Kunstlik viljastamine — kas rahva püsimajää- mise võti?

by

test_tubes.jpgNüüd, kus rahvastel terves maailmas ei õnnestu end taastoota, hakkavad poliitikud mõistma, et laste vähesus võib osutuda oluliselt tõsisemaks probleemiks kui nende paljusus. Nii on saanud uueks poliitiliseks väljakutseks sündide arvu plahvatuslik tõstmine.

Tavapäraste vahendite seas on beebiboonused, peretoetused, pikendatud emadus- ja isaduspuhkused ning paindlikumad töögraafikud emadele.

Mõnedes riikides on leitud ka loomingulisemaid lahendusi. Mõistlikuma poole näiteks on Portugal, kus sündimus on 1,5 last naise kohta. Seistes silmitsi oma pensionisüsteemi pankrotistumisega lähema kümne aasta jooksul, on seal arutatud võimalust teha väiksema laste arvuga inimestele kohustuslikuks maksta oma pensionifondi suuremaid makseid.

Veidrama poole esindajaks on Jaapan, kus kohalikud omavalitsused toetavad rahaliselt kiirkohtamist, et aidata ajapuuduses kontoriametnikel kaasasid leida.


Demograafiline keeris

Viimaseks moeröögatuseks on kunstliku viljastamise aktiivne toetamine. Eelmisel kuul sai Lyonis peetud assisteeritud reproduktsiooni tehnoloogia konverentsil kuulda, et noorte taanlannade madala viljakuse kompenseerivad peaaegu täielikult valitsuse helded toetused kunstliku viljastamise tarbeks.

Taastootmise taseme lähedase sündimusega (1,9) Taani on üks vähestest Euroopa riikidest, kus on suudetud langeva sündimuse tendents seljatada. Peaaegu 1/20 Taani beebidest on alustanud oma elu katseklaasis, kunstlik viljastamine on sotsiaalselt aktsepteeritud, valitsus maksab kuni kuue viljatusravi tsükli eest ja ooteajad on lühikesed.

Selliste uudiste juures on vaevalt üllatav, et ka teised valitsused pöörduvad kunstliku viljastamise poole, kuna muud meetmed ei paista tulemusi andvat. Eriti meeleheitlikus olukorras on väikeriigid, kel terendab silmapiiril väljasuremine.

Demograafid ütlevad, et ühegi riigi sündimus ei ole kunagi kosunud pärast langemist allapoole 1,5 last naise kohta ,― seega peavad valitsused tegema kõik võimaliku, et vältida ülepeakaela sellesse demograafilisse keerisesse langemist.

Koreas on üks maailma madalamaid sündimusi – 1,16 last naise kohta. President Roh Moo-hyun tõotas hiljuti pühenduda oma viimastel ametiaastatel võitlusele järsult vananeva ühiskonna probleemidega.

Umbes 16 000 lastetut Korea paari saab valitsuselt toetust kunstliku viljastamise protseduuri poole maksumuse ulatuses. Ka Eesti Vabariik toetab kunstlikku viljastamist ning loodab tõsta sel moel elu alustanud beebide suhtarvu 1/30 tasemele.

Odavam kui toetused

Kuid tuleb küsida, kas olukorras, kus kaalul on sedavõrd palju – väikeste eriomase kultuuriga riikide nagu Korea ja Eesti ellujäämine –, on riiklik kunstliku viljastamise toetamine mõistlik? Kas kunstlik viljastamine ravib ühiskondlikku haava või vaid katab seda plaastrina?

Vaatamata heldekäelistele kunstliku viljastamise toetustele on ülimalt vähe uuringuid, mis toetaks väidet, et need tõstavad sündimust. Ühe uurimuse, millele on viidanud ajakirjad New Scientist ja The Economist, avaldas eelmisel aastal uuringufirma Rand Europe.

Selles väideti, et kui Suurbritannia toetaks kunstlikku viljastamist Taani tasemel, sünniks seal igal aastal ligikaudu 10 000 last rohkem.

Kuue tasuta kunstliku viljastamise tsükli maksumus oleks 500 kuni

860 miljonit USA dollarit aastas. Kuigi see ei ole odav, maksab see vähem kui naiste meelitamine sünnitama rahaliste toetustega. «Kui Euroopa riigid soovivad oma populatsiooni suurust säilitada, võib kunstliku viljastamise laialdasemalt kättesaadavaks muutmine olla selleks hea viis,» järeldas The Economist reipalt.

Kuid The Economist ei olnud ilmselt Rand’i aruannet eriti hoolikalt lugenud.

Nimelt märkisid selle autorid ettevaatlikult, et sellise optimistliku stsenaariumi eelduseks on, et naised ei lükka sünnitamist kunstliku viljastamise kergema kättesaadavuse tõttu edasi.

Kuna viljakus langeb pärast

35. eluaastat järsult, ei pruugi naised, kes otsustavad pere loomise karjääri nimel edasi lükata, olla suutelised isegi kunstliku viljastamise abil last saama. Ajalehe Guardian hiljutise küsitluse tulemused viitavad, et ligikaudu 35% Briti naistest võib lapsesaamise kunstliku viljastamise kättesaadavuse tingimustes edasi lükata.

Varuväljapääs

Aruandes öeldakse, et kui see on tõsi, «võib sel [kunstlikul viljastamisel] tegelikult [kogu viljakuse määrale] olla negatiivne mõju ja järelikult võib see viia rahvastiku veelgi ulatuslikuma vananemiseni.» Nii tundubki olevat.

Rand’i analüüsist selgub, et kui kunstlikku viljastamist ulatuslikult toetatakse, tõstab see veidi sündimust. Kui seda aga ei tehta, surub kunstliku viljastamise kättesaadavus sündimust alla.

Nimelt juhtub järgmine. Paljud viljakas eas naised võrdlevad lapse saamise rahalist maksumust lisasissetulekuga, mida nad võiksid väljaspool kodu töötades teenida, ning selle tulemusena lükkavad laste saamist edasi. Samal ajal mõtlevad nad kunstlikule viljastamisele kui varuväljapääsule.

Aastad mööduvad ning kolmekümnendate eluaastate keskpaiku hakkab bioloogiline kell helisema. Nüüd püüavad naised last saada, paljudel neist see aga ei õnnestu – see on oluline põhjus, miks sündimus langeb.

Kui aga riik kunstlikku viljastamist ulatuslikult toetab, pöörduvad paljud naised selle varuväljapääsu poole. Mõned, kel läheb õnneks, saavad lapse ja annavad seeläbi ka pisikese panuse üldisesse sündimusse.

Ent kui kunstlikku viljastamist ei subsideerita, avastavad naised oma pahameeleks, et see on kohutavalt kallis. Nad ei suuda seda endale lubada ning neil tuleb loobuda oma laste saamise unistusest.

Nii toimib kunstliku viljastamise kättesaadavus unistusi ülal hoidva õlekõrrena, mis võimaldab naistel sellele lootma jäädes kuni oma hindamatu viljakuse möödapääsmatu hääbumiseni investeerida koduvälisesse karjääri.

Eetiline probleem

Aruanne valab kunstlikule viljastamisele kui väljasurevate rahvaste noorendamise viisile veelgi enam külma vett kaela. Vanemate naiste kunstliku viljastamise abil elu alustanud beebide tervis on heitlikum kui nooremate emade loomuliku viljastumise teel sündinud lastel. Vanemate naiste lastel esineb sagedamini Downi sündroomi.

Kunstliku viljastamise tulemusel sünnib oluliselt enam mitmikuid, mida seostatakse laste kehva tervisega. Kunstliku viljastamisega seostuvad ka madal sünnikaal ja enneaegsus, mis omakorda suurendavad sünnikahjustuste tõenäosust.

«Nende mõjudega tervisele ja teiste soovimatute tagajärgedega tuleb [assisteeritud reproduktsiooni tehnoloogia] kui rahvastikupoliitika osa mõju hinnates arvestada,» öeldakse uuringufirma Rand Europe eespool mainitud aruandes.

Jutt kunstlikust viljastamisest kui langeva sündimuse probleemi lahendusest on märk, et ähmi täis valitsused klammerduvad õlekõrre külge. Madal viljakus on aga sotsiaalsetest, majanduslikest, meditsiinilistest ja keskkonnaalastest teguritest tingitud kompleksne probleem, mida ei saa ületada süsteemitu nokitsemise teel.

Lõppude lõpuks on madal sündimus kultuuriline ja eetiline probleem, märk ülemaailmsest vaimsest kriisist. Paljud paarid ei näe enam laste saamist rahuldust pakkuva elutööna. Vaid siis, kui noored mehed ja naised pööravad selja tarbimiskultusele ja individualismile, hakkab sündimus tõusma taastootmisest kõrgemale.

Artikli autor Michael Cook on uudisteportaali MercatorNet ja rahvusvahelise bioeetikaalase uudistekirja BioEdge toimetaja. Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises arvamusportaalis MercatorNet.


%d bloggers like this: