõnad: „Olles katkestanud solidaarsuse oma järeltulijatega seadustades valikabordi, ja oma abikaasadega seadustades abielulahutuse, vabaneme eutanaasia seadustamise teel ka solidaarsusest oma vanematega. See õõnestab kogukonda, sest et kui keegi jääb üksikuks või väsib elust, tuleb kogukond tema juurde mitte julgustuste ja abipakkumiste, vaid süstlaga. See õõnestab iseloomu, sest inimlik ideaal käia julgelt ja terve huumoriga elutee lõpuni hüljatakse kui liig-raske; lihtsam on peatükk „Suremine“ eluloost välja rebiba. Lihtsam on olla surmatud kui surra.“

Lõppude-lõpuks koosneb elu mitte üksnes selles osast, mis seisneb naudingutes ja mis on allutatav subjekti täielikule kontrollile, vaid ka sellest, mille loomulikuks osaks on kannatused ja sõltumine oma lähedastest. Kuigi eutanaasia pooldajad väidavad ekslikult, et surmavalt haige inimene võib kannatusi taludes minetada oma inimväärikuse, tuleks pigem mõelda sellele, kas pole oma elutee sirgeselgselt lõpuni käimine osa inimväärikusest. Inimväärikust ei tohiks segamini ajada inimliku uhkusega. Vähetähtis ei ole ka see, et paljud inimesed väidavad olevat just kannatustest leidnud eksistentsi sügavama mõtte ja seeläbi tõelise õnnelikkuse ning teised kinnitavad, et pereliikme raske haigus on liitnud perekondi tugevamalt kui miski muu. Eelnevat silmas pidades on põhjust karta, et viimaste vaatuste inimelu draamast väljaviskamine põhjustab inimeseks olemise vaesumist nii individuaalses kui kogukondlikus plaanis.

Tahtevabaduse probleem

Eutanaasia seadustamise eest seisjate keskseks argumendiks on inimese tahteautonoomia põhimõtte rakendamine. Nende väide kõlab tavaliselt umbes nii: „Vabas ühiskonnas ei tohi inimestele keelata nende vaba tahte otsust käituda ükskõik millisel moel, millega teistele kahju ei tehta.“

Esiteks lähtub see argument eeldusest, et eutanaasia puutub vaid inimesse, kelle elu lõpetamisest jutt käib. Kahjuks ei ole see eeldus korrektne, kuna niivõrd, kui jutt käib eutanaasiast sõna korrektses tähenduses, on kõne all mitte üksi haige inimese saatus, vaid ka vähemalt ühe teise inimese roll haige isiku saatuse kujundamises (rääkimata nendest surija lähedastest inimestest, keda eutanaasiaotsus väga vahetult puudutab). Õigus nõuda eutanaasiat tähendaks inimese õigust nõuda, et tema elu lõpetamises osaleksid teised inimesed.

Ent ehk veelgi suurem probleem seisneb selles, et praktiliselt võimatu on garanteerida, et inimeste poolt väljendatud eutanaasiasoov oleks alati tõepoolest nende vaba tahte otsustuse tulemus. Kurb tõsiasi on, et eutanaasia seadustamist pooldavad enamasti inimesed, kes ei pea vähemalt konkreetsel eluperioodil seda valikut ise kaaluma. Ehk teisisõnu, eutanaasiat tahetakse teistele märksa rohkem kui iseendale. Mõelgem näiteks Hollandis läbiviidud küsitlusele, mille tulemustest selgus, et kui üldpopulatsiooni lõikes toetas eutanaasia seadustamist 70% inimestest, siis hooldekodudes viibijatest olid 90% vastanuist eutanaasia seadustamise vastu.

Eutanaasia seadustamisega saadetakse sügavalt väär signaal neile ühiskonna liikmetele, kel puudub loomulik kalduvus või soov oma elu enneaegselt lõpetada. Professor Malcolm Fischer on täheldanud, et „Hollandi patsiente — ja see on hästi dokumenteeritud — , kes tegelikult ei soovi eutanaasiat, mõjutatakse ja survestatakse selleks nende perekondade poolt, ja selline asjade seis tundub mulle väga probleemne.“

Mõelgem selle peale veidi põhjalikumalt: eutanaasia seadustamisega antakse ühiskonnas muu seas selge sõnum, et oma elu enneagne lõpetamine või lõpetada laskmine on oma elu loomuliku lõpuni elamise mõistlik alternatiiv. Sellest järeldub omakorda, et raskelt haige inimene hakkab oma soovi elada elu loomuliku lõpuni tunnetama oma lähedasi ja kogu ühiskonda koormava kapriisina, kuna ta vajab selle tee lõpuni käimiseks tõepoolest rohkelt lähedaste armastust ja hoolt ning meditsiinisüsteemi resursse. Kapriisina hakkab see kahtlemata tunduma ka paljudele pereliikmetele ja ühiskonnale — esimesed tunnetavad isekat sekkumist nende eraellu (jah, eraelu puutumatusest räägitakse täna ka perekonna siseselt) ning teine vastutustundetut ühiskonna ressursside kasutamist. Sellest tulenevalt ei ole sugugi ebatõenäoline, et paljud niisuguses olukorras viibivad inimesed hakkavad väljendama „vaba tahet“ lasta oma elu lõpetada pelgalt seetõttu, et nad ei soovi teistele koormaks olla. Sellisel formaalselt korrektsel tahteväljendusel on aga sisulises plaanis vabadusega väga vähe pistmist. Võib arvata, et oma elu lõpetada laskmise poole hakatakse inimesi suunama ka meditsiinisüsteemi poolt, nt hooldusravi väljaarvamise teel Haigekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste nimekirjast.

Et eutanaasia seadustamisega selline skeem tõepoolest rakendub ning et seega satuvad väetid inimesed väga ebaõiglasesse olukorda, sellele leiab rohkem kui piisavalt kinnitust vaadates abordi seadustamise kogemusele erinevates riikides. Nimelt on uuringutega (mille tulemustega saab tutvuda nt Ellioti Instituudi kodulehe vahendusel) leidnud kinnitust, et enamik naisi, kes väljendavad abordikliinikutes aborditegemise soovi, teevad seda tegelikult kaugeltki mitte vabatahtlikult, vaid teiste survel. Loomulikult tunnevad ka need naised, et otsus mitte aborti teha oleks kapriisne ja isekas, sest on ju ühiskond abordi seadustamisega andnud signaali, et abort ei ole iseenesest halb valik, mida peaks tingimata vältima.

Raskes olukorras inimesele saab nii abordi- kui eutanaasiaotsuse langetamiseks survet avaldada muidugi õige mitmel moel, alustades hoolimatuse ülesnäitamisest nii pereliikmete kui arstide poolt kuni ähvardamiseni välja. Eutanaasia seadustamise pooldajad räägivad küll palju kõikvõimalike tahtevabaduse garanteerimise mehhanismide sisseseadmisest, kuid ülalmainitut silmas pidades peaks olema selge, et eutanaasia seadustamise järel ei ole selle inimestele pealesurumise vältimiseks võimalik kehtestada ühtegi vettpidavat süsteemi.

Usalduse kadumine meditsiiniprofessiooni suhtes

Viimase argumendina võib välja tuua tõsiasja, et eutanaasia kahandaks märkimisväärselt usaldust meditsiiniprofessiooni vastu. Mitte ilma asjata ei ole Hippokratese vandes kirjutatud „kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida“ ja „ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.“ (Muuseas, samas vandes seisavad ka järgmised unustusehõlma vajunud sõnad: „Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.“)

Aktsepteerides meedikute osalemise inimeste elu enneaegses lõpetamises, ei saaks nõdrad, vanad ja haiged inimesed enam kuidagi kindlad olla, et arstid lähtuvad oma tegevuses ainult ühest eesmärgist, nimelt eesmärgist ravida. Muidugi mõista vajavad haiged ja kannatustes inimesed hingerahu ja kindlustunnet, mitte ärevust ja hirmu selle pärast, mida arstid nendega teha võivad. See, et inimestel oleks täielik usaldus, et arstid lähtuvad üksnes eesmärgist patsiendi elu ja tervist hoida, on ilmselgelt väga oluline.

Eutanaasia seadustamine on aja küsimus

Eeltoodud põhjustel ei tohiks kunagi assisteeritud enesetappu ega eutanaasiat seadustada. Selle asemel tuleks teha rohkem pingutusi selleks, et vanad ja haiged inimesed tunneksid nii oma pereringis kui meditsiiniasutustes, et neist hoolitakse ning et neid toetatakse ka nende eluõhtul. Nagu märgiti 1993. aastal Briti Lordidekoja raportis: „Sõnum, mille ühiskond saadab haavatavatele ja viletsas olukorras inimestele, ei tohiks seisneda — ükskõik kui peenelt seda ka ei väljendata — nende surmaotsinguile julgustamises, vaid meie hoolitsuse ja toetuse taaskinnitamises.“

Samuti on mõtlemapanev Lordidekoja Meditsiinieetika Komitee 1984. aastal eutanaasiateemal tehtud järeldus: „Ei ole ühtegi piisavalt kaalukat põhjust, mis õigustaks õigussüsteemi ja ühiskondlike suhete nurgakivi, inimese tahtliku tapmise keelu nõrgestamist. Üksikjuhtumeid ei saa võtta lähtealuseks riiklikule poliitikale, mis omab ühiskonnale sedavõrd tõsiseid ja laiaulatuslikke järelmeid. Eutanaasia-küsimuses ei või üksikisiku huvisid käsitleda eraldisesvana ühiskonna kui terviku huvidest.“

Olles esitanud nägemuse sellest, miks eutanaasiat ei tohiks kunagi aktsepteerida, pean lõpetuseks aga kurvastusega nentima, et mul ei ole kahtlust, et hoolimata ükskõik millistest ohtudest ja kuitahes tugevatest vastuargumentidest on eutanaasia seadustamine Eestis vaid aja küsimus — just nagu ka samasoolistele isikutele „abiellumise“ ja lapsendamise õiguse andmine. Need küsimused on liiga olulised, et neid otsustada lähtudes parimatest argumentidest või rahva tahtest — need küsimused otsustatakse lähtuvalt ühiskonna üle kontrolli omavast ideoloogiast. Enne peab aga mõned aastad avalikku arvamust kujundama, et otsuse võiks ellu viia demokraatia sildi all.

Lääne tsivilisatsiooni üle võimust võtnud globaliseerumistaotlusega ateistlik libralismi, relativismi ja individualismi külvav ideoloogia näeb ükskõik millises riigis eutanaasia keeldu (just nagu ka abordikeeldu, traditsioonilist abielu, igasugust arusaama objektiivsest moraalist ja tõelisest religioonist ning inimeste sõltumatust riigist) vaieldamatult vanade kristlike aegade igandina, oma lõpliku triumfi teel seisva takistusena, mis tuleb kõhklemata kõrvaldada. See ideoloogia, mis väidab end seadvat kõige mõõduks inimese, on oma ettevõtmistes sügavalt inimvaenulik ega hooli vähimalgi määral sellest, mis on vajalik tingimuste loomiseks inimeste tõelise õnnelikkuse saavutamiseks. Oma eesmärkide saavutamise nimel defineerib see ideoloogia ümber inimolemise võtmemõisted, nagu armastus ja vabadus, asendades nende tähenduse seni mõistetule risti vastupidisega. Veelgi enam, see ideoloogia defineerib ümber ka arusaamise inimolemisest endast, dehumaniseerides inimese, käsitledes teda puht-materiaalse olendina, mitte millegi poolest kõrgemana teistest loomadest. Ja just nagu koeri ja kasse pannakse magama, nii tuleks toimida ka inimestega — olulist erinevust ju ei ole.

Tõepoolest, ei ole mõtet salata, et elame kristlusest ja selle elusõnumist üha enam lahtiütlevas ja surmast läbiimbunud kultuuris. 1956. aastast on meie maal tapetud emaüsas enam kui poolteist miljonit beebit ja praegugi tapetakse igal aastal ligi 9000 kõige kaitsetumat pisikest inimest. Riik, mis deklareerib oma põhiseaduses, et igaühe õigus elule on kaitstud, ning mille õiguskantsler kinnitab, et põhiseadus kaitseb ka sündimata inimeste elu, pannes sedasi riigile kohustuse nende elu kaitsta, rahastab iga sündimata inimese tapmist 2/3 protseduuri maksumuse ulatuses. Kes võiks tõsimeeli uskuda, et ühiskonnas, kus sellisel viisil suhtutakse kõige süütumate inimeste elusse ja kus on pea täielikult kõrvaldatud inimese elu kaitse selle algfaasis, võiks osutuda tõenäoliseks seista edukalt vastu püüdlustele kõrvaldada kaitse inimese elult selle lõppfaasis?

Eutanaasia seadustamine saab toimuma valutult

Seejuures saab eutanaasia seadustamine toimuma õige mitmel põhjusel suhteliselt valutult.

Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et materialistlik-liberalistlik-relativistliku dogma omaks võtnud ja kõrgeima väärtusena tolerantsust ülistavad inimesed on muutunud moraalselt kirjaoskamatuteks, pidades moraalsuse ainsaks möödupuuks seda, kas mingi käitumine põhjustab kellelegi teisele otseselt kahju või mitte — eeldusel, et nad üleüldse sellist nähtust nagu moraal tunnistavad.

Teise põhjusena võib välja tuua selle, et Eestis puudub ausatel põhimõtetel toimiv avaliku arutelu foorum. Inimestele jäetakse mulje, et meil on vaba ajakirjandus, kus igati avatud mõtlemisega ajakirjanikud ja rahva helgeimad pead ausatest tõetaotlustest lähtudes parimaid lahendusi otsivad, ent muidugi ei ole see midagi enamat kui pettepilt. Võib olla kindel, et kui sel teemal midagi sellist, mida avalikuks aruteluks nimetatakse, kord tekib, täidab meie selgelt liberaalse hoiakuga lehtede külgi kordades enam emotsioonidel põhinevaid eutanaasiat pooldavaid artikleid kui tekste, milles seistakse mõistusele tuginedes eutanaasia seadustamise vastu. Kuivõrd enamik inimesi peab moraali subjektiivseks kategooriaks ja maitse üle ei vaielda, saab kogu „arutelu“ olema suure tõenäosusega hästi kontrollitud ja suunatud emotsionaalne vahutamine, millega üritatakse luua muljet, et ühiskonnas on toimunud avalik arutelu ning et eutanaasia seadustamine on üksnes rahva hääle kuuldavõtmise akt. Nagu nähtub praegu intensiivselt toimuvast homopropagandast eesti ajakirjanduses, on meedia üheks olulisemaks funktsiooniks ühiskonnas avaliku arvamuse vorpimine.

Kolmandaks põhjuseks on fakt, et Eestis puudub arvestatav jõud, mis võiks eutanaasia seadustamise vastu välja astuda. Meil ei ole tõsiselt võetavat konservatiivset erakonda, mis sõandaks kristlike põhimõtete eest seista või mis üleüldse inimelu kaitse küsimusi oluliseks peaks. Samuti on meie maal tegutsevate religioossete ühenduste juhid sedavõrd arad ja alalhoidlikud, et nad ei läbe üheski vähegi olulises küsimuses valitsusele ega meediale vastanduda.

Tekst avaldati algselt Varro Vooglaidi blogis.

Pereplaneerimise Liidu kliiniku endine direktor kirjeldab sündimata lapse abordikannatusi

Abby Johnson, endine Pereplaneerimise Liidu direktor, kes lahkus oma töökohalt hiljuti lõppenud kampaania “40 Päeva Elu Eest” ajal, kirjeldas möödunud nädalal televisioonieetris oma pöördumise kogemust, mis leidis aset pärast seda, kui ta nägi pisikest sündimata last võitlemas oma elu eest, püüdes pääseda vaakumimu sondi eest, mille abil lõpuks tema elu võeti. Johnsoni lugu on USA meedias palju tähelepanu äratanud.

Johnson ütleb, et esimest korda tekkis tal võimalus olla abordi tunnistajaks kui ta kutsuti assisteerima harva tehtavat ultraheliaparaadi abil juhitud aborti. Vaadates ultraheliaparaadi ekraanilt emaüsas toimuvat, tundis Johnson küljeprofiilis ära 13-nädalase beebi näo.

“Minu ees oli täielik külgprofiil, mistõttu nägin last näost jalataldadeni,” ütles Johnson. “Nägin, kuidas vaakumimu sond sisenes naise emakasse, ja sel hetkel märkasin, et beebi hakkas kiirelt liigutama, püüdes sondi eest pääseda.”

“Ja siis mõistsin, et beebi võitleb oma elu eest,” nentis Johnson. “Ja ma mõtlesin: see on elu, ta on elus.”

“Minu pead läbisid kõikvõimalikud mõtted, süda tagus hirmus kiiresti, ning ma ei suutnud mõelda muule kui sellele, et peaksin püüdma toimuvat peatada. Siis oli järsku kõik lõppenud. Nägin beebit sõna otseses mõttes kokku varisemas, ja kõik oligi läbi.”

Johnson meenutas, et ultraheliaparaadi ekraanil nähtud pilt meenutas talle tema enda tütrest 12-nädala vanuses tehtud ultrahelipilti.

“Kui kliinikute töötajad näeksid ultraheliaparaadi ekraanilt, mis abordi ajal emaüsas tegelikult toimub, jookseksid nad kõik minema,” märkis Johnson. “See on just see, mida aborditööstus ei taha lasta oma töötajail näha … nad ei soovi, et inimesed mõistaksid, mis emaüsas tegelikult toimub.”

Vaata Abby Johnsoni tunnistust alltoodud videoklipist.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata seonduvat artiklit:

• Endine abordikliiniku juhataja: Pereplaneerimise Liit soosib aborti suurema kasumi nimel (html)

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine suurendab abortide hulka

Paljud elupooldajate (pro-life) liikumises osalejad tõrguvad nägemast või tunnistamast seost rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel. Nad kinnitavad, et kahe teguviisi vaheline erinevus on hiigelsuur – rasestumisvastaste vahendite kasutamine takistab elu tekkimist, abort hävitab juba alanud elu.

Mõni nn rasestumisvastane vahend ei ole abordiga mitte pelgalt seotud, vaid lausa identne. Mõned nn rasestumisvastased vahendid on abortiivid (abordi esile kutsujad), nende toime seisneb varajaste abortide põhjustamises. Nt emakasisene spiraal takistab sügoodi – uue väikese inimolendi – kinnitumist emakaseinale. Ka nn rasestumisvastane hormootablett ei peata alati ovulatsiooni (ehk munaraku vabanemist munasarjast), vaid vahel peatab ka kasvava embrüo implanteerumise. Ja muidugi seisneb ka uue RU 486 tableti toime areneva loote ehk uue beebi ühemõttelises aborteerimises. Kuigi mõnikord astutakse pro-life liikumises abortiivide vastu välja, on sellest ebamugavast teemast mööda tüürimine oluliselt leivnum suhtumine.

Minu arvates on see viga. Arvan, et me ei saavuta erilist edu uue elu jaoks turvalise ühiskonna loomisel – sellise ühiskonna loomisel, kus me tõesti näitame elu vastu üles austust, kus abort on pigem õudne mälestus kui õudne tegelikkus -, kuni mõistame, et rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on palju olulisi seoseid, ja selle tõe ka vapralt välja ütleme. Peame mõistma, et ühiskonnas, kus laialdaselt kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, on raske abortidest hoiduda, sest rasestumisvastased vahendid soosivad elustiili ja suhtumist, mis loovad väidetava “vajaduse” abordi järele.

Südametunnistus kuulub inimeseks olemise juurde

Enn Auksmann

Elukultuuri Instituut on kirjastanud raamatu «Südametunnistusest», mis sisaldab kahte Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XIV)  esseed.

«Südametunnistus ja tõde» ilmus algselt 1991, «Piiskopid, teoloogid ja moraal» 1984. Esseed erinevad veidi stiililt ja teemakäsitluse: esimene on konkreetsem, teine üldisem ja püstitatud teema erinevaid tahke mitte niivõrd avav, kui markeeriv või lausa kompiv. Kogumiku terviklikkuse huvides oleks võinud esitada esseed õiges ajalises järgnevuses. Soovitangi alustada lugemist teisest esseest.

Lähtudes Jumala tahtest

«Piiskopid, teoloogid ja moraal» lähtub küsimusest, milline peaks olema piiskoppide kui kiriku õpetusameti kandjate ning moraaliteoloogide koostöö ja vahekord. Esmalt arutletakse selle üle, mis kujundab moraali; milliselt aluselt lähtudes jõutakse moraali tundmiseni ja võidakse teha õigeid otsuseid. Selles seoses käsitletakse südametunnistuse rolli, tõdedes, et nagu moraal on sagedasti kuulutatud vaid kokkuleppeks või otstarbekuse küsimuseks, mõistetakse tihtipeale ka subjektiivset südametunnistust suveräänse ning absoluutsena.

Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009)

„Materialistlikus perspektiivis [...] on inimestevahelised suhted tõsiselt vaesemaks muudetud. Esimesed kahjukannatajad on naised, lapsed, haiged ja kannatajad ning vanad inimesed. Isikuväärikuse kriteerium, mis nõuab austust, õilsust ja teenimist, on asendatud tõhususe, funktsionaalsuse ja kasulikkuse kriteeriumidega – teisi ei hinnata mitte selle järgi, kes nad on, vaid selle alusel, mis neil on, mida nad teevad ja toodavad. See on tugeva valitsemine nõrga üle.”

– Paavst Johannes Paulus II, Evangelium Vitae (Elu evangeelium), 23

Lugupeetavad!

Viimase uudiskirja laialisaatmisest on möödas kahetsusväärselt palju aega — ligi pool aastat. Uudiskirja ilmumata jäämisest ei maksa aga järeldada, et Eestis ja maailmas ei ole vahepealsel ajal midagi elukultuuri seisukohast märkimisväärset aset leidnud — toimunud on väga palju. Uudiskirja viibimise põhjuseks on pigem asjaolu, et lahendamist vajavaid ülesandeid on pidevalt kordades rohkem kui Elukultuuri Instituudil võimalusi neid lahendada.

Tõepoolest, vahepealsel ajal on EKI tegutsenud õige mitmel rindel.

Ilmus kardinal Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI) raamat “Südametunnistusest”

Meil on suur heameel teada anda, et ilmunud on EKI värskeim publikatsioon, kardinal Joseph Ratzingeri ehk tänase paavst Benedictus XVI kirjutatud pisike raamat nimega “Südametunnistusest”. Raamat, mis koosneb kahest temaatilisest esseest, on müügil suuremates raamatupoodides ja Elukultuuri Instituudis (ilma raamatupoodide ebamõistlikult suure juurdehindluseta).

* * *

Kas kellegi südametunnistus saab olla ekslik?

Mõned inimesed peavad südametunnistust eksimatuks. Kuid kas ei pea ka nemad tunnistama, et inimestel ei tohiks olla voli teha, mida iganes nad soovivad – nt mõrvata, varastada ja valetada – üksnes põhjusel, et nende süda metunnistus kiidab selle käitumise heaks?

Kui eksisteerib moraalne tõde, ei saa südametunnistus olla eksimatu, kirjutab kardinal Joseph Ratzinger, tänane paavst Benedictus XVI. Teisisõnu, südametunnistust saab eksimatuks pidada üksnes tõelise hea ja halva olemasolu eitades ning tunnistades, et isegi genotsiidi või massimõrva pole võimalik tõelise kurjuse ilminguna hukka mõista.

Kui südametunnistus võib olla ekslik, siis peab eksisteerima mingisugune moraalne tõde, midagi, mis on tõeliselt õige, ja midagi, mis tõeliselt halb. Samas peab meil olema võimalus nende eristamiseks – võimalus parandada oma südametunnistust nõnda, et suudaksime igas olukorras heal ja kurjal vahet teha. Kuidas me teame tõde, mida meie südametunnistus peaks järgima? Kuidas parandada ekslikku südametunnistust?

Need on mõned väga olulistest küsimustest, millele keskendub paavst Benedictus XVI käesolevas pisikeses raamatus sisalduvas kahes essees.

Hävimisohus liik

Michael Cook

Downi sündroomiga lapsed on populaarse eugeenika tõttu kadumas.

Toetudes USA siseministeeriumi raames tegutseva looduskaitseküsimustega tegeleva teenistuse andmetele (US Fish and Wildlife Service) kuulub ohustatud liikide nimekirja 611 loomaliiki. Bostoni lastehaigla arst dr. Brian Skotko leiab, et sellesse nimistusse tuleks kanda ka Downi sündroomiga (DS) lapsed. Ajakirjas Archives of Diseases in Childhood avaldatud artiklis selgitab ta, et Downi sündroomiga sündivate laste arv kahaneb iga aastaga, vähemalt nn. arenenud riikides.

Kaasaegsed uuringud näitavad, et 92% naistest, kelle lastel tuvastatakse sünnieelse diagnostika käigus Downi sündroom, otsustavad aborti teha. Tagajärjeks on see, et Downi sündroomiga lapsed on kadumas. Iirimaal näiteks, kus abort ei kuulu naise seaduslike valikute hulka, on Downi sündroomiga inimesed tänavapildis ka palju sagedasem nähtus.

Uuring: Abort ja hormonaalsed kontratseptiivid mõjutavad rinnavähi tekkimise riski

Täna avaldame artikli, mis heidab varju peavoolu meedias mahavaikitud või koguni eitatud faktile, et abort ja hormonaalsete kontratspetiivide kasutamine kasvatavad märkimisväärselt rinnavähi tekkimise riski. Antud faktid kinnitavad taas kord, et abort ei ole mitte üksi sündimata lastele hävituslik, vaid kujutab endast ka nende laste emadele tõsist terviseriski. On kahetsusväärne, et need, kes räägivad kõige valjemalt nn vabadusest valida, ei taha tegelikult pakkuda inimestele täit informatsiooni, mis võimaldaks langetada valikud teadlikult. Kas ei peaks ka abordieelse nõustamise käigus, just nagu hormonaalsete kontratseptiivide propageerimise ja ka rinnavähi alase teadlikkuse tõstmise kampaaniate raames, inimesi kõnealuste ohtude eest hoiatama? Muidugi peaks. Ent ehk on veelgi olulisem küsida, miks seda siis ei tehta?

John Jalsevac

Septembrikuu alguses avaldati teadusajakirjas Linacre Quarterly artikkel (pdf), milles näitab arstiteaduse doktor Angela Lanfranchi, kuidas raseduse erinevad lõpptulemused mõjutavad rinnavähi tekkimise riski. Lanfranchi nendib, et 52 aasta vältel teostatud uuringud osundavad faktile, et nii abort kui ka hormonaalsed kontratseptiivid võivad märkimisväärselt suurendada rinnavähi tekkimise tõenäosust.

Lanfranchi on Robert Wood Johnsoni Meditsiinikoolis kliinilise kirurgia abiprofessor ja Rinnvähi Ennetamise Instituudi president.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu astus välja ka ELVL

Kui eelnevalt oli alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu välja astunud Eesti Kirikute Nõukogu ja Elukultuuri Instituut, siis eile tegi seda ka Eesti Lastevanemate Liit (ELVL).

Ligi pooleteise tuhande liikmega lapsevanemate esindusorganisatsiooni nimel tehtud avalduses toetatakse põhimõtteliselt Sotsiaalministeeriumi plaani raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust (RKSS) muuta, kuna kehtiv seadus sisaldab tõsiseid puuduseid. Samas tehakse selgeks, et seadust ei või muuta ministeeriumi poolt plaanitaval moel.

Justiitsministeerium jättis RKSS-i muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamata

30. septembril Sotsiaalministeeriumile saadetud dokumendis teatas Justiitsministeerium, et ei toeta raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) eelnõus välja pakutud plaani muuta senist RKSS § 5 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt võib piiratud teovõimega naise (sh alaealiste tüdrukute) raseduse katkestada üksnes tema eestkostja nõusolekul.

Justiitsminister Rein Langi allkirja kandvas dokumendis on märgitud, et Justiitsministeerium ei saa nõustuda plaaniga hakata alaealiste abordi küsimust reguleerima lähtudes tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsioonist. Seda seisukohta selgitatakse öeldes, et kui tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsiooni koostamisel on lähtutud patsiendi ravimisest, siis abordiküsimus hõlmab endas oluliselt laiemaid probleeme kui ravi, sealhulgas otsustamist elu üle.

Põhjendades eelnõu kooskõlastamata jätmist lisatakse, et “Oleks vaja põhjalikumalt kaaluda erinevaid võimalusi piiratud teovõimega isikute raseduse katkestamisega seotud probleemide lahendamiseks.”

Avalik pöördumine alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaitseks

Elukultuuri Instituut saatis täna alaealiste abordi vanemliku nõusoleku kaotamise küsimuses Eesti Vabariigi sotsiaalministrile, Eesti Vabariigi justiitsministrile, Riigikogu Sotsiaalkomisjonile, Vabariigi Valitsusele, Eesti Vabariigi Õiguskantslerile ja Vabariigi Presidendile avaliku pöördumise.

Pöördumises toonitatakse ühelt poolt, et praegu kehtiv kord, millega on vanematele antud õigus sundida oma lapsi aborti tegema, on vastuolus elementaarsete inimsuse nõuete, just nagu ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 40, milles on tingimusteta tunnistatud iga inimese õigust südametunnistuse vabadusele.

Teiselt poolt rõhutatakse, et ka Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tahetakse kaotada alles aasta alguses kehtima hakanud alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue, on vastuolus õigussüsteemi üldpõhimõtete ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 27, mis näeb ette vanemate õiguse ja kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid.

Pöördumises tehakse ettepanek seaduse muutmiseks moel, mis austaks nii alaealiste tütarlaste inimväärikust kui vanemate põhiseaduslikke õigusi ning oleks sellisena kooskõlas põhiseaduse §-s 27 tunnustatud perekonna kaitse põhimõttega. Samuti kutsub kevadel abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse küsimuses Õiguskantsleri poole pöördunud organisatsioon riigivõimu esindajaid üles tegema enam pingutusi täitmaks riigi põhiseaduslikku kohustust tagada tõhusalt nii sündinud kui sündimata inimeste õigus elule.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise plaanile on vastuseisu väljendanud ka Eesti Kirikute Nõukogu (pdf).

Elukultuuri Instituudi pöördumisega saab tutvuda siin.

Täpsem teave:

Varro Vooglaid, Elukultuuri Instituut, 56 600 121

Seonduvad dokumendid:

• RKSS-i muutmise seaduse eelnõu (pdf)
• RKSS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (pdf)

Õigustades enese olemasolu

Valik oma elu loomuliku lõpuni elada osutub peagi sama ebapopulaarseks kui hoidumine abordist.

Olete ehk märganud, et eutanaasia/abistatud enesetapu teema on hoogu kogumas. Pean eriliselt silmas asjaolu, et paistab nagu läheneksime avalikus arutelus olulisele murdepunktile, mida ületades muutub varem šokeerivalt mõjunud idee toetajate kaitsev hoiak ründavaks.

Võtkem illustratiivseks näiteks lugejakiri Alexander McKay’lt Calgaryst, mis avaldati ajalehe National Post 22. juuli väljaandes. Hr McKay argumenteerib abistatud enesetapu poolt veendumusega, mis ei näe omaks võetud tõekspidamistes midagi vaieldavat. Arusaam, mille kohaselt üksikisikul on õigus mitte ainult kontrollida ajahetke, mil tema elu siin maa peal lõpeb, vaid ka õigus ühiskonna kaassüüle tahtlikult valitud surmas, on saanud selle rahuliku ja enesekindla hoiaku osaks, millega hr McKay põhjendab soovi “kaaluda oma variante“, kui tema “imelises elus” jõuab kätte viimane aastaaeg oletatavalt koos nõtruse ja kannatustega.

Psühholoogia ja homoseksuaalsus: Poolearulised hullumaja juhtimas?

Matthew Cullinan Hoffman

Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks.“

Psühholoog vastab: „Pole probleemi. Me võime seda mõtet paar aastat arutada ja kui sa oled ikka kindel, et tahad saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada su peenise, anda sulle rindu suurendavaid hormoone ja teha su keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud.“

Esimene patsient lahkub rahuldatuna. Talle järgneb teine. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma olen mees, aga tunnen füüsilist tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid eelistusi muuta. Ma tahan saada heteroseksuaalseks.“ Psühholoog vastab: „Oh ei, kindlasti mitte! See oleks ebaeetiline. Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomujoon!“

Selle väikese loo iroonia seisneb selles, et kuigi see kõlab naljana, on see tegelikult praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpne kirjeldus. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge tervitanud „soovahetuse“ ideed, protseduuri, mis ei tee midagi muud, kui moonutab patsiendi keha tema segaduses meele rahustamiseks.

Kas lapsi saab teha?

Richard Stith

Miks on nii paljudel inimestel raske näha arenevas lootes inimest?

2005. aasta detsembris ilmus ajalehes New York Times sotsioloog Dalton Conley’ arvamusartikkel, kus ta väitis, et “enamik ameeriklasi … peab loodet valmivaks inimeseks. Selles laialt levinud arusaamas, mille järgi embrüo ja loode on midagi “konstrueeritavat”, peitub võti mõistmaks, miks headele inimestele võivad pro-life argumendid tunduda kas absurdsed või mitteratsionaalsed, näiteks religioossed argumendid, ja seda eriti embrüonaalsete tüvirakkude uuringute kontekstis. Ettekujutus, et inimene konstrueeritakse, aitab selgitada ka seda, miks USA vabariiklasest presidendikandidaat John McCain on saanud toetada korraga nii õigust elule alates viljastumisest kui ka embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid.

Leedu julge keeld homopropagandale

Leedus võeti vastu seadus, millega kaitstakse alaealisi neile kahjuliku teabe eest.

Leedu parlament leidis sel kuul piisavalt energiat mitte ainult eelarvekärbeteks, vaid ka tugeva seisukoha võtmiseks pereväärtuste küsimuses, vaidlustades sedasi Euroopa Liidus valitseva status quo ja põhjustades rahvusvahelises kogukonnas lärmakaid reaktsioone. Selle Balti riigi 141-liikmeline seadusandjate kogu võttis 14. juulil häältega 89-6 vastu alaealiste kaitse seaduse, mis piirab noortele kahjuliku informatsiooni propageerimist. Graafilise vägivalla, lõhkeainete kombineerimise juhendite, narkootikumide positiivses valguses näitamise ja pornograafia kõrval piiratakse sellise teabe levitamist, mis propageerib homoseksuaalseid, biseksuaalseid ja polügaamseid suhteid.

Süüdistused „homofoobias“ ja „inimõiguste“ rikkumises olid kiired laekuma. Amnesty International ruttas kohut mõistma, öeldes et kõnealune seadus „on osa Leedus kasvavast lesbide, geide, biseksuaalide ja soovahetuse läbinud inimeste vastu suunatud hirmutamise ja diskrimineerimise kliimast“ ning et see „võtab ära sõnavabaduse ja jätab õpilased ligipääsuta toetusele, mida neil võib vaja minna.“ Rootsi, mille käes on hetkel EL-i eesistuja roteeruv koht, sekkus samuti asjasse. Nimelt tõstatas Rootsi saadik antud küsimuse Leedu uue presidendi esimesel kohtumisel diplomaatilise kogukonnaga, taunides asjaolu, et seadus võrdsustab homoseksuaalsuse ühiskondlike hädadega nagu vägivald ja narkootikumid.

Rünnakud perekonna vastu

Varro Vooglaid

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

Uus Benedictus uuel pimedal ajastul

Paavsti viimane entsüklika on tema järjekordne lahing sõjas meie kultuuri õõnestava moraalse relativismi vastu.

Dr Thaddeus J. Kozinski 

Võin kihla vedada, et paljudele, kes elasid pimedal keskajal, ei tulnud kunagi mõttessegi, et kõnealune ajastu oleks kuigi pime olnud, ning et Rooma impeeriumi allakäigu ja lagunemise ajal elanud ei märganudki ilmselt, et see on kiirelt alla käimas, lagunemisest rääkimata. Kuna Minerva öökull lendab vaid hämaras ning tagantjärele tarkus on kõige kindlam, näib nii ajaloo kui inimloomuse kõigutamatu seadus olevat, et inimene tunneb „ajastu märgid“ ära alles pärast selle ajastu möödumist.

Üks tänapäeva nutikamaid „märkide lugejaid“ on valitsev paavst. Siin on üks paavst Benedictus XVI jahmatamapanev, ent samas täpne tähelepanek: “Me liigume relativismi diktatuuri suunas, mis ei tunnista millegi kindel olemist ning mille kõrgeimaks eesmärgiks on igaühe enda ego ja enda ihad.“ Kui lubate mul panna see vähem filosoofilisse vormi, siis ütleb Püha Isa meile, et Lääne kultuur on langemas barbarismi.

Euroopa tuleviku määrab islam või kristlus

Veiko Vihuri

Kuue aasta eest toetasid teiste seas paljud kristlased Eesti astumist Euroopa Liitu. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik võttis koguni juhtkonna tasandil vastu toetusavalduse. Tõsi, EL-iga ühinemise aadressil kostus ka kriitikat, peamiselt vabakoguduste poolt, aga see ei jäänud domineerima. Tõenäoliselt lähtuti (pette)kujutlusest, et liitutakse taas kristliku Euroopaga, kus kirikul ja usul on suurem roll kui ateismist ja usuvastasest propagandast ajupestud Eestis.

Vahel armastavad poliitikud nüüdki veel rõhutada, et Euroopa ühisväärtused baseeruvad kristlusel. Isegi Suurbritannia praegune peaminister Gordon Brown – šoti presbüterliku vaimuliku poeg – väitis, et tema riik on endiselt kristlik. Kristlikest väärtustest kõnelevad meelsasti ka mõned Eesti poliitikud. Kuid mingit kristlikku Euroopat ühise väärtuste- ja kultuuriruumi mõttes ei ole enam ammu olemas. Kirikutornid linnapanoraamis ei tee ühiskonda ja selle elukorraldust kristlikuks. Nüüdisaegne Euroopa on humanistlik projekt, kus kõigi asjade mõõt on inimene ning tema väikesed maised rõõmud ja vajadused.

Darwini müüt

Charles Darwin oli lahke ja viisakas mees, ent tema arusaam evolutsioonist viis sotsiaalse darvinismi ja natsismini.

Kuna sel aastal tähistatakse Charles Darwini 200-ndat sünniaastapäeva ja tema raamatu “Liikide päritolust” (Origin of the Species) 150-ndat aastapäeva, on Darwini kohta toodetud palju ülistavat materjali. Tihti üritatakse maalida pilti Darwinist kui sekulaarsest pühakust. 

Üks uhiuus elulooraamat on aga valmis küsima raskeid küsimusi Darwini elu ja õpetuste kohta. Benjamin Wikeri raamat „Darwini müüt“ on biograafiline sketš Charles Darwinist, mis uurib nii kõnealust meest ja tema mõtlemist kui ka tema mõju. Raamatus uurib Wiker lähemalt mitmeid müüte, mis Darwini ümber on üles kerkinud.

Üks suurematest nende müütide seas on arusaam, et darvinism on sama, mis evolutsioon ja et evolutsiooni mõiste pärineb Darwinilt. Tegelikult oli evolutsiooni idee olnud õhus juba paar põlvkonda enne Darwinit, ka tema enda perekonnas. Tema vanaisa Erasmus käis selle idee välja, just nagu ka mitmed teised mõtlejad ja teadlased enne Charlesi.

Wiker tuletab meile meelde, et Darwini tõeline originaalsus seisnes selles, et ta asus teadlikult looma teooriat evolutsioonist, milles puudub jumal. Paljud lähedased sõbrad ja liitlased – nagu Gray, Lyell ja Wallace – ei olnud selle koha pealt Darwiniga nõus. Nad kritiseerisid ka seda, millist tähtsust omistas Darwin looduslikule valikule ja juhtisid tähelepanu teistele suurtele vigadele tema teoorias.

Armastusest ei piisa

Trayce L. Hansen, Ph.D.

Emad ja isad ei ole ümbervahetatavad. Lapsed vajavad mõlema armastust.

Samasooliste “abielude” toetajad usuvad, et kõik mida lapsed tegelikult vajavad, on armastus. Sellele eeldusele toetudes järeldavad nad, et armastavate samasooliste “vanemate” kasvatus on sama hea, kui armastavate erisooliste vanemate kasvatus. Kahjuks on see algeline oletus – ning kõik, mis sellest johtub – vale. Sest pelgalt armastusest ei piisa!

Kui ka kõik muu on võrdne, läheb lastel elus paremini, kui neid on kasvatanud ema ja isa. Sellises keskkonnas on suurim tõenäosus, et lapsed on avatud nendele emotsionaalsetele ja psühholoogilistele kogemustele, mida neil on edenemiseks tarvis.

Mehed ja naised toovad lastekasvatamisse mitmekesisust; ainulaadset panust, mis kumbki lastele annab, ei ole teisel võmalik asendada. Emasid ja isasid ei saa ümbervahetada. Kaks naist võvad mõlmad olla head emad, kuid kumbki ei saa olla hea isa.

Siin on viis põhjust, miks on laste parimates huvides olla kasvatatud nii ema kui isa poolt.

Liberaalne akadeemik Edward Green: Paavstil on AIDSi ja kondoomide osas õigus

Harvardi professori Edward Greeni sõnul räägib paavst Benedictus XVI sajandi katku vastu võitlemisest Aafrikas tõtt: truudus ja karskus on paremad relvad kui preservatiivid.

Foto: Rodolfo Casadei

Oma viimase visiidi ajal Aafrikasse ütles paavst Benedictus XVI ajakirjanikele: „Kondoomide levitamine ei ole lahendus AIDSi probleemile, vastupidi, see teeb olukorra hullemaks.“ Meditsiiniajakirja The Lancet juhtkiri vastas paavsti sõnadele, nimetades neid „ennekuulmatuks ning äärmiselt ebakorrektseks.“ Tuginedes teie kogemustele antud valdkonnas, kas paavstil on õigus või mitte?

Nagu ma olen öelnud Washington Postis ja mujalgi, on paavstil põhimõtteliselt õigus – Aafrika osas. Oleks lihtsam, kui me piirame oma vestluse Aafrikaga, kuna see on koht, kuhu paavst oli teel ning millest ta rääkis. Pole mingeid tõendeid, et kondoomidest on HIV-i nakatumiste vähendamiseks mõeldud terviseorganisatsioonide sekkumises mingit kasu olnud. Seda on pisut raske mõista. Üksikisiku puhul võib igakordne kondoomide kasutamine nii tihti, kui võimalik, olla mõistlik, et vähendada HIV-i nakatumise võimalikkust. Kuid me räägime programmidest, suurtest pingutustest, mis kas töötavad või kukuvad läbi riikide või populatsiooni tasemel. Kaalukad artiklid, mis on avaldatud ajakirjades Science, The Lancet, British Medical Journal ja isegi Studies in Family Planning alates 2004. aastast, on seda asjaolu kinnitanud. Esmakordselt kirjutasin ma kondoomide asemel karskusele rõhumisest aastal 1988 raamatus „AIDS Aafrikas“.

Kondoomid ei tööta, kuna inimesed ei kasuta neid järjepidavalt, kuna neid ei kasutata kedagi tundma õppides ning kuna nad toovad endaga kaasa petliku turvatunde, lastes inimestel võtta suuremaid riske, kui nad kondoomideta võtaksid. Samuti pööravad nad tähelepanu kõrvale paremini toimivatelt ennetamise võimalustelt, nagu truuduse propageerimine.

Paavst Paulus VI ja entsüklika Humanae Vitae – lühike sissejuhatus

19. juunil ilmus eesti keeles esmakordselt paavst Paulus VI poolt 1968. aastal välja antud ning kohe palju protesti kohanud entsüklika Humanae Vitae (“Inimelu edasiandmisest”). Aitamaks luua selle prohvetliku ja 40 aastat pärast avaldamist endiselt vägagi aktuaalse entsüklika mõistmiseks vajalikku konteksti, kirjutas filosoof Markus Järvi järgneva lühikese sissejuhatuse.

Markus Järvi

Kiriku ajaloos on korduvalt tulnud ette hetki, kus väline ja seesmine surve sunnivad teda defineerima ja selgitama Kristuselt apostlite kaudu edasi kandunud igavest õpetust. Doktriin, mis on implitsiitselt sisaldunud Kristuse ja apostlite kuulutuses ning Pühakirjas ehk Kiriku Traditsioonis tervikuna, saab sellisel viisil eksplitsiitse ja autoriteetse väljenduse. Paavstiga ühenduses olevate kirikukogude või paavstide endi poolt vormistatuna on niimoodi leidnud oma väljundi dogmad.

Kui tavaliselt tekivad doktrinaarsed vaidlused olukorras, kus mõne kindla õpetuse eksplitsiitne kirikupoolne vormistus pole veel teoks saanud ja sellega avaneb mõnele kristlasele vähemalt teoreetiline võimalus valele teele kalduda, siis Humanae Vitae kirjutamisele eelnenud olukord on mõneti teistsugune.

Juba pea kaks tuhat aastat olid Kiriku õpetuses kajastunud väga selgelt moraalinormid, mis suhtusid hukkamõistvalt sündimata inimelu tapmisesse abordi teel ja inimese poolt toodetud kontratseptiivsete vahendite kasutamisse. Seda õpetust olid korranud ka 20. sajandi paavstid. Mainimata ei saa jätta näiteks 1930. aastal ilmunud Pius XI entsüklikat Casti Connubii (Kristlikust abielust). Kristlik rahvas oli eelnevatel sajanditel neid õpetusi järginud ning neile toetudes oli aastasadade vältel üles ehitatud elujõuline ja eluandev kultuuriruum.

Mis vahet seal on?

Omasooliste “abielu” toob kaasa muutusi ka laiema üldsuse jaoks, eriti juhul, kui asja taga on riigi rusikas.

Patrick Thompson

“Mis tähtsust on sinu jaoks sellel, et kaks meest või kaks naist omavahel abielluvad?” Nii kõlab samasooliste “abielu” pooldajate lemmiklause.

Minu jaoks on sel tõtt-öelda tähtsust kaunis vähe, kuna olen katoliiklane. Minu abielu on sakramentaalne liit: see on Jumala silmis püha. Riigil on asjasse vähe pistmist ning “abielu” kahe mehe või kahe naise vahel on minu silmis sama kehtiv kui kahe joodiku kiirpulm Las Vegase „armastuse kabelis”; teisisõnu – üldse mitte kehtiv.

Ent miski ütleb mulle, et see vastus ei rahuldaks samasooliste “abielu” seadustesse suruvaid homoaktiviste, kuna vaatamata nende loosungile „ela ja lase elada” näib nende tõeline modus operandi olevat “ela nagu ma ütlen või saad tunda riigi rusikat”.

Kuidas seadused, nõnda käitumine

Teaduslikud uuringud näitavad, et samasooliste “abielu” seadustamine suurendab märkimisväärselt homoseksuaalse käitumise esinemist, väidab psühholoog.

Trayce L. Hansen

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

Rasestumisvastane vahend või abortiiv? Vol 2

Varro Vooglaid

Kuigi sündivuse piiramise vahendite propaganda on ajakirjanduse veergudel pidev, on see viimastel päevadel eriliselt silma torganud. Absoluutselt kriitikavabad reklaamtekstid on avaldatud nii Maalehes, Postimehe portaalis Elu24.ee kui Eesti Päevalehes (tõenäoliselt ka mitmetes teistes meediumites, mida ei jaksa sõeluda). On propaganda intensiivsuse tõusu põhjus selles, et farmaatsiaettevõtted teevad ettevalmistusi suveks kui kõrgmüügiperioodiks või milleski muus, seda on raske ära arvata.

Kõiki artikleid ühendab lisaks ligilähedasele avaldamisajale ka ühine käekiri selles mõttes, et ükski neist ei heida vähimatki valgust hormonaalsete sündinuse piiramise vahendite varjupoolele, seal hulgas nende abortiivsele toimele.

Rasestumisvastane vahend või abortiiv? Pillide propaganda salgab olulisi fakte

Varro Vooglaid

Antud artikkel sai algselt saadetud Maalehele, mille toimetus keeldus seda avaldamast. Samuti keeldus toimetus vastavat otsust põhjendamast. Seejuures ilmub Eesti meedias täiesti kriitikavabalt pille ülivõrretes propageerivaid artikleid pidevalt ja regulaarselt — neist värskeim alles eile Postimehe portaalis Elu24.ee –, samas kui nende varjukülgi valgustavaid artikleid ei avaldata pea kunagi. On see juhus? Kindlasti on põhjendatud küsida, miks ei taha meedia lugejaile täit teavet pakkuda: otsus selle kohta, kas pille kasutada või mitte, on igaühe enda teha, ent miks mitte võimaldada inimestele langetada otsused informeeritult?

2. mai Maalehes avaldati artikkel pealkirjaga “Rasestumisvastased tabletid — abivahend noorele”. Loos, mis kujutab endast ühemõttelist hormonaalsete sündivuse piiramise vahendite propagandat, selgitab autor nn pillide toimet, öeldes et nende manustamise järel pidurdub munasarjade tegevus, mistõttu ei saa munarakk küpseks ning naine ei rasestu. Olles portaali Abort.ee ettevalmistamisel antud küsimusi lähemalt uurinud, pean kahjuks tõdema, et eelnev selgitus on puudulik ja seega eksitav.

Mis on saanud bioeetikast!?

Ühe tunnustatud ja staažika bioeetiku ideed on nii veidrad, et panevad kogu bioeetika suhtes meelt heitma.

Michael Cook

Kui te arvasite, et Peter Singer, kes on praegu Princetoni Ülikooli professor, on Austraalia kingitus maailma bioeetikale, on mul teile uudiseid. Üks tema õpilasi doktorantuuris, nüüdne professor Oxfordis, Julian Savulescu, on temast ette tõttamas, jättes oma õpetaja maha tolmavale teele.

Singer on tuntud kui suur loomade vabastamise, lastetapu, eutanaasia jne toetaja, kuid Savulescu on panemas nurgakivi millelegi sootuks uuele. Ehkki alles noor (44 -aastane), on ta Oxfordis juhtinud midagi, mis kannab nime Uehiro Praktilise Eetika Keskus alates aastast 2002.

Tema postiaadress võib küll olla vandlist torn, kuid „praktilise eetika“ vallas ta mustust ja räppa ei pelga. Ta seisab jõuliselt dopingute eest spordis ning geneetilise sõelumise, varajase abordi, hilise abordi, soolisel valikul põhineva abordi, embrüonaalsete tüviraku-uuringute, hübriid-embrüote loomise, varuosa-laste loomise, teraapilise kloonimise, reproduktiivse kloonimise, geenide töötlemise (sh. kõrgema IQ-ga laste saamiseks), eugeenika ning organiturgude poolt. Alustuseks.

Lisaks sellele on too sportlik, nägus professor Savulescu olnud vapustavalt edukas toetuse saamisel oma teooriate propageerimiseks. Hiljuti sai ta 800 000 naela (u.14 000 000 krooni) suuruse toetuse, et uurida aju kallal nokitsemise eetikat. Lühidalt, tsiteerides Oxfordi Ülikooli, on Julian Savulescu rahvusvaheliselt tunnustatud kui „maailmaklassi bioeetik“.