Perekond: despootluse allikas või vabaduse kants?

by

natural-family.jpgKõigis ühiskondades on tugevad perekonnad kodanikuvabaduste ja isikliku õnne aluseks.

“The Natural Family: A Manifest”, Allan C. Carlson ja Paul T. Mero, Spence Publishing, 2007, 256 lk, ISBN: 1890626708

Selles kergesti loetavas raamatus püüavad Allan Carlson, USA-s asuva Howard’i Perekonna, Religiooni ja Ühiskonna Keskuse rajaja ja Paul Mero, Sutherland’i Instituudi president, selgitada, mis on põhjustanud perekonna kui institutsiooni allakäigu viimase poole sajandi jooksul. Nad toovad esile olulisel hulgal empiirilisi tõendeid loomuliku perekonna toetuseks, näitavad, et ühiskonnad, kus hüljatakse perekonna kui põhilise sotsiaalse ühiku kontseptsioon, ei ole elujõulised ning soovitavad mitmesuguseid reforme, mis võivad elujõulise perekultuuri taastamisele kaasa aidata.

Kõnealuse raamatu võtmekontseptsioon pärineb Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklist 16, milles on öeldud, et “perekond on ühiskonna loomulik ja fundamentaalne rühmaühik ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.” Autorid määratlevad loomuliku perekonna “inimloomusesse graveeritud fundamentaalse sotsiaalse ühikuna, mis lähtub mehe ja naise vabatahtlikust tegevusest eluaegses abieluliidus, eesmärgiga rahuldada inimsüdame igatsust anda ja võtta vastu armastust, tervitades ja kindlustades laste täielikku füüsilist ja emotsionaalset arengut.” Nad rõhutavad, et selline määratlus, olles kaugel üksnes religioossest või Läänelikust kontseptsioonist, kehtib kõigis kultuurides. Piibli ja teaduse poolt perekonna kohta öeldus ei ole lahkhelisid. Tänapäevase antropoloogia leiud kinnitavad arusaama abielust kui “muutumatust institutsioonist, mis on oma aluselementide poolest universaalne ja omane kogu inimkonnale.” Abieluga seonduvad kultuurilised variatsioonid on üksnes detailid “püsiva inimliku mudeli” ümber.

Tänapäevase antropoloogia leiud kinnitavad arusaama abielust kui “muutumatust institutsioonist, mis on oma aluselementide poolest universaalne ja omane kogu inimkonnale.” Abieluga seonduvad kultuurilised variatsioonid on üksnes detailid “püsiva inimliku mudeli” ümber.

Selline nägemus perekonnast on kooskõlas ka olulise, kuigi valitsevast suunast lahku läinud sotsioloogia koolkonnaga, mille seadis sisse 19. sajandi prantsuse akadeemik Frederic Le Play ja mida kujundasid edasi sellised 20. sajandi Ameerika sotsioloogid, nagu Carle Zimmerman, Pitirim Sorokin ja Robert Nisbet. Eriti viimane mõistis perekonda kui ” ühiskonna tõelist molekuli, võtmelüli sotsiaalses olemise ahelas.” Tema enda sõnadega öeldes on “kujuteldamatu …, et intellektuaalset kasvamist, ühiskondlikku korda või vabaduse juuri võiks olla võimalik sootsiumis säilitada, kui hõimluse side ei ole tugev ega oma nii funktsionaalset tähtsust ja sümboolset autoriteeti.” Seega toimib loomulik perekond riigi kasvu ohjeldades “vabaduse kantsina.”

Praegust perekonnaelu kriisi seletades püüavad Carlson ja Mero minna kaugemale tavapärastest selgitustest, mis tuginevad sagedastele lahutustele, geiabielule või järglaste saamisest keeldumisele, ning rõhutavad hoopis “üldiselt jagatud nägemuse kadumist … selle kohta, mis perekond üleüldse on.” Nägemuse kadumine tulenes suuresti liberaalse maailmavaate esilekerkimisest, milles nähakse perekonda kui “allasurumise, hirmu ja lämmatavast minevikust kinni hoidmise vahendit.” Juuretasandil tugineb see vaade atomiseerunud indiviidina tajutavale minale. Alates 17. sajandist on filosoofid, nagu Thomas Hobbes, John Locke, John Stuart Mill ning hiljutisemalt Arthur Calhoun ja John Rawls perekonda halvustanud ja kujutanud seda olemuslikult “kahe indiviidi vahelise võitlusena eeliste nimel.” Ka filosoofid, nagu Jean-Jacques Rousseau, Frederick Engels ja Karl Marx, kes pooldasid kollektiivistlikku nägemust inimesest, nägid perekonda rõhuvana ja püüdsid selle vastutusalasid riigile üle kanda. Selle järjest levinuma nägemuse edu on osaliselt seotud rangete nõudmistega, mille pereelu inimese õlgadele asetab. Kui inimene ei kasva perekondlikus kultuuris, võib kiusatus kodu ja perekonna koorma eest põgeneda muutuda peaaegu vastupandamatuks.

Ka industrialiseerimisel on perekonna nõrgenemises olnud oma roll. Enne industriaalrevolutsiooni oli perekondlik majapidamine tootmise keskus, kuid enam mitte, sest tsentraliseeritud tehased, laod ja kontorid on selle majandusliku tegevuse järk-järgult üle võtnud. See protsess “hävitas iidse kodu ja töö ühtsuse, perekonna loomuliku ökoloogia, mis oli valitsenud sadades põlvkondades.”

Ometi tehti kogu 20. sajandi esimese poole jooksul katseid kaitsta loomulikku perekonda moderniseerimise negatiivse surve eest. Nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas kujundasid valitsused välja poliitilisi meetmeid abielu kaitseks ning lastega perede toetuseks. Euroopa riikides ja Kanadas oli soositud lähenemiseks “peretoetuste” maksmine. Ühendriigid omalt poolt võtsid kasutusele “laste hoolekande,” millele andsid tõuke niiöelda “maternalistlikud” reformijad nagu Josephine Baker ja Florence Kelly. Sõjajärgsetel aastatel tõid need algatused kaasa märkimisväärse tõusu abielude arvukuses ja viljakuses ning languse lahutuste arvus. Kuid sel perioodil valitsuste poliitika valikute aluseks olevale peremudelile – “perepalgast” elavale leivakojutooja-koduhoidja-lasterikkale-perele – esitas peagi väljakutse uus mudel, mida toetasid inimesed, nagu Rootsi feministist teoreetik Alva Myrdal, kes kirjeldas “traditsioonilist perekonda” kui “ebanormaalset olukorda lapse jaoks” ja otsis “uut vanemaks olemise viisi,” mis sobiks enam “inimelu ratsionaliseerumise suunalise evolutsiooniga” (tema sõnad). Sellised vaated viisid kiiresti ulatusliku intellektuaalse rünnakuni abielu ja perekonna vastu, mis kulmineerus “ilma süüta” lahutuse seadustamise, abordi dekriminaliseerimise, laste päevahoiu toetuste sisseseadmise, perekonda toetava maksukorralduse individuaalse maksustamise vastu väljavahetamise ja hiljutisemalt samasooliste abielude seadustamisega.

Sellise asjade käigu tagajärjed on nüüd hästi dokumenteeritud. Kõigis Lääne riikides langeb abielude arv, kooselude arv kasvab jätkuvalt ja viljakuse tase ei võimalda olemasolevate põlvkondade asendumist. Tulemuseks on keskmise vanuse järsk tõus ning tööealiste inimeste ja rahvastiku koguarvu suhte langus tasemeni, kus sotsiaalkindlustuse süsteemide tulevik paistab väga tumedates toonides.

Kui inimene ei kasva perekondlikus kultuuris, võib kiusatus kodu ja perekonna koorma eest põgeneda muutuda peaaegu vastupandamatuks.

Raamatus on toodud rikkalikult andmeid, mis viitavad, et kirjeldatud trendidel on tõsised tagajärjed meeste, naiste ja laste õnnele ja heaolule. Näiteks asjaolu, et naised on füüsiliselt kõige enam kaitstud, kui nad on abielus ja elavad koos oma abikaasaga, on empiiriliste uuringute läbi tugevalt kinnitust leidnud. Laste tervise ning intellektuaalse ja emotsionaalse arengu kohta on olemas sarnaseid tõendid. Lühidalt öeldes on asjaolu, et loomulik perekond on nii lastele kui täiskasvanuile terve arengu optimaalseks keskkonnaks, sotsiaalteaduslike uuringutega laialdaselt kinnitust leidnud. Teisiti sõnastatuna, mitte miski ei ole feministide, gei-aktivistide ja lihtsa lahutuse pooldajate poliitiliste ettekirjutustega rohkem vastuolus, kui sotsiaalteaduslike uuringute tulemused. Sellest vaatenurgast tuleb märkida, et ainuüksi ülevaade perekonda puudutavast sotsiaalteaduslikust kirjandusest on piisavaks põhjuseks antud raamat soetada.

Aitamaks mõista, miks loomulik perekond on ühiskonna fundamentaalne ühik, mis võimaldab jõuda kõige soovitavamate tulemusteni, pühendavad Carlson ja Mero terve peatüki alternatiivsete sotsiaalsete mudelite käsitlemisele. Täpsemalt visandavad nad pildi sellest, milline oleks ühiskond, kui loomuliku perekonna asemel oleks fundamentaalseks ühikuks indiviid, kirik, korporatsioon või riik. Ehk kõige huvipakkuvam osa sellest peatükist on pühendatud individuaalsele huvile tuginevale ühiskonnale ehk libertaarsele mudelile. Selles kirjeldatu on muidugi üsna sarnane maailmale, milles praegu elame – maailmale, kus inimesed on “sotsiaalselt isoleeritud,” “kultuuriliselt nartsissistlikud” ja “poliitiliselt utilitaristlikud.”

Nagu võib oodata, on raamatu viimases peatükis pakutud välja mitmesugused poliitikad loomuliku perekonna tugevdamiseks. Autorid soovitavad kodupõhise töö ja äri, koduõppe ja kodupõhise vanurite hoolduse kasutamise julgustamisele suunatud meetmeid. Nad soovitavad ka “süü” mõiste taas kasutusele võtmist lahutusseadustes ning heldeid tulumaksusoodustusi ja -vabastusi laste ja kodus olevate emade jaoks.

Selle raamatu autorid annavad perekonnateemalisse debatti olulise panuse, pakkudes perepoliitikate kujundamiseks usaldatava analüütilise raamistiku. Seejuures on ehk raamatu kõige tugevamaks küljeks tõsiasi, et erinevalt mitmetest puhtalt sotsioloogilist või empiirilist lähenemist rõhutavatest uuringutest püütakse selles maadelda mõnede metafüüsilisemate põhimõtteliste küsimustega, mis puutuvad indiviidi, perekonna ja riigi vahelistesse suhete olemusse. Arvestades praegu kõigis Lääne riikides möllavaid kultuurisõdasid, läheb meil ehk piltlikult öeldes vaja mõnevõrra vähem sotsioloogiat ja pisut enam filosoofiat. Täpsemalt peame püüdma selgemalt mõista, miks loomulik peremudel on kooskõlas inimloomusega ja miks kaks tänapäeva võimsaimat kultuurilist jõudu – meedia ja akadeemia – ideele inimloomusest, millest see mudel pärineb, niivõrd suure jõupingutusega vastu töötavad. Meedias ja akadeemias eeldatakse pidevalt, et loomulikud erinevused meeste ja naiste vahel on tühipaljad “kultuurilised konstruktsioonid.” Üldisemalt eitavad nad inimloomuse kontseptsiooni enese paikapidavust ja kinnitavad, et “kõik on kultuuriliselt määratletud.” See on võtmetegur, mida ei tohi ignoreerida: kui inimesi kihutatakse pidevalt eitama, et mehed ja naised on loomu poolest erinevad, siis tajutakse igasuguseid katseid esitada naiselikke ja mehelikke rolle perekonnas loomulikult üksteist täiendavatena kui naiste ikestamise patriarhaalset vandenõud.

Nagu Carlson ja Mero meelsasti tunnistaksid, ei naase Lääne ühiskonnad loomuliku perekonna kontseptsiooni juurde üksnes poliitiliste reformide kogumi tagajärjel, ükskõik, kui head need reformid ka ei ole. Ainult midagi paradigma nihke laadset – hingede transformeerumine – suudab sellise mudeli vastuvõetavaks muuta. Arvestades, et suuresti seksuaalse revolutsiooni tagajärjena ei oma kristlus enam eriti tugevat moraalset autoriteeti, tekib küsimus, kuidas sellist transformatsiooni saavutada võiks. See on ehk ka ainus küsimus, mida autorid oleksid võinud jõulisemalt käsitleda.

Artikli autor Richard Bastien on kirjanik ja regulaarne kaasautor prantsuse keelses Kanada ajakirjas Égards. Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.


%d bloggers like this: