Archive for 30. märts 2008

Uus EKI raamat: “Lugabe mul elada!”

30 märts 2008

lubageelada.jpg

Suur heameel on teatada, et valminud on Elukultuuri Instituudi esimene kirjastamisprojekt. Nimelt on nüüdsest eesti keeles saadaval Bernard Nathansoni raamat “Lugabe mul elada! Meelt muutnud abordiarsti teekond surmast ellu”. Tutvustuseks tekst raamatu tagakaanelt:

“Tunnen hästi holokausti, olen seda süviti uurinud ja kaotanud selles ka oma sugulasi. Samuti on mul korralikud teadmised marksismist ja selle verisest pärandist. Kuid abordi valdkonda tunnen ehk sügavamalt kui keegi teine.”

Ligi 20 aasta vältel, mil dr Nathanson abordiarstina töötas ja juhatas suurimat tol ajal tegutsenud abordikliinikut maailmas, tegi ta ise ja tehti tema vastutusel kokku enam kui 75 000 aborti. Teda tunti kui abordikuningat. Seejuures kuulus dr Nathanson Rahvusliku Abordiõiguste Liidu asutajana abordi seadustamise võtmetegelaste hulka USAs. Käesolevas raamatus, mis on osalt vaimne autobiograafia, osalt poliitiline kampaania ja osalt abordiajaloo kroonika, arutleb dr Nathanson põhjuste üle, mis viisid teda abordiäri sügavustesse ja lõpuks sellest välja.

Dr Nathanson meenutab oma varajase meditsiinikarjääri moraalset tühjust, mis võimaldas tal külmavereliselt aborteerida isegi omaenda lapse. Ultraheli tehnoloogia kasutusele võtmise läbi avanenud pilt lootest kui elavast inimesest ning teiselt poolt ausast enesevaatlusest lähtuv vaimne pöördumine kujundasid aga dr Nathansonis aegamööda veendumuse, et abort on sügavalt ebamoraalne nähtus. Sellest algas tema elus uus ajajärk: 1975. aastast on dr Nathanson tegutsenud ühena pro-life liikumise juhtfiguuridest, üritades kord lahti päästetud džinni taas pudelisse püüda.

Raamatu saab osta Elukultuuri Instituudist ning Apollo ja Rahva Raamatu kauplustest.

Advertisements

Lapsetapp läheb peavoolu

6 märts 2008

infant.jpg

See ei olnud ammu, kui elupooldajad võisid osavõtmatule massile elu sisse puhuda, kirjeldades neile ühe Princetoni ülikooli professori, Peter Singeri vaateid, kes leiab muuhulgas, et on eetiline tappa puudega vastsündinuid. Näiteks ühes 2006. aasta intervjuus küsiti Singerilt selgesõnaliselt: “Kas teie suudaksite tappa puudega beebi?”. Mis oli tema vastuseks? “Jah, kui see on beebi ja perekonna terviku parimates huvides.” Ta jätkas: “Paljud leiavad, et see on šokeeriv, kuid samas toetavad naise õigust teha aborti. On üks küsimus, milles ma olen abordivastastega ühel meelel: nimelt ei saa tõmmata mingit selget eraldusjoont loote ja vastsündinud lapse vahele.”

Vähim, mida saab teha, on tunnustada Singerit tema loogilisuse eest, kuna ta hülgab tänapäeval levinud ebausu, et sünd muundab loote mingiks täielikult uueks olevuseks. Singer väidab, et kui on lubatud tappa loodet, siis peab olema lubatud tappa ka vastsündinut, sest ei ole mingit kvalitatiivset erinevust loote ja vastsündinu vahel, üksnes juhuslik vahe nende paiknemises — emaka sees või väljas. Iga selge peaga loogik kinnitaks, et järeldus tuleneb puhtalt eeldusest, eeldades, et eeldus on tõene.

Kuid olgu sellega, kuidas on. Märkimist väärib asjaolu, et sugugi mitte ammu olid ajad, mil Peter Singer oli üksik metsistunud tegelane kusagil eetika koolkondade perifeerias. Teda vältisid ühtmoodi nii sotsiaalkonservatiivid kui liberaalid — esimeste jaoks kujutas ta endast kurjuse hääletoru, surmakultuuri kehastust; viimaste jaoks oli ta lihtsalt “liiga äärmuslik”.

(more…)