UUS RAAMAT: Surmakultuuri arhitektid

21 märts 2012 by

Meil on väga hea meel teatada, et valminud on raamat “Surmakultuuri arhitektid”. Raamat valmis Elukultuuri Instituudi kõige mahukama ja suurimat pingutust nõudnud kirjastamisprojekti tulemusena. Raamatuesitlus toimub esmaspäeval, 2. aprillil kell 18.00 VHK Gümnaasiumi teatrisaalis.

Esitluse raames saab raamatu soetada väga soodsa hinnaga, eriti ostes mitmekaupa (1 eks – 10€; 3 eks – 25€; 5 eks – 35€; 10 eks – 60€; raamatupoe juurdehindlusega hakkab raamat tõenäoliselt maksma mitte vähem kui 17€). Loodame, et kasutate antud võimalust ühelt poolt selleks, et levitada raamatut sõpradele-tuttavatele-õpilastele kinkides selle sisuks olevat sõnumit, ja teiselt poolt selleks, et toetada Elukultuuri Instituudi püüdlust anda edaspidigi välja kirjandust, millele tuginedes kasvatada järeltulevates põlvedes nii isikliku kui ka ühiskondliku hüvelise elu aluseks olevate kõige olulisemate tõdede mõistmist.

“Surmakultuuri arhitektide” autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco kirjutavad raamatu sissejuhatuses oma teose kohta järgmist:

“Paljud rooma paganlikud tavad ⎯ ja just need, mille esimesed ristiusku pöördunud inimesed pidid kõrvale heitma kui surmateele juhtijad ⎯ on saanud jälle kaas-aegse kultuuri osaks. […] Mis seletus on sellisel võimsal tagasipöördumisel tumeda paganliku kõlbluspraktika juurde pärast nii paljusid sajandeid kristlikku kultuuri? Vastus on, et esile on kerkinud uus ettekujutus inimeseks olemisest, uut tüüpi paganlus, ja sellel on oma kindlad arhitektid, kes on teadlikult ehitanud olemasoleva krist-liku kultuuri sisse uue kultuuri ning püüavad sellega hävitada ja asendada kristlikku kultuuri. Need, kes ehita-vad sellise ettekujutuse kohaselt, ongi surmakultuuri arhitektid.”

Raamatus on vaatluse all kahekümne kuue viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tuge-valt mõjutanud inimese elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste seas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger.

Varro Vooglaid kirjutab raamatu eessõnas:

Antud raamat näitab selgesti, et ideedel on tagajärjed ning et halbadel ideedel võivad olla kujutelda-matult rängad tagajärjed. Et neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei eksisteeri, lasub igal inimesel ja kogu ühiskonnal kaalukas vastutus tõsiselt järele mõelda, milliseid ideid me oma sõnades ja tegudes toetame ja järgime. Eriti kaalukas vastutus lasub kõigil, kes on teistele eeskujuks ja õpetajaks. Loodan, et käesolev raamat aitab seda vastutust teadvustada ja kanda.

Raamatut soovitab ka prof Tõnu Lehtsaar, kes kirjutab teose tagakaanel:

Käesolevas raamatus on näidatud, kuidas erinevad ideed mõjutavad inimsuhteid, ühiskonda ja kultuuri. Paljud eriilmelised mõttesuunad on koondatud ühe nimetaja alla, mida autorid nimetavad surmakultuuriks. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad mõista kaasaegses maailmas toimuvat.

De Civitate – Ühiskonnast

25 veebruar 2011 by

PRESSITEADE: Avati ühiskonnateemaline portaal De Civitate (Ühiskonnast)

Tallinn, 25.02.2011

Eile, Eesti Vabariigi 93. sünnipäeval, avati ühiskonnateemaline portaal, mis kannab nime De Civitate (Ühiskonnast).

Portaal koondab erineva erialase taustaga kolumniste, kelle ühiseks taotluseks on ausatele tõetaotlustele tuginedes taastada ühise hüve kategooria kõigi ühiskonnaalaste arutelude tuumana.

Portaali käivitajad selgitavad, et eesmärgiks on otsida kristlikule ilmavaatele tuginedes vastuseid küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu viisil, mis lähtuks mitte üksnes soovist rahuldada inimloomuse madalamaid tunge, vaid ka selle õilsamat osa, mis paneb teda janunema tõe ja tähenduse järele.

Portaalis on põhirõhk ühiskondlike küsimuste analüüsimisel arvamuslugude formaadis, ent samuti vahendatakse uudiseid ja teateid ning lähikuudel avatakse ka materjalide andmebaas.

Lähemalt saab portaalist lugeda siit.

Portaali toimetusega saab kontakteeruda aadressil decivitate@hot.ee.

Teistsugune lugu samasoolisest vanemsusest

2 august 2010 by

Dr Walter Schumm

Poliitiliste eneseõigustuste võidujooksus ignoreeritakse uurimusi, mis näitavad lesbi- ja geivanemsuse riske.

On kindel oht, et igaüht, kellel on gei- või lesbivanemsuse kohta midagi (ükskõik kui ettevaatlikult) öelda, mõistetakse parimal juhul valesti ja halvimal juhul jälestatakse. Sellest hoolimata on ülikooliprofessori missiooniks otsida uusi teid vanadele teemadele lähenemiseks, igasugustele ähvarduste vormidele vastuseismiseks ja kindlustamaks, et vastuoluliste teemade puhul käsitletaks erinevaid vaatenurki. Kuna rohkem kostab hääli, mis hüüavad kiitust end gei, lesbi, bi- või transseksuaalina  (GLBT) defineerivate inimeste vanemsusele, esitan siin alternatiivse, võimalik, et vähemuse vaate, mis keskendub mõnedele võimalikele ohtudele, mis seonduvad gei- ja lesbivanemsusega.

See on katsumusterohke ala. Ühe vihjena raskuste kohta mõelge näiteks sellele: kui rühm autoreid avaldas kolm artiklit (kaks neist isegi samas ajakirjas) andmetest sama grupi lesbidest vanemate kohta 1980-ndatel, siis kahte artiklit, mis teatasid soodsatest tulemustest, tsiteeriti 65 korda – võrreldes vaid kahe tsiteerimisega artiklist, mis teatas ebasoodsatest tulemustest. Teistel juhtudel oli uurimuse tsiteerimine kirjanduse suuremates ülevaadetes seda tõenäolisem, mida halvem oli uurimuse metodoloogiline kvaliteet.

Suure osa selleteemalise kirjanduse metodoloogiline kvaliteet on madal. Paljud uuringud ei ole kontrollinud, kas lesbide ja erisooliste vanematega  perede vahel esineb vanemahariduse ja per-capita sissetuleku suuruse erinevust. Sellest sõltumata on 2010. aasta veebruari ja juuni vahel mitte vähem kui kolmes artiklis leitud, et kaks lesbist ema võivad keskmiselt osutuda paremateks vanemateks kui erisoolised  vanemad (Biblarz & Stacy, 2010; Gartrell & Bos, 2010; Biblarz & Savci, 2010) – üsna vastuoluline seisukoht. Kuid endiselt on tõsiseid muresid.

Seksuaalne truudus

Uuringutest näeb järjest selgemini, et paljud lesbi-/geivanemad annavad oma versiooni püsisuhtest eeldusega, et petmine on vastuvõetav. Mõned uuringud osutavad, et geimeestel on stabiilsemad suhted vaid siis, kui petmine on lubatud. Michael Bettinger (2006) teatas: “Tähtis erinevus homo- ja heteroseksuaalselt käituvate inimeste  vahel on, et enamik püsisuhetes geimeestest pole monogaamsed.”

Dr Esther Rothblum on avaldanud, et kui naised (lesbid või heteroseksuaalselt käituvad) sooritavad harva kõrvalehüppeid, siis “40%-l seaduslikult kinnitatud kooselus elavatest geimeestest on kokkulepe, et mitte-monogaamia on lubatud ja enam kui pool on olnud suguühtes väljaspool kestvat suhet.” Kui geiabielu tähendab seksuaalse mitte-monogaamia aktsepteerimist abielus, peame aktsepteerima ka sisemist muutust abielu loomuomases tähenduses ja lõppude lõpuks ka vastutustundliku vanemluse tähenduses.

Suhte stabiilsus ja lapsed

Teine probleem puudutab suhet laste saamise ja laste pärast kokkujäämise vahel. Kuigi mõnedes uuringutes osutuvad lesbi- ja geipaaride suhted kõrgemakvaliteedilisteks ja rahuldust pakkuvamateks, näib, et on vähem tõenäoline, et need püsivad stabiilsena, kui asjasse on segatud lapsed. Pattersoni ja Nanette Gartrelli USA-s läbiviidud hiljutised uuringud, nagu ka Skandinaavia uuringud, kinnitavad seda tulemust, isegi kui valimis olnud GLBT vanematel oli palju kõrgem haridustase kui heteroseksuaalselt käituvatel  vanematel.

Gartrell ja Bos teatasid hiljuti, et üle 56 % lesbilistest vanematest olid lahutanud ajaks, kui nende laps oli 17-aastane. Vastavalt emade hinnangutele oma laste psühholoogilise kohanemise kohta polnud selle ebastabiilsuse ebasoodus mõju statistiliselt märkimisväärne. Samalaadsed uuringud erisooliste  vanemate kohta näitavad lahutuste osahulga kõikumist kolme  kuni kolmekümne protsendini sarnases  ajavahemikus.

Hetkel puuduvad veel avaldatud andmed õiguslikult registreeritud liidus  LGBT vanemate suhete stabiilsuse kohta. Kuid hiljuti kogutud andmed näitavad, et väga harva saavad GLBT paarid kokku laste saamise kavatsusega ja vähesed saavad ka tegelikult lapsi; kui nad lapse saavad, veedavad nad vaid harva selle lapsega rohkem kui aasta.

Mõjud lastele

Richard Redding järeldas Duke Journal of Gender Law and Policy 2008 aasta numbrit kirjutades, et geivanematel olid tõenäolisemalt geidest lapsed. 26 GLBT-vanemsust käsitleva raamatu uuringu ja kümne raamatu meta-analüüsid, mis ma olen teinud, ühilduvad tema tuvastatuga. (Schumm, ajakirjanduses). Veel enam, minu uuringud näitavad, et paljud sellealase kirjanduse ülevaated  on süstemaatiliselt välja jätnud informatsiooni, mis puudutab geivanemsusega seostuvaid negatiivseid mõjusid lastele – s.o suurem kiindumushäirete hulk ja kõrgem ravimite kuritarvitamise tase geidest isade tütarde hulgas. Värskeim GLBT peresid puudutava kirjanduse ülevaade ei maininud Sirota (2009) uurimust, kuigi ma saatsin selle kokkuvõtte kaks aastat tagasi.

Siin pole ruumi adekvaatseks käsitluseks, kuid mõned uuringud näitavad diferentseerivaid mõjusid laste soorollide orientatsioonile ja nende vaadetele mittemonogaamsele seksuaalsusele. Mu kõhutunne ütleb, et impulsikontroll võib olla tähtis vahepealne muutuja, mis aitaks mõista vanemate seksuaalse orientatsiooni mõju lastele, kuid ma pole sellele keskenduvatest uuringutest kuulnud.

Taas kord näib lapsi puudutavate tulemuste avaldamise osas ilmnevat erinevusi, mis sõltuvad andmete allikast – kas selleks on olnud nt vanemad, lapsed või õpetajad. Mina arvan, et emadelt saadud andmed kipuvad olema mõjutatud sellest, mida vastajad näevad ühiskondlikult soovitavate tulemustena, eriti kui emad tajuvad uuringu taga olevaid poliitilisi eesmärke.

Eesmärk ei pühenda abinõud

Ilmselt võiks LGBT-isikuid ja -peresid käsitlevate uuringute väärtarvitusest terve raamatu kirjutada. Isegi kui teadlaste poliitilised eesmärgid oleksid kiiduväärsed, siis teaduse ärakasutamine ei oleks seda mitte. Minu arvates ei õigusta siin eesmärk abinõusid. Paljud juura- ja ühiskonnateadlased on peaaegu et vandunud, et mõte, et GLBT vanematel kalduvat olema GLBT lapsed, pole midagi muud kui müüt, ent mitmete teabeallikate hoolikas uurimine viitab millelegi muule, nagu näitab minu peagi valmiv artikkel.

Praegu ütleksid paljud: ja siis? See võib olla usutav  seisukoht, kuid see ei olnud see seisukoht, millel oli enamik teadlastest 1990. ja 2005. aasta vahel. Siis, ja ka praegu, ma eeldan, peaks avalikkuse enamus suhte ebastabiilsust laste heaolule kahjulikuks ja sooviks arvesse võtta tõendeid selle kohta, et lesbidest vanematel on palju ebastabiilsemad suhted kui abielus olevatel erisoolistel  vanematel.

Nagu ma alguses märkisin, on selliseid vaateid samasoolisele vanemlusele riskantne väljendada, ükskõik, kui objektiivsetel alustel need ka ei seisaks. Kuid avalikkusel on õigus kaaluda kõiki tõsiasju seoses sellise tähtsa teemaga, mis laste heaolu niivõrd mõjutab.

Dr Walter Schumm on Perekonnauuringute professor Perekonnauuringute ja Sotsiaalteenuste koolis Kansase Riiklikus Ülikoolis. Ta on avaldanud üle 250 teadusliku artikli ja raamatupeatüki ning  on teose „Pereteooriate ja -meetodite käsiraamat: Kontekstuaalne lähenemine“ (Plenum, 1993; Springer, 2009) kaasautor. Ta on USA reservarmee erukolonel, endine brigaadi- ja pataljoniülem. Tema vaated ei pruugi ühtida Kansase Riikliku Ülikooli ega USA Kaitseministeeriumi vaadetega.

Lisainformatsiooni, sealhulgas ülalolevas artiklis viidatud kirjanduse nimekirja saamiseks, kontakteeruge Dr Schummiga aadressil schumm [ät] ksu.edu.

Uus raamat: “Miks olla elu poolt?”

26 juuni 2010 by

Allika kirjastuselt on ilmunud uus raamat, mille autor on Randy Alcorn ja mis kannab pealkirja “Miks olla elu poolt? Mure sündimata laste ja nende emade pärast”.

Raamatututvustuses seisab:

“Hoolimata sellest, kui levinud ja juurdunud on abordikultuur ühiskonnas, on abort iga üksiku inimese ja perekonna jaoks traagiliine sündmus. Alates 1956. aastast, kui Eestis seadustati vaba abort (meditsiiniliselt põhjendamatu abort), on Eesti Statistikaameti (mittetäielikel) andmetel abordi teel hävitatud vähemalt 1,4 miljonit (!) inimelu. Abort kahjustab emade nii füüsilist kui vaimset tervist ja ei ole kaugeltki nii ohutu protseduur, kui arvatakse.

Raamat „Miks olla elu poolt?“ tutvustab elupooldajate liikumise (pro-life) seisukohti. Pro-life on vägivallatu sündimata laste eest seisev ja abordi vastu võitlev liikumine, mis kogub maailmas üha enam jõudu. Elupooldajate seisukoht on, et iga elu on püha, ka sündimata inimese elu, ning kellelgi pole õigust seda elu hävitada.”

Raamatut saab osta soodsalt (ca 89 kr) kas kirjastusest, Logose raamatupoest või Pauluse raamatupoest, ent see on veidi kõrgema hinnaga saadaval ka suurematest raamatupoodidest.

Uuring: abort kolmekordistab rinnavähiriski

24 juuni 2010 by

Sri Lankal asuva Colombo ülikooli teadlaste poolt läbiviidud uuring näidab nagu paljud varem läbiviidud uuringud (vt siit), et raseduse katkestamine suurendab rinnavähi tekkimise tõenäosust. Portaal Tarbija24.ee vahendab, et viimase 14 kuu jooksul on sarnaseid tulemusi saanud ka Hiina, Türgi ja USA uurijad.

Avastuseni jõuti 300 naist uurides, kusjuures uuringu tegelikuks eesmärgiks oli hoopis rinnaga toitmise ja rinnavähi vahelistele seostele valguse heitmine, kirjutab Daily Mail. Selgus, et rinnaga toitmine vähendab vähiriski, samas kui suurimaks riskifaktoriks on abordi tegemine. Vähi tekkimise tõenäosust kasvatavad ka suitsetamine ja menopausi jõudmine.

Abordi ja rinnavähi seostele viitab see, et rinnavähk tekib siis, kui organismis on liiga palju östradiooli nimelist naissuguhormooni. Kui rasedus saab lõpuni kulgeda, kujutab see endast minimaalset ohtu, kuid aborti teinutel jääb östradiooli hulk ohtlikult kõrgele tasemele.

Suurbritannias on rinnavähijuhtumite hulk 1971. aastaga võrreldes 80 protsendi võrra suurenenud – just siis lõdvendati aborti puudutavaid seadusi, mis tõstis raseduse katkestamiste arvu üle kümne korra.

Mitmed mõjukad organisatsioonid, nagu nt Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit ja selle allorganisatsioonina ka Eesti Seksuaaltervise Liit, on aastaid abordi ja rinnavähi vahelise seose maha salanud. Nt on viimase kodulehel kirjutatud otsesõnu ja ühemõtteliselt, et “Uuringute põhjal ei esine seost turvaliselt läbiviidud abordi ja rinnavähi vahel.”

Sellise eksitava teabe levitamine ja nii abordi olemuse kui ka sellega kaasnevate tõsiste terviseriskide süstemaatiline varjamine kujutab endast väga tõsist eetilist probleemi. Veelgi enam, see näitab ka silmakirjalikkust, sest nende samade organisatsioonide juhtlauseks on vabadus valida. Valik saab aga olla vaba üksnes juhul, kui see on tehtud täies teadmises valiku olemuse ja selle tagajärgede kohta.

Jääb üle loota, et kunagi tunnistatakse oma eksimust ning öeldakse ausalt välja, et abort ei ole naistele kaugeltki mitte ohutu protseduur, sündimata lastest rääkimata.

Kontratseptsiooni ja abordi seostest

3 mai 2010 by

Alltoodud tekst kujutab endast (veidi täiendatud kujul) Toomas Vooglaidi ettekannet 2. mail 2010 toimunud seminaril “Evangelium Vitae kui üleskutse elukultuuri taastamisele”. Ettekanne avaldati algselt autori blogis aadressiga tabernaakel.blogspot.com.

* * *

Vaatleme seoseid kontratseptsiooni ja abortide vahel neljast aspektist: bioloogilisest, sotsioloogilisest, antropoloogilisest ja teoloogilisest aspektist.

Mida tähendab vaadata seost nende nähtuste vahel antud aspektidest? Bioloogilisest aspektist tähendab see vaadata, kuidas need on seotud oma bioloogiliselt mõjult; sotsioloogilisest aspektist – kuidas need on seotud ühiskondlikus plaanis; antropoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud meie inimliku loomuse suhtes; ning teoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud inimeses kui Jumala kujus.

Kõigepealt aga tuletama meelde, milles seisneb kontratseptsioon ja abort, mille seoseid me vaatleme. Kontratseptsioon ehk rasestumisvastaste vahendite kasutamine on katse välistada viljastumist seksuaalakti tulemusel. Abort on emaüsas areneva inimese tapmine. Niisiis on mõlemal juhul tegemist inimese välistamisega – kontratseptsiooni puhul tema olema-saamise välistamisega, abordi puhul tema olemas-olemise välistamisega. Nii oleks antud teema ühe lausega kokkuvõetav.

Bioloogiline seos

Ilmselt ei ole ammu enam kellegi jaoks uudis, et nn. hormonaalsed kontratseptiivid toimivad nii kontratseptiivide kui ka abortiividena, st. neil on nii viljastumise võimalust nõrgendavaid toimeid kui ka toimeid, mis raskendavad embrüo kinnitumist emakaseinale või muudavad selle võimatuks, kui viljastumine peaks olema siiski toimunud. Sellisena on hormoonpreparaadid kontratseptsiooni ja abortide vahelise seose kehastunud näiteks. [Vt lähemalt “Abortiivse toimega medikamendid ja vahendid”, portaalis Abort.ee.]

Selle seose varjamiseks on eluvastased jõud võtnud kasutusele keele väärastamise strateegia ja püüdnud ümberdefineerida raseduse mõistet, nagu ei algakski rasedus munaraku viljastumisega ja uue inimese eostumisega, vaid embrüo kinnitumisega emakaseinale. Kuna hormoontableti mõjul embrüo emakaseinale ei kinnitu, vaid sisuliselt nälgib surnuks ja heidetakse naise kehast välja, siis polevatki tegemist abordiga, vaid rasestumise vältimisega. Ent ükskõik kuidas püüda semantiliselt asja olemust varjata, jääb bioloogiliseks faktiks, et kui ovulatsioon on toimunud eostub inimene (kui üldse siis) mõne tunni kuni paari päeva jooksul pärast seksuaalset ühinemist ning selleks ajaks kui embrüo (mitte “viljastunud munarakk” ehk sügoot) jõuab emakasse ja peaks kinnituma emakaseinale on see juba rohkem kui 100 rakust koosnev organism. Kõik Elukultuuri Instituudi poolt vaadeldud veebilehed Eestis, kus oli (või oleks pidanud olema) mingilgi määral juttu eostumise bioloogiast, varjasid või vääresitlesid seda tõsiasja. [Vt lähemalt “Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?”, Eesti Ekspress, 28.07.2008)

Markantseks näiteks, millise absurdini selline semantiline manipuleerimine võib viia, on endise õiguskantsleri Allar Jõksi vastuses EKN-i järelepärimisele abordiregulatsiooni õiguspärasuse kohta sisalduv väide:

loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini.[1]

Sotsioloogiline seos

Sotsioloogilist seost kontratseptsiooni ja abortide vahel iseloomustab ehk kõige ilmekamalt 1992. a. USA Ülemkohtu otsus Planned Parenthood vs. Casey protsessil, milles kinnitati 1973. a. kurikuulsa Roe vs. Wade protsessi tulemust, millega legaliseeriti abort USA-s föderaaltasandil. See otsus sisaldab muuhulgas järgmist kinnitust:

teatud olulistes aspektides on abort sama iseloomuga kui otsus kasutada kontratseptiive… kahe aastakümne majandusliku ja sotsiaalse arengu jooksul on inimesed korraldanud intiimsuhteid ja teinud valikuid, mis määravad nende vaated iseenesele ja oma kohale ühiskonnas, toetudes abordi kättesaadavusele juhul, kui kontratseptsioon peaks alt vedama.[2]

Seega oli üheks motiiviks abortide seaduslikkuse taaskinnitamisel kontratseptiivide kasutamisel põhinev elustiil, mille kindlustamiseks pidi säilima aborditegemise võimalus, juhuks kui kontratseptiivid “alt veavad”.

Tõepoolest, ka abortide esmane legaliseerimine ise Euroopas ja Ameerikas, mitte ainult vastavate seaduste alalhoidmine, oli järeleandmine kontratseptiivide üha laiema kasutuselevõtu tagajärjel kujunenud nn “vajadusele”. Sisuline loogika töötas järgmiselt. Kontratseptiivide kasutuselevõtt muutis oluliselt “vabamaks” seksuaalsuhted ja see, millest “vabaneti”, oli kartus raseduse, uue elu ees. Kiiresti kasvas abieluväliste ja abielueelsete seksuaalsuhete arv ning kahanes abiellumus. Rasestumisvastaste vahendite endi omaduste või nende kasutamise ebakorrektsuse tõttu kasvas oluliselt ka “ootamatute” rasestumiste arv, millest enamik osutusid muidugi soovimatuteks. Nii kasvas nõudmine “aborditeenuse” järele, mis läänemaailmas seksuaalrevolutsiooni ajal riburada pidi ka seadustati. (Vahemärkus seksuaalrevolutsiooni kohta: nagu kõik teavad algas seksuaalrevolutsioon 60ndatel aastatel, aga vähesed annavad enesele aru, et see ei alanud mitte möödunud vaid ülemöödunud sajandi 60tel seoses kummi leiutamisega ja kondoomide kasutuselevõtuga. 1960ndatel jõudis seoses hormonaalsete kontratseptiivide kasutuselevõtuga kätte selle revolutsiooni uus aktiviseerumine ja väljumine igasuguse kontrolli alt.)

Praegu kuuleme üha, kuidas abortide arvu vähendamiseks on hädavajalik vähendada “soovimatuid” rasestumisi ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada kontratseptiivide üldine kättesadavus ja kasutamisoskus – mis on sageli ka laste seksuaalkasvatuse keskne sisu. Seejuures osutatakse statistilisele seosele – kontratseptiivide üldisema ja järjekindlama kasutamisega saavutatakse abortide arvu vähenemine. Ja tõepoolest – ametlikku statistikat vaadates võib kergesti jääda selline mulje, ehkki andmed kontratseptiivide kasutamise kohta ei sisaldu ametlikus statistikas. Ent tuleb aru anda kahest asjast: esiteks, abortide olemasolev kõrge tase ise on kontratseptiivse kultuuri ja abortide legaalsuse tagajärg ning teiseks, statistika ei kajasta ega saagi kajastada kogu andmestikku. Statistikas kajastuvad registreeritud rasedused ja registreeritud abordid. Ükski hormonaaltableti kasutamise tagajärjel toimuv varajane abort statistikasse ei jõua. Vastavate arvutuste alusel on põhjust uskuda, et tegelikult on abortide arv hormonaalse kontratseptiivse kultuuri levikuga oluliselt suurenenud.[3] Ent need tõendid on vaid kaudsed ja tõenäosuslikku laadi. Otsest statistilist kinnitust sellele arusaadavatel põhjustel ei ole.

Sotsioloogilisest aspektist on veel oluline vaadelda kontratseptiivide ja abordi seost rahvastiku kasvu suhtes. Nagu teame on seoses laste suremuse vähenemise ja eluea pikenemisega tänu üldisele tervishoiu edenemisele ja elukvaliteedi paranemisele, toimunud erinevates maailma regioonides mõnevõrra erinevatel aegadel ja erineva kiirusega rahvastiku oluline kasv. 18. sajandi lõpus formuleeris Thomas Robert Malthus oma kurikuulsa “rahvastiku seaduse”, mille kohaselt rahvaarv kasvab geomeetrilises, maa ressursid aga ainult aritmeetilises progressioonis, mistõttu maa ei suutvat suurenevat rahvastikku elatada. Malthuse ideede paikapidamatust näitab ilmekalt tõsiasi, et alates vähemalt ÜRO loomise ajast, mil tsentraliseeritud statistika on kättesaadav, on maailmas näiteks toiduainete osas igal aastal kasvanud inimese kohta toodetud toiduainete kogus, küll mitte väga palju, aga siiski. Põhimõtteliselt maltusiaanlikel ideedel põhinevad kõikvõimalikud rahvastikukontrolli ideoloogiad. Üks kõige mõjuvõimsamaid rahvusvahelisi organisatsioone selles vallas, International Planned Parenthood Federation, on ühtaegu nii suurim kontratseptiividide levitaja kui ka suurim abordipakkuja kogu maailmas. Selle organisatsiooni ideoloogide retoorika kohaselt on kontratseptiivide levitamine esmane ja hädavajalik samm nii rahvastikukasvu üldiseks piduramiseks kui ka abortide piiramiseks. Sellise retoorika on omaks võtnud paljude maade valitsused ning see on suurel määral ka ÜRO erinevate allüksuste pürgimuste aluseks. Selle strateegia elluviimise tulemusena on mitmeid maailma piirkondi, sh Euroopat, ootamas “demograafiline talv” ning jõuliselt levitatakse reproduktiivtervise terminoloogiat kasutades abordi kui “inimõiguse” ideoloogiat, mille alusel nõuda liberaalsete abordiseaduste vastuvõtmist ka nendes maades, kus seda veel ei ole tehtud. Samal ajal seotakse arenguabi andmine nendele maadele nõudega võtta omaks kontratseptiivsed programmid, mis, nagu eelnevalt öeldud, loovad omakorda soodsa pinnase “abordinõudluse” tekkeks.

Seega sotsioloogilises plaanis kasutatakse kontratseptsiooni ja aborte üksteist vastastikku toetavate ja võimendavate vahenditena eluvastase mentaalsuse levitamiseks ja kinnitamiseks.

Antropoloogiline seos

Eelpoolvaadeldud sotsioloogiline seos osutab põhimõttelisele antropoloogilisele seosele – abortide peamine toitepinnas on eluvastane hoiak. Viimast aga kultiveerib rasestumisvastaste vahendite harjumuslik kasutamine. Kontratseptiivne mentaalsus loob eeldused ja kalduvuse valida lapse tapmine, kui ta peaks vaatamata “ettevaatusabinõudele” olema siiski eostunud. Lapse tapmist tajutakse “õigusena”, kuna kontratseptiivset seksuaalelu elades “pidi” lapse eostumine olema välistatud, järelikult on siginenud laps süsteemi “viga”.

Mõistmaks, kuidas on kontratseptsioon ja abort omavahel seotud meie loomuse suhtes, võtame hästi lühidalt kokku Kiriku õpetuse inimlikust seksuaalsusest. Selle kohaselt on inimlik seksuaalsus vastavalt meie loomuse mõistuslikkusele ülendatud pelgalt loomalike instinktide vallast armastuse valda. Inimlik seksuaalsus on vahend armastuse väljendamiseks ja jagamiseks ning elu vastutustundlikuks edasiandmiseks selle kaudu vastavalt mehe ja naise psühho-füüsilisele komplementaarsusele ehk vastastikusele täiendavusele. Tõeliset inimlik armastus on täielik, ustav ja viljakas. Ehkki iga konkreetse inimese armastus saab avalduda kogu tema elus ja ei pea tingimata sisaldama seksuaalset väljendust, on globaalses mastaabis seksuaalne dimensioon inimliku armastuse möödapääsmatu osa. See on mehe ja naise vahelise armastuse intiimseim avaldus, milles nad saavad “üheks lihaks”; milles nende hingelist ühtsust väljendab ja toetab nende kehaline ühinemine. Selline seksuaalne ühinemine, mis oma viljakuses on ühtlasi inimkonna püsimise allikas, vajab nii oma ühendava kui eluandva funktsiooni tõttu erilist keskkonda, milles saaks kasvada ja küpseda nii armastus kui ka selle armastuse viljad – lapsed. Selliseks keskkonnaks on mehe ja naise vabal avalikul otsusel põhinev elukestev ja eksklusiivne abielu ning perekond selle laiendina. Et see on elukestev, tuleneb enese totaalsest andmisest teisele. Just enese andmise täielikkus tingib, et seda valikut ei saa tagasi võtta – vastasel juhul ei oleks see enam täielik. Ja ainult oma elu vastastikuse totaalse pühendamise taustal on kohane enese täielik kehaline andmine teisele abieluaktis. Teiselt poolt väljendab selle valiku totaalset terviklikkust abielu eksklusiivsus – ühe mehe ja ühe naise vastastikune pühendumine teineteisele välistades sellest intiimsusest kõik teised inimesed kui võimalikud partnerid. Sellise täieliku valiku ja pühendumise tulemusel saab mehest ja naisest abielus “üks liha”, nii et nad teatud mõttes omandavad vastastikku õiguse teineteise ihule ja seksuaalsed sidemed väljaspool abielu on rängalt ebaõiglased abikaasa suhtes.

Abielulise armastuse eesmärk on vastastikune kasvamine armastuses ja sellise armastuse raames elu edasiandmine. Kuivõrd abielu teostub kõige intiimsemal tasandil abikaasade seksuaalse ühinemise kaudu, peab ka iga abieluakt olema avatud nende eesmärkide realiseerimisele. See peab olema abikaasade armastuse väljenduseks ning avatud uuele elule. Iga ühinemine, mis on vastuolus kummagi eesmärgiga, st. kas kas vastastikuse armastusühtsuse väljendamisega või võimalusega elu edasi anda, on vastuolus inimese loomusega.

Teoloogiline seos

Teoloogilisest küljest mainigem eelkõige moraaliteoloogilist seost – mõlemal juhul, nii kontratseptiivide kasutamise kui abordi puhul, kui need on sooritatud piisava teadlikkusega ja vabatahtlikult, on kristlase jaoks tegemist surmapatuga, st. pühitseva armu kaotamisega. (Nende puhul, kes on veel pärispatus või pühitseva armu juba kaotanud, on tegemist oma patukoorma kasvatamisega ning süveneva eemaldumisega oma inimsuse tõelisest realiseerimisest.) Nende tegude vahel on kahtlemata raskusastme erinevus, kuivõrd inimese tapmine on raskem kuritegu kui eostumise takistamine. Seda erinevust rõhutab veelgi asjaolu, et abordi teadlikul sooritamisega kaasneb kristlase puhul tema ekskommunikatsioon – tema väljalülitamine kiriklikust osadusest –, mis on mõeldud eksimuse tõsiduse teadvustamiseks ja tungivaks üleskutseks seda kahetseda ning pöörduda. Teiselt poolt ei ole abordil ja kontratseptsioonil vahet selles mõttes, et nende sooritaja on vaimselt surnud, ja kes on surnud, see on surnud, mitte nii, et ühe puhul oled rohkem surnud kui teise puhul. Ehkki mõlemal puhul on tegemist ränga eksimusega, sõltub patu raskus nagu ikka ka selle sooritaja teadlikkusest ja tahtlikkusest.

Omaette huvitav küsimus on, kas kontratseptsioon on patt puhtuse või elu vastu. Väljapaistvad moraaliteoloogid on antud küsimuses erinevatel seisukohtadel. Ühed ütlevad, et kuna tegemist on spetsiifiliselt seksuaalakti väärastamisega, on see patt puhtuse vooruse vastu. Teised ütlevad, et kuna intentsioon on suunatud eostumise vältimisele, on tegemist patuga elu vastu, ehkki mitte otseselt inimese tapmisega. (Ma leian, et patte ei tehta mitte ühes või teises kategoorias, ehkki kategooriad võivad aidata neid analüüsida, vaid patte tehakse inimese loomuse ja Jumala tahte vastu, langegu nad siis mingisse selgesse kategooriasse või mitte. Kontratseptsiooni puhul näib, et patt ulatub üle kategooriate piiride.)

Abieluakt – nagu kogu Loodu ja iga loodud asi, eriti aga inimene – peegeldab Kolmainsust. Kolmainsuses näeme, kuidas Isa annab enese täielikult Pojale ja Poeg võtab Isa anni täielikult vastu ning annab ennast jäägitult tagasi Isale ning Isa ja Poja vastastikusest täielikust eneseandmisest lähtub Püha Vaim. Mitte, et need seosed oleksid mingilgi moel ajalised või üksteisele järgnevad, vaid kogu see vastastikune andmine, sündimine, lähtumine ongi üks ja igavene täiuslik Olemise akt, Jumal ise. Millele ma tähelepanu tahan juhtida, on see, et Püha Vaim, Kolmainsuse kolmas isik, lähtub Isast ja Pojast nende vastastikuses jäägitus eneseandmises ja teise vastuvõtmises, Ta on eraldiseisev isik JA Ta on samas nende ühtsus armastuses, Tema kui isik ongi nende Armastus, nende vastastikune And.

Sarnasus inimliku soojätkamisega on ilmne, ainult et viimane toimub vastavalt inimese loomusele. Olles ratsionaalne kehaline olend, on inimene kutsutud kogu oma arusaamise ja tahtega andma end armastuses teisele täielikult, st. hingeliselt ja kehaliselt. Mees on kutsutud andma end naisele kuni iseenese substantsi andmiseni. Ja naine on kutsutud teda täielikult vastu võtma andes samas iseennast täielikult temale kuni selleni, et võtab tema substantsi vastu oma substantsis. Kehalisel tasandil realiseerub see täielik andmine ja vastuvõtmine seemneraku ühinemises munarakuga. Ja kui munarakk viljastub, siis naine rasestub ja eostub uus inimene, uus isik. Mees annab ennast, naine annab ennast ja Jumal annab hinge. See uus isik kehastab mehe ja naise ühinemist armastuses, nende vastastikust andumist teineteisele, temas saab nähtavaks, et nad on “üks liha”, tema on nende ühenduse inkarnatsioon. Olgugi et kaugeltki mitte alati ei päädi abieluakt uue elu tärkamisega, on avatus uuele elule, “lahtiolek” uue isiku suhtes märk täielikust avatusest, usaldusest ja ustavusest oma abikaasa suhtes. Kui laps on nende vastastikuse armastusühtsuse kehastus, siis on avatus lapsele nende vastastikuse usalduse, ustavuse ja ühtsuse kriteerium, nende abielu kriteerium.

Muidugi ei ole see avatus uue inimelu tärkamisele tõelise ühenduse ainus kriteerium. Ja avatus võib olla hoolimatu, mõtlematu, vastutustundetu vmt. Selle avatuse adekvaatne kontekst on abielu, mis põhineb mehe ja naise teadlikul valikul kogu eluks, mis on suunatud kasvamisele armastuses. See vastastikune andmine, millest eelpool juttu oli, peab selleks, et olla autentne, realiseeruma ka igapäevases elus, elu rõõmude ja vaevade ühises kandmises, abi-elus. Seksuaalse ühinemise akt ühelt poolt väljendab, kinnitab ja värskendab seda vastastikust pühendumist, teiselt poolt annab just see kindel otsus elude püsivaks ühendamiseks armastuses aluse intiimseima ühinemise aktile ning perekonna oodatavale kasvamisele.

Kontratseptiivsete vahendite kasutamine väljendab selget soovi vältida võimaliku uue inimese eostumist. Teoloogilises plaanis väljendab see Jumala kuju eitamist meis, antropoloogilises plaanis eraldijäämist, enese täielikust andmisest hoidumist ja on seega vastuolus “üheks lihaks” saamisega seksuaalaktis ning “üheks lihaks” olemisega abielus. See, mida sellisel juhul seksuaalsuhtest otsitakse, on mitte isikute sügav osadus, vaid nauding, pinge maandamine vms. See akt muutub sisuliselt valetamiseks sügaval intiimsel tasandil. Žestidelt, liigutustelt, embustelt, mis peaksid väljendama isikute intiimseimat ühtsust, on võetud alus. Need ei väljenda enam oma isiku andmist. Nii muutuvad nad märgiks mitte armastuses enese piiride ületamisest, vaid egoismis enesekesksusesse sulgumisest. Enesekesksuse kultiveerimine viib aga süvenevalt teise tõrjumiseni, kuni valmisolekuni ta tappa kui sissetungija, õdusa ja nauditava maailma lõhkuja või uute ja talumatute probleemide tekitaja.

Abort omakorda hävitab otseselt üldisema eesmärgi, mida abielu kannab – anda elu. Seega hävitab kontratseptsioon seksuaalakti ja abielu ühendava, abort aga selle eluandva tähenduse. Need kaks surmapattu koos on jagatud elu hävitajad ning nende juur ja samas vili on egoism, soovimatus teenida, mis on armastuse vastand.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et kontratseptsiooni ja abordi vaheline seos ilmneb teoloogilises plaanis Jumala kuju rikkumisena meis, antropoloogilises plaanis inimliku armastuse väärastamisena ja selle armastuse keskkonna lõhkumisena, sotsioloogilises plaanis teineteist vastastikku võimendavate tõeliste patu struktuuridena ühiskonna aluse – abielu ja perekonna – lõhkumiseks ja tervete rahvaste represseerimiseks ning bioloogilises aspektis kehastub see seos hormonaalsete kontratseptiivide kombineeritud mõjus.

Ja lõpetuseks. Armulauas ühineb Kristus meiega kui meie hinge Peigmees. Ta annab end meile täielikult – ihu ja hingega, kogu oma inimlikkuse ja jumalikkusega – ehkki varjatult. Meie peame Ta vastu võtma niisama täielikult, ihu ja hingega, andes samas iseennast koos kogu oma eluga Temale. See on intiimne armastuse-ühendus Kristusega, millest sünnib pühadus ja apostellik vaim, kui me ei võta Armulauda vastu juba ette soovimatuses muuta oma elu, võtta vastu uusi väljakutseid, vastata Püha Vaimu sisendustele, milleks Ta meid ka kutsuks, teiste sõnadega: kanda vilja. Veelgi enam, raske patu läbi me tapame Kristuse eneses. Võiks öelda, et ristimine on nagu eostumine igavesse ellu ja surm nagu igavesse ellu sündimine. Ent puudused ja pahed, millesse me klammerdume, on nagu kontratseptiivne mentaalsus, mis välistab Kristuse viljakuse meie elus ja meie patud on nagu abort, mis tapab meis igavese elu.

[1] Õiguskantsler Allar Jõks, 2002, Vastus Eesti Kirikute Nõukogu avaldusele paluda kontrollida raseduse katkestamist reguleerivate seaduste vastavust EV põhiseadusele

[2] Prof. Janet E. Smith, The connection between contraception and abortions

[3] John F. Kippley, 1994, Birth Control & Christian Discipleship

SEMINAR: Evangelium Vitae kui üleskutse elukultuuri taastamisele

23 aprill 2010 by

Järgmise nädala lõpus saabub trükikojast paavst Johannes Paulus II poolt 15 aasta eest väljaantud paavstliku ringkirja Evangelium Vitae (1995) eestikeelne väljaanne.

Selle väga olulise teose presenteerimiseks toimub pühapäeval, 2. mail kell 14.00 Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumi hoones pisike seminar pealkirjaga “Evangelium Vitae kui üleskutse elukultuuri taastamisele”. Seminari programm on järgmine:

14.00 Sissejuhatus

14.15 Piiskop Philippe Jourdan: “Kas ma olen oma venna hoidja? Sündimata inimesed kui ligimesed”

14.45 Cecilia Sarmiento: “Mida kõneleb teadus inimelu algusest?”

15.15 Vaheaeg

15.30 Markus Järvi: “Elukultuur kui tõekultuur: relativism kui surmakultuuri allikas”

16.00 Toomas Vooglaid: “Kontratseptiivide ja abordi vahelisest seosest”

17.30 Kokkuvõtted, arutelu ja lõpetamine

“Nii isiklik kui ka ühiskondlik moraalne teadvus on tänapäeval, ka massiteabevahendite olulise mõju tulemusena, seatud äärmiselt tõsisesse ja isegi surmavasse ohtu, milleks on hea ja kurja ärasegamine, ja seda just eluõiguse osas. /…/ Ja ometi ei suuda kõik need mõjud ja pingutused panna vaikima Issanda häält, mis kajab iga inimese südametunnistuses, sest alati saab südametunnistuse sisemises pühamus tärgata armastuse, avatuse ja elu teenimise uus algus.” (Evangelium Vitae, 24)

Vaidlused eutanaasia üle kerkivad taas pinnale

16 veebruar 2010 by

Margaret Somerville

Läänemaailm otsib surma- ja kannatuseprobleemile ikka ja jälle lahendust eutanaasiast ja seda sügavaleulatuvatel kultuurilistel põhjustel.

Eutanaasia on Kanadas taas päevakorras. Parlamendis on töös “eutanaasia eelnõu”.

Selle seaduseelnõu vastu, mis jõustumise korral seadustaks eutanaasia ja assisteeritud enesetapu, on mobiliseerumas üha suurem opositsioon. Sinna kuuluvad teiste seas arstide huve esindav Canadian Medical Association, mis on eelnõu vastu astumiseks saatnud kirja parlamendi liikmetele, Steve Passmore, tserebraalparalüüsiga sündinud mees, kes protestis debati ajal eutanaasia vastu Parliament Hill’il. Viimase sõnum on, et eelnõu C-384 ohustab tema ja teiste raskete tervisehäiretega inimeste elu.

Niisiis, miks kaalume nüüd eutanaasia (siinkohal kasutan seda terminit tähistamaks ka assisteeritud enesetappu) seadustamist kui oleme seda seni aastatuhandeid keelanud?

Ükski kõige sagedamini esile toodud seisunditest, mida üleskutsetega eutanaasia seadustamiseks tavaliselt seostatakse — inimene põeb surmahaigust, soovib surra ja me saame ta tappa — ei ole uus. Sellised olukorrad on olnud elu osaks sama kaua, kui inimkond on eksisteerinud. Kusjuures meie suutlikus leevendada valu ja kannatusi on märkimisväärselt paranenud. Kas peamine põhjus on siis kusagil mujal?

Pakun välja, et selleks on sügavad muutused meie postmodernsetes, sekulaarsetes, läänelikes, demokraatlikes ühiskondades ja nende interaktiivsetes ja kumulatiivsetes mõjudes. Et eutanaasia seadustamise või mitte seadustamise osas arukaid otsuseid langetada, tuleb meil need muutused seoses eutanaasiaga ära tunda ja neist aru saada.

Individualism

Meie ühiskonda valitseb “tugev individualism” või “isekas individualism”, mida tuleb eristada elutervest individualismist. Sellega kaasneb isikliku autonoomia ja enesemääratlemisõiguse ületähtsustamine, mis soosib ka eutanaasia aktsepteerimist.

“Tugev individualism” kaldub välistama igasugust tõelise kogukonnatunnetuse tekkimist, isegi suhtes surma ja raskete kaotustega, kus see tunnetus on enamiku inimeste jaoks hädavajalik toimetulekumehhanism. Peaaegu kõik õigustused eutanaasia seadustamiseks keskenduvad peamiselt surevale inimesele, kes seda soovib. Kahjulikest mõjudest ühiskonnale, selle väärtustele ja institutsioonidele vaadatakse mööda.

Meie ühiskonnas on surm suuresti vaid meditsiiniline sündmus, mis leiab aset haiglas või mõnes muus taolises paigas, kusjuures seda mõistetakse kui nähtust, mis toimub suures isolatsioonis. Surma on institutsionaliseeritud, de-personifitseeritud ja de-humaniseeritud. Eutanaasia soovimine võib olla surija vastus sellele sügavale surmaeelsele üksindusele.

Massimeedia

Tänapäeval loome oma ühise loo – väärtuste, hoiakute, uskumuste, pühendumiste ja müütide kogumi -, mis toidab meie kollektiivset ja seeläbi ka individuaalset elu ning aitab neile tähendust anda, massimeedia ja interneti kaudu.

Selles, et eutanaasiaga seonduvaid küsimusi ei suudeta arvesse võtta ühiskondlikul ja kultuurilisel tasandil, on debati meediakeskseks muutumisel suur osa. Võtame arvesse ainult küsimusi, mida esitab meile massimeedia ja neidki ainul kujul, kuidas neid esitatakse. Televisiooni jaoks on kasulik näidata dramaatilist, isiklikult ja emotsionaalselt kaasahaaravat lugu Sue Rodriguez`ist, sõnaosavast ja julgest 42-aastasest lahutatud naisest, kes on suremas amüotroofilise lateraalskleroosi tagajärjel ja kes palub eutanaasia kättesaadavaks tegemist.

Eutanaasia vastaseid argumente, mis põhinevad selle kahjulikul mõjul ühiskonnale olevikus ja tulevikus, on märksa raskem esitada. Vaatajad ei samasta end isiklikult nende argumentidega, mis pole neile enamat kui pelgad abstraktsioonid. Ühiskonda ei saa televisioonis intervjueerida. Ta ei saa muutuda vaatajate jaoks tuttavaks ja empaatiat esile kutsuvaks isikuks.

Pealegi on surma ulatuslik eksponeerimine uudisteprogrammides ja meelelahutuses, mille tunnistajaiks me kõik oleme, hävitanud meie tundlikkuse ja aukartuse surma ja selle esile kutsumise ees.

Surma eitamine ja kontrollimine, “kõnelused surmast”

Meie ühiskond eitab surma ja samaaegselt peab seda oma kinnisideeks. Need, kes ei pea enam kinni institutsionaalse religiooni praktiseerimisest, on kaotanud oma peamise foorumi “surmakõneluste” jaoks – olgu see siis kirik, sünagoog, mošee või tempel. Me peame sellistest “kõnelustest” osa võtma, kui tahame leppida surma paratamatu reaalsusega oma elus. Ja peame seda tegema, et elada täisväärtulikult ja hästi.

Järjest ulatuslikum arutlus eutanaasia üle massimeedias võib olla meie kaasaegne “kõnelus surmast”. Niisiis, selle asemel, et piirduda kindlaks määratud paiga ja ajaga nädalas, on “kõnelused surmast” meie ellu kõikjale laiali valgunud. See teeb surma-eituse alalhoidmise raskemaks, kuna muudab surmahirmu “reaalsemaks”. Üks viis selle hirmuga toimetulekuks on uskuda, et surm on meie kontrolli all. Eutanaasia kättesaadavus võiks seda uskumust toetada. Eutanaasia aitab meil selles, mis surma puudutab, liikuda juhuse juurest valiku juurde. Kuigi me ei saa muuta surma valikuliseks, saame me luua illusiooni, et see on nii, muutes surma ajastuse, tingimused ja toimumise viisi valikuküsimuseks.

Hirm

Võime tunda hirmu mitte ainult üksikisikute, vaid ka ühiskonnana. Näiteks väljendame ühiselt hirmu kuritegevuse ees tänavatel. Kuid see hirm, hoolimata faktidele põhinemisest, võib samuti olla võimsa ja vabalt leviva surmahirmu väljenduseks üldiselt. Üleskutse seadustada eutanaasia võib olla üks viis, kuidas surma sümboolselt taltsutada ja tsiviliseerida, ning seeläbi vähendada meie hirmu selle kontrollimatu esinemise ees kuritegevuses. Niisiis töötab see “vägivalla vähendamise” mehhanismi või selle kontrolli all hoidjana.

Legalism

Me kipume kasutama seadust vastuseks hirmule, tihti ekslikus usus, et seeläbi suurendame kontrolli hirmutavate asjaolude üle ja ühtlasi kasvatame turvalisust. Seega ei ole kuigi üllatav, et oleme muutunud erineval määral legalistlikuks ühiskonnaks. Põhjused on komplekssed, nende hulgas ka seaduse kasutamine “võõraste ühiskonna” (võrreldes “omade ühiskonnaga”) valitsemisvahendina.

Küsimusi nagu eutanaasia, mida varem oleks peetud moraalse või religioosse arutluse teemaks, uurivad nüüd kohus ja seadusandlik võim – eriti individuaalsete inimõiguste, kodanikuõiguste ja põhiseaduslike õiguste kontekstis.

Inimese loodud seadustel (legaalne positivism) on jumalike seaduste või loomuseadusega võrreldes domineeriv roll sekulaarse ühiskonna väärtuste ja sümbolite kindlaks määramisel. Eutanaasia-debatis tehakse seda hinnangute ja seadusandluse kaudu, mis on “sekulaarsetes katedraalides” – riigikogudes ja kohtutes – peetavate “surmakõneluste” tulemuseks.

Materialism ja konsumerism

Eutanaasiat soosib meie ühiskonnas valitsev materialism ja tarbimiskultuur. Kadunud on igasugune arusaam pühadusest, isegi arusaam “sekulaarsest pühadusest”. See toetab eutanaasiat, kuna pühaduse mõiste kadumine võimaldab kujuneda arusaamal, et “kulunud” inimesed on sama, mis “kulunud” tooted. Mõlemaid võib siis käsitleda eelkõige probleemidena “kõrvaldamisest”. Nagu sõnastas üks Austraalia poliitik: “Kui sinu parim-enne kuupäev on möödunud, tuleks sinust lahti saada nii kiiresti, odavalt ja tõhusalt kui võimalik.” Eutanaasia on sellise lähenemise tööriistaks.

Müsteerium

Tunneme müsteeriumide ees hirmu, sest nendega silmitsi seistes tajume, et meil puudub kontroll. Muudame müsteeriumid probleemideks, et nendega “toime tulla” ja sel viisil oma ärevust vähendada. Muutes surmamüsteeriumi surmaprobleemiks, võib eutanaasiat (ehk põhimõtteliselt lihtsalt surmavat süsti) näha selle probleemi lahendusena.

Müsteeriumi-tunnetust võib vaja olla ka selleks et “jätta ruumi lootuse jaoks”. Lootusetus – suutmatus näha tulevikus midagi ootusväärset – on tugevas seoses eutanaasia-igatsusega.

Kõige müstilise tõrjumine haakub sageli uskumusega, et mõistus (loogiline, kognitiivne, ratsionaalne mõtlemine) on inimliku teadmise ainus kompetentne alus, ja see jätab kõrvale kõik teised teadmise viisid nagu intuitsioon, eriti moraalne intuitsioon, teatud emotsioonid, eksperimentaalsed teadmised jne. Selline lähenemine soosib eutanaasiat – sellest võib leida loogikat, olgugi, et inimestel on tugev moraalne intuitsioon, mis on üksteise tapmise vastu ja tuhandete aastate pikkune ajalugu (inimmälu kui teadmise viis), mis hõlmab, kõikvõimalikke ühiskondi, kus sellist tegutsemisviisi on valeks peetud, välja arvatud juhul, kui see on möödapääsmatu inimelu päästmiseks.

Mida tähendab olla inimene

Mitmete praeguste eetikavaidluste südames, sealhulgas eutanaasiat puudutavate vaidluste südames, on küsimus sellest, kas inimesed väärivad “erilist austust” võrreldes loomade või robotitega. Sellega seostub omakorda küsimus, kas meil on tingimusteta ette kirjutatud kohustused kaitsta ja säilitada inimeseks olemise põhiolemust.

Mina usun, et me väärime “erilist austust” lihtsalt seepärast, et oleme inimesed. Kuid mõned inimesed ei nõustu, et inimeseks olemises on midagi ainuomaselt erilist. Näiteks ei taha Princeton`i Ülikooli “loomaõiguste” filosoof Peter Singer vahet teha austuse vahel, mida väärivad loomad ja austuse vahel, mida väärivad inimesed. Seega, kui peame vastuvõetavaks rakendada eutanaasiat oma koera või kassi puhul, peaksime samal viisil olema suutelised seda pakkuma ka inimestele.

Teaduslike arengute mõju

Tähtsaimate põhjuste seas, miks pühaduse mõiste on meie jaoks kadunud, ja seda nii üldiselt kui ka eriliselt kõiges inimelu puudutavas, on meie erakordne teaduslik areng ja ekslik arvamus, et teadus ja religioon tingimata välistavad teineteist. Uute avastuste tõttu geneetikas ja reproduktiivtehnoloogiates oleme hakanud arvama, et mõistame inimelu päritolu ja olemust ning kuna me seda mõistame, siis on meil ka lubatud eluga manipuleerida või isegi elu “luua”. Selliste arusaamade üle kandmine elu teise otsa toetab nägemust, et eutanaasia on õigustatud.

Võistlevad maailmavaated

Olgugi, et vaidlus eutanaasia üle on iseenesestki väga oluline, võib see olla surrogaadiks ühele teisele ja veelgi sügavamale küsimusele. Milline kahest lepitamatust maailmavaatest hakkab kujundama meie ühiskondliku ja kultuurilise paradigma alust?

Ühe maailmavaate kohaselt oleme me äärmiselt keerulised bioloogilised masinad, kelle kõige väärtuslikumad omadused on meie ratsionaalsed, loogilised ja kognitiivsed funktsioonid. Selline maailmavaade iseenesest on mehhaaniline lähenemine inimelule. Sobivates oludes toetavad selle pooldajad eutanaasiat kui loogilist ja ratsionaalset vastust elu lõpu probleemidele.

Teine maailmavaade (mis mõnede inimeste jaoks väljendub religiooni kaudu, kuid mis võib olla ja suurema osa jaoks inimestest ilmselt ka on tõene religioonist sõltumata, vähemalt traditsioonilises ja institutsionaalses mõttes) väidab, et inimelu koosneb enamast kui selle bioloogilisest komponendist, nii kummaline kui see ka poleks. Selle alla kuulub müsteerium – vähemasti “tundmatu müsteerium” – mida mõistame ainult intuitsiooni abil, eelkõige moraalse intuitsiooni abil. See näeb surma osana elu müsteeriumist, mis tähendab, et elu austamine, tähendab ka surma austamist. Kuigi meil ei pruugi olla kohustust pikendada surijate elu, on meil kohustus nende elu tahtlikult mitte lühendada.

Vaidlus eutanaasia üle on pöördelise tähtsusega. See kätkeb endas küsimusi alates inimelu olemusest ja tähendusest kuni peamiste põhimõteteni, millele meie ühiskond rajaneb. Sellesse vaidlusesse on kaasatud meie individuaalne ja kollektiivne minevik (eetilised, seaduslikud ja kultuurilised normid, mida meile on edasi antud kui perekondade, kogukondade ja ühiskondade liikmetele); olevik (otsus, kas me muudame neid norme); ja tulevik (mõju neile, kes tulevad pärast meid).

Eutanaasia-debatis peame esitama palju küsimusi, kuid kolm tähtsamat nende seast on:

1) Kas on tõenäoline, et eutanaasia seadustamine pigem aitab või takistab meid tähenduse otsingutes oma individuaalses ja kollektiivses elus?

2) Kuidas me soovime, et meie lapselapsed ja lapselapselapsed sureksid?

3) Ja milliseid surmaga seonduvaid meeme (inimkultuuri infokogumi tähtsaimad ühikud, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele) soovime edasi anda?

Artikli autor Margaret Somerville on McGilli Ülikooli Meditsiini- ja Eetikakeskuse direktor ning raamatu Ethical Imagination: Journeys of the Human Spirit autor.

Liisa Pakosta: siidrit osta ei tohi, last tappa võib?

8 jaanuar 2010 by

Mõne päeva eest avaldati Delfis Riigikogu  ja Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme pr Liisa Pakosta arvamus, milles ta kajastab Sotsiaalministeeriumis toimunud nõupidamist, kus arutati alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudega seonduvaid küsimusi.

Artiklis, mis kannab karmi pealkirja “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?”, kirjutab Pakosta:

“Me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta, sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimissüsti teha. Me oleme perekonnaseadusega kohustanud lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni. Oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni. Me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi.

Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me nüüd järsku arvaksime, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille suhtes on noorel inimesel elukogemus olemas. Kordan veelkord — kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, kuid elu ja surma üle otsustama usaldame… see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.”

Kirjutades Sotsiaalministeeriumi arutelust märgib Pakosta, et “vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte.”

Samuti mainib Pakosta, et saab aru naistearstide hoiakust, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming, ning lisab, et “ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha”.

Kõnealune artikkel on tähelepanuväärne, kuna see on üks esimesi kordi, kui ametis olev Riigikogu liige julgeb avalikult nimetada aborti selleks, mis see on — sündimata inimese tapmiseks. Ehk annavad pr Pakosta väljaütlemised tunnistust julguse kasvamisest poliitikute seas heita kõrvale poliitiliselt korrektsed eufemismid, millega abordi koledat tegelikkust varjatakse, mis omakorda võib viia sammudeni asuda vähegi kaitsma sündimata inimeste õigust elule — õigust, mis põhiseaduse kohaselt on igal inimesel (§ 16) ja on igal inimesel võrdselt (§ 12).

Pr Pakosta artikli täistekstiga saab tutvuda Delfi vahendusel.

Hoidkem kultuursust!

15 detsember 2009 by

Malle Pärn

Mõni nädal tagasi tegi kollane ajakirjandus minust poolhullu veidriku, kes käib korrektuuripliiatsiga mööda raamatukogusid. Ja kirglikult reageerisid sellele pildile labasuste kaitsjad, lisades omalt poolt veel hulga ennastpeegeldavaid epiteete…

Tahaksin mõistlikele inimestele kinnitada, et mu mõistus on endiselt üpris heas korras, ja tuuleveskitega võitlust ma ei pea. Selleks palun avaldada viisakas portaalis mõningad minu mõtted.

Üks punkt meie põhiseaduses ütleb: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Keskkond pole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Tammsaare kirjutab halva kirjanduse mõjust lugejaile, eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandus inimest niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta, ainult keskkonna puhtusest, ei saa ta puhtamaks. Räpane, must, suitsune ja tolmune ümbrus aga määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi me ennast seal ka puhtana püüaksime hoida. Niisamuti pole võimalik – eriti noorsool – lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid – julmust toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasust, roppust – ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. (“Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval” 1936)

Igas keeles on teatud tabusõnad, ja need peavad jääma tabusõnadeks, nende jaoks on oma aeg ja koht, kuhu nad sobivad. Kirjakeelde ei tohi neid üle tuua! Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks! Kui rahval pole enam kultuurkeelt, siis pole tal ka kultuuri, kui rahval pole kultuuri, siis pole ka enam seda rahvast!

See ei ole väike asi – see näitab meie kultuuritaset. See näitab seda, et me ei pea endast lugu – isiklikult endast ja oma rahvast tervikuna.

Õppigem endast lugu pidama! Olgu igaühe esimene mõte hommikul: ma armastan ja austan ennast, ma olen väärtuslik ja väärikas, ja mõtlen, kõnelen ja käitun vastavalt sellele.

Vaadakem inimesi enda kõrval: ka nemad on väärtuslikud ja väärikad, nad on samasugused nagu mina, ma armastan ja austan ka neid, kohtlen neid viisakalt ja lahkelt, ei alanda neid. Sest teisi alandades, määrides, solvates – alandame, määrime, solvame me tegelikult iseennast.

Inimene, kes oskab lugu pidada endast, oskab lugu pidada ka teistest. Sest tegelikult hindame me teisi inimesi enda järgi. Eks usu ju aus inimene, et teisedki on ausad, varas aga usub, et kõik varastavad.

Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.

Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollane ajakirjandus toodavad tema jaoks meelelahutust. Vale, see kõik on ideoloogia, mis peab omakorda tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.

Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema: inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine.

Tunnistagem: neid nn. avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksivabadena. Justnagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on seal, kus osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe – eluspüsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu maailma eest.

Kultuur peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema, kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!

Tekst avaldati algselt pealkirja all “Kilde minu kultuurimanifestist” portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

12 detsember 2009 by

Varro Vooglaid

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?”(3.12).

Loe edasi Delfist.

EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

1 detsember 2009 by

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

Read the rest of this entry »

Elukultuuri Instituudilt kaks uut raamatut: “Abielu” ja “Valmistudes teismeeaks”

30 november 2009 by

DIETRICH VON HILDEBRAND: “ABIELU: TRUU ARMASTUSE MÜSTEERIUM”

Suure saksa filosoofi ja teoloogi Dietrich von Hildebrandi (1889-1977) “Abielu: truu armastuse müsteerium” avab arusaama abielust, mille võimalikkuses tänapäeval sageli kaheldakse. See on abielu kui ühendus, mille osapooli tervikuks köitvad sidemed on palju tugevamad kui õigus ja emotsioonid; abielu, milles ühenduse osapooled pühendavad oma elu jäägitus ja isetus armastuses teineteisele

Dietrich von Hildebrand kirjutab: “Kõikidest maistest osadustest on abieluline armas¬tus kõige selgem mina-sina-suhte vorm. Selles on mõtted, tunded, tahe, lootus ja igatsus suunatud armastatud inimesele, selles saab teisest inimesest elu keskpunkt, mis puudutab loodud hüvesid. See, kelle südant täidab niisugune abieluline armastus, elab mitte üksnes koos teisega, vaid teise jaoks.”

Von Hildebrandi väikses formaadis, kuid sügav mõtisklus kinnitab, et abielu tähendab suurt pingutust, loobumisi, õndsust, vaimset kasvamist ning ühtsust. Abielu annab armastusele struktuuri, mille toel püsida ja kasvada. Abielu on tõelise pühaduse tee.

Read the rest of this entry »

Saage tuttavaks, Euroopa president

24 november 2009 by

Paul Belien

Kes on hiljuti hiljuti varjamatult ebademokraatlikult ametisse määratud Euroopa Liidu esimene president, rahvusvahelise meedia väitel pühendunud kristlane Herman van Rompuy, kelle ametiaeg algab 1. jaaniaril 2010? Mida tema tegevusest oodata? Milliseid märgilise tähendusega on just tema valimine Euroopa Liidu presidendiks? Alltoodud artikkel pakub neile küsimustele väga tähendusrikkaid ja kahjuks sugugi mitte rõõmustavaid vastuseid.

Herman Van Rompuy. Harjuge selle nimega. Ta on esimene Euroopa Liidu president, mis Lissaboni leppe ratifitseerimise järel kõigi 27 EL liikmesriigi poolt novembri alguses muutus tõeliseks Euroopa Ühendriikideks.

Euroopa president pole valitud; ta määrati salajasel kohtumisel kõigi 27 liikmesriigi valitsusjuhtide poolt. Nad valisid endi hulgast. Herman Van Rompuy on Belgia peaminister. Ma tunnen teda ajast, mil ta oli just alustamas – vastumeelselt – oma poliitilist karjääri.

Read the rest of this entry »

TÄHELEPANU! Kogutakse allkirju perekonna institutsiooni kaitseks

21 november 2009 by

Elukultuuri Instituut kutsub üles kirjutama alla Justiitsministeeriumile adresseeritud pöördumisele, millega väljendatakse toetust mehe ja naise abielul rajanevale perekonnamudelile ja vastuseisu mitteabielulisele kooselule seadusliku staatuse andmisele. Pöördumisega saab tutvuda ja sellele allkirja anda leheküljel www.perekond.ee.

Justiitsministeerium ootab kodanike arvamusi ja ettepanekuid mitteabieluliste suhete, sh homopartnerluse seadustamise küsimuses, kuni 1. detsembrini 2009.

Juba varem on samast soost inimeste kooselu registreerimise seadustamise toetuseks allkirjade kogumist alustanud mitmed homoorganisatsioonid.

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

17 november 2009 by

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.

Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.

Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Read the rest of this entry »

Inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas ei tohiks kunagi eutanaasiat seadustada

15 november 2009 by

süst123Varro Vooglaid

Viimastel päevadel on ajaleht Postimees tõstatanud küsimuse eutanaasia seadustamisest Eestis ning teemal on oma seisukohti väljendanud mitmed meditsiinialal tegutsevad inimesed. On küsitud, kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada ja kas Eesti ühiskond on üleüldse valmis sel teemal arutlema. Järgnevalt toon välja argumendid selgitamaks, miks eutanaasia seadustamine ei ole hea mõte.

Mida eutanaasia all silmas pidada?

Kõigepealt tuleb teha üks sissejuhatav märkus. Olenemata sellest, millist eriarvamusi kätkevat küsimust arutama hakatakse, oleks esmalt vajalik mõisted täpselt ära määratleda. Vastasel korral ei ole põhjust loota, et arutelu osapooled suudavad üleüldse teineteise seisukohti mõista või et see, mida nimetatakse aruteluks, võiks mõttekaks osutuda.

Read the rest of this entry »

Pereplaneerimise Liidu kliiniku endine direktor kirjeldab sündimata lapse abordikannatusi

10 november 2009 by

Abby Johnson, endine Pereplaneerimise Liidu direktor, kes lahkus oma töökohalt hiljuti lõppenud kampaania “40 Päeva Elu Eest” ajal, kirjeldas möödunud nädalal televisioonieetris oma pöördumise kogemust, mis leidis aset pärast seda, kui ta nägi pisikest sündimata last võitlemas oma elu eest, püüdes pääseda vaakumimu sondi eest, mille abil lõpuks tema elu võeti. Johnsoni lugu on USA meedias palju tähelepanu äratanud.

Johnson ütleb, et esimest korda tekkis tal võimalus olla abordi tunnistajaks kui ta kutsuti assisteerima harva tehtavat ultraheliaparaadi abil juhitud aborti. Vaadates ultraheliaparaadi ekraanilt emaüsas toimuvat, tundis Johnson küljeprofiilis ära 13-nädalase beebi näo.

“Minu ees oli täielik külgprofiil, mistõttu nägin last näost jalataldadeni,” ütles Johnson. “Nägin, kuidas vaakumimu sond sisenes naise emakasse, ja sel hetkel märkasin, et beebi hakkas kiirelt liigutama, püüdes sondi eest pääseda.”

“Ja siis mõistsin, et beebi võitleb oma elu eest,” nentis Johnson. “Ja ma mõtlesin: see on elu, ta on elus.”

“Minu pead läbisid kõikvõimalikud mõtted, süda tagus hirmus kiiresti, ning ma ei suutnud mõelda muule kui sellele, et peaksin püüdma toimuvat peatada. Siis oli järsku kõik lõppenud. Nägin beebit sõna otseses mõttes kokku varisemas, ja kõik oligi läbi.”

Johnson meenutas, et ultraheliaparaadi ekraanil nähtud pilt meenutas talle tema enda tütrest 12-nädala vanuses tehtud ultrahelipilti.

“Kui kliinikute töötajad näeksid ultraheliaparaadi ekraanilt, mis abordi ajal emaüsas tegelikult toimub, jookseksid nad kõik minema,” märkis Johnson. “See on just see, mida aborditööstus ei taha lasta oma töötajail näha … nad ei soovi, et inimesed mõistaksid, mis emaüsas tegelikult toimub.”

Vaata Abby Johnsoni tunnistust alltoodud videoklipist.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata seonduvat artiklit:

  • Endine abordikliiniku juhataja: Pereplaneerimise Liit soosib aborti suurema kasumi nimel (html)

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine suurendab abortide hulka

8 november 2009 by

Janet E. Smith

Paljud elupooldajate (pro-life) liikumises osalejad tõrguvad nägemast või tunnistamast seost rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel. Nad kinnitavad, et kahe teguviisi vaheline erinevus on hiigelsuur – rasestumisvastaste vahendite kasutamine takistab elu tekkimist, abort hävitab juba alanud elu.

Mõni nn rasestumisvastane vahend ei ole abordiga mitte pelgalt seotud, vaid lausa identne. Mõned nn rasestumisvastased vahendid on abortiivid (abordi esile kutsujad), nende toime seisneb varajaste abortide põhjustamises. Nt emakasisene spiraal takistab sügoodi – uue väikese inimolendi – kinnitumist emakaseinale. Ka nn rasestumisvastane hormootablett ei peata alati ovulatsiooni (ehk munaraku vabanemist munasarjast), vaid vahel peatab ka kasvava embrüo implanteerumise. Ja muidugi seisneb ka uue RU 486 tableti toime areneva loote ehk uue beebi ühemõttelises aborteerimises. Kuigi mõnikord astutakse pro-life liikumises abortiivide vastu välja, on sellest ebamugavast teemast mööda tüürimine oluliselt leivnum suhtumine.

Minu arvates on see viga. Arvan, et me ei saavuta erilist edu uue elu jaoks turvalise ühiskonna loomisel – sellise ühiskonna loomisel, kus me tõesti näitame elu vastu üles austust, kus abort on pigem õudne mälestus kui õudne tegelikkus -, kuni mõistame, et rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on palju olulisi seoseid, ja selle tõe ka vapralt välja ütleme. Peame mõistma, et ühiskonnas, kus laialdaselt kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, on raske abortidest hoiduda, sest rasestumisvastased vahendid soosivad elustiili ja suhtumist, mis loovad väidetava “vajaduse” abordi järele.

Read the rest of this entry »

Südametunnistus kuulub inimeseks olemise juurde

5 november 2009 by

SD kaanepiltEnn Auksmann

Elukultuuri Instituut on kirjastanud raamatu «Südametunnistusest», mis sisaldab kahte Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XIV)  esseed.

«Südametunnistus ja tõde» ilmus algselt 1991, «Piiskopid, teoloogid ja moraal» 1984. Esseed erinevad veidi stiililt ja teemakäsitluse: esimene on konkreetsem, teine üldisem ja püstitatud teema erinevaid tahke mitte niivõrd avav, kui markeeriv või lausa kompiv. Kogumiku terviklikkuse huvides oleks võinud esitada esseed õiges ajalises järgnevuses. Soovitangi alustada lugemist teisest esseest.

Lähtudes Jumala tahtest

«Piiskopid, teoloogid ja moraal» lähtub küsimusest, milline peaks olema piiskoppide kui kiriku õpetusameti kandjate ning moraaliteoloogide koostöö ja vahekord. Esmalt arutletakse selle üle, mis kujundab moraali; milliselt aluselt lähtudes jõutakse moraali tundmiseni ja võidakse teha õigeid otsuseid. Selles seoses käsitletakse südametunnistuse rolli, tõdedes, et nagu moraal on sagedasti kuulutatud vaid kokkuleppeks või otstarbekuse küsimuseks, mõistetakse tihtipeale ka subjektiivset südametunnistust suveräänse ning absoluutsena.

Read the rest of this entry »

Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009)

4 november 2009 by

„Materialistlikus perspektiivis […] on inimestevahelised suhted tõsiselt vaesemaks muudetud. Esimesed kahjukannatajad on naised, lapsed, haiged ja kannatajad ning vanad inimesed. Isikuväärikuse kriteerium, mis nõuab austust, õilsust ja teenimist, on asendatud tõhususe, funktsionaalsuse ja kasulikkuse kriteeriumidega – teisi ei hinnata mitte selle järgi, kes nad on, vaid selle alusel, mis neil on, mida nad teevad ja toodavad. See on tugeva valitsemine nõrga üle.”

— Paavst Johannes Paulus II, Evangelium Vitae (Elu evangeelium), 23

Lugupeetavad!

Viimase uudiskirja laialisaatmisest on möödas kahetsusväärselt palju aega — ligi pool aastat. Uudiskirja ilmumata jäämisest ei maksa aga järeldada, et Eestis ja maailmas ei ole vahepealsel ajal midagi elukultuuri seisukohast märkimisväärset aset leidnud — toimunud on väga palju. Uudiskirja viibimise põhjuseks on pigem asjaolu, et lahendamist vajavaid ülesandeid on pidevalt kordades rohkem kui Elukultuuri Instituudil võimalusi neid lahendada.

Tõepoolest, vahepealsel ajal on EKI tegutsenud õige mitmel rindel.

Read the rest of this entry »

Ilmus kardinal Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI) raamat “Südametunnistusest”

2 november 2009 by

SD kaanepilt

Meil on suur heameel teada anda, et ilmunud on EKI värskeim publikatsioon, kardinal Joseph Ratzingeri ehk tänase paavst Benedictus XVI kirjutatud pisike raamat nimega “Südametunnistusest”. Raamat, mis koosneb kahest temaatilisest esseest, on müügil suuremates raamatupoodides ja Elukultuuri Instituudis (ilma raamatupoodide ebamõistlikult suure juurdehindluseta).

* * *

Kas kellegi südametunnistus saab olla ekslik?

Mõned inimesed peavad südametunnistust eksimatuks. Kuid kas ei pea ka nemad tunnistama, et inimestel ei tohiks olla voli teha, mida iganes nad soovivad – nt mõrvata, varastada ja valetada – üksnes põhjusel, et nende süda metunnistus kiidab selle käitumise heaks?

Kui eksisteerib moraalne tõde, ei saa südametunnistus olla eksimatu, kirjutab kardinal Joseph Ratzinger, tänane paavst Benedictus XVI. Teisisõnu, südametunnistust saab eksimatuks pidada üksnes tõelise hea ja halva olemasolu eitades ning tunnistades, et isegi genotsiidi või massimõrva pole võimalik tõelise kurjuse ilminguna hukka mõista.

Kui südametunnistus võib olla ekslik, siis peab eksisteerima mingisugune moraalne tõde, midagi, mis on tõeliselt õige, ja midagi, mis tõeliselt halb. Samas peab meil olema võimalus nende eristamiseks – võimalus parandada oma südametunnistust nõnda, et suudaksime igas olukorras heal ja kurjal vahet teha. Kuidas me teame tõde, mida meie südametunnistus peaks järgima? Kuidas parandada ekslikku südametunnistust?

Need on mõned väga olulistest küsimustest, millele keskendub paavst Benedictus XVI käesolevas pisikeses raamatus sisalduvas kahes essees.

Hävimisohus liik

2 november 2009 by

Michael CookDS123

Downi sündroomiga lapsed on populaarse eugeenika tõttu kadumas.

Toetudes USA siseministeeriumi raames tegutseva looduskaitseküsimustega tegeleva teenistuse andmetele (US Fish and Wildlife Service) kuulub ohustatud liikide nimekirja 611 loomaliiki. Bostoni lastehaigla arst dr. Brian Skotko leiab, et sellesse nimistusse tuleks kanda ka Downi sündroomiga (DS) lapsed. Ajakirjas Archives of Diseases in Childhood avaldatud artiklis selgitab ta, et Downi sündroomiga sündivate laste arv kahaneb iga aastaga, vähemalt nn. arenenud riikides.

Kaasaegsed uuringud näitavad, et 92% naistest, kelle lastel tuvastatakse sünnieelse diagnostika käigus Downi sündroom, otsustavad aborti teha. Tagajärjeks on see, et Downi sündroomiga lapsed on kadumas. Iirimaal näiteks, kus abort ei kuulu naise seaduslike valikute hulka, on Downi sündroomiga inimesed tänavapildis ka palju sagedasem nähtus.

Read the rest of this entry »

Uuring: Abort ja hormonaalsed kontratseptiivid mõjutavad rinnavähi tekkimise riski

13 oktoober 2009 by

breast-cancer-ribbonjpgTäna avaldame artikli, mis heidab varju peavoolu meedias mahavaikitud või koguni eitatud faktile, et abort ja hormonaalsete kontratspetiivide kasutamine kasvatavad märkimisväärselt rinnavähi tekkimise riski. Antud faktid kinnitavad taas kord, et abort ei ole mitte üksi sündimata lastele hävituslik, vaid kujutab endast ka nende laste emadele tõsist terviseriski. On kahetsusväärne, et need, kes räägivad kõige valjemalt nn vabadusest valida, ei taha tegelikult pakkuda inimestele täit informatsiooni, mis võimaldaks langetada valikud teadlikult. Kas ei peaks ka abordieelse nõustamise käigus, just nagu hormonaalsete kontratseptiivide propageerimise ja ka rinnavähi alase teadlikkuse tõstmise kampaaniate raames, inimesi kõnealuste ohtude eest hoiatama? Muidugi peaks. Ent ehk on veelgi olulisem küsida, miks seda siis ei tehta?

John Jalsevac

Septembrikuu alguses avaldati teadusajakirjas Linacre Quarterly artikkel (pdf), milles näitab arstiteaduse doktor Angela Lanfranchi, kuidas raseduse erinevad lõpptulemused mõjutavad rinnavähi tekkimise riski. Lanfranchi nendib, et 52 aasta vältel teostatud uuringud osundavad faktile, et nii abort kui ka hormonaalsed kontratseptiivid võivad märkimisväärselt suurendada rinnavähi tekkimise tõenäosust.

Lanfranchi on Robert Wood Johnsoni Meditsiinikoolis kliinilise kirurgia abiprofessor ja Rinnvähi Ennetamise Instituudi president.

Read the rest of this entry »

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu astus välja ka ELVL

2 oktoober 2009 by

ELVL_logoKui eelnevalt oli alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu välja astunud Eesti Kirikute Nõukogu ja Elukultuuri Instituut, siis eile tegi seda ka Eesti Lastevanemate Liit (ELVL).

Ligi pooleteise tuhande liikmega lapsevanemate esindusorganisatsiooni nimel tehtud avalduses toetatakse põhimõtteliselt Sotsiaalministeeriumi plaani raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust (RKSS) muuta, kuna kehtiv seadus sisaldab tõsiseid puuduseid. Samas tehakse selgeks, et seadust ei või muuta ministeeriumi poolt plaanitaval moel.

Read the rest of this entry »

Justiitsministeerium jättis RKSS-i muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamata

1 oktoober 2009 by

paragraph-symbol-130. septembril Sotsiaalministeeriumile saadetud dokumendis teatas Justiitsministeerium, et ei toeta raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) eelnõus välja pakutud plaani muuta senist RKSS § 5 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt võib piiratud teovõimega naise (sh alaealiste tüdrukute) raseduse katkestada üksnes tema eestkostja nõusolekul.

Justiitsminister Rein Langi allkirja kandvas dokumendis on märgitud, et Justiitsministeerium ei saa nõustuda plaaniga hakata alaealiste abordi küsimust reguleerima lähtudes tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsioonist. Seda seisukohta selgitatakse öeldes, et kui tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsiooni koostamisel on lähtutud patsiendi ravimisest, siis abordiküsimus hõlmab endas oluliselt laiemaid probleeme kui ravi, sealhulgas otsustamist elu üle.

Põhjendades eelnõu kooskõlastamata jätmist lisatakse, et “Oleks vaja põhjalikumalt kaaluda erinevaid võimalusi piiratud teovõimega isikute raseduse katkestamisega seotud probleemide lahendamiseks.”

Read the rest of this entry »

Avalik pöördumine alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaitseks

30 september 2009 by

Elukultuuri Instituut saatis täna alaealiste abordi vanemliku nõusoleku kaotamise küsimuses Eesti Vabariigi sotsiaalministrile, Eesti Vabariigi justiitsministrile, Riigikogu Sotsiaalkomisjonile, Vabariigi Valitsusele, Eesti Vabariigi Õiguskantslerile ja Vabariigi Presidendile avaliku pöördumise.

Pöördumises toonitatakse ühelt poolt, et praegu kehtiv kord, millega on vanematele antud õigus sundida oma lapsi aborti tegema, on vastuolus elementaarsete inimsuse nõuete, just nagu ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 40, milles on tingimusteta tunnistatud iga inimese õigust südametunnistuse vabadusele.

Teiselt poolt rõhutatakse, et ka Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tahetakse kaotada alles aasta alguses kehtima hakanud alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue, on vastuolus õigussüsteemi üldpõhimõtete ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 27, mis näeb ette vanemate õiguse ja kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid.

Pöördumises tehakse ettepanek seaduse muutmiseks moel, mis austaks nii alaealiste tütarlaste inimväärikust kui vanemate põhiseaduslikke õigusi ning oleks sellisena kooskõlas põhiseaduse §-s 27 tunnustatud perekonna kaitse põhimõttega. Samuti kutsub kevadel abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse küsimuses Õiguskantsleri poole pöördunud organisatsioon riigivõimu esindajaid üles tegema enam pingutusi täitmaks riigi põhiseaduslikku kohustust tagada tõhusalt nii sündinud kui sündimata inimeste õigus elule.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise plaanile on vastuseisu väljendanud ka Eesti Kirikute Nõukogu (pdf).

Elukultuuri Instituudi pöördumisega saab tutvuda siin.

Täpsem teave:

Varro Vooglaid, Elukultuuri Instituut, 56 600 121

Seonduvad dokumendid:

  • RKSS-i muutmise seaduse eelnõu (pdf)
  • RKSS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (pdf)

Õigustades enese olemasolu

25 september 2009 by

Elderly CareValik oma elu loomuliku lõpuni elada osutub peagi sama ebapopulaarseks kui hoidumine abordist.

Olete ehk märganud, et eutanaasia/abistatud enesetapu teema on hoogu kogumas. Pean eriliselt silmas asjaolu, et paistab nagu läheneksime avalikus arutelus olulisele murdepunktile, mida ületades muutub varem šokeerivalt mõjunud idee toetajate kaitsev hoiak ründavaks.

Võtkem illustratiivseks näiteks lugejakiri Alexander McKay’lt Calgaryst, mis avaldati ajalehe National Post 22. juuli väljaandes. Hr McKay argumenteerib abistatud enesetapu poolt veendumusega, mis ei näe omaks võetud tõekspidamistes midagi vaieldavat. Arusaam, mille kohaselt üksikisikul on õigus mitte ainult kontrollida ajahetke, mil tema elu siin maa peal lõpeb, vaid ka õigus ühiskonna kaassüüle tahtlikult valitud surmas, on saanud selle rahuliku ja enesekindla hoiaku osaks, millega hr McKay põhjendab soovi “kaaluda oma variante“, kui tema “imelises elus” jõuab kätte viimane aastaaeg oletatavalt koos nõtruse ja kannatustega.

Read the rest of this entry »

Psühholoogia ja homoseksuaalsus: Poolearulised hullumaja juhtimas?

14 september 2009 by

EssentialPsychologyMatthew Cullinan Hoffman

Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks.“

Psühholoog vastab: „Pole probleemi. Me võime seda mõtet paar aastat arutada ja kui sa oled ikka kindel, et tahad saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada su peenise, anda sulle rindu suurendavaid hormoone ja teha su keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud.“

Esimene patsient lahkub rahuldatuna. Talle järgneb teine. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma olen mees, aga tunnen füüsilist tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid eelistusi muuta. Ma tahan saada heteroseksuaalseks.“ Psühholoog vastab: „Oh ei, kindlasti mitte! See oleks ebaeetiline. Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomujoon!“

Selle väikese loo iroonia seisneb selles, et kuigi see kõlab naljana, on see tegelikult praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpne kirjeldus. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge tervitanud „soovahetuse“ ideed, protseduuri, mis ei tee midagi muud, kui moonutab patsiendi keha tema segaduses meele rahustamiseks. Read the rest of this entry »

Kas lapsi saab teha?

8 september 2009 by

three_children

Richard Stith

Miks on nii paljudel inimestel raske näha arenevas lootes inimest?

2005. aasta detsembris ilmus ajalehes New York Times sotsioloog Dalton Conley’ arvamusartikkel, kus ta väitis, et “enamik ameeriklasi … peab loodet valmivaks inimeseks. Selles laialt levinud arusaamas, mille järgi embrüo ja loode on midagi “konstrueeritavat”, peitub võti mõistmaks, miks headele inimestele võivad pro-life argumendid tunduda kas absurdsed või mitteratsionaalsed, näiteks religioossed argumendid, ja seda eriti embrüonaalsete tüvirakkude uuringute kontekstis. Ettekujutus, et inimene konstrueeritakse, aitab selgitada ka seda, miks USA vabariiklasest presidendikandidaat John McCain on saanud toetada korraga nii õigust elule alates viljastumisest kui ka embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid. Read the rest of this entry »


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.