Orjalaev: inimkonna ajalugu

by

067001823601_aa240_sclzzzzzzz_.jpg

Valgustusaja kõrghetkel veeti kaheksa miljonit orja Aafrikast laevaga Uude Maailma.

“The Slave Ship: A Human History”, Marcus Rediker, Viking, 448 lk, ISBN: 0670018236

Antud teose autor Marcus Rediker, kes on Pittsburgi Ülikooli ajalooprofessor, tunnistab, et seda “raamatut oli valus kirjutada.” See ei ole üllatav, sest orjakaubandusel ei ole pehmendavaid asjaolusid. Ka raamatu lugemine ei ole olnud mugav. Erinevalt näiteks Briti Impeeriumi loost, mille puhul saab vaielda nii heade kui halbade külgede üle (isegi praegusel anti-imperialistlikul ajal), ei õigusta miski iialgi ühe inimese orjastamist teise poolt. Nelisada aastat riisusid jõukad Lääne riigid — eriti inglased — Aafrika läänerannikult “musta kulda”: pärismaiste hõimude mehi, naisi ja lapsi, kes rööviti ja sunniti ahelates marssima orjalaevadele, millega nad Ameerika ja Kariibi mere piirkonna istandustesse veeti. See aitas rõhujatel rikastuda ja rõhutute riikidel vaesestuda — selline on pärand, mis on jätnud sügavad armid mõlemale poole Atlandi ookeani.

Hinnanguliselt laaditi orjakaubanduse nelja sajandi jooksul orjalaevadele üle 12 miljoni inimese; nendest üle ühe miljoni suri piinavates tingimustes. Autori tähelepanu keskmes on eriti aastad 1700-1809, sest kaks kolmandikku deportatsioonist toimus selles ajavahemikus. Tema raamatu ilmumine kattub orjakaubanduse kaotamise 200. aastapäevaga. Vastupidiselt draamale ja romantikale, mis iseloomustab näiteks filmi Amazing Grace, on tegemist kaine ja detailse uuringuga, milles käsitletakse nende kurikuulsate ümberasustamiste iga aspekti: laevu, kapteneid ja laevameeskondi, nagu ka tavakskujunenud vägivalda nende vangidest lasti vastu. Julmus oli autori sõnul sellele ärile loomuomane. Nagu üks selle kaubanduse ärakaotajatest oma vaatluse alusel märkis, “kapten türanniseerib madruseid, madrused piinavad orje, ja orjade südamed murduvad meeleheites.”

Raamatut lugedes saame teada võikaid üksikasju: näiteks, et orjalaevadele järgnesid alati haid, keda meelitasid nii vangistatute kui meremeeste (kelle seas esines samuti märkimisväärne suremus) laibad ja elavad, kes kogemata üle parda kukkusid või kes heideti merre karistuseks või teiste hirmutamiseks. On kohutavaid jutustusi selliste kaptenite isiklikust sadismist, kes omasid täielikku võimu meeskonna ja orjade elu üle, kes valisid rutiinselt naisorje vägistamiseks ja piitsutasid ühtmoodi mõlema soo esindajaid, kui need mässasid oma orjastaatuse vastu. Orjad, kes ei surnud haiguse, lämbumise või enesetapu läbi, andsid sageli alla “melanhooliale” — meeleheitele oma lootusetu olukorra pärast — ja keeldusid söömast. Mõnikord oli nende surmasoov tugevam kui peksmised ja sundtoitmised, mida kaptenid nende elushoidmiseks kasutasid. Surnud orjad ei toonud tulu.

Inimlikkust mainib Rediker orjalaeva kaptenitest rääkides üliharva, kuigi ta tõstab esile kapten James Fraseri, kes oli tuntud korrastatud laevajuhtimise poolest: ta vabastas orjad jalaraudadest ning püüdis võimaldada neile puhtaid majutuskohti ja korralikku toitu; samuti püüdis ta kindlustada, et Uue Maailma orjaturgudel ja istandustes ei lahutataks sõpru ja lähisuhteid . Ometi tegi Fraser seda autori tähelepanekute järgi samavõrd suurema kasumi nimel kui humaansuse kaalutlustel ja ta otsustas mitte huvi tunda, kuidas tema inimlast pardale jõudis. Et orjad ei olnud vabal tahtel tulnud, pidi talle ilmselge olema, sest ükski aafriklane ei astunud meelsasti orjalaevale.

Tähelepanuväärsel kombel nägid isegi muidu vooruslikud mehed orjandust osana asjade loomulikust käigust. John Newton, orjalaeva kapten, kes leidis usu ja kirjutas hiljem hümni, mille järgi film Amazing Grace nime sai, ei hüljanud kristlaseks saades kohe oma ametit; õigupoolest kulus tal selleks 30 aastat ja neli orjadega kaubitsemise reisi. “Orjakaubandus,” uskus ta kaua, “oli jumaliku ettehoolduse poolt minu jaoks määratud.”

a_james_race_0507.jpg

Tema ilmekas pisitrükis “Mõtteid Aafrika orjakaubandusest” (Thoughts upon the African Slave Trade (1788)), mis aitas orjakaubanduse kaotamise eest võitlejaid sütitada, on üks Redikeri peamisi allikaid, sisaldades kirjeldusi paljudest laevateki all toimunud kaklustest meeste vahel, kes olid tundideks lähedastes majutuskohtades kinni seotud, “tingimata tarvilike” jäätmetünnide lehkavast aurust, rottide taudidest ja elavate meeste külge aheldatud laipadest. Veel ühe detailse aruande kirjutas noor Oxfordi Ülikooli lõpetanu, John Riland, kes naases 1801. aastal orjalaeval Inglismaalt Jamaicale perekonnaistandusse ja oli juba orjakaubanduse kaotamise liikumisest mõjutatud. Riland märgib, et tema laeval oli 170 meest ja 70 naist, kes olid 16 tunniks päevas vangistatud ilma püsti seismist võimaldava ruumita ja olematu ventilatsiooniga paigas. Laeva nimi oli iroonilisel kombel “Vabadus” (“The Liberty”); reisi eel hoiatas kapten Rilandi, et “hais on mõned päevad ebameeldiv.

“Raamatus on peamiselt keskendutud orjakaubandusele endale ja puudutatakse vaid põgusalt orjakaubanduse kaotamise liikumist ning selle võtmetegijaid, nagu Olaudah Equiano, kes oli vangistatud tänapäevase Nigeeria asupaigas 1754. aastal 11 aastaselt ja kes oli esimene oma kogemust orjandusega kirjeldanud aafriklane. William Wilberforce, kes juhtis orjakaubanduse vastast võitlust parlamendis, toetus uuringutele ja paljude teiste toetusele, eriti Thomas Clarksonile, kes külastas Bristolit 1787. aastal tõendite kogumiseks samal aastal moodustatud Londoni orjakaubanduse kaotamise komitee jaoks. Tema pikaaegset ja visa tööd orjakaubanduse kohta käivate faktide teadmatuses olnud ühiskonna ette toomisel kujutatakse raamatus ühemõtteliselt kangelaslikuna.

image.jpeg
Thomas Clarksoni joonistus orjalaevast “Brooks”.

Tõenäoliselt briljantseim osa tema orjakaubanduse vastasest propagandast oli lendleht joonistustega orjalaevast “Brooks”. Selles sisaldunud pildid sadadest kokkuaheldatud inimkehadest lamamas viimistletud laevatekkide süsteemis koos põlvitava orja graveeringuga, millel orja käed on kokku surutud ja kiri ütleb, “Kas ma ei ole Inimene ja Vend?”, tegid tavainimeste moraalseks äratamiseks ja neis ärevuse tekitamiseks rohkem kui miski muu. Clarksoni uuringu karmid faktid kõnelesid enda eest.

Rediker selgitab, et selle raamatu kirjutamise idee tekkis tal 1990ndate aastate lõpus, mil ta külastas surmamõistetute kambreid Pensilvanya vanglas; nende armetu seisukord ja surmanuhtluse julmus tekitas võrdluse miljonite varasema barbaarsuse tõttu kaotatud ja hävitatud eludega. Rediker lõpetab raamatu tehes üleskutese “sotsiaalsele liikumisele õigluse eest” orjade järeltulijate suhtes. See paistab mulle mõnevõrra ähmane ja ebapraktiline — kuigi kodanikuõiguste liikumisel USAs on veel tööd teha. Veelgi enam, kuigi orjakaubanduse kaotamise tähtpäev on toonud kaasa mõned avalikud vabandused meie esiisade kuritegude eest, tunduvad sellised avaldused tühjade sõnadena, kui nendega ei kaasne otsene tegevus tänaste tõbede, nagu nt järjest kasvav Ühendkuningriigi prostitutsiooniäri toitev seksiorjade inimkaubandus Ida-Euroopast, ravimiseks. On ka hinnatud, et enam kui 70 000 aafriklast on üritanud üksnes viimase nelja aasta jooksul hädapäraste parvedega Aafrika rannikult Euroopasse sõita — meeleheitliku vastandina oma esivanematele, kes soovisid jääda oma kodumaale.

Sündimata laste õiguste eest võitlejad tõmbavad samuti paralleeli orjakaubanduse kaotamise liikumise 20-aastase lahinguga 200 aastat tagasi orjade kaasinimestena tunnistamise nimel ning leiavad tuge nende võidust. See ei ole muidugi absoluutselt üheselt mõistetav paralleel, kuna paljud heade kavatsustega inimesed näevad aborti mitte niivõrd iseenesest soovitavana, vaid parema võimalusena halbadest valikutest. See võitlus on Ühend-Kuningriikides, mis kunagi oli orjapidamises esirinnas, kestnud juba üle 40 aasta ning lõppu ei ole silmapiiril näha. Võib minna kaua aega enne, kui sündimata lapsi hakatakse samuti “Inimese ja Vennana” tunnistama ning nende elude tahtlikku hävitamist nägema samas valguses, mis kumab meenutades õnnetuid vange orjalaevadel.

Artikli autor on Francis Phillips. Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises uusdiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: