Valmistudes hallipäiste leegionideks

by

„Kas mind veel vajad, kas mind veel toidad, kui olen kuuskümmend neli?“ küsis The Beatles. Kahju küll, aga me ei saa selles päris kindlad olla.

Kas olete märganud, kui vanaks me jääme? Kaubanduskeskustes jalutuskeppidele ja kõndimisel abiks olevatele tugiraamidele toetuvate vanavanaemade rohkus ületab vankrites olevate beebide arvu. Ehk on selle põhjuseks asjaolu, et hommikupoolikul on enamik beebisid lastehoius ja nende emad tööl, vabastades seega lava vanematele põlvkondadele. Siiski muutub maailm kindlasti vanemaks, mitte nooremaks.

pensioners31.jpg

Mingil hetkel järgmise aastakümne kestel ületab üle 65-aastaste inimeste arv esimest korda ajaloos alla 5-aastaste oma. Tundub veidi hirmutav? Kuid sellega tuleks harjuma hakata. Ameerika Ühendriikide valitsuse värske aruande kohaselt kestab selline olukord tõenäoliselt inimkonna ajaloo lõpuni.

“Me vananeme – mitte üksnes üksikisikute või kogukonnana, vaid maailmana,” öeldakse Rahvusliku Vananemise Instituudi (National Institute of Aging) aruandes. “Aastal 2006 oli maailmas peaaegu 500 miljonit üle 65-aastast inimest. Aastaks 2030 ennustatakse, et see arv tõuseb 1 miljardini – sellesse ikka jõuab iga kaheksas Maa elanik.” Paljude rahvaste populatsioonis on praegu kõige kiiremini kasvavaks vanusegrupiks inimesed, kel vanust üle 85 aasta.

Globaalne vananemine väljendab meditsiiniliste, sotsiaalsete ja majanduslike edusammude “triumfi” haiguste üle, öeldakse aruandes Why Population Aging Matters. Samal ajal esitab see “tohutuid väljakutseid”. Et näha, miks see nii on, tuleb vaid Jaapani poole vaadata.

Maailma vanim riik

Demograafiliselt on Jaapan maailma vanim riik: juba praegu on iga viies sealne kodanik üle 65-aastane ja pool rahvastikust on üle 42 aasta vana. Jaapani eapüramiid, mis 1950-ndatel oli jõulukuuse kujuline, sarnaneb nüüd tuulelohele ja selle kõige laiem osa on 80 lähedal. Nii juhtub, kui järjest kasvava pikaealisusega jõukas riigis (Jaapani keskmine eluiga, 82 aastat, on maailma kõrgeim) unustatakse laste saamine. Jaapani sündimus on langenud 3,65 lapselt naise kohta 1950. aastal 1,32 lapsele 2005. aastal.

Kuid on sel tähtsust? Lõppude lõpuks on Jaapan endiselt jõukas ja majanduslikult võimas riik, kus elab 127 miljonit üldiselt tervet, haritud ja oskuslikku inimest. Sellised inimesed suudavad töötada kaugelt üle traditsioonilise pensioniea (kuni viimase ajani meestel 60 aasta ümber), kompenseerimaks töötajate vähesust nooremates eagruppides. Emad, kes lapse sündides tavaliselt lahkuvad tööjõuturult, võivad lapsehoiuasutusi ja teisi peresõbraliku poliitika rakendusi kasutades sarnaselt Euroopa ja Ameerika emadega töötamist jätkata. Tulemuseks saavutatav “töö- ja pereelu tasakaal” tähendab, et kõik töötajad on produktiivsemad. Võib-olla stimuleerib see isegi sündimust. Sellist optimistlikku vaatenurka kasutas mõne nädala eest ajakiri The Economist, käsitledes Jaapani rahvastiku vananemist ja kahanemist.

Jah, kahanemist. See on Jaapani demograafilise loo teine, dramaatilisem pool. Tulenevalt sündide arvu kahanemisest allapoole surmade arvu on alates 2005. aastast jaapanlaste arv igal aastal vähenenud. Seda ei kompenseeri ka immigratsioon nagu Saksamaal ja mõningates teistes Euroopa riikides, kus kodumaise rahvastiku arv samuti langeb.

Ökoloogilised ekstremistid võivad seda uut trendi näha tähistamisväärsena, ent tasub mõelda, mida tähendab, kui suurem osa rahvastiku kahanemisest leiab aset nooremates vanusegruppides. Näiteks on täna iga pensionile läinud inimese kohta neli tööealist inimest, kuid aastaks 2030 on iga pensioniealise kohta vaid kaks töötajat ja aastaks 2050 on see suhe kolm kahele. Juba praegu, nagu The Economist tähelepanu juhib, on Jaapani riiklik pensionisüsteem raskustes. Isegi kui inimesed töötavad kauem ja produktiivsemalt, on tõenäoline, et probleem süveneb.

Seejuures ei ole pensionid ainus koorem, mis vananemisega kasvab. Mida kauem inimesed elavad, seda enam toetust nad terviseabi ja isikliku toimetuleku osas vajavad. Kunagi toetasid vanu inimesi pea eranditult abielus lapsed või teised sugulased. Kuid nüüd, kus lapsi on vähem, on see toetus langenud 50 protsendini ja tarvis on uut sotsiaalset korraldust.

Inimkäitumises ei ole miski täiesti vältimatu. Kuidas hakkab Jaapani hallipäine rahvastik kasutama oma poliitilist musklit? Kas ta muudab oma ksenofoobset suhtumist võõrastesse ja avab uksed immigratsioonile? Kas ― ja see on kõige suurem väljakutse ― Jaapani noored taasavastavad perekonna ja viljakuse? Olenevalt vastustest neile küsimustele võib Jaapani tulevik olla helgem või süngem. Kuid üks on kindel: vananev Jaapan on väga erinev sõjalisest jõust, mis raputas 20. sajandi esimest poolt, või sellele järgnenud majanduslikust võimsusest.

Sarnastel põhjustel võib sama öelda Euroopa ja paljude tema liitlaste kohta. Üksnes Ameerika Ühendriigid oma täpselt taastootmise tasemel oleva sündimusega paistavad hoolimata vananemisest oma majanduslikust ja poliitilisest kohast maailmaareenil kinni hoidvat.

Seal, kus on noored

Jätame hetkeks pensionikriiside ja vanadekodude maailma ning külastame demograafilise spektri teist poolt ― konkreetsemalt tohutu noortepopulatsiooni, plahvatusliku energia ja religioosse nägemusega moslemimaailma.

muslim_children_in_south_africa.jpg

Ainuüksi Araabia riikides on 320 miljonit inimest ― sealne rahvastik kasvab kaks protsenti aastas, samal ajal kui üldiselt kasvab vähem arenenud riikide rahvastik 1,4 protsenti aastas. Sündimus, mis paljudes selle regiooni riikides küll langeb, on siiski vähemalt kaks korda kõrgem kui Euroopa 1,4 last naise kohta, ning iga kolmas inimene on noorem kui 15-aastane.

Hoolimata mõne riigi jõukusest (samas osa on meeletult vaesed) ajab juba üksnes konkurents töökohtade pärast noored Euroopasse või kaugemale tööd otsima. Teisi tõukavad tagant vaesus, poliitilised konfliktid ja sõda. Nagu hiljutised sündmused Suurbritannias noorte moslemitest arstidega on näidanud, vajab demograafilise väljakutse ees seisev Lääs neid töötajaid. Lääs vajab teiste rahvaste lapsi ja vajab neid üha rohkem ja rohkem. Ja kui sa vajad inimeste viljakust ja tööjõudu, pead sa aktsepteerima ka nende uskumusi ja väärtushinnanguid. Seega võib neil õigus olla, kes näevad Euroopat sel sajandil “Euraabiaks” muutumas, koos kõigega, mida see üleilmse poliitika jaoks tähendab.

Siin kohal ei ole olulised mitte paljad numbrid, vaid noorus. Mitte lihtsalt rahvastik, vaid demograafia. Lõppude lõpuks on Hiina kõige rahvarikkam riik maakeral, seal on 1,3 miljardit inimest ja elav majandus. Ja ometi seisab Hiina ees ehk suurim vananemiskriis, suurim pensioni- ja tervishoiukriis ning suurim tööjõukriis üleüldse. “Tänased võimsad jõud said külluslikeks ühiskondadeks enne, kui muutusid vananevateks ühiskondadeks. Hiina võib olla esimene suurriik, mis vananeb enne rikkaks saamist,” öeldi Hiina pensionifondide 2005. aasta aruandes pealkirjaga The Graying of the Middle Kingdom.

Aastal 1970 oli Hiinas iga 60-aastase ja vanema inimese kohta kaheksa tööealist täiskasvanut vanuses 15-59. Täna on viimaseid umbes kuus. Eeldades, et praegused demograafilised trendid jätkuvad, langeb see arv aastaks 2040 kaheni. Siis on üle 60 aasta vanuseid mehi ja naisi kaks korda rohkem kui alla 15-aastaseid lapsi. Aruandes toodud tulevikuennustus on sünge:

“Hiina on järsult vananeva rahvastiku eest hoolitsemiseks halvasti ette valmistatud ja aeg väljakutsega tegelemiseks on ohtlikult lühike. Olemasolev pensionisüsteem katab vaid murdosa rahvastikust ning riikliku sektori, millele kate keskendatud on, vähenedes sööstab süsteem finantsilistesse raskustesse. Kümnetel miljonitel järgmise poole sajandi jooksul vanadusse jõudvatel hiinlastel ei ole mitte mingit pensioni- ega tervishoiutagatist. Kõik, mis seisab nende ja lagedaks tehtud vanaduse vahel, on perekond ― ja perekond ei pruugi enam olla võimeline oma traditsioonilist toetavat rolli täitma.”

Tohutu hulk vaesunud vananevaid kodanikke võib Hiinat järgmistel aastakümnetel näha samas olukorras, mille lävel seisab praegu Jaapan ― räsituna sisepoliitikast, isegi võimuvõitlusest.

Pilgud Aafrikale

Kuidas on ülejäänud maailmaga? Kas teised arenguriigid saavad olukorda muuta? Üks aruandes Why Population Aging Matters esile toodud üllatavamaid fakte on järgmine: “On tähendusrikas, et kõige järsemad tõusud 65-aastaste ja vanemate populatsioonis leiavad aset arenguriikides, kus aastaks 2030 toimub 140-protsendine hüpe.”

50016africanfamilytriorama.jpg

Rahvusvaheliste organisatsioonide ja abiprogrammide kaudu on arenenud riigid järk-järgult oma viljakuse (või viljatuse) mustrid peale surunud näiteks suurele osale Ladina-Ameerikast. ÜRO statistikute järgi on rahvastiku vananemise kiirus Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere piirkonnas “enneolematu”. Aeg, mis kulub üle 60-aastaste osakaalu tõusmiseks 15 protsendini tüüpilise Ladina-Ameerika riigi rahvastikus, on umbes kolmandik ajast, mis on selleks kulunud Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. “Kui majanduslikes oludes midagi enneolematut ei juhtu, kujundab Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide saatust järsk vananemine koos ebakindlate elustandarditega,” ütleb ÜRO.

Sama toimub Alam-Sahara Aafrikas, mis on praegu rahvusvahelise pereplaneerimise surverühmituse intensiivsete pingutuste objektiks. Hoolimata AIDS-i laastamistööst kahekordistus selle regiooni rahvastik aastate 1975 ja 2005 vahel (335-lt 751 miljonile) ja ka praegu on sealse populatsiooni kasv 2,2 protsendiga maailma kiireim. Eeldatavasti jõuab nimetatud piirkonna rahvaarv 2025. aastaks 1,1 miljardini.

Selline väljavaade tekitab arenenud maailma juhtides ärevust, kuna nende sõnul muudab suur rahvastikukasv vaesusega võitlemise keerulisemaks. ÜRO rahvastikuteadlased rõhutavad, et enamik Aafrika naisi soovib vähem lapsi. Vähem lapsi, rohkem arengut, vähem vaesust, kõlab üleskutse.

Kuid nagu me nüüd tänu Riiklikule Vananemise Instituudile ja teistele sarnast sõnumit edastavatele allikatele valusalt teadlikud oleme, viib sündimuse ründamine pikaealisuse või isegi arengutaseme tõstmise nimel allapoole suunatud sünnivastase spiraalini, mis võib meid kõiki lõpuks vaesemaks teha.

Seega peaksime „Euraabia” küsimusest kaugemale vaatama ning pöörama oma pilgud Aafrika mandri poole. Otsustav demograafiline – ja seejuures ka globaalpoliitiline – lahing peetakse väga tõenäoliselt just seal.

Artikli autor Carolyn Moynihan on rahvusvahelise arvamusportaali MercatorNet abitoimetaja. Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises arvamusportaalis MercatorNet.


%d bloggers like this: