Elu väärtustamine vaadatuna Katoliku Kiriku seisukohast

by

Ettekanne peeti lühendatud vormis 27. veebruaril 2003 Eesti Kirikute Nõukogu mooraalinihete uurimise ja eluväärtuste töögrupi ühiskoosolekul.

1. Taotlus

Oma ettekandes püüan esitada katoliku kiriku seisukohad elu väärtustamist puudutavates küsimustes, lootes, et see aitab kaasa eluväärtuste töörühmas ja EKN-s ühiste seisukohtade kujundamisele nendes küsimustes, mis võimaldaks kirikul kinnitada oma selget ja ühemõttelist positsiooni elu puudutavates küsimustes ühiskonnas ning astuda samme olukorra parandamiseks.

2. Elu pühadus

Iga inimese elu on püha eostumise hetkest surmani. Inimelu on püha eelkõige selle tõttu, et inimene on loodud Jumala näo järgi, ainsana kogu loodust tema enese pärast, et ta “täidaks maa” ja valitseks kogu loodu üle, ning et lunastatuna Kristuse poolt võiks ta elada Jumala armastavas osaduses igavesti.

Kolmainus Jumal, kes on kõige nähtava ja nähtamatu Looja, lõi inimese nähtava ja nähtamatu maailma piiril, nii et kuuludes ihu poolest nähtavasse materiaalsesse maailma ja hinge poolest nähtamatusse vaimsesse maailma võtaks ta eneses justkui kokku kogu loodu. Tema loomuse võttis enesele ja ühendas oma jumaliku loomusega Jumal Poeg, saades inimeseks, kannatades ja surres meie lunastamiseks ning tõustes surnuist üles, võites seega igaveseks ära surma ja avades kõigile, kes Teda vastu võtavad, tee Isa juurde, igavesele õndsusele osaduses Jumalaga. Oma lihakssaamise kaudu on Ta mingil moel ühendatud iga inimesega. See ühendus realiseerub konkreetse inimese elus sakramentaalselt ristimises, mille kaudu inimene saab Kristuse Müstilise Ihu — Kiriku — liikmeks, sündides “veest ja Pühast Vaimust”. Tänase teema kontekstis oleks ehk õigem öelda, et ristimise läbi inimene eostub igaveses elus ja kui ta raske patu justkui abordi läbi ei sureta seda jumalikku elu eneses, sünnib ta igavesse ellu surres.

Ometi ei ole inimese elu püha ainult siis kui ta on ristitud, olles vastu võtnud jumaliku elu. Jumalik elu temas on ülipüha, lõpmatult püha. Inimese elu pühadus tuleneb pigem sellest, et omades mõistust ja vaba tahet, olles ihu ja ratsionaalse hinge ühendus, võib ta saada ühendatud Jumalaga, kogu pühaduse allikaga, ning et selleks on ta loodud ja kutsutud. Sellepärast ei sõltu inimelu pühadus selle funktsionaalsest täiuslikkusest — tervisest, arukusest, võimekusest jmt., veelgi vähem sotsiaalsetest karakteristikutest — jõukusest, positsioonist, panusest ühiskonnaellu. Inimelu on püha kuna see on inimese elu.

Inimelu erilise väärtuse tõttu tuleb seda kaitsta igasuguse vääritu kohtlemise ja vägivalla eest nii selle edasiandmisel kui mistahes arenguetapil, eriti selle kõige kaitsetumal kujul — väljakujunemise ajal, haigustes, rõhututes ja surijate puhul. Kristuse kirik — kandes Jeesuse sõnumit, kes tuli “et neil oleks elu” — on kutsutud hoidma ja kuulutama elu pühadust eriti praegu, kus aktsioonid elu vastu on omandanud sedavõrd globaalse mastaabi, et neid võib käsitleda vaikiva sõjana kõige väetimate vastu.

3. Konkreetsed normid

3.1 Tapmine

“Mitte miski ega mitte keegi ei saa mitte mingil moel lubada süütu inimolendi tapmist, olgu see feetus või embrüo, laps või täiskasvanu, vanur või ravimatu haige või surija. Veelgi enam, mitte kellelgi ei ole lubatud paluda tappa, olgu ennast või mõnda teist isikut, kes on usaldatud tema hoole alla, ega saa ta anda oma nõusolekut selleks, ei eksplitsiitselt ega implitsiitselt. Samuti ei saa ükski võimuorgan sellist tegu seaduslikult soovitada või lubada.” (IB, II)

3.2 Enesekaitse

Elu pühaduse tunnistamine ei võta inimeselt ja ühiskonnalt õigust ja kohustust enesekaitseks ebaõiglase rünnaku korral. Armastus ja austus teise elu vastu tugineb moraalikorra aluseks olevale armastusele ja austusele enese elu vastu, mis avaldub ka ligimesearmastuse käsus “Armasta oma ligimest nagu iseennast”.

“Keegi ei saa loobuda õigusest enesekaitsele armastuse puudumise tõttu elu või enese vastu. Seda võib teha vaid kangelasliku armastuse väel, mis süvendab armastust enese vastu ja kujundab selle ümber radikaalseks eneseohverduseks… Issand Jeesuse enese eeskujul.” (EV, 55)

“Inimene, kes kaitseb oma elu ei ole süüdi mõrvas, isegi kui ta on sunnitud andma ründajale surmava hoobi.” (KKK, 2264)

“Kui inimene kasutab enesekaitseks suuremat jõudu kui hädavajalik, siis on see ebaseaduslik; ent kui ta tõrjub rünnaku mõõdukusega on tema enesekaitse seaduslik.” (ST, II-II,64,7)

Veelgi enam, “seaduslik kaitse võib olla mitte ainult õigus vaid ka range kohustus nende jaoks, kes vastutavad teiste elu eest, perekonna või riigi ühise hüve eest.” (ST, II-II,64,7)

3.3 Surmanuhtlus

“Kui veretutest vahenditest piisab, et kaitsta inimeste elu ründaja eest ning et tagada avalik kord ja inimeste turvalisus, peab avalik võim piirduma selliste vahenditega, sest need vastavad paremini üldise hüve konkreetsetele tingimustele ning on rohkem kooskõlas inimisiku väärikusega.” (KKK, 2267)

“Karistuse iseloomu ja ulatust tuleb hoolikalt kaaluda ja [nende üle õiglaselt] otsustada ning see ei tohiks minna äärmuseni, süüaluse hukkamiseni, välja arvatud absoluutse hädavajaduse korral: teisisõnu, juhul kui ühiskonda ei ole võimalik teisiti kaitsta. Kuid tänapäeval on sellised juhud karistussüsteemi püsiva paranemise tulemusena väga harvad kui mitte praktiliselt olematud.” (EV, 56)

3.4 Abort

“Alates hetkest, mil munarakk on viljastatud, on alanud uus elu, mis ei ole ei isa ega ema elu; pigem on see uue inimolendi elu oma iseseisva kasvuga. See [elu] ei saaks kunagi inimeluks kui see ei oleks juba inimese elu. Sellele püsivale tunnistusele… annab kaasaegne geneetika väärtusliku kinnituse. See on näidanud, et esimesest hetkest peale on fikseerunud programm, milline see elav olend saab olema: inimene, konkreetne iniviid – inimene talle iseloomulike aspektidega, mis on juba suuresti määratletud. Viljastumise hetkest peale on alanud inimelu seiklus ning iga selle suurtest võimetest nõuab aega… et leida oma koht ja olla valmis toimima.” (DA, 12-13)

“Abort on inimolendi tahtlik ja otsene tapmine, ükskõik mis vahenditega see ka toimub, tema eksistentsi — mis ulatub eostumisest surmani — algfaasis” (EV, 58)

Kuigi otsus teha aborti on ema jaoks sageli traagiline ja võib olla tingitud rasketest sotsiaalsetest, majanduslikest või tervislikest asjaoludest, lähedaste hoolimatusest või survest, ei saa mingid asjaolud õigustada süütu inimese tahtlikku tapmist, kuigi need võivad leevendada isiku subjektiivset süüd. (cf. EV, 58)

“Otsene abort, see tähendab, kas eesmärgina või vahendina [sooritatud] tahtlik abort, on alati raske moraalne eksimus.” (EV,62)

Oma vastutust süütu inmolendi tahtlikus tapmises osalemise eest kannanvad ka abikaasad, partnerid ja lähedased inimesed, kes oma hoolimatusega, surve avaldamisega või nõuannetega suunavad ema sooritama aborti. Niisamuti vastutavad arstid ja teised meditsiinitöötajad, kes abordi otseselt läbi viivad, selle läbiviimisel abistavad, selle sooritamiseks nõu annavad, või muul viisil otseselt osalevad kas tegude või tahtega abordi tegemisel. Lisaks lasub vastutus süütute inimeste tapmisele kaasaaitamises seadusettepanekute tegijatel, seaduste väljatöötajatel ja seadusandjatel ning elluviijatel, kes osalevad aborte võimaldavate seaduste kehtestamisel. Sellistel seadustel puudub igasugune siduv jõud kuivõrd need on vastuolus loomuliku seaduse ja iga inimese võõrandamatute loomupäraste õigustega. Ning lõpuks lasub vastutus ka abordimentaliteeti kandvate ideoloogiate väljatöötajatel ja levitajatel, sh. ajakirjanikel ja teistel massikommunikatsioonivahendite töötajatel, kes kas aktiivselt või oma passiivsuse tõttu võimaldavad nende ideoloogiate kaudu rahva manipuleerimist ning moraalse tõe väärastamist. Nende ideoloogiate baasiks on sageli mõjuvõimsad rahvusvahelised organisatsioonid, kellel on ka mitmete riikide toetus.

3.5 Kunstlik viljastamine

Kunstliku viljastamise all peetakse silmas erinevaid tehnilisi protseduure inimese eostumise saavutamiseks nii, et see ei ole naise ja mehe vahelise seksuaalse ühinemise loomulik tagajärg.

Kunstlik viljastamine saab toimuda väljaspool emaüsa (in vitro) või emaüsas (in utero). Lisaks tuleb eristada homoloogilist ja heteroloogilist kunstlikku viljastamist. Homoloogilisel kunstlikul viljastamisel kasutatakse eostumise saavutamiseks omavahel abielus oleva mehe ja naise sugurakke ehk gameete. Heteroloogilise kunstliku viljastamise korral saavutatakse eostumine omavahel mitte abielus oleva mehe ja naise gameetide abil.

Kunstliku viljastamise käigus eostatakse reeglina rohkem tillukesi inimolendeid kui kavatsetakse lasta üles kasvada. Pärast “sobiva” kandidaadi väljavalimist nn. “varuembrüod” hävitatakse, külmutatakse või kasutatakse eksperimenteerimiseks. Seega on kunstliku viljastamise puhul reeglina tegemist ka süütute inimolendite tapmisega või/ja nende muutmisega eksperimenteerimise objektiks või nn. “bioloogiliseks materjaliks” teiste isikute raviks. Sedavõrd kuivõrd kunstliku viljastamisega kaasneb süütute inimeste tapmine on see sügavalt ebamoraalne juba eelnimetatud põhjustel. Ent ka kunstlik viljastamine ise, isegi abstrahheerudes sellega kaasnevast inimelude hävitamisest, on ebamoraalne, kuivõrd sellega rikutakse sündiva inimese õigust inimlikule kohtlemisele ja arengule.

“Iga inimest tuleb alati vastu võtta kui Jumala andi ja õnnistust. Ometi, selleks et olla tõeliselt vastutustundlik sündimata lapse suhtes, peab elu edasiandmine olema abielu vili.” (DV, 1)

Normid:

“Heteroloogiline kunstlik viljastamine on vastuolus abielu ühtsusega, abikaasade väärikusega, vanemliku kutsumusega ja lapse õigusega olla eostatud ja maailma toodud abielus ja abielust.” (DV, 2)

“Eostumine on õiguspärane kui see on ‘abieluakti tulemus, mis iseenesest on kohane laste saamiseks, mille jaoks abielu on seatud oma loomu poolest ja mille kaudu abikaasad saavad üheks lihaks’. Ent moraalsest vaatepunktist kaotab elu edasiandmine talle omase täiuse kui seda ei soovita abieluakti viljana, see tähendab abikaasade ühenduse spetsiifilise akti kaudu.” (DV, 4a)

“Moraalselt oluline side abieluakti tähenduste ja abielu hüvede vahel ning samuti inimese [hinge ja ihu] ühtsus ja tema lähtumise väärikus nõuavad, et inimese saamine toimuks abikaasadevahelisele armastusele omase abieluakti viljana.” (DV, 4c)

“Sellist viljastumist [homoloogiline IVF] ei saavutata ei tegelikult ega positiivselt tahetult abieluühenduse spetsiifilise akti väljenduse ja viljana. Homoloogilise IVF ja ET puhul, isegi kui seda vaadelda ‘de facto’ eksisteerivate seksuaalsuhete kontekstis, jääb inimese tekkimine ilma sellele omasest täiusest: nimelt, et see on abieluakti tulemus ja vili.” (DV, 5)
(IVF — in vitro fertilization, ET — embryo transfer)

“Kirik jääb moraalsest seisukohast homoloogilise ‘in vitro’ viljastamise vastu. Selline viljastamine on iseenesest lubamatu ja vastuolus inimese saamise ja abieluühenduse väärikusega, isegi kui tehakse kõik, et vältida inimembrüo surma.” (DV, 5)

“Homoloogiline kunstlik seemendamine [e. kunstlik viljastamine in utero] abielu sees ei ole vastuvõetav, välja arvatud neil juhtudel, mil tehnilised vahendid ei asenda abieluakti, vaid on kergendavad ja abistavad seda nii, et see akt saavutab oma loomuliku eesmärgi.” (DV, 6)

“Tõeline ja otsene [?] õigus lapsele oleks vastuolus lapse väärikuse ja loomusega. Laps ei ole objekt, millele kellelgi on õigus, ega saa teda käsitleda ka omandina; pigem on laps and, ‘kõrgeim and’ (Vatikani II Kirikukogu, konstitutsioon Gaudium et Spes) ja abielu kõige ülevam [teenimatum?] and ning vanemate vastastikuse eneseandmise elav tunnistus. Seepärast on lapsel õigus… olla oma vanemate abielulise armastuse spetsiifilise akti vili; ning samuti on tal õigus olla tunnistatud isikuna eostumise hetkest alates.” (DV, 8)

3.6 Muud manipulatsioonid embrüotega

Kas sünnieelne diagnoosimine on moraalne?

“Kui sünnieelne diagnoosimine austab embrüo ja föötuse elu ja terviklikkust ning on suunatud selle kui iniviidi kaitsmisele või tervendamisele, siis on vastus jaatav… Ent selline diagnoosimine rikub rängalt moraaliseadust kui seda tehakse pidades silmas võimalust kutsuda esile abort sõltuvalt diagnoosi tulemusest.” (DV, 2)

Kas embrüo kallal läbiviidavad terapeutilised protseduurid on lubatud?

“Nagu mistahes meditsiinilise toime puhul patsiendile tuleb pidada lubatuks protseduure inimembrüo kallal, mis austavad embrüo elu ja terviklikkust ega too talle kaasa ebaproportsionaalseid riske vaid on suunatud tema ravimisele, tervisliku olukorra parandamisele või ellujäämise tagamisele.” (DV, 3)

Lisaks on nõutav vanemate informeeritud nõusolek nagu lastegi puhul.

Milline on moraalne hinnang embrüo kallal läbiviidavatele uuringutele ja eksperimentidele?

“Meditsiinimine uurimustöö peab hoiduma operatsioonidest elava embrüoga kui puudub moraalne kindlus, et ei sündimata lapse ega tema ema elule ja terviklikkusele ei tekitata kahju ning tingimusel, et vanemad on andnud vastavateks protseduurideks oma vaba ja informeeritud nõusoleku.” (DV, 4)

“Kui embrüo elab, olgu ta eluvõimeline või mitte, tuleb teda austada nii nagu iga inimest; embrüoga eksperimenteerimine, kui see ei ole otseselt terapeutiline, on lubamatu… Eksperimenteerimise puhul, mis on selgelt terapeutiline, nimelt kui on tegemist eksperimentaalsete ravivormidega, mida kasutatakse embrüo enese hüveks viimses püüdes päästa tema elu ning teiste usaldusväärsete ravivormide puudumisel võib pöördumine veel mitte täielikult järeleproovitud ravimite või protseduuride poole olla lubatav.” (DV, 4)

“Inimembrüote ja föötuste surnukehadesse, olgu nad surnud tahtliku abordi läbi või mitte, tuleb suhtuda samasuguse austusega kui teiste inimeste jäänustesse” (DV, 4)

“Inimembrüod, mis on saadud in vitro, on inimolendid ja subjektid oma õigustega: nende väärikust ja õigust elule tuleb austada nende eksistentsi esimesest hetkest alates. On ebamoraalne toota inimembrüoid, mis on määratud kasutamiseks “bioloogilise materjalina”… On kohustus mõista hukka kui eriti raske eksimus ainult uurimistöö eesmärgil in vitro saadud inimembrüote tahtlik hävitamine.” (DV, 5)

In vitro kunstliku viljastamise meetodid võivad avada tee teistele inimembrüotega bioloogilise ja geneetilise manipuleerimise vormidele, nagu püüetele või kavadele saavutada viljastumine inim- ja loomsugurakkude vahel ja inimembrüo gestatsioon [areng in utero] looma üsas, või kunstliku “emaüsa” konstrueerimise hüpoteesile või projektile. Need protseduurid on vastuolus embrüole omase inimväärikusega ning samal ajal on need vastuolus iga isiku õigusega olla eostatud ja sündinud abielus ja abielust. Samuti tuleb käsitleda moraaliseadusega vastuolus olevana katseid või hüpoteese saamaks inimolendit ilma igasuguse seoseta seksuaalsusega, kas “kaksikpooldumise”, kloonimise või partenogeneesi teel, kuna need [meetodid] on vastuolus nii inimliku soojätkamise kui ka abieluühenduse väärikusega.” (DV, 6)

“Embrüote külmutamine, isegi kui see toimub embrüo elu säilitamiseks — krüopreservatsioon — on inimolendeile kuuluva austuse rikkumine nende allutamise tõttu suurele riskile surra või saada vigastatud ning jättes nad vähemalt ajutiselt ilma varjupaigast emaüsas ja gestatsioonist, asetades nad seeläbi olukorda, milles on võimalikud edasised rikkumised ja manipulatsioonid.” (DV, 6)

“Mõningad katsed mõjutada kromosoomset või geneetilist pärilikkust ei ole terapeutilised, vaid on suunatud inimolendite loomisele, kes on valitud vastavalt soole või muudele ette kindlaksmääratud omadustele. Need manipulatsioonid on vastuolus inimolendi isikulise väärikusega ning tema terviklikkuse ja identiteediga. Seepärast ei saa neid mingil moel õigustada tuues põhjenduseks võimalikud soodsad tagajärjed tulevasele inimkonnale. Iga isikut tuleb austada tema enese pärast: selles seisneb iga inimolendi väärikus ja õigus tema [eksistentsi] algusest peale.” (DV, 6)

3.7 Rasedusvastased vahendid

See teema võiks jääda põhiliselt mõne teise käsitluse raamidesse, mis vaatleks näiteks abielu ja seksuaalsuse tähendust ja seost. Siinkohal osutan vaid, et katoliku kiriku seisukoht on lühidalt järgnev: kunstlikud rasestumisvastased vahendid on vastuolus abielulise seksuaalse ühenduse kahese, omavahel lahutamatult seotud tähendusega. Need kaks tähendust on: a) ühendav — väljendab abikaasadevahelist armastust ja kinnitab seda; ning b) elu jätkav — mille kaudu abikaasad osalevad Jumala loomistöös, andes elu uuele inimesele. Need kaks tähendust on seotud nii, et iga inimene peaks olema konreetse armastusühenduse vili ja “kehastus”: lapses on ema ja isa saanud sõna otseses mõttes “üheks lihaks”; ning iga armastusakt peaks olema põhimõtteliselt avatud uue elu tekkimise võimalusele, isegi kui teadlikult kasutatakse inimkeha bioloogilisi rütme, et perekonna juurdekasvu planeerida.

Lisaks konkreetsele otsusele vältida lapse eostumist seksuaalühenduse tulemusena tekitab kontratseptiivide kasutamine “kontratseptiivse mentaalsuse”, eitava hoiaku elu vastuvõtmise suhtes üldisemalt, viies sageli valikule abordi kasuks juhul kui kunstlike vahendite kasutamisest hoolimata laps peaks eostuma. Ning kolmandaks on kaasaegne farmatseutika töötanud välja keemilis-hormonaalsed ühendid, mida turustatakse kontratseptiivide nime all kuid mis toimivad abortiividena väga varajases raseduse faasis või mille mõju on kombineeritud, takistades küll eostumist kuid tomides abortiivina kui eostumine peaks siiski aset leidma. Sel moel on nendes preparaatides kehastunud kontratseptsiooni loogiline seos abortidega.

3.8 Eutanaasia ja enesetapp

“Ranges mõttes tuleb eutanaasiat mõista kui tegu või tegematajätmist, mis iseenesest ja kavatsetult põhjustab surma eesmärgiga kõrvaldada igasugune kannatus.” (EV, 65)

“Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda nn. “agressiivsest meditsiinilisest sekkumisest”, teisisõnu meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule olukorrale kas seetõttu, et need on nüüdseks ebaproportsionaalsed mistahes oodatava tulemuse suhtes või kuna need asetavad ränga koorma patsiendile ja tema perekonnale. Sellises olukorras, kus surm on selgelt peagi saabumas ja vältimatu, võib inimene oma südametunnistuses “keelduda sekkumisvormidest, mis tagaksid vaid elu näilise ja vaevarikka pikendamise, ja seda vaid juhul kui ei loobuta haigele isikule sarnases olukorras antavast normaalsest hoolitsusest.” (EV, 65; IB, IV)

“On lubatud leevendada valu narkootikumidega, isegi kui see toob kaasa teadlikkuse vähenemise ja elu lühenemise, “kui ei ole teisi vahendeid ja kui, arvestades antud tingimusi, see ei takista teiste religioossete ja moraalsete kohustuste täitmist” Sellisel juhul ei taheta ega otsita surma, isegi kui arusaadavatel põhjustel eksisteerib surmaoht; tegemist on lihtsalt sooviga leevendada tõhusalt valu kasutades meditsiini poolt pakutavaid valuvaigisteid. Ja ometi “ei ole õige jätta surija ilma teadvelolekust kui selleks puuduvad tõsised põhjused”; lähenedes surmale peab inimestel olema võimalik valmistuda täie teadlikkusega oma lõplikuks kohtumiseks Jumalaga.” (EV, 65; IB, III)

“Arvestades neid eristusi… kinnitan ma, et eutanaasia on Jumala seaduse ränk rikkumine, kuna see on inimese tahtlik ja moraalselt vastuvõetamatu tapmine” (EV, 65)

Sõltuvalt asjaoludest võib eutanaasiat kvalifitseerida enesetapu või mõrvana.

“Enesetapp on alati moraalselt niisama vastuvõetamatu kui mõrv. Kiriku traditsioon on selle alati hukka mõistnud kui rängalt kurja valiku. Isegi kui teatud psüühiline, kultuuriline ja sotsiaalne tingitus võib tõugata isiku sooritama tegu, mis on sedavõrd radikaalselt vastuolus kaasasündinud elutungiga, vähendades subjektiivset vastutust või selle kõrvaldades, on enesetapp objektiivsest vaatepunktist rängalt ebamoraalne tegu. See sisaldab armastuse äratõukamist enese vastu ja lahtiütlemist õigluse kohustusest ning armastusest ligimeste vastu, nende ühenduste vastu, millesse inimene kuulub ning ühiskonna vastu tervikuna.” (EV, 66)

4. Probleemide allikad

Teadlikkuse kõikumalöömine elu kompromissitu väärtustamise suhtes on suurel määral Jumalast eemaldumise vili. Teaduslik-tehnilise kultuuri kiire areng ühelt poolt ja läbielatud rängad konfliktid viimastel sajanditel teiselt poolt on tekitanud kahtluse alustõdede ja väärtuste paikapidavuses ning viinud ideeni kõigi tõdede ja väärtuste suhtelisusest ning igasuguste väärtuste kuulumisest privaatsesse valdkonda kui need ei ole kehtestatud seadusega. Transtsendentsete väärtuste tuhmumine ja tohutult avardunud võimalused siinpoolses maailmas on viinud praktilise materialismi ja hedonistliku hoiaku laialdasele levikule. Ent tähelepanu pöördumine enese huvidele ja transtsendentsete tõdede-väärtuste kuhtumine toob ühtlasi egoismi süvenemise ning kasvava võimetuse armastada, ennast piirata teiste heaks, taluda ebamugavusi ja kannatusi. Kannatused ja surm kaotavad mõtte, enese andmine teisele inimesele püsivas abielus muutub talumatuks piiranguks, armastava eneseandmise kinnituseks ja elu edasiandmiseks mõeldud seksuaalsus aga muutub naudinguotsimise ja eneserahuldamise vahendiks. Tõe mittetunnistamine ja egoism jõuavad selleni, et ollakse valmis tapma teist inimest enese näilise heaolu nimel, eriti kui tegemist on inimesega tema kõige kaitsetumas olukorras.

Paradoksaalselt on samaaegselt aset leidnud tohutu edusamm fundamentaalsete inimõiguste formuleerimise ja nende kehtestamise osas nii rahvusvahelistes deklaratsioonides ja konventsioonides kui ka riikide põhiseadustes. See paradoks kaotab oma vastuolulisuse kui märkame, et nendes dokumentides kehtestatud normide subjektiks — inimeseks — peetakse seaduse konkreetsetes interpretatsioonides sageli mitte inimest kui sellist vaid kui teatud funktsionaalset taset omavaid indiviide, inimesi, kes suudavad midagi ära teha, kes on efektiivsed ja edukad. Transtsendentse perspektiivi kadumisel, kui inimese igavene saatus ja kutsumus osadusele Jumalaga unustatakse, tekibki kiusatus piirduda inimsuse hindamisel vaid funktsionaalse täiuslikkuse kriteeriumiga.

Ettekande autor on Toomas Vooglaid.

Viidatud dokumendid

  • IB – Usudoktriini kongregatsioon, deklaratsioon eutanaasiast Iura et Bona, 1980
  • DV – Usudoktriini kongregatsioon, instruktsioon austuse kohta inimelu vastu selle alguses ning inimelu edasiandmise väärikusest Donum Vitae, 1987
  • DA – Usudoktriini kongregatsioon, deklaratsioon esilekutsutud abordi kohta Questio de Abortu, 1974
  • EV – Johannes-Paulus II, entsüklika Evangelium Vitae, 1995
  • KKK – Katoliku kiriku katekismus, 1992/1997
  • ST – Püha Thomas Aquinost, Summa Theologiae

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: