Vanad asjad

by

joks.jpgAlljärgneva artikli kirjutasin algselt Päevalehele, jätkamaks seal alanud debatti (2003. aasta novembris). Kuigi pean avalikku debatti vajalikuks, ei pruugi ajaleht siiski olla juriidilise argumentatsiooni korrektsuse analüüsiks kohane foorum. Seepärast otsustasin saata kirjutise antud probleemiga lähemalt seotud isikutele, hr. Allar Jõksile, kelle vastuse mõningaid aspekte Kirikute Nõukogu avaldusele on alljärgnevalt analüüsitud, hr. Tõnis Lukasele, kes ainsana Riigikogu liikmetest söandas demograafia-arutelul tõstatada abortide seaduslikkuse küsimuse ja Eesti Kirikute Nõukogule, kelle pöördumine ajendas õiguskantsleri allpool analüüsitud vastuse.

— Artikkel —

17. novembri (2003) Päevalehes hoiatab Kaarel Tarand debati eest abordiküsimuses. Viimase vajadusele viitas peaminister 11. novembril Riigikogus toimunud demograafiaistungil, vastates Tõnis Lukase küsimusele, mida on valitsus teinud abortide keelustamiseks. (Muidugi võiks küsida ka, mida on Riigikogu selleks teinud; tegemist on ju muuhulgas seadusandliku küsimusega.) Oma hoiatusega aga jätkab Tarand tegelikult debatti, mis ei saagi ühiskonnast kaduda kuni eksisteerib abort. Debatt võib olla avalikum või varjatum, tulisem või vaoshoitum, aga selle puudumine on võimatu. Muidugi on see arutelu valuline ja muutub hoolimatute sõnavõttude tõttu veelgi valulisemaks. Aga valu allikaks on abort, mitte arutelu. Arvamusartikli provokatiivne pealkiri “Partsi sõnum katoliiklastele” õhutab mindki debatti jätkama. Jätkan seda aga just juriidilisest aspektist, kuna Eesti Kirikute Nõukogu esitas 2002. aasta alguses õiguskantslerile palve kontrollida raseduse katkestamist võimaldavate seaduste vastavust põhiseadusele, millele õiguskantsler ka üsna põhjaliku vastuse andis. Mõlemad dokumendid on kättesaadavad Kirikute Nõukogu kodulehelt www.ekn.ee. Tahaksin osutada mõningatele vasturääkivustele õiguskantsleri argumentatsioonis.

Oma vastuse alguses kinnitab õiguskantsler, et “seadusandja ülesandeks on leida abordiprobleemile mitte ainult ühiskonna vajadusi arvestav, vaid ka eetiliselt ja teaduslikult põhjendatav lahendus”. Ent arutluse käigus väidab ta, et küsimusele “millal algab loote õiguslik kaitse ja millist laadi see peab olema … ei saa vastata ei kiriklike õpetuste või religioossete veendumuste põhjal ega ka loodusteaduslike käsitluste alusel” (lk 6 lg 2). Selline väide ei üllataks mõnes interneti-kommentaaris, küll aga tekitab see ohutunde loetuna õiguskantsleri vastusest järelepärimisele põhiseaduslikkuse küsimuses. Jääb selgusetuks, kas loodusteadused on siin mingil spetsiifilisel põhjusel esile toodud ja on võimalik siiski kasutada ühiskonnateaduste andmeid või välistab õiguskantsler siin igasuguse teaduslike seisukohtade arvestamise. Järgnevad vastuolud on tõepoolest ilmekaks näiteks teadusega mittearvestamisest.

Teadusega mittearvestamine

Õiguskantsler tunnistab, et “meditsiinilis-antropoloogilise lähenemise kohaselt algab inimelu munaraku viljastumisega”, teiselt poolt aga väidab, et loode loetakse inimelu kandjaks alles alates embrüo nideerumisest. Nideerumine dateeritakse vastuses 15. päevale peale munaraku viljastamist (lk. 4), kuigi teaduslik tõsiasi on, et see toimub enamasti 6-7 päeval. Loodetavasti on tegemist vaid hooletusvigadega väidete puhul, et “rasedus kestab normaaljuhul ligikaudu 28. nädalani munaraku viljastamisest alates” ja et “loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini.” Kindlasti on õiguskantsler teadlik, et rasedus kestab üldjuhul 40 nädalat. Loogiline vääratus, nagu algaks raseduse aeg alles 15. raseduspäeval ja raseduse esimesed neliteist päeva ei oleks rasedus justkui rasedus, on samuti liiga ilmne, et olla sihilik.

Lühised arutlusprotsessis

Nüüd aga tõsisematest vastuoludest. Ühelt poolt kinnitab õiguskantsler, et põhiseaduse paragrahv 16 näol on tegemist “igaühe subjektiivse õiguse sätestamisega põhiseaduses…”, et “põhiseadus kohustab riiki kaitsma igaühe elu s.o. inimelu” ning tunnistab, et “nideerunud loode on … vaieldamatult inimelu kandja” ja “loote arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist… ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni”; teisalt aga väidab, et “sündimata elu täieliku subjektiivse õiguse tunnustamine poleks Eestis kui ilmalikus riigis arvestades ühiskonnas eksisteerivat tegelikkust ning ühiskonna suundumusi põhjendatud”. Jääb arusaamatuks, kas põhjendatud pole just “täieliku subjektiivse õiguse tunnustamine”, osaliselt aga oleks see põhjendatud (millises osas?) või on õiguskantsler kasutanud siin adjektiivi “täieliku” lihtsalt oma väite pehmendamiseks, pidades tegelikult silmas igasugust subjektiivset õigust. Teine küsimus on, kas põjendatud ei ole selle õiguse tunnustamine või pole seda õigust olemaski. Eelviidatud lausest võib välja lugeda, et “sündimata elul” on küll täielik subjektiivne õigus elule, aga Eestis pole selle õiguse tunnustamine põhjendatud. Huvitav on ka, et mingite üldinimlike õiguste tunnustamise põhjendatus või põhjendamatus võib tuleneda riigi ilmalikust või religioossest iseloomust. Niisiis on paragrahv 16 näol tegemist igaühe subjektiivse õigusega elule, riik peab kaitsma igaühe elu (s.o. inimelu), nideerunud loode on vaieldamatult inimelu kandja, kelle inimeseksolemise ja inimväärikuse määr on jääv suurus, aga — tema subjektiivse õiguse tunnustamine pole Eesti riigis põhjendatud. Siin ei ole tegemist enam loodusteaduste, vaid lihtsa süllogistika eiramisega.

Kokkuvõttes leiab õiguskantsler, et põhiseaduse paragrahvi 16 esimest lauset “tuleb tõlgendada riigi objektiivse kohustusena kaitsta tulevast elu, kuid mitte loote subjektiivse õigusena nõuda riigilt kaitset eluõigusele võrdselt sündinud eluga”. (Jätan siinkohal vahele norimise “tulevase elu” kallal.) Sellise tõlgenduse kinnituseks osutab õiguskantsler ka Tõnis Lukase erakonnakaaslaste Vardo Rumesseni ja Jüri Adamsi avaldustele põhiseaduslikul assambleel antud paragrahvi arutelul, kes leidsid, et ammendavast loetelust, millistel puhkudel tohib inimeselt elu võtta, tuleks loobuda, kuna tollases projektis toodud loetelus puudus muuhulgas abort. Nii juhtuski, et põhiseaduses on küll näiteks ammendav loetelu, millal tohib inimeselt vabadust võtta (§ 20), eluõiguse võtmist võimaldatakse aga lihtpiiranguga: “Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta”. Formaalselt piisab Riigikogus mingi seaduse vastuvõtmisest, et oleks alus seaduslikuks, mitte meelevaldseks elu võtmiseks, mida kinnitab ka õiguskantsleri selgitus: “Seega jätsid põhiseaduse loojad seadusandja otsustada, millistel juhtudel pole elu võtmine meelevaldne”. See on kõhedusttekitav olukord ja õigustab kaudselt mistahes režiimi, kus on võimalik inimest tappa suvalisel põhjusel, kui see vaid on seadustatud. Omaette kurioosum on aga see, et põhiseaduse algsest variandist puudus eluõigust tagav säte hoopis.

Üks argument loote subjektiivse eluõiguse tunnustamise vastu on õiguskantsleri vastuses järgmine: “Loote subjektiivse õiguse tuunustamine tähendaks näiteks ka isa õigust hageda loote nimel kohtus ema vastu eesmärgiga keelata abordi tegemine.” Sama argumenti on kasutanud, aga veelgi markantsemalt, põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon, nagu viidatud EKN pöördumises: “… ei saa aga tunnustada föötuse subjektiivset õigust elule, sest vastasel korral võiks isa hageda föötuse nimel kohtus ema vastu eesmärgiga keelata kohtulikult abordi tegemine ja kohustada naist sünnitama. Põhiõigustest tulenevaid subjektiivseid õigusi ei saa sellest tulenevalt laiendada föötusele. Järelikult ei ole föötus eluõiguse kandjaks.” Teisisõnu, ei saa ekspertide sõnul tunnustada loote õigust elule, kuna selline tunnustamine võimaldaks loote elu kohtus kaitsta. Kogu lugupidamise juures austatud ekspertide vastu näib, et tungiv soov antud tulemuseni jõuda on tekitanud lühise arutlusprotsessis.

Raseduse ümberdefineerimine ja abortide tegelik arv

Oma vastuse lõpuosas käsitleb õiguskantsler nõustamist, millega riik püüab saavutada sündimata laste efektiivset kaitset. Ta möönab probleemide olemasolu nõustamissüsteemis, ent leiab, et kokkuvõttes on süsteem end õigustanud, kuna abortide arv on vähenenud. Tuleks veelgi tõhustada rasestumisvastaste vahendite propagandat ja saaksimegi abortidest lahti. Julgen kahelda, kas see perspektiiv on nii roosiline. Vaadelgem seoseid rasestumisvastaste vahendite ja abortide vahel veidi lähemalt.

13. novembri Päevalehes vaatleb Ago Teder abortide mõju Eesti demograafilisele olukorrale. Tema poolt esitatud statistika on tõepoolest mõtlemapanev. Tõsi, andmed erinevad tühisel määral Statistikaameti (www.stat.ee) andmetest. Ometi torkab silma, et 10 aasta jooksul sündinud ja abordi läbi surnud laste koguarv on mõnevõrra (193) väiksem algatatud elude arvust. Mis sai neist ligi 200 lapsest, kelle elu küll algas, aga kes ei sündinud ja keda ka ei tapetud emaüsas? Ma ei tea, kuidas on saadud algatatud elude nii täpne arv (311 791), aga küllap on selleks mingi kaval metoodika. Tegemist on ju eostatud inimestega. Statistikas aga kajastub mitte kõigi eostatud inimeste saatus, vaid ainult nende, kel kas oli õnne läbida oma elu kõige ohtlikum staadium — areng emaüsas — ja sündida, või kes surid kas indutseeritud või iseenesliku abordi läbi pärast implantatsiooni ja raseduse registreerimist arsti juures. Seega on inimese elus ajavahemik eostumisest raseduse arvelevõtmiseni, millest statistika ei tea mõhkugi, aga ma kahtlen sügavalt, kas eostumiste arv Eestis, mis ei jõua raseduse registreerimiseni, piirdub 10 aasta jooksul 193-ga. Ilmselt saab eostatud inimeste arv olla vaid hinnanguline ja ma pakun, et see on sadu kordi suurem, arvestades, et mitmed nn. rasestumisvastased vahendid toimivad ka abortiividena. Ehk pakuvad vastava ala spetsialistid selle kohta täpsemaid, uuringutel põhinevaid arve.

Rasestumisvastaste vahendite levik viib tõepoolest alla kirurgiliste abortide osakaalu ja jätab mulje üldisest abortide vähenemisest. Tegelikult aga kasvab samas implantatsioonieelsete abortide arv. Asja ei paranda sõnade semantiline ümberdefineerimine, nagu poleks enne implantatsiooni tegemist rasedusega — igal juhul on tegemist kasvava ja areneva inimese tapmisega. Ümberdefineerimine võimaldab küll turustada abortiive rasestumisvastaste vahenditena ja ilustada ametlikku statistikat, aga see ei muuda tõsiasja, et nende propaganda ja levik suurendavad varajaste, registreerimata abortide arvukust ja õõnestavad neid traditsioonilisi perekondlikke väärtusi, millele viitas oma kõnes demograafiaistungil peaminister. Lisaks abortide nihutamisele varajasemale staadiumile, tingib seksuaalakti näiline lahutamine lapse saamise võimalusest “vaba” seksuaalse aktiivsuse kasvu ja suurendab seega veelgi varajaste, varjatud abortide osakaalu. Kokkuvõttes võib ilmneda paradoks, et mida väiksem on ametlikus statistikas abortide osakaal, seda suurem on abortide üldarv ühiskondades, mis on omaks võtnud elupelgliku kontratseptiivse kultuuri. Kaarel Tarand osutab oma artiklis, et “abortide vähenemine [pole] meid sündide arvu kasvatamisel sammugi edasi aidanud”. Ülalöeldut arvestades on mõistetav, miks see nii on.

Elukultuur kui abordiprobleemi lahendamise võti

Mida ma siis väidan? Kas tuleks loobuda püüdest vähendada kirurgiliste abortide osakaalu? Loomulikult mitte. Kuid püüd saavutada seda kontratseptiivide propaganda läbi annab vaid näilise statistilise tulemuse. Elu vastuvõtmine eeldab mehe ja naise avatust teineteise suhtes, vastastikust pühendumist, vastutustunnet võimalike järglaste ees ja valmisolekut tuua ohvreid vastastikku ja lapse heaks. See eeldab armastust, mitte armatsemist, mida toidab kontratseptiivne mentaalsus. Viimast iseloomustab süvenev hirm soovimatu rasestumise ees, vastastikune usaldamatus ja enese kaitsmise vajadus, soovimatus loobuda enese heaolust. See ei pruugi olla nii selge igal üksikjuhul, kuid kindlasti üldise tendentsina.

(Enese)rahulduse otsimine on vastand armastuse andmispüüule. Usun, et kui ei toimu hoiakute kardinaalset muutumist, lämbub eesti rahvas kartusest elu ees, mida ei suuda murda hüvitised, majanduslik heaolu ega turvalisus (mis on iseenesest kõik head ja vajalikud asjad ja tõenäoliselt aitavad protsessi pikendada). Seda suudab muuta vaid tõeline armastus. Riik saaks viimast toetada eelkõige rõhuasetuse muutmisega haridusprogrammides ja nõustamises eluvaenulikult ja liiderlikkust edendavalt kontratseptsioonipropagandalt tõeliselt sügavatele inimlikele väärtustele — abielul põhinevale perekonnale, armastuse antropoloogiale, aukartusele elu ees.

Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo poeetiline lause “Me mitte ainult ei jäta kohale tulemata, vaid läheme ka ruttu ära” tuleks ümber sõnastada “me küll ilmume kohale, kuid meid visatakse kohe välja”.

Toomas Vooglaid


%d bloggers like this: