Archive for 24. mai 2007

99 õhupalli pisikesele Eliotile

24 mai 2007

Ajastul, mil inimeste sünnieelsest tapmisest on saanud norm ning arstid soovitavad rasedatele emadele rutiinselt oma geneetilise väärarenguga laps aborteerida, on vanemaid, kes otsustavad puudega lapsed ilmale tuua, üha vähem.

Meie ajal on tõepoolest tarvis erilist julgust, et nii arstide, sõprade kui avalikkuse arvamust eirates raske puudega lapse ilmaletoomisega kaasnevad ohverdused omaks võtta.

Eliot Mooney oli üks sellistest lastest. Hoolimata asjaolust, et 30-ndal rasedusnädalal diagnoositi tal tüüpiline kromosoomihaigus trisoomia 18 ehk Edwardi sündroom, otsustasid tema vanemad raseduse lõpuni kanda. Vastupidiselt statistilisele tõenäosusele see ka õnnestus.

eliotparents3.jpg

(more…)

Advertisements

Ilus lugu inimlikkusest

17 mai 2007

handinhand1.jpgNelitest kuud peale adopteerimismenetluse alustamist sõitis Elizabeth Fitzsimons abikaasaga Hiinasse, et võtta oma perekonda vanemliku hoole ja armastuseta jäänud pisike kohalik tüdruk nimega Natalie. Koha peal selgus aga täiesti ootamatult, et tervena esitletud tüdrukul on olulised tervisehäired. Viidi läbi uuringud, mille tulemusel andsid arstid teada, et Nataliel on selgrookahjustus, mis tingib mõne aastaga raske halvatuse. Lisaks oli temalt meditsiiniliselt ebakompetentsel moel eemaldatud kasvaja.

Tuli teha valik: kas pöörduda Ameerikasse ilma lapseta, nõustuda Natalie vahetamisega terve lapse vastu või jääda talle truuks ning võtta enda kanda kogu teadmatus, ebakindlus ning kõik ees ootavad ja eluplaane pea peale keeravad raskused. Ühest küljest ei saa kelleltki nõuda oma unistuste teiste õnnele ohvriks toomist, ent kuidas vaigistada oma südametunnistust teades, et oled kellegile tema niigi raske saatuse tõttu selja pööranud? Mis on vabaduse ja vastutuse vaheline suhe ning kas on armastust ilma ohverduseta, ensese leidmist ilma enesest lahtiütlemiseta? Kas meie valikud ja saatused on teistest inimestest eraldiseisvad või oleme paratamatult teineteisest sõltuvad? Sellest inimlikult ilusast loost täis ootamatuid pöördeid loe New York Times’i kodulehelt.

Vastne rahvastikuminister abortide kõrge arvu pärast mures

11 mai 2007

urvepalo.jpgElukultuuri Instituudil on siiralt hea meel, et värskelt ametisse asunud rahvastikuminister Urve Palo väljendas ühes oma esimestest intervjuudest (12. aprill 2007, Vikerraadio saade Reporteritund) kõrge riigiametnikuna muret sündimata laste massilise tapmise pärast Eestis.

Pr. minister küsis reporterilt: “Kas Te teate kui palju lapsi aastas nö. tapetakse abordi käigus? Mina sain selle hiljaaegu teada ja see number on kümme tuhat — peaaegu pooled. Ja kui me kas või pooled nendest suudaks päästa — viis tuhat — oleks see juba suur asi, kakskümmend tuhat jääks meile sündivus. Nii et see on asi, millega peab tegelema.”

Loodame südamest, et rahvastikuministri murest kasvab tõepoolest välja riigi tõhus tegelemine sündimata inimeste õiguse elule kaitse tugevdamisega. On ju ka õiguskantsler kinnitanud, et sündimata inimeste elu kaitsmine on riigi jaoks mitte üksi moraalne, vaid ka õiguslik kohustus:

Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed ― ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses ― mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.

Tunnustust väärib ka ministri julgus minna eufemismidest kaugemale ning rääkida mitte pelgalt “abordist”, “raseduse katkestamisest”, ja “reproduktiiv-valikutest”, vaid asju õigete nimedega nimetades “abordi käigus tapetavatest lastest”.

Kuula intervjuud Vikerraadio kodulehel.

Arst: miks olen kirglikult abordi vastu?

11 mai 2007

downes.jpgDr. Tammie Downes selgitab, et kuivõrd oma sündimata lapse tapmine on alati halb valik, on ta Inglismaal üldarstina praktiseerides kirglikult pühendunud aborti plaanivate naiste ümberveenmisele.

„Kui su elus on põhjaliku meeltesegaduse periood ― mis tahes-tahtmata soovimatu rasedusega kaasneb ―, siis on ülioluliste otsuste langetamiseks halvim võimalik aeg.”

„Minu juures on vastuvõtul käinud palju vägagi kõhklevaid tulevasi emasid, kes on lapse sünni järgselt vabanenud kõigist kahtlustest,” selgitab dr. Downes.

Dr. Downes ütleb, et kuivõrd arstid peaksid olema elu kaitsjad, on kahetsusväärne, et aborti on nii naiste kui arstide poolt vaadatuna hakatud käsitlema lihtsa valikuna. Kuid ta lisab, et „samal ajal on arstid hakanud üha enam silma vaatama faktile, et meie töös on tõsine konflikt. Ühest küljest teeme haigla ühes tiivas meeleheitlikke pingutusi päästmaks enneaegselt sündinud 21-nädalast beebit, samal ajal kui koridori teises otsas võetakse vastu naisi, kes tulevad aborteerima oma 24-nädala vanuseid lapsi. Kuidas saab keegi seda mõistuspäraseks pidada?”

(Inglismaal on tõepoolest tekkimas üha tõsisem puudus arstidest, kes oleks nõus abordi teostama. Samal ajal on mitmed aborti pooldavad organisatsioonid sündimata laste tapmisest keelduvad arstid vastutustundetuks tembeldanud. Vastavatest arengutest kirjutas ka ajaleht Postimees.)

Loe ingliskeelset artiklit Dailymail’i kodulehel.

Miks loetud sekundid enne aborti meelt muutsin

10 mai 2007

achernoke.jpg“Langetasin õige otsuse, kuid olin vastupidisele otsusele väga lähedal,” lausub Anna Chernocke. “Tahaksin tõesti kutsuda kõiki naisi oma valikuid sügavalt läbi mõtlema.”

“Rasedusest teadlikuks saades arvasin, et minu elu on läbi. Arvasin, et aset on leidnud katastroof. Kuid tegelikult oli mulle osaks langenud õnnistus … Armastan Davidit sedavõrd, et ei suuda mõeldagi elule ilma temata,” kirjutab õnnelik ema ning lisab, et poeg on teinud temast parema inimese. “Kui ma poleks viimasel hetkel meelt muutnud, vaevanuks mind terve ülejäänud elu raske süütunne.”

Loe ingliskeelset artiklit Dailymail’i kodulehel.

Mis on mugava teadmatuse hind?

9 mai 2007

Veel mitte kuigi ammu elasid inimesed enamasti moel, et suur osa tarbitavast oli kas ise toodetud/kasvatatud/püütud/kütitud või ostetud inimestelt, kes olid vastavad kaubad tootnud/kasvatanud/ püüdnud/küttinud. Ühesõnaga omasid inimesed pea alati nende kätte jõudnud produktide saamisloost ülevaadet. Tänaseks on olukord radikaalselt muutunud.

Kaasaegsel globaliseerumise ja isiklikkusetuse ajastul on inimesed üha vähem teadlikud, millist käitumist nad oma tarbimisvalikutega toetavad. Enamik inimestest, elades linnades või praktiseerides maal elades linnaeluga sarnanevat elustiili, ei ole isemajandavad, vaid ostavad pea kõik tarbitava erinevate tootjate kaupu vahendavaist poodidest.

Kuivõrd turumajanduse tingimustes osutuvad konkurentsivõimeliseks madala tootmishinnaga kaubad, on suur osa Euroopas müüdavast (ja tarbijate poolt ostetavast) pärit väljastpoolt meie kontinenti ― enamasti Aasiast. Näitena võib osutada tekstiilitööstusele, mida ― kui nn. kõrgmood välja arvata ― Euroopas enam praktiliselt ei eksisteeri. Ühesõnaga on tõsiasi, et konkreetse toote päritolu ja lõpptarbija vahele on tekkinud sedavõrd suur distants, et enamik inimesi ei oma nende käsutusse jõudvate kaupade saamisloo kohta pea mingit teadmist.

(more…)

Leedus toimus esimene elumarss

8 mai 2007

Aprillikuu viimasel pühapäeval tähistati Leedus Elu Päeva. Suurimad sündmused leidsid aset Vilniuses, kus toimus esmakordselt nn. Elumarss (March for Life). Päev algas missa pühitsemisega Vilniuse katedraalis, misjärel liikus Rahvusliku Perede ja Vanemate Ühingu korraldatud rongkäik nimega „Perekond ― elu häll” Katedraaliväljakult parlamendi lähistel asuvale Vabaduse väljakule. Marsist võttis osa tuhandeid inimesi, teiste seas ka viis katoliku piiskoppi. Marsile järgnes kontsert.

Elumarss Vilniuses 2007

Allikas: LifeSiteNews.com

Valus tõde abordi kohta

7 mai 2007

See videoklipp kajastab valusalt reaalset tõde abordi kohta. Neid kaadreid vaadates ei teki kahtlust, et sündimata inimeste tapmine on meie aja kõige tõsisem moraalne probleem ning et keegi ei tohiks lubada endale mugavust seda ignoreerida. Vähim, mida meist igaüks saab probleemi lahendamiseks teha, on mitte seda maha vaikida — sellest tuleks avameelselt rääkida, ja eriti noorte inimestega, et ära hoida nende poolt elu lõpuni kahetsust põhjustavate valikute tegemist.

Tähelepanu: film sisaldab väga süngeid ja negatiivseid emotsioone põhjustada võivaid kaadreid.

Elukultuuri Instituudi häälekandja missioonist ja taotlustest

1 mai 2007

PigeonElukultuuri Instituudi missiooniks on panna ühiskonna-alaste arutelude keskmesse täisväärtuslik nägemus inimisikust kui vaimu ja keha ühtsuses eksisteerivast vaba tahtega mõistuslikust olendist.

Sellest lähtudes püüab Elukultuuri Instituudi häälekandja tuua lugejateni käsitlusi rahvusvahelistest ja Eesti-sisestest ühiskondlikest võtmesündmustest ja protsessidest, mis mõjutavad meist igaühe elu — nägemust inimeseksolemisest, abielust ja perekonnast. Samuti kajastab häälekandja EKI ettevõtmisi-tegemisi.

Elukultuuri Instituudi häälekandja on suunatud kõigile, kes on veendunud, et inimloomus on moraali mõõdupuu, et tõde ei määratleta demokraatliku hääletamise teel, et eetika on enam kui pelgalt arvamused, et inimelul on transendentaalne dimensioon ning et faktid räägivad selgemat keelt kui ideoloogia.

Elukultuuri Instiduudi häälekandja on avatud kõikvõimalikele teemakäsitlustele, mis lähtuvad eesmärgist tabada ühiskondlike protsesside olemust ning tendentse ― kunstist ja muusikast kuni majanduse, poliitika ja õiguseni.