Häda neile, kes hüüavad kurja heaks

by

prochoice-baby.jpgEma Teresa, kes pühendas oma elu vaestest vaeseimate teenimisele, on mitmeid kordi öelnud, et suurim vaesus ei asu mitte Calcutta tänavail, vaid Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas. Ta lausus sageli: “Milline kohutav vaesus, mis ütleb: Ma ei saa toita veel üht last. Ma ei saa riietada veel üht last. Ma ei saa anda peavarju veel ühele lapsele. Ma ei saa hoolitseda veel ühe lapse eest. Ma ei saa armastada veel üht last.” Selline tohutu vaesus on haaranud meie rahvust viimase 35 aasta jooksul ― vaesus, mis kesk ennenägematut heaolu õitsengut ja rikkust seab ranged piirid meie võimele armastada.

Üht teemadest, mida käsitles Johannes Paulus II oma entsüklikas Evangelium Vitae (Elu evangeelium), võiks kirjeldada kui kriisi tõe vallas. Johannes Paulus II uskus, et kõigil on mõistuse valguse läbi juurdepääs objektiivsele tõele. Seeläbi vastandus ta paljudele lääne ühiskonnas, kes seavad tõe kui sellise olemasolu kahtluse alla. Paljudele meie kultuuriruumis on kujunenud ainsateks absoluutideks sallivus ja mitmekesisus. Loomulikult leidub neis väärtustes palju head. Sallivus on tähtis ja vajalik voorus demokraatliku ühiskonna jaoks. Ühtlasi on see kooskõlas kristliku õpetusega.

Õigupoolest oleme kristlastena kutsutud tegema palju enamat, kui üksnes sallima neid, kes meist mitmel moel erineda võivad. Oleme kutsutud suhtuma aukartusega igasse inimolendisse kui Jumala näo järele loodusse, kellest igaüht pidas Jumala Poeg sedavõrd väärtuslikuks, et andis Kolgatal nende eest oma elu. See aga ei tähenda, et peaksime heaks kiitma kõiki tegusid või neid austama. Mõned teod on vastuolus inimesele loomuomase väärikusega ning riivavad teiste inimeste õigusi ja väärikust.

Ideoloogiline aluspõhi, millele on ehitatud pro-choice retoorika, lähtub nimelt sellisest relativismist, mille üle paavst muret tundis. See on tõe kriis, mis laseb muidu arukatel inimestel väita, et nad on isiklikult küll abordi vastu, kuid toetavad teiste õigust langetada valik abordi kasuks.

Säärase seisukoha võtjatele peab esitama küsimuse: miks te olete isiklikult abordi vastu? Miks väidavad nii paljud valikupooldajaist poliitikud isegi seda, et soovivad muuta abordi harvaks? Milleks piirata midagi, mida peetakse tõepoolest vastuvõetavaks valikuks? Pro-choice retoorika on kokkuvõttes vägagi kaval turunduskampaania millelegi olemuslikult kurjale ja õõvastavale.

Kuigi valikupooldajate positsioon patsutab õlale tugevalt juurdunud ameerikalikele isikuvabaduse ja inidividuaalse sõltumatuse väärtustele, on see ometi olemuslikult loogikavastane. Ükski inimene ei ole tegelikult puhtalt valikuid pooldav selles mõttes, et kiidaks heaks mistahes valikud. Õigupoolest peab seejärel esitama veel ühe küsimuse: mida parajasti valitakse? Abordi puhul on ausaks vastuseks: hävitada inimelu.

Mõnes neist linnajagudest, kus olen preestrina teeninud, olid suureks probleemiks tulistamised. Kas suudaksite kujutleda kedagi lausumas, et ta on isiklikult küll sõitva auto aknast inimeste tulistamise vastu, kuid jätaks neile, kes seda siiski teha tahavad, vastava õiguse? Ometi on see just säärane ebaloogilisus, millele on toetutud nüüd juba mitme kümnendi vältel on selleks, et õigustada abordi seadustamist ― süütu inimelu hävitamist.

Ilma objektiivse tõe aktsepteerimiseta muutub aga kõik kauplemise objektiks. Seeläbi kahjustatakse ühiskonna ning üksikisiku moraalset südametunnistust. Hea ja kurja äratundmine muutub segaseks. Enam ei olda kindlad ühiskonna ning perekonna jaoks nii fundamentaalses institutsioonis nagu seda on abielu. Loomuliku tõe eitamise läbi kerkib esile nihilism, mis väljendub tänapäeval kõikjal nii kujutavas kunstis, kirjanduses kui filmides. Me ei suuda enam ära tunda seda, mis on hea või üllas. Me seame kahtluse alla kõik, millele võiks pühendada oma elu. Selle segaduses oleku viljaks on aga suur sisemine tühjus. Me püüame oma tähelepanu sellelt eemale juhtida üha enamate asjadega, hajutame oma mõtteid üha külluslikuma meelelahutusega, tuimestame ja nüristame end narkootikumide ja teiste sõltuvuse tekitajate abil.

Mäletan, kuidas vaatasin lapsena üht “Twilight Zone’i” [populaarne USA ulmeseriaal 1960ndatest] episoodi. See algas kaadriga, kus maskides nägudega arstid ja õed on kogunenud haiglavoodi ümber, milles lamab naissoost patsient, kelle nägu on peale silmade ja nina üleni sidemesse mässitud. Arstide omavahelisest vestlusest selgub, et naise nägu on olnud mingil moel võikalt moondunud ning terve rida plastilisi operatsioone ei ole suutnud seda parandada. Nüüd olid nad panustanud kõik oma lootused veel viimasele operatsioonile, kuid tulemuses ei saanud enne sidemete eemaldamist kindel olla.

Mõne päeva möödudes jõudis kätte tõe hetk ― sidemete eemaldamine. Vaataja näeb kaadris naise silmipimestavalt ilusat nägu. Kuid arstid ja õed vangutavad pettunult oma päid ja vabandavad oma läbikukkunud töö pärast. Seejärel eemaldavad nad esmakorselt maskid oma nägude eest, paljastades uskumatult võikad lõustad. Nii on see “Twilight Zone’i” ― ilus on kole ning kole on ilus.

See on kasulik kujund kirjeldamaks säärase relativismi tagajärgi, mis kahjustab ühe kultuuri võimet ära tunda seda, mis on obektiivselt hea ja ilus, ning mis on tõde. Evangelium Vitae’s kirjutas paavst objektiivse tõe kohta järgmiselt: “Elu rõõmusõnum ei ole mõeldud ainuüksi usklikele: see on mõeldud kõigile. Küsimus elust, selle kaitsmisest ja väärtustamisest ei ole üksnes kristlaste mure. Kuigi usk annab selle mõistmiseks erilist valgust ja tugevust, tõuseb see küsimus esile iga inimese südametunnistuses, kes otsib tõde ning hoolib inimkonna tulevikust. Elul on kahtlemata püha ning vaimulik väärtus, kuid see väärtus ei puuduta mingil juhul ainult usklikke. Kaalul olevat väärtust suudab hoomata iga inimene mõistuse valgusel; nõnda puudutab see tingmata igaüht.”

Kuigi tänapäeva jõuline sekulaarne relativism õõnestab kultuuri ja ühiskonna alustalasid enneolematult laastaval moel, ei ole võitlus tõe olemasolu ning reaalsuse eest sugugi uus. Lahingu tõe ja selle eituse vahel leiame otse kannatusloo südamest, kui süüalune vang Jeesus ütleb: “Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält,” mille peale tema maapeale kohtumõistja, Pontius Pilaatus vastab jõuetuna oma klassikaliselt relativistliku küsimusega: “Mis on tõde?”

Mina eelistan olla pigem Jeesuse kui Pontius Pilaatuse jünger.

Artikli autor Joseph Naumann on Kansase linna peapiiskop. Need lõigud on kohandatud artikliks kõnest, mille ta pidas entsüklika Evangelium Vitae teemalisel konverentsil Denveris, 20. oktoobril 2007.


%d bloggers like this: