Pillide kaitsmisest

by

take_pills.gifKujutage ette, et olete teatud medikamendi suhtes ekspert ning teieni jõuab teave, et kõnealune medikament, mida on juba pikka aega kasutanud suur osa ühiskonnast, kätkeb rohkem ohte kui arvasite – või vähemalt rohkem, kui arvas enamik kasutajaid. Kas te A) mõtleksite sügavalt järele, kas ikka peaksite jätkama kõnealuse medikamendi soovitamist inimestele; B) kutsuksite kokku oma kolleegid ja korraldaksite pressikonverentsi, et tagada, et inimesed oleksid nendest riskidest teadlikud ning konsulteeriksid oma arstidega; C) võtaksite ükshaaval sihikule kõik meedias väljendatud kahtlused ja rõhutaksite, kui minimaalsed kõnealused riskid tegelikult on.

Tõenäoliselt arvab enamik lugejaid, et nad lähtuksid ettevaatlikumatest teguviisidest (A ja B) ja eeldaksid, et sama teeks nende arst. Ent kui maailmakuulus medistiiniajakiri Lancet avaldas eelmisel nädalal uurimuse, mis kinnitas suu kaudu manustatavate kontratseptiivide ja emakakaelavähi vahelist seost, valisid reproduktiivtervise spetsialistid just võimaluse C. Meedias avaldatud artiklid ja raportid pikiti läbi avaldustega stiilis „pole põhjust muretseda”, „pisikesed riskid” ja „ärge lõpetage nende manustamist”, rahustamaks ligi 100 miljonit pillikasutajat maailmas, kel on uuringu tulemuste kohaselt keskelt läbi kaks korda suurem risk langeda emakakaela vähi ohvriks kui pilli mitte kasutavatel naistel.

“Pill on vaieldamatult muutnud seksuaalkäitumist, ja seda ühemõtteliselt suurema truudusetuse, seksuaalse lodevuse ja seksuaalvahekordade juhuslikkuse suunas. Seejuures on inimese papilloomiviirusse nakatumise tõenäosus kriitilises seoses sellega, kui palju on inimesel elu jooksul seksuaalpartnereid. Seega võib täies tões öelda, et pill on emakakaelavähi epideemia aluspõhjuseks ― ja ka paljude muude tänast ühiskonda vaevavate hädade põhjuseks.”

Siiski tundub, et ei olnuks kohatu väljendada vähemalt teatud määral murelikkust. Emakakaela vähk on vaid üks risk, mida pill kasvatab; seonduvalt (kuigi mitte vahetult) kasvab ka rinna- ja maksavähi oht ning hästi on tõendatud seos veretrombide ja liigkõrge vererõhuga. Vaid loetud päevad enne Lancet’i artikli avaldamist esitlesid Belgia teadlased Ameerika Südameassosatsiooni konverentsil avastusi, millest nähtuvad muud pilliga seonduvad südameattakide ja insultide riskid: arteris vere liikumist takistavate naastude formeerumine.

Belgia uuringu juhataja, dr Ernst Rietzschel oli oma uuringu tulemustest sedavõrd rabatud, et tunnistas, et „on uskumatu, et medikamendi kohta, mida manustab enam kui 80% naistest, puuduvad pea igasugused pika-ajaliste mõjude andmed, põhistatud turvalisushinnangud.” Just kui püüdes oma rutakaid sõnu pehmendada, lisas ta kiiruga soovituse naistele mitte loobuda pillitarbimisest. Lähtuge juhistest ja vähendage muud riskikäitumist, nagu suitsetamine, ülekaalulisus ja füüsiline passiivsus, ütles ta.

Ah jaa, suitsetamine. Kas viimase 40 aasta jooksul on üks ainuski suitsetamise kahjulikkust tõendav teabeühik jäänud tervishoiuekspertide poolt avalikkuse ette rebimata ja valitsustele näkku surumata? Kas need ringkonnad ei ole täie innuga kasutanud iga võimalust veenda inimesi suitsetamisest loobuma? Ent miks küll? Seepärast, et komme täita oma kopsud regulaarselt reostusainetega viib iga-aastaselt miljonite inimeste surmani ― ainuüksi USA-s oli selliseid juhtumeid eelmisel aastal 438 000 ― ja määratu haigustepainaja vohamiseni. Kui jutt käib suitsetamisest tuleneva kahju ärahoidmisest, siis ei ole peetud paljuks kasutada massiliselt suuri avalikke reklaamtahvleid, laiaulatuslikke haridusprogramme ja riiklikke keeldusid.

Ent ka pill on mittevajalik reostaja, täites naiste kehad ülemääraste hormoonidega hoidmaks ära seksuaalvahekorra loomulikke tagajärgi. Paljuski on see elustiili tagav vahend, nagu tubakas. See ei ole ravim, kuna ei ravi mitte midagi. See leevendab vaid psüühilisi pingeid, mis tulenevad vajadusest öelda enesele või partnerile „ei” (või „jah”), või tegeleda keeruliste küsimustega. Kuigi pillil on juhtumisi munasarja ja endomeetriumi vähi riski vähendav toime, on sellest tulenevad ohud, vähemalt siiamaani, palju rohkemad ja nagu dr Rietzscheli kommentaarid näitavad, paljuski teadmata.

Kuida siis saavad reproduktiivtervise spetsialistid õigustada oma kaitsvat suhtumist kontratseptiivse pilli suhtes? Osaliselt mängivad nad numbritega: võrreldes sigarettidega ― ja eriti lemmikvõrdluseks oleva raseduse ja sünnitamisega ― saab otseselt pilli kasutamisega siduda suhteliselt vähesed surmajuhtumid. Just seda annab hiljutises meedia raportis mõista dr Jane Green Oxfordi Ülikoolist, üks värske emakakaelavähi uuringu autoritest, selgitades et emakakaela vähi riski suureneb „vähem kui ühe juhtumi võrra 1000 naise kohta vanuses 50 aastat, kui pilli on kasutatud 10 aastat”. Isegi nii käib maailma mastaabis minu arvutuste kohaselt jutt ca 100 000 naisest. Kas spetsialistid, nagu dr Green, soovivad öelda, et see on mõistlik ohver viljakuse kontrollimise jumalale, kes annab seejuures vastutasuks vähem mõne teise vähitüübi juhtumeid?

Mitte päris. Vaarudes tuima utilitarismi järsaku serval on nende päästeks sõeluuringu- ehk skriininguprogrammid ja nüüd ka uudsed vaktsiinid inimese papilloomiviirus vastu, mis on emakakaela vähi kõige tõenäolisemaks põhjustajaks. Sellised programmid ja vaktsiinid, mida finantseeritakse otseselt riigi rahakotist ja mis on seega enamikule arengumaades elavatele naistele kättesaamatud, võivad ühe arsti sõnu kasutades aidata „üle trumbata” või „vältida” suuliselt manustatavatest kontratseptiividest tulenevat ohtu läbi vähktõve märkide varajase tuvastamise. Sellisest arutlusest jääb tahes tahtmata mulje, nagu oleks naiste surmava haiguse ohtu seadmine täitsa eetiline, kui vaid tehakse pingutusi selleks, et kui haigus tõepoolest ründab, saadakse sellel juba pungudes jaole.

Sellisel moel naiste elu ja tervisega õnne proovimise õigustamiseks saab tuua veel ühe täiendava ettekäände, mis on järgmine: emakakaelavähki ei põhjusta mitte kontratseptiivne pill, vaid inimese papilloomiviirus. Täna ei ole täpselt teada, mil moel pill inimese papilloomiviirust mõjutab ja võib olla tõene, et nende kahe vahel puudub igasugune seos. Võib ju lihtsalt öelda, et on teatud tüüpi pillikasutajad, kes ― puht-juhuslikult ― käituvad moel, mis muudab inimese papilloomiviirusega nakatumise ja seega ka vähkkasvaja tekkimise tõenäolisemaks. Nii võib pilli ja vähkkasvaja seose üleüldse küsimärgi alla seada.

Tõtt-öelda on sellises argumentatsioonis teatud loogika, kuigi mitte moel, nagu seda tavaliselt serveeritakse. Pill on vaieldamatult muutnud seksuaalkäitumist, ja seda ühemõtteliselt suurema truudusetuse, seksuaalse lodevuse ja seksuaalvahekordade juhuslikkuse suunas. Seejuures on inimese papilloomiviirusse nakatumise tõenäosus kriitilises seoses sellega, kui palju on inimesel elu jooksul seksuaalpartnereid. Seega võib täies tões öelda, et pill on emakakaelavähi epideemia aluspõhjuseks ― ja ka paljude muude tänast ühiskonda vaevavate hädade põhjuseks.

See ei ole diagnoos, mis omaks reproduktiivtervise spetsialistide silmis kuigi palju kaalu, ent isegi siis, kui nad oleksid truud oma distsipliini aluspõhimõtetele, leiaksid nad piisavalt põhjuseid hoiatamaks naisi selgesõnaliselt pilli ohtude eest ning hindamaks ümber kogu sündivuse piiramise masinavärki ja äri.

Artikli autor Carolyn Moynihan on rahvusvahelise uudiste- ja arvamusportaali MercatorNet asepeatoimetaja. Artikkel avaldati originaalis MercatorNet‘is.

Üks vastus to “Pillide kaitsmisest”

  1. Anti-beebi pillid võtsid mullu viie Norra naise elu « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Pillide kaitsmisest […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: