Mõistusevarjutuslik enesepettus

by

week24.jpgAastal 1998 avaldati New Mexicans for Science and Reason (Uus-Mehhiklased teaduse ja mõistuse eest) loosungi all tegutsevas infolehes uudis, mis pidi garanteeritult lugejates antireligioosseid tundeid tekitama. Selles väideti, et Alabama osariigis oli hääletatud pii (π) väärtuse muutmise poolt 3.14159-lt “piibellikule väärtusele” 3.0.

Lugu oli loomulikult täielikult ebatõene. Nüüdseks on see leidnud koha San Diegos asuva Pettuste Muuseumi nimekirjas “Kümme parimat aprillinalja.” Et saada sellesse äärmiselt hoolikalt koostatud nimekirja pääsemise tunnustuse osaliseks, peab haneksvõtmisel lisaks kergeusklike seas teatud usutavuse omamisele olema ka ebatavaliselt kõrge absurdsuse tase. Miks on pii väärtuse muutmine eriti absurdne? Võime nimetada kolm põhjust: 1) pii väärtus kui ringi läbimõõdu suhe selle ümbermõõtu, on fikseeritud ja seega muudetamatu; 2) matemaatilist seadust ei saa poliitilise hääletamisega ümber lükata; 3) Piibel ei ole geomeetria-alane tekst, mis oleks teaduslikult rafineeritum kui matemaatikute poolt pedantsete mõõtmistega kindlakstehtu. Seda jada võiks muidugi jätkata.

Hea haneksvõtt võib olla väga nauditav. Selle kordasaatjad teavad vägagi hästi, et nad ei räägi tõtt. Pii lugu, nagu Burger King’i kuulus Vasakukäeliste Mürakaski (üks enim segadust tekitanud aprillinaljadest), oli tegelikult tahtlik humoristlik eksitamine. Teisest küljest on olemas tõelised uudislood, mis on sama absurdsed kui pii luiskelugu, kuid mida ei peeta haneks tõmbamiseks, vaid seadustesse talletamist vajavateks sissevaadeteks tõelisusse.

Siin kohal võib mõelda järgmisele juhtumile: 2007. aasta 9. juulil otsustas Lõuna-Korea Ülemkohus, et inimloode ei ole inimene enne selle päeva hommikut, mil algab sünnitustegevus. See kohus on esimene, mis on sündimata laste loomuse kohta sedavõrd kindlakäelise otsuse langetanud. Ent see kohtuotsus ei ole nali. Sellest hoolimata on otsus sama meelevaldne, ebateaduslik ja tarbetu kui pii haneksvõtt. Poliitika on samavõrd võimetu teadust üle trumpama kui kohtuotsus muutma sündimata lapse olemust. Me ei saa asju muuta üksnes seeläbi, et mõtleme neist midagi muud, kui nad tegelikult on. Isegi eitamise ees seistes on reaalsus ülimuslikult kangekaelne.

Muistsed hiinlased kasutasid pii väärtusena kolme, kuigi kindlasti mitte piibellikel põhjustel. Kuid teadus edeneb. Ligikaudu 1650 enne Kristust täpsustasid egiptlased pii väärtust. Hiljem arvutas Kreeka matemaatik Ptolemaios pii väärtuseks 3,1416. Praeguseks teame me selle irratsionaalse, mitteperioodilise konstandi väärtust miljonite kohtadeni peale koma.

Samamoodi ei olnud enne neonatoloogia, embrüoloogia ja fetoloogia teadust sündimata inimese tõeline olemus ligilähedaseltki nii täpselt ja selgelt teada kui täna. Iroonilisel kombel saab nüüd 21-nädalase sündimata lapse elu päästa inkubaatoris (millel ei alga kunagi sünnitustegevus), samal ajal kui 42-nädalast sündimata last ei peeta inimeseks. Teadus kõmbib ka tagurpidi! Lahkunud dr. Herbert Ratner’il oli ajakirjas Child & Family Quarterly, mille toimetaja ta oli, populaarne veerg “Hiljutised tagasilangused meditsiinis.”

Lõuna-Korea kohtuotsust nimetab Isa Lee Dong-ik ― Korea Katoliikliku Ülikooli meditsiiniprofessor ja Korea Katoliiklike Piiskopite Nõukogu Bioeetika Komitee liige – “äärmiselt šokeerivaks ja kahetsusväärseks otsuseks.” Siin on meie heas uues ilmas liigagi tavapärane näide katoliiklastest seismas teaduse objektiivsuse poolt, samal ajal kui sekulaarsed inimesed mitte üksnes ei heida teaduslikke leide kõrvale, vaid piitsutavad kristlasi väidetava teadusevastalisuse eest. Kristlased aga mõistavad, nagu Thomas Aquinas ütles, et mõistus on “sissejuhatus usku”. Sekularisti mõtte lähtekohaks on aga tihti usk ideoloogiasse, mis osutub peagi mõistusega mitteühtivaks. Seejärel ohverdatakse mõistus oma ideoloogiale truuks jäämise nimel.

Kuulutada absurdi huumori pärast on üks asi ― meile kõigile kulub tubli naer aeg-ajalt ära. Kuid seista absurdsuse eest ja omistada sellele rohkem väärtust kui selle varju jäänud reaalsusele, ei ole üksnes enesepetmine, vaid toob kaasa potentsiaalselt traagilised tagajärjed. Nagu Voltaire kord ühel oma kirkamatest hetkedest märkis, “jätkame jõleduste toimepanemist seni, kuni usume absurdsusse.”

Teadus kinnitab ja selgitab sündimata inimese inimlikku olemust. Kuid ka teadlased ise võivad teaduslikust suhtumisest kõrvale hoida. Abort on muutunud mugavuseks. Sündimata laps on selle esimene, kuid kaugeltki mitte viimane ohver. Ohvrite nimekiri on märkimisväärne, hõlmates emasid, isasid, õdesid-vendi, vanavanemaid, abielusid, ühiskonda, meditsiini kui kutseala, ja nii edasi. Kuid sellesse üha pikenevasse nimekirja võime lisada veel ühe ― mõistuse enda.

Artikli autor, dr. Donald DeMarco on Holy Apostles College & Seminary’ abiprofessor.


%d bloggers like this: