Taasavastatud voorused

by

aristotele11.jpgPeale aastakümneid kestnud varjutust leitakse kaasaegses psühholoogias taas, et õnn tuleneb vooruslikult elamisest.

Kaks tänapäeva psühholoogia tuntuimat kuju keskenduvad oma töös vooruste kujundamisele. Nende töö kinnitab aristotellikku nägemust iseloomust ― nägemust voorustest kui headest harjumustest, mis viivad inimisiku täiustumiseni. Voorustepõhine mudel oli peaaegu 2500 aastat Lääne kultuuriruumis kasvatuse alusmüüriks … kuni laste kasvatamisel mõnekümne aasta eest rada kaotati.

Martin Seligman ja Christopher Peterson on Elluviidud Väärtuste Instituudi (Values in Action Institute) egiidi all kirjutanud olulise teose, mis on iseloomu küsimuste arutamise analüütiliseks raamistikuks. Iseloomuna käsitlevad nad positiivsete kalduvuste või harjumuste kogumit. Seligman on Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni endine president ja psühholoogia professor Pennsylvania Ülikoolis. Tuntuks sai ta oma põhjapaneva tööga noorte paindlikkusest. Peterson on Michigani Ülikooli psühholoogia professor. Koos moodustavad nad muljetavaldava psühholoogilise duo. Nende töö pealkirjaks on Character Strengths and Virtues (Iseloomu tugevused ja voorused) ja selle avaldas 2004. aastal Oxford University Press.

Oma sihina on nad nimetanud soovi “taas kinnitada iseloomu ja vooruste käsitlemisele täieõiguslik koht psühholoogia-alase uurimuse ja ühiskondliku diskursuse raames.” Nad väidavad: “Me usume, et head iseloomu saab kujundada, kuid selleks on vaja kontseptuaalseid ja empiirilisi tööriistu sekkumisvõimaluste väljatöötamiseks ja hindamiseks.”

Iseloomu tugevused ja voorused toetub ulatuslikele uuringutele, see hõlmab antud valdkonna oluliste autorite töid ja mis peamine, see on kliinilise orientatsiooniga. Nii ei või selle töö olulisust alahinnata. Õigupoolest on see tänapäevane Nikomachose eetika.

Voorus: filosoofi kingitus pojale

Ligikaudu 2500 aasta eest kirjutas Aristoteles oma Nikomachose eetika, ühe Lääne tsivilisatsiooni suurteostest. Teos sai nime Aristotelese poja Nicomachuse järgi, kelle jaoks raamat väidetavalt koostati. Selles toodi välja printsiibid, mida on tänapäevani järgitud praktiliselt igas äri-, meditsiini- ja õiguseetika käsitluses. Kuid raamat on sellestki palju enamat. Tegu on süstemaatilise demonstratsiooniga sellest, mis pakub inimesele rahuldust, mis teeb inimese õnnelikuks. Raamatus tõmmatakse filosoofilisele alusele toetudes otsene joon vooruslikult elamise ja õnne vahele. Kui tunnistada Aristotelese argumenteeritud esimesi printsiipe inimese loomuse kohta, siis on tema arutluskäik ümberlükkamatu.

Nikomachose eetikas joonistas Aristoteles välja raja, mida peab järgima iga inimene, kes tahab olla õnnelik. Ilmselgelt nägi ta seda suurima võimaliku kingitusena oma pojale. Kogu töö rajaneb otsustaval seosel harjumuse ja vooruse vahel: “Moraalivoorus kujuneb harjumuse tulemusena.”

Aristoteles mõistis ka seda, et meil tuleb saada ekspertideks vooruste kujunemise eest hoolitsemisel. Ta soovis oma pojale õpetada, kuidas too saaks oma lapsi hästi kasvatada, rõhutades harjumuste kujundamise tähtsust lapse varajastel eluaastatel:

„Ei ole vähetähtis, kas kujundame juba nooruses ühtesid või teisi harjumusi; sellest sõltub õige palju või õigupoolest pea kõik.”

Aristotelese panust Lääne mõtteviisi on raske ülehinnata. Ta oli Aleksander Suure õpetaja… kuid tema kuulsus ei peaks sõltuma selle hüperaktiivse õpilase saavutustest. Nagu Britannicas öeldud, on Aristoteles “ehk rohkem kui ükski teine mõtleja iseloomustanud kõige selle suunda ja sisu, mida saab nimetada Lääne tsivilisatsiooniks.” Tõepoolest tõsine kiitus. Mees, kes ei tõstnud kunagi mõõka, panustas tsivilisatsiooni enam, kui tema õpilane, kes ei kaotanud ühtegi lahingut ja ühendas kogu teadaoleva maailma.

Aristotelese mõtteviis oli nii revolutsiooniline ja originaalne, et tema tulek muutis põhjalikult kogu tsivilisatsiooni kujunemist. Ilma Aritoteleseta oleks meie tänapäevane maailm väga erinev koht. Suur Saksa poeet Goethe kirjeldas tema tööd kui “maapealselt avaralt aluselt kõrgele tõusvat püramiidi,” osutades sellega asjaolule, et tema filosoofia tugines reaalsuse kaljule, kuid tõusis taevastesse kõrgustesse.

Seda intellektuaalset hiiglast peeti ka lahkeks ja armastavaks meheks. Tema testamendis on viiteid õnnelikule ja rõõmu pakkunud pereelule. Ta kindlustas oma lapsed ja teenijad hoolega. Ta avaldas austust oma naisele Herpyllisele “pideva armastuse eest, mida ta minu vastu üles on näidanud.” Ei ole üllatav, et see suurepärane mees soovis jätta oma pojale kalli pärandina juhised õnnelikuks eluks.

Voorused ei ole viktoriaanlikud

Sellest hoolimata on Aristotelese voorusekäsitlusele osaks saanud kaugelt rohkem kui õiglane osa halvustajaid. Ja poril on omadus külge jääda. Sõnal „voorus” on alates Victoria ajastust halb maik juures. Ajakirjas Time tuldi mõned aastad tagasi välja halvustava väljendiga “vooruste vabrik,” viidates teiste kirjutiste seas rohkearvuliselt avaldatud endise USA haridusministri William Bennett’i Vooruste raamatule (The Book of Virtues). Selle bestselleri teooriaosa oli pealiskaudne ega teinud uskmatute südamete ja mõistuse enda poole võitmiseks just kuigi palju.

Liigagi sageli on isegi neil, kes voorustest kirjutavad, sellest sõnast vaid ähmane arusaam. Nii kasutatakse mõistet vaheldumisi väärtustega, just kui voorustel ei oleks midagi pistmist väljakujunenud käitumisega ja nagu voorused kuuluksid koos väärtustega heade kavatsuste maailma. Ja kuigi tänapäevases filosoofias on kujunenud nišš, mida nimetatakse vooruste eetikaks, on lapsevanematele suunatud peavoolu raamatute ülirohkuses selle esindajatele napilt tähelepanu pööratud. Kuid Seligman ja Peterson on teinud seda, mida tuhat filosoofi ei ole suutnud: tõendipõhise lähenemisega on nad nihutanud vooruste teemalise arutelu kliinilisele pinnasele.

Seligman ja Peterson tuvastavad kuus katusvoorust: arukus, vaprus, õiglus, mõõdukus, humaansus ja transtsendentsus, ning vooruste all on veel nimekiri iseloomu tugevustest. Ei ole mingi kokkusattumus, et nende nimekiri sarnaneb inimsoo mitmesuguste traditsioonide põhivooruste klassifikatsioonidega. Näiteks neli tähtsaimat voorust mõistlikkus (tervemõistuslik otsustusvõime), õiglus, mõõdukus ja meelekindlus, mis on pärit juba Socratese ja Platoni ajast, on lähedalt seotud Seligmani ja Petersoni kuuega. Võimalik, et kreeklased oleksid arukuse, humaansuse ja transtsendentsuse koondanud mõistlikkuse alla, mida Aristoteles kirjeldas “võimena anda õigeid hinnanguid.”

Kuue vooruse alla reastavad autorid 24 iseloomutugevust ehk iseloomu stabiilset kalduvust. Näiteks on arukus katusvooruseks loovusele, uudishimule, avatud meelega ellusuhtumisele, õppimise armastamisele ja vaatenurkade paljususele. Autorid osundavad, et on võimalik laskuda veelgi kitsama jaotuse tasemele, mida nad nimetavad “situatsioonilisteks teemadeks” ehk harjumusteks, milles iseloomu tugevused konkreetsetes oludes avalduvad. Seega on kogu protsess suunaga abstraktselt konkreetsetele harjumustele, milles voorused avalduvad.

Autorid teevad silmnähtavaid pingutusi meenutamaks lugejaile, et nende öeldut ei saa käsitleda viimase sõnana, ent nende töö on sellegipoolest äärmiselt muljetavaldav. Mahukalt ja detailselt käsitletakse raamatus projektiga seotud sihte ja metoodikat, iseloomu tugevusi ning hindamise protsesse. Peatükid iga iseloomutugevuse kohta eraldi on oma ala ekspertide panus raamatusse. Iga iseloomutugevuse käsitlemisel järgitakse sama malli: definitsioonid, traditsioonilised lähenemised, mõõteühikud, kasud, avaldumised, sugude- ja kultuuridevahelised erinevused, sekkumisvõimalused kasvu soodustamiseks, tulevikus uurimist vajavad punktid ning kirjanduse loetelu.

Nii Nikomachose eetikas kui raamatus Iseloomu tugevused ja voorused selgitatakse põhjalikult, et voorused on sügavalt juurdunud harjumuslikud tegutsemisviisid, mitte soovunelmad ega kenad tundepuhangud. Mõlemas väidetakse, et häid harjumusi saab kujundada ja et need harjumused on üksikisiku õnne aluseks. Aristoteles võtab oma töö üldise argumentatsiooni kokku ühe lausega: “Õnn on vooruse tasu.” Seligman ja Peterson väljendavad sama nägemust: “Selles käsiraamatus keskendutakse … iseloomu tugevustele, mis teevad hea elu võimalikuks.” Saagu inimkond sellest taasavastusest rikkamaks ja õnnelikumaks.

Artikli autor Andrew Mullins on Redfield College’i direktor. Redfield College on Sydney’s asuv 2.-12. klassi hõlmav poistekool. Samuti on ta raamatu Parenting for Character autor. Originaalis on artikkel avaldatud rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.


%d bloggers like this: