Halastamatuim lõige

by

scarf_1.jpg

Naiste ümberlõikamine on pöörane, kuid samas on seda ka suur osa Läänes naistele osaks saavast kohtlemisest.

Oleme Läänes harjunud mõttega, et ühiskonda — kultuuri, tsivilisatsiooni — saab hinnata selle järgi, kuidas koheldakse naisi. Aastakümned feminismi on õpetanud meid patriarhaalse võimu jäänukitele jõuliselt reageerima. Ammu enne seda valitses meil naiste austamise traditsioon, mis väljendus rüütellikus käitumises — nagu ka hilisemate sajandite paternalistlikes liialdustes — ja mis püsib ebamugavas suhtes feminismiga elus ka täna.

Ei pea aga olema eriti rüütellik ega ka feminist, et pidada eelmisel nädalal New York Times‘i artiklis kirjeldatud naiste ümberlõikamist jälkuseks. Piisab teadmisest, et väikestele tüdrukutele saab osaks säärane täiesti mittevajalik, sissetungiv ja piinarikas protseduur, mis võib mõjutada nende tervist ja õnne, et täiesti tavaline inimene raevu satuks.

Siin kohal on vajalikud mõned täpsustused. On erinevaid “ümberlõikamise” viise, mida Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) eelistab nimetada “moonutuseks” ja mida teised nimetavad üksnes “lõikamiseks”. Need varieeruvad sümboolsetest liigutustest nagu kurkumi hõõrumine suguelunditele, osa või kogu kliitori väljalõikamisest kuni kõigi välissuguelundite eemaldamise ja tupeava kokkuõmblemise äärmusliku vormini. Viimast tüüpi, tuntud ka vaarao ümberlõikamise või infibulatsioonina, on kasutatud hinnanguliselt “ainult” 15 protsendil 140 miljonist tüdrukust ja naisest üle maailma — vilets lohutus, arvestades sisikonda keerlema panevaid detaile. WHO andmetel hõlmab levinuim vorm (umbes 80 % juhtudest) kliitori ja väikeste häbememokkade väljalõikamist.

“Abort ja genitaalide lõikamine on kokkuvõttes sama tähendusega: naised on halvasti kujundatud, nende kehad ei ole kohandatud meeste soovidele ja prioriteetidele maailmas, kus domineerivad mehed.”

Sellega kaasnev valu on kindlasti märkimisväärne, isegi, kui tüdruk on operatsiooni ajaks tuimestatud. Veelgi hullem peab aga olema kohutav reetmise tunne sellest, et tema ema annab ta üle hirmutavaks ja seletamatuks protseduuriks. Mida saab ema öelda oma nelja-aastasele või veelgi vanemale tütrele? Et see, Times‘i loos tsiteeritud Islami juhi sõnade järgi, “stabiliseerib ta libiido… muudab naise tema abikaasa silmis kaunimaks… [ja] tasakaalustab tema hingeelu”? Võib kasutada igasuguseid põhjendusi ja vabandusi selle tava — mis, muide, paistab olevat islami usust (ja kristlusest) varasem ning on suure osa Islami maailma poolt hüljatud — õigustamiseks, kuid lõpuks peegeldab see ikkagi usaldamatust naise vastu sellisena, nagu ta on loodud. Heebrea pühakirja kohaselt ja kristliku evangeeliumi kinnitusel on mees ja naine mõlemad loodud “Jumala näo järgi” ning see on nende võrdse inimväärikuse ja nende võrdsete inimõiguste allikaks. See tõde on muidugi Lääne tsivilisatsiooni ajaloo jooksul erineval määral tunnustust leidnud, kuid tänapäevane ilmalik versioon võrdsuse doktriinist ei ole sel teemal mingil juhul viimane sõna.

female_circumcision.jpg

Tüdruku ümberlõikamiseks valmisseatud vahendid.

Huvitava on aga täheldada et kui me täna nõustume, et naisel on õigus kehalisele terviklikkusele ja puutumatusele, siis ei ole see nõnda mingi idee tõttu tema transtsendentsest väärikusest, vaid üksnes seetõttu, et ta “omab” oma keha. See on tema omand ja kellelgi ei ole õigust ilma tema nõusolekuta sellesse tungida ega ühtki osa sellest eemaldada. Üldisemalt öelduna on tal õigus privaatsusele, õigus juhtida oma elu teiste isikute- või ühiskonnapoolse minimaalse sekkumisega. Sellisel moel määratletud enese omamine on viinud suurema osa Läänest viimase 40 aasta jooksul abordi legaliseerimiseni, seda isegi kuni sünni hetkeni. Ametlikult on õigustuseks naise tervis, kuid praktilistel ja poliitilistel kaalutlustel on see üksnes valiku küsimus.

Muidugi on ja jääb alati olema peamine argument abordi vastu, et sellega võetakse uue inimese elu, kuid kui valikupooldajate eestkõnelejad jätkavad loote staatuse piiramist ja teema käsitlemist üksnes naiste õiguste küsimusena, peaksid nad vähemalt tunnistama, et ka abort on naise suhtes sissetungiv protseduur (keemiline abort tungib kehasse omal moel) ja et see võib samuti naiselt võtta midagi, mida ta ei taha anda: tema tervise, meelerahu ja isegi esimese maailma haiglate “turvalistes” tingimustes, tema elu. WHO ei maini vähkkasvajat naise genitaalide vigastamise tagajärgede seas, kuid hoolimata püüdlikust eitamisest on veenvaid tõendeid, et rinnavähk omab abordiga otsest seost. Samuti on seda muude patoloogiate seas sügavalt enneaegsed sünnitused, viljatus ja depressioon. On kergelt öeldes irooniline, et WHO võitleb innukalt naiste genitaalide moonutamise vastu, samal ajal võideldes emakate kaapimise eest — mida nii sageli aktsepteeritakse mitte kui vaba valikut, vaid meestele meele järele olemiseks või vanemate soovide või pereplaneerimise kliiniku agara proua soovituste täitmiseks tehtut.

Veelgi enam, kas ei väljenda abort samapalju usaldamatust naiste seksuaalsuse suhtes kui genitaalide moonutamine? Need kaks protseduur tähendavad ju sügavamal tasandil kokkuvõttes sama: naised on halvasti kujundatud, nende kehad ei ole kohandatud meeste soovidele ja prioriteetidele maailmas, kus domineerivad mehed ja mis on kohandatud meest huvidest lähtuvalt. Tegelikult ei ole Aafrika genitaalide lõikaja noal ja nõelal ning Lääne reproduktiivtervishoiutöötaja vaakumsondile või kontratseptiividel suhtumise osas suurt vahet.

Nii, kuidas omandil põhinev ja pragmaatiline lähenemine kehale tõrjub meis kõrvale naise väärikuse tunnetuse, leiavad inimesed arenenud ühiskondades teisi häid põhjendusi “lõikamiseks” ja ümberkujundamiseks. Samal ajal eelmisel aastal kihas meedia lugudest üheksa aastasest Ashleyst, puudega Ameerika tüdrukust, kelle rinnanäärmed ja emakas eemaldati ja kellele tehti suurtes doosides hormoonravi vanemate soovil. Nimelt kartsid viimased Ashley ealise küpsemisega kaasnevaid komplikatsioone ja tahtsid teda seetõttu hoida “väikese tüdrukuna”. Hiljaaegu soovis üks briti paar lasta oma tserebraalparalüüsiga 12-aastase tütre emaka eemaldada, et säästa endid tema menstruatsiooniga seotud ebamugavustest. Arstid olid esialgu nõus, kuid muutsid avaliku arutelu järgselt meelt. Põhjendused kirurgiliseks sekkumiseks võivad meie kõrvadele kosta mõjuvatena, kuid küllap kostavad samuti põhjendused genitaalide lõikamiseks neile, kes on harjunud teistsuguse nägemusega kehast.

Meie nägemus — et keha on omand, mis allub üksnes omaniku valikule — on aidanud kaasa triviaalsetel põhjendustel lõikamise laiapinnalisele aktsepteerimisele. Naha augustamine on muutunud naiste kõrvarõngastega seonduvast isoleeritud praktikast moehulluseks, mis on vallutanud kogu keha. Kosmeetilist kirurgiat, sealhulgas rindade suurendamist, rasvaimu ja kõhu pinguldamist, rakendatakse igal aastal kümnetel tuhandetel täiesti tervetel noorukitel. Emotsionaalselt häiritud noored inimesed võtavad kultuuris, kus kellegi keha ei ole piisavalt täiuslik, omaks lõikumise ja muul moel enese moonutamise.

Tahtlik naise genitaalide moonutamine ja vigastamine on kohutav, ebainimlik ja äärmiselt solvav naiste väärikusele, kuid vähemalt on see taandumas nii, kuidas riigid reageerivad rahvusvahelisele survele seda ebaseaduslikuks muuta ja oma keelud efektiivseks teevad. Kahjuks ei saa sama öelda meie endi süngete püüete kohta naise keha taasleiutada.

Artikli autor Carolyn Moynihan on rahvusvahelise uudiste- ja arvamusportaali MercatorNet abitoimetaja. Artikkel avaldati originaalis portaalis MercatorNet.

Vaata lisaks YouTube’st tüdrukute ümberlõikamist käsitlevaid klippe siit ja siit.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: