Rahvastikuministri kampaaniast ja eetikast

by

views_of_a_foetus_in_the_womb_detail.jpg

Antud tekst sai saadetud Eesti Päevalehele päev pärast rahvastikuministri kampaaniaplaane kritiseeriva artikli avaldamist. Kahjuks ei ole EPL seda avaldanud ega ka oma vastavasisulist otsust sõnagagi põhjendanud.

28. detsembri EPL-s avaldatud artiklis Urve Palo tahab kampaaniaga naisi abortidest loobuma panna väljendas Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Kadi Viik seisukohta, et „kui riigil on varjatud agenda – kallutada inimest sünnitama -, siis see on ebaeetiline.” 

Samal arvamusel on Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Ivi Normet, kes on koostöös erialaspetsialistidega kirjutanud vastuseks Elukultuuri Instituudi teabenõudele, et kuivõrd raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse kohaselt võib naise rasedust katkestada üksnes tema enda soovil, siis ei tohi nõustamisel mõjutada naist rasedust katkestama ega raseduse katkestamisest loobuma.

Samas ei ole sellisel seisukohal nimetatud seadusest tulenevat alust. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduses (§-s 5) on öeldud vaid seda, et keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama – raseduse katkestamata jätmisest ei ole kirjutatud sõnagi. Ja selline lahendus ei ole kaugeltki juhuslik.

Nimelt argumenteeris põhiseaduse valvekoer, Eesti Vabariigi õiguskantsler Allar Jõks juba oma 2002. aasta arvamuses, et põhiseaduse §-s 16 sätestatud õigus elule kaitseb igaüht, sh sündimata inimesi, ning nii paneb põhiseadus riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta. Ta lisas, et „kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.”

Õiguskantsler jätkas, et eelnevast tulenevalt peab riik oma kaitsekohustuse täitmiseks „võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses – mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.” Seejuures täheldas Jõks aga, et seadusandja võib karistuseähvarduse asemel asetada kaitse raskuspunkti nõustamisele, et veenda rasedat naist last sünnitama.

Eeltoodust tulenevalt ongi äärmiselt oluline täheldada, et abordieelne nõustamine ei täida üksnes naise informeerimise otstarvet, vaid lähtub ennekõike riigi kohustusest kaitsta sündimata inimeste põhiseadusega tagatud õigust elule – see on õiguse elule kaitsmise vahend. Kuivõrd riigil on põhiseaduslik kohustus – mitte varjatud agenda, nagu rääkis sellest Kadi Viik – tagada sündimata inimeste eluõiguse proportsionaalne ja efektiivne kaitse, on üksnes loogiline õiguskantsleri seisukoht, et nõustamine peab lähtuma eesmärgist veenda rasedat naist oma sündimata last ilmale tooma.

Eelneva kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et õiguskantsleri arvamuse valguses ei ole kehtiva õigusega vastuolus mitte rahvastikuministri büroo kampaaniaideed, vaid Kadi Viiki ning Ivi Normeti (ja teda nõustavate erialaspetsialistide) seisukohad. Seejuures on rahvastikuministri eestveetav avalik kampaania vähim, mida riik saab sündimata inimeste eluõiguse kaitseks teha – mõõtmatult suuremaid pingutusi tuleks teha abordieelse nõustamise tõhustamiseks ning selle käigus.

Astudes aga legalistlikust paradigmast sammukese väljapoole, on hämmastav, kuidas võivad kõrged riigiametnikud reeglitesse ja normidesse takerdunult jõuda sellise terve mõistuse varjutuseni, mis lubab arvata, et on ebaeetiline veenda kedagi oma sündimata lapse tapmisest loobuma. Et sündimata inimeste õiguse elule tagamine on jäetud selliste seisukohtadega spetsialistide hooleks, ei ole üllatav, et riigi efektiivse kaitsekohustuse nõudest hoolimata tapeti eelmisel aastal abordi läbi 9378 sündimata last.

Rääkides inimsusest, väärikusest ja eetikast tasub ehk mainida sedagi, et Ivi Normeti kinnitusel talitatakse aborteeritud laste pisikeste surnukehadega lähtudes jäätmeseadusest. Seda need samad spetsialistid ebaeetiliseks tembeldama ei rutta. Seda enam peaks õiguskantsler kõnealused küsimused oma teravdatud tähelepanu alla võtma.

Artikli autor on Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Varro Vooglaid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: