Surmakultuur ja selle arhitektid

by

acd.gif

Dr Benjamin D. Wiker — raamatu “Surmakultuuri arhitektid” autor, seitsme lapse isa ja Dicovery Institute‘i vanemteadur — esines 2006. aasta septembris festivalil TriaLogos ja selgitas oma ettekannetes elukultuuri ja surmakultuuri olemust. Terve Mõistuse Sündikaat tegi dr Wikeriga intervjuu.

 

Te räägite “surmakultuurist” ja “elukultuurist”, kas te võiksite selgitada, mida need mõisted tähendavad ja mis on ühe või teise kultuuri põhitunnused?

Sellele juhtis hiljuti tähelepanu paavst Johannes Paulus II oma entsüklikas, kus ta neid termineid kasutas, aga nad on välja kasvanud Vanast Testamendist, kus Joosua, kes on minemas pühale maale, ütleb juutidele “kumba te teenite? Kas te teenite elu või teenite surma”, ehk kas teenite Jumalat või kaananlasi, kes olid paganad kõige hullemas tähenduses, ropud vägivaldsed inimesed. Lähemal tänapäevale on sellest juttu esimese sajandi dokumendis nimega Didache, tegu on katekismusega, mis mõeldud paganakultuurist tulnud pöördunutele. See pole mõeldud juutidele. Seal öeldakse: vali juba täna kas elu tee või surma tee. Väga selge valik, pole olemas mingeid halle toone valge ja musta vahel. Seal kasutatakse sõna tee — ehk vali, mis teed sa käid. Ja seal on väga selgelt välja toodud, mida tähendab surma teed käimine just selle kaudu, mis on keelatud. Kui vaadata seda nimekirja, siis seal on kirjas: ära mõrva, ära ole pedofiil — mis tähendab homoseksuaalsust –, ära varasta. Aga seal öeldakse ka, et ära tee aborti oma lastele või tapa oma vastsündinuid. Huvitav on märkida, et seal öeldakse ka: ära käi läbi inimestega, kes segavad mürke. Mida see sel aja perioodil tähendab, on rasestumisvastased vahendid.

See dokument esindab paljusid põhilisi “ära teesid”, mille põhjal ära tunda, kas oled surmakultuuris. Sest need samad asjad Rooma impeeriumis, mida varakristlased pidasid ilgeks, on taas pinnale tulnud meie enda kultuuris viimase sajandi jooksul. Kõik alates lahutusest homoseksualismini, pedofiilia, abordid, kontratseptiivid, eutanaasia — kõik need on märgid surmateest. Seega, ükskõik, kus nad ilmnevad, me saame võtta neid kui selgeid märke surmakultuurist, mis on kaugele välja arenenud. Muidu ei oleks nad pinnale tulnud.

On olemas vahe paganakultuuril, mis ei ole olemuselt vastu kristlusele — see oli Rooma impeeriumis. Nad ei teinud aborti, sest nad olid vastu kristlusele, neil oli abort ammu enne, kui kristlus üldse tekkis. Nad ei tapnud vastsündinuid, kuna olid vastu kristlusele, see oli nende kultuuris. Aga kui tänapäeval on selge katse Lääs taaspaganastada, siis ei ole muud võimalust, kui pidada seda ainiti kristluse vastaseks. Ja see teeb ta kõige süngemaks ja õudust-tekitavamaks surmakultuuriks, mis kusagil olnud, sest ta mõistab, et peab lahti ütlema suurimast elukultuuri esindajast — kristlusest. Seega on praegu pimedaim aeg, mida ette võib kujutada, lähenemas.

Kas need kaks kultuuri — surmakultuur ja elukultuur — saavad koos eksisteerida? Kas nad saavad üksteist üldse mõista? Kas on võimalik nende vahel pidada dialoogi?

Sellest inimesed ei saagi aru. Nimetame neid kaheks pooleks: kristlased ja sekulaarid. Saeculum tähendab, et sa oled keskendunud sellele maailmale ja mingit järgmist maailma pole olemas. Aga probleem on selles, et tõesti pole olemas mingit ühisosa nende kahe vahel.

Ma kasutan eutanaasia näidet. Siin on tegemist kahe täiesti erineva nägemusega universumist, loodusest ja inimloomusest. Nende vahel pole olemas ühisosa. Kui teil on vana koer, ta ei näe enam ja tal on liigesepõletik, siis viiakse ta loomaarsti juurde ja pannakse magama. Kõik nõustuvad, et see on humaanne. Kui inimene on lihtsalt veel üks loom, siis on eutanaasia humaanne. Kui oled kristlane, siis sa usud, et inimolend on tehtud Jumala näo järgi ja moraalne piirjoon tulebki sellest, et inimene on Jumala näo järgi tehtud. Sel juhul on kõige hullem asi, mida sa teha võid see, mida surmakultuur peab humaanseks.

Kui inimene on põhimõtteliselt erinev ülejäänud loomadest, siis sa ei vii sa oma liigesepõletiku käes vaevlevat vanaema arsti juurde, et ta magama panna. Aga pange nüüd tähele vastuolu kahe kultuuri vahel: surmakultuur peab eutanaasiat positiivseks heaks. Surmakultuuri kandjate meelest on vaja äratada üles kristlased. Et kristlastele see kohale jõuaks, mõelge: kui te näete loomakliiniku ees inimesi protestimas siltidega, et see on hirmus kohutav koer magama panna, siis ei ole selles üldse midagi mõistlikku. Te võite neid inimesi pidada mitte lihtsalt tobedateks, vaid perversseteks. Kogu see kannatus ja haigused ja teda ei saagi magama panna. Seega sekulaarid mitte lihtsalt ei mõista seda, vaid nad näevad kristlasi kurjuse kehastusena, kuna viimased hoiduvad inimeste kannatuste leevendamisest, kuigi see oleks võimalik.

Teine viis aidata kristlastel mõista, kuidas neid nähakse, on nii. Kujutage ette, et istute restoranis ja tahate süüa hamburgerit ja ühtäkki kargab keegi kusagilt välja, sikutab selle teil käest ära ning lajatab vastu pead, süüdistades teid oma vanaema söömises. Sa ütled „millest te räägite, see on surnud lehm!” Aga see inimene juhtub uskuma, et tema sugulane sündis ümber lehmana. Kui lähete Indiasse, siis käid ringi ja imestad, et miks nad seal näljas on, kui neil on kõik need toredad “hamburgerid” ringi jalutamas ja probleemi saaks lihtsalt lahendada. Sedasorti ümberpööratud kogemus on sekulaaridel, kui nad vaatavad kristlasi, kes ei luba teha eutanaasiat.

Sa ei saa praegusel ajahetkel uskuda, et on olemas mingi ühisosa. Mida kristlased peavad tegema pole lihtsalt väike jutuajamine ja püüd leida mingit kokkulepet oma lapse tapmise ja mitte tapmise vahel.

Ameerikas käib praegu just sedasorti vaidlus. Ühed ütlevad, et ärge tapke oma lapsi ja teised, et võib vabalt tappa. No leiame siis mingi kompromissi, et võib tappa, kuni nad on emaüsas kolm kuud vanad. See ei ole mingi ühisosa ja ilmselgelt pole kumbki osapool rahul. Inimesed, kes tahavad aborti, tahavad, et nad saaks teha seda isegi peale sündi. Selle vastand on, et aborti ei tohi teha ühelgi tingimusel ühelgi põhjusel. Pole olemas mingit kompromissi võimalust. Aga moraaliküsimustes nii ongi.

Sellegipoolest, enamik inimesi ei vali kumbagi poolt.

Just nimelt. Dante kohaselt need, kes pole ei kuumad ega külmad, saavad põrgus kõige kibedama põlguse osaliseks. Sest nemad on see suur mömm keskosa, hall tsoon, kes ei näe, et nad on segu kahest täiesti kokkusobimatust universumist, kahest rivaalitsevast ja üksteist välistavast vaatepunktist selle kohta, mida tähendab olla inimolend. Kristlased, kes on selles hallis tsoonis, peavad endale aru andma, et ajalugu ei seisa paigal. Nad toidavad pimedust.

Kas elukultuuri on põhimõtteliselt omane ainult kristlusele või kõigile uskudele? Kas keegi võib olla sekulaar, aga natuke ikka pooldada elukultuuri.

Kindlasti, seda on alailma näha. Väga vähe on läbinisti sekulaarseid inimesi. Enamikel inimestel on — ma kasutan darvinistlikku terminit — kristluse jäänuseid. Kui sul on jäänusjäse, siis selle jäseme funktsioon on juba kadunud, aga jäse on alles, kuigi kärbunud vormis. Leidub sekulaare, kes usuvad, et me oleme hingetud olendid, mingit Jumalat pole olemas, aga neil on ikkagi väga paha tunne vastsündinu tapmise osas. Nad ei ole kindlad miks, aga just sinna nad tõmbavad oma vastuvõetavuse piiri. Aga need piirid nihkuvad või kaovad. Need inimesed kaovad, tegu on vaheliigiga teel valgusest pimedusse. Kristlased seega, kui nad usuvad, et nad mõtlevad teha kompromissi surmakultuuriga, peavad mõistma, et temaga pole võimalik kompromissi teha.

Te räägite ka sellest, et igal kultuuril on omad arhitektid. Kes on elu- ja surmakultuuri arhitektid?

Ilmselt iga murelik kristlane ükskõik kus Lääne-Euroopas omab mingit demarkatsioonijoont, mingit piiri ajaloos, kus nad ütlevad: sealt edasi läksid asjad tõeliselt halvaks. Ameerikas on selleks aasta 1973, kui ülemkohus tunnistas konstitutsioonivastaseks kõik abordipiirangud. Sedasi mõelda on aga rumal. Vaadake hooneid. Hooned ei seisa lihtsalt suurepäraselt ja ühtäkki — põmaki — kuku kokku. Nad lagunevad aegamööda. Tükid tulevad küljest. Konstruktsioonid murenevad. See juhtub ka kultuuriga.

Inimesed peavad astuma tagasi ja vaatama andmeid. Meil on ettekujutus, et asjad hakkasid minema halvasti 1960-ndatel või 1950-ndatel. Ka see on jama. Hooneid ei ehitata üleöö ega kuku nad ka kokku üleöö. Roomat ei ehitatud päevaga, aga päris kindlasti ei kukkunud ta kokku päevaga. Sama on Lääne tsivilisatsiooniga. Euroopa dekristianiseerimine ja sekulariseerimine on toimunud vähemalt 500-600 aastat. Ma usun, et sellest võib kindlasti leida jälgi juba 14. sajandi alguses. Üheks esimeseks tegelaseks võiks nimetada Marsilio da Paduat, kes tõi sisse ilmaliku valitsuse korrumpeerunud vormi. Aga väga palju sellest on seotud renessaansi ajal taaselustatud paganliku kirjandusega, mida hinnati just selle pärast, et ta oli paganlik. Toimus paradigma muutus: ühtäkki nägid inimesed kristlust väljastpoolt, lihtsalt kui veel üht võimalikest religioonidest. Seda hakati alandama, nagu paganad seda tegid.

Kas usute, et tänasel päeval suudab elukultuur võita?

Absoluutselt. Kristlasena rääkides ütlen ma: meilt küsitakse viimasel kohtumõistmisel: mida te tegite ja mis veelgi tähtsam, mida te tegemata jätsite. Ja kui meile näidatakse, mida me ei teinud, siis tunneme me tõelist õudu. See saab olema üks osa meie kohtumõistmisest. Varajased kristlased elasid õudses surmakultuuris ja kui nemad ei oleks lihtsalt mitte midagi teinud siis ei oleks meil praegu kokku varisevat elukultuuri üldse olemas.

Seega, kutse evangeeliumit levitada on meile alati olemas ja me võime selgelt näha, et me oleme võõra kultuuri keskel ja kui meie käed rüpes istume ja laseme lihtsalt minna, siis me ei usalda Tema armu ja oleme sõna otsese mõttes argpüksid. Meil puudub teoloogiline usu ja lootuse voorus ja me lihtsalt ei usalda Jumalat. Sest mis mõju oleks sellistel varakristlastel olnud Rooma impeeriumile — puhas null. Jah, seda on võimalik tagasi saada, aga ta tuleb tagasi saada kui kultuur. Ma “peksan” selle teadmisega oma õpilasi, kes ütlevad, et kui keelustame abordi, siis see surmakultuur lihtsalt kaob. Ma vastan päris ausalt, et kahjuks ei ole see realistlik.

Te ütlesite loengus, et moslemitel on kristlastega rohkem ühist, kui kristlastel sekulariseerinud eurooplaste või ameeriklastega. Ma olen sellega nõus, ehki usun, et islam on praegu kõige vahetum ja suurem oht Euroopa kultuurile.

Ka mina usun seda. Me oleme kolmesuunalises võitluses, tegu on tõelise sasipuntraga. Roiskunud sekulaarne kultuur, mida moslemid kogevad, annab neile nende hingejõu Euroopa üle võtta. Nad peavad seda ropuks tsivilisatsiooniks, aga ka kristlased peavad seda ropuks tsivilisatsiooniks. Lokkav pornograafia ja igat sorti ilgused. Ma ei ole kindel, kas moslemid suudavad teha vahet sellel, mis kristlus peaks olema ja milliseks selle väljendus praeguses sekulariseerunud kultuuri kontekstis on kujunenud. Suur osa nende vihast on just selle vastu suunatud. Samas pole üldse õige arvata, et kõik moslemid on toredad ja rahumeelsed inimesed. Moslemite vahel on kindlasti eraldusjooni ning kristlaste ja moslemite vahel võib tõmmata teatud ühisjooni — ma olen neile tähelepanu juhtinud, aga see teeb asja veelgi keerulisemaks. Tegu on kolmesuunalise võitlusega. Ei saa teeselda, et kõik on õnnelikud ja hästi.

Hiinlastel on needus, et elagu sa põneval ajal. Väga meelikõitev on alati lugeda neist õudsetest heitlustest, kus tsivilisatsioon ripub juuksekarva otsas, aga sellisel ajal elada pole sugugi nii lõbus. Ma ei pea teile needust panema, et elagu te põneval ajal — te elategi, te ei saa sinna midagi parata. Aga samuti elasid põnevatel aegadel varakristlased.

Intervjuu avaldati originaalis Terve Mõistuse Sündikaadis.

About these ads

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

%d bloggers like this: