22. jaanuari tähendusest

by

roewade.jpgTäna, 22. jaanuaril mälestatakse Ameerika Ühendriikides, ent ka mujal maailmas neid kümneid miljoneid lapsi, kes on USA Ülemkohtu 1973. aasta otsuse järel kohtuasjas Roe vs. Wade sünnieelselt tapetud.

Kuupäevadel on võime omandada võimsaid sümboolseid tähendusi. Nende võim on sedavõrd suur, et Euroopas koosnevad mõned tänavanimed, nagu näiteks Rooma 4. Novembri Tee, üksnes mälestusväärsest kuupäevast (4. Novembri Teega mälestatakse Austria alistumist Itaaliale Esimeses maailmasõjas). Ameerika Ühendriikides on sümboolseteks kuupäevadeks 4. juuli 1776 (Iseseisvuspäev), 7. detsember 1941 (Pearl Harbouri ründamine) ja nüüd ka 11. september 2001 (mis ei vaja selgitamist).

USAs on niinimetatud “kultuurisõda” veel ühe kuupäeva tähendusega täitnud: jutt käib 22. jaanuarist 1973. Sel päeval kuulutas Ülemkohus Roe vs Wade’i kohtuasjas välja otsuse, mis viis kõigi abordipiirangute tühistamiseni Ameerika Ühendriikides. Alates Roe kohtuasja otsusest on ameeriklased iga aasta 22. jaanuaril meeles pidanud — mõned protestides, mõned pidutsedes — marsside, demonstratsioonide, rahvakogunemiste, küünlavalvete, seminaride, lõunasöökide ja jumalateenistustega.

Ilmselgelt sõltub 22. jaanuari tähendus sellest, kellega parajasti räägite. Internetipäeviku pidaja Barbara Nicolosi jaoks on see “surmakultuuri ülev püha päev”. Abordi toetajate jaoks on see pidupäev — päev, mil naised vabastati nende viljakuse “orjusest” ja mil neile garanteeriti õigus elada nii, nagu mehed.(1) Eluaustajate jaoks tähistab see kuupäeva, mil orwellilik õudusunenägu muutus reaalsuseks: sõnulväljendamatu kurjus tõsteti konstitutsioonilise õiguse staatusesse ja vale kuulutati õigeks. Õige või vale, vaieldamatult on tõsi see, et Roe kohtuasja otsuse tulemusel on tänaseks legaalselt tapetud enam kui 40 miljonit süütut sündimata last.

On lugematu arv sündmuseid, millega mälestatakse Roe kohtuasja 22. jaanuaril või sellele eelneval nädalavahetusel. Eluaustajate poole pealt on kõige kauem kestev, enim tuntud ja olulisim üldrahvalik Elumarss (March for Life) Washington DCs. Seda on peetud igal aastal alates Roe otsusest ja see tõmbab nüüdseks ligi enam kui 100 000 protestijat, tihti pakaselise ilmaga. Organiseerijad hindasid eelmise aasta osalejate rahvamassi 250 000 liikmeliseks. Marss algab Washingtoni rahvuslikult puiesteelt (National Mall) ja lõpeb Ülemkohtu ees.

Läänerannikul on San Francisco Elukõnd (Walk for Life) kiirelt muutunud oluliseks sündmuseks, kuigi toimub alles kolmandat aastat. See on kõrge profiili saavutanud suuresti San Francisco rõhutatult aborti pooldava kultuuri tõttu. Mitmed abordivastased aktivistid näevad San Francisco Elukõndi kui olulist viisi tõe kõige kurdimate seas kuuldavaks tegemiseks. Paljud valikuvabadust pooldavad sanfranciscolased näevad seda üksnes provokatsioonina.

USA katoliiklikus kalendris on 22. jaanuar päev, mille kahetekse inimisiku väärikuse riivamise pattu. Mõnedes kirikutes pühendatakse Roe vs. Wade‘i nädalavahetusel sündimata lastele spetsiaalsed missad. Los Angelese peapiiskopkonnas on kardinal Roger Mahoney pühitsetud spetsiaalne õhtune Reekviemi Missa Sündimata Lastele muutunud iga-aastaseks sündmuseks. Mõned protestantlikud vaimulikud ja juhtivad ortodoksi, mormooni ja moslemi vaimulikud osalevad teenistusel näidates seeläbi usuühtsus abordiküsimuses.

Legaliseeritud abordi pooldajatel on samuti oma spetsiaalsed sündmused. Sel aastal on Planeeritud Vanemluse (Planned Parenthood) sündmuste seas küünlavalve Fresno föderaalkohtu hoone ees Californias; “Roe Aastapäeva Tuut ja Lehvitus” (Roe Anniversary Honk and Wave) Princetonis, New Jerseys; “Tuut ja Lehvitus” Sacramentos, Californias; ning “Roe Ühendriikide Heategevuskontsert” (The United States of Roe Benefit Concert) Chapel Hillis, Põhja-Carolinas. Planeeritud Vanemluse harukontorid paljudes teistes linnades on organiseerinud sündmuseid Roe mälestamiseks.

Kuid ei oleks õige öelda, et legaliseeritud abordi toetajad ja selle vastased tähistavad tähtpäeva võrdse tarmukuse ja järjekindlusega. Tõsiasi on, et 22. jaanuaril tehakse palju rohkem eluaustajate poolel. Aastate jooksul on kaugelt enam inimesi osalenud iga-aastasel eluaustajate Elumarsil kui abordipooldajate organiseeritud vastukogunemistel. Ja abordipooldajate poolel ei ole midagi võrdväärset kirikutes toimuvate talitustega.

Siiski ei tulene eluaustajate suurem osalus suuremast avalikust sümpaatiast eluaustava positsiooni suhtes. Võrreldamatus peegeldab eluaustajate poole suuremat vajadust avaliku protesti järele. Abordipooldajate jõud on võidust rahuldatud. Nad on saavutanud abordi vastavalt nõudmisele ja nende ideoloogia on ajanud juured sügavale kohtusüsteemi, ülikoolidesse, ajakirjandusse ja suurtesse filantroopilistesse institutsioonidesse. Eluaustajate liikumise, seevastu, vaigistavad ülevoolavalt aborti pooldav meedia ja meelelahutustööstus ning Roe takistab milliste iganes abordivastaste seaduste jõustumist. Seega annab 22. jaanuar eluaustajate liikumisele ühe vähestest ligipääsuteedest avaliku eneseväljenduse juurde.

22. jaanuar pakub eluaustajate eestkõnelejatele ka võimaluse suhelda otse Ülemkohtuga, mis Roe läbi haaras kontrolli abordiseaduse üle (tavaliselt juhitakse abordisarnaseid asju osariiklikul tasemel seadusandlusega). Kurikuulsas lõigus kohtunik Sandra O’Connori arvamusest Ülemkohtu 1992. aasta otsuses kohtuasjas Planned Parenthood vs Casey kutsusid tema ja kaks teist kohtunikku eluaustajate liikumist üles lõpetama riiklikku abordivaidlust, “aktsepteerides konstitutsioonile tuginevat kohtuvõimu volitust”.(2) Teiste sõnadega: andke alla, aktsepteerige Roe‘d ja minge koju. 22. jaanuaril vastab eluaustajate liikumine: “Ei, me ei anna alla ja me ei lähe koju. Me ei aktsepteeri Roe‘d ja me ei aktsepteeri Roe‘d mitte kunagi.”

Kuid ennekõike kasutavad eluaustajate liikumises osalejad 22. jaanuari “protesteerimiseks” selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Sõna “protesteerima” tuleb ladina keelsest sõnast protestari, mis tähendab pooldama (“pro”) tunnistamist (“testari”). “Pro-test” kannab seega tunnistamise — tõe tunnistamise — otstarbel sammude astumise tähendust. Eluaustajate liikumise juht, isa Frank Pavone tabas selle tunde, kui osutas, et 22. jaanuari protestis osaledes “saab seista Jumala ees ja öelda: “Ma rääkisin, ma ei olnud meie aja suurima ebaõiglusega vastamisi seistes passiivne.””

22. jaanuar on oma vastuoluliste mälestamistega omamoodi ka lahknemise enda mälestamine. Kuid lahknemine ei saa kesta. Kuna ükski vale ei saa igavesti elada, võime julgelt loota, et tuleb aeg, mil kogu rahvas tunneb abordi ära kurjusena, mida see endast tõeliselt kujutab. Keegi ei saa öelda, millal see päev tuleb. Kuid kui see tuleb, oleks õige jätkuvalt 22. jaanuari meeles pidada, tähistades mitte ainult Roe võimu hääbumist, vaid ka kõiki eelnevaid 22. jaanuareid, mil Roe ajastu pimeduses hoiti tõde valgustavat tuld põlevana.

Artikli autor Daniel Mansueto on advokaat ja Ida-Los Angelese Raseduskeskuse Direktorite Nõukogu President. Artikkel avaldati originaalis rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet.

Viited

(1) Vaata Rickie Solinger, “Pregnancy and Power Before Roe v. Wade: 1950-1970”, raamatus Rickie Solinger (toim.), Abortion Wars (University of California Press, 1997). Autor kirjeldab abordivastaste seaduste taastamise katseid kui “püüdeid taasorjastada tüdrukuid ja naisi nende viljakusele.”

(2) Planned Parenthood v. Casey, 505 U.S. 833 (1992). Kohtunik O’Connori arvamus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: