Vaikiv ajastu

by

sisu_joks.jpgAntud repliik sai saadetud eelmise nädala esmaspäeval — s.o. samal päeval, kui avaldati õiguskantsleri tegevuse aastaülevaade — ajalehele Postimees, mis ei soovinud seda trükkida. Järgmisel päeval sai tekst saadetud ajalehele Eesti Päevaleht, kes pole hoolimata järelepärimisest nädala jooksul sõnagi vastanud.

Repliigi viimane lõik sisaldab üleskutset lõpetada sündimata inimeste tapmise riiklik mahasalgamine. Üha enam tundub, et see üleskutse tuleks ennekõike adresseerida Eesti ajakirjandusele.

* * *

Repliik: 11 625 inimese tapmine ei pälvi õiguskantsleri tähelepanu

Esmaspäeval andis õiguskantsler Riigikogule üle oma 2006. aasta tegevuse ülevaate. Juristina pidasin vajalikuks uurida, mida õiguskantsler põhiõiguste- ja vabaduste kaitse vallas kõige tõsisemate probleemidena käsitleb. Avastasin oma hämmelduseks, et enam kui 500 lk aruanne ei sisalda ainsatki sõna sündimata inimeste õiguse elule tagamise kohta. Ent miks see mind hämmeldab?

Nimelt seepärast, et oma 2002. aasta arvamuses kinnitas õiguskantsler, et põhiseaduse § 16 esimest lauset („igaühel on õigus elule“) tuleb tõlgendada riigi objektiivse kohustusena „kaitsta sündimata [inimeste] elu.“ Ta lisas, et „kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.“ Samuti märkis ta, et „[r]iigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed ― ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses ― mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.“

(Väärarusaamade vältimiseks tasub märkida, et õiguskantsler selgitas samas arvamuses, et riik võib oma kaitsekohuse täitmise vahendina kasutada ka nõustamist, eesmärgiga veenda rasedat naist sünnitama. Peaasi, et kaitse oleks efektiivne: loeb tulemus, mitte selleni jõudmise tee.)

Hämmelduse õiguskantsleri ülevaate vaikimise üle nende küsimuste osas tingis eelöeldu kõrvutamine avalikult teada tõsiasjaga, et 2006. aastal tapeti Eestis abordi läbi 11 625 (!) sündimata inimest. Ütlematagi on selge, et selliste numbrite juures on riigi kaitsekohustuse täitmise tõhususest pentsik rääkida.

Õiguskantsleri vaikimist on raske mõista muul moel, kui et ta ei pea sellise arvu inimeste tapmist Eesti Vabariigi jaoks piisavalt tõsiseks põhiõiguste ja -vabaduste alaseks probleemiks, et sellele oma töös ja ülevaates tähelepanu osutada. See omakorda ütleb paljugi mitte üksi õiguskantsleri, vaid ka ühiskonna suhtumise kohta sündimata inimestesse ning meie (õigus)kultuuri kohta laiemalt.

Tänuväärsel kombel manitses president 1. septembril rahvast, et meie liikluses toimuv on ületamas taluvuse piire (aastas hukkub liikluses enam kui 200 inimest). Oleks aeg lõpetada ka sündimata inimeste tapmise probleemi riiklik mahasalgamine ning teadvustada sellegi talumatust.

Varro Vooglaid


%d bloggers like this: