Inimene on inimene on inimene: kui teadus kõneleb inimesest

by

Alltoodu on maailmakuulusa geneetiku, Dr Jérôme Lejeune* ettekanne 1993. aastal Tallinnas toimunud konverentsil “Inimene, religioon ja kultuur”.

Kaua aega tagasi, naistele pühendatud aastal, pidin tegema Bukarestis ühe avalduse. Olin pressikonverentsil Vatikani delegatsiooni liige. Kohal oli palju rahvast, ajakirjanikke, fotograafe jt. Üks neist tõusis ja küsis minult: „Kui te ütlete, et peab austama kuitahes tillukest inimolendit, kas ütlete seda seepärast, et olete katoliiklane?” Ma küsisin piiskopilt, kes oli delegatsiooni juht: „Monsigneur, kas ma tohin vastata väga otse, avameelselt?” Ta lubas ja ma ütlesin mehele: „Kuulge, kui Kirik – tänu Jumalale, ta ei tee seda – aga kui Kirik ütleks, et on lubatud hävitada looted in utero (emaüsas), sest nad pole inimolendid, siis ma ei oleks enam katoliiklane ja seda puht-teaduslikel põhjustel.” Huvitav oli, et ajakirjandus seda avaldust ei puudutanud. Aga te võite seda uskuda, ma selgitan teile kohe, mispärast. Ma ütlesin – teaduslikel põhjustel, sest just praegu on enamikus maailma maades levinud uut liiki obskurantism. Inimesed näivad arvavat, et mida rohkem me teame geneetikast, seda enam me ignoreerime inimolendi loomust. Me teame üha rohkem geenidest, kromosoomidest, embrüoloogiast, kuid üha vähem ja vähem sellest, mis on inimolend! Ma ei saa sellise rumalusega nõustuda. Ma ei saa nõustuda sellega, et edendades teadust, laiendades teadmisi – seda meile ju iga päev ajalehtedes kirjutatakse – õhutame me samal ajal taolist obskurantismi. Teadlase kohus on rääkida inimestele: „Ärge uskuge, mida teile kõneldakse, uurige raamatuid, uurige kirjandust, teadust ning te mõistate üha enam seda, mida ütles üks suur ameerika kirjanik pärast Drett Scotti juhtumit. Ta ütles lihtsalt: „Inimene on inimene on inimene”. See lihtne fraas tähistas orjuse lõppu Ameerikas. (Drett Scotti otsus, märts 1857: USA Ülemkohus otsustas, et mustanahalised pole vastavalt Ühendriikide konstitutsioonile seaduslikud isikud. Üksteist aastat hiljem, pärast kodusõda, parandati see viga 13. ja 14. lisandusega konstitutsioonis.) Me peame niisiis defineerima, mis on inimelu. Ma ei kavatse pidada põhjalikku loengut inimese geneetikast. Mingil määral pean seda muidugi tegema, ent püüan seda teha võimalikult arusaadavalt.

Alustan väga lihtsast eksperimendist, mida ma välismaal olles sageli teen. Geneetikaprofessorina meeldib mulle väga külastada kahte paika – üks on muidugi ülikool, teine aga loomaaed. Mõlemad on väga õpetlikud. Ülikoolides olen sageli kohanud väga õpetatud inimesi mõtisklemas selle üle, kas nende lapsed, kui nad veel väga väikesed olid, polnud ehk loomad. Kuid loomaaias pole ma ealeski näinud šimpanseid arutlemas, kas ehk nende lapsed võiksid ühel päeval ülikooli astuda! Nii ongi mulle selle katse põhjal jäänud mulje, et inimese ja šimpansi loomuse vahel peaks valitsema erinevus.

Teadus näitab meile pika rea biokeemiliste DNA uuringute abil, et erinevus on tõesti olemas. Ent kuigi ükski loom maa peal, isegi šimpans mitte, ei sarnane täielikult inimesega, pean ma tunnistama, et arutledes mõne kolleegiga, võib täheldada kummalist asja. Mõned neist arvavad, et väga väikestena emaüsas, olid nad šimpansid. Nüüd, täisealistena, ei meeldi neile, et neid šimpansideks nimetatakse. Nad peavad end inimesteks, jättes mulje, nagu oleksid nad liiki vahetanud. Ent see pole võimalik. Aju liigiomased iseärasused on olemas päris algusest saati.

Ettekujutuse saamiseks annan teile tõepoolest väga visandliku pildi. Kui vaatate seemneraku pead, mis kannab isapoolse informatsiooni munarakku (mis omakorda sisaldab ema poolt edasiantavat geneetilist informatsiooni), siis püüdke ette kujutada, et selle seemnepea (mis mahuks vabalt nõelateravikule) sisemuses on paelataoline DNA molekul. See molekul on füüsiliselt 1 m pikkune, kuid jagatud 23 osaks. Iga osa on nii peenelt keerdunud superspiraaliks ja super-superspiraaliks, et on lõpuks nagu tilluke kepike, mida me nimetame kromosoomiks. Uurides munarakku, leiame sealt veel ühe meetri DNA-d, kuhu on samuti kõik kirja pandud ja mis on samuti keerdunud 23 osaks. Kui emalt pärinev 23-köiteline eluseadus saab täiendavad 23 köidet, mis tulevad isalt, siis ongi koos piisav ja vajalik informatsioon selleks, et ehitada üles uut olendit antud liigist. See, mida ma räägin, käib nii inimese kui ka šimpansi kohta; see kehtib iga biparentaalse reproduktsioonisüsteemi puhul. Täpselt sellel hetkel on kogu informatsioon kohal ning uus olend alustab eksisteerimist.

On inimesi, kes väidavad – ja üllatuslikult on mõned neist koguni Nobeli preemia laureaadid – et elu ei alga mitte kunagi, sest ta jätkub pidevalt. See on tõsi – elu antakse edasi vanematelt lastele ammustest aegadest peale … Kuid isegi hallipäisele geneetikaprofessorile ei ole eriti meelepärane mõte olla miljon aastat vana. Ja mulle näib lausa pöörane, kui seda öeldakse noore naise kohta. On ilmne, et ta ei ole miljon aastat vana kui ta on natuke üle kahekümne. Samasuguse kindlusega kui loomaaiakatses, võime väita, et iga elu saab alguse nimelt sellest hetkest, kui kogu vajalik ja piisav informatsioon aine elustamiseks koondub sellesse tillukesse sfääri diameetriga 1,5 mm, mida me nimetame sügoodiks.

Pidage meeles: elusat ainet pole olemas. Lausmaterialism ei seleta midagi, sest mateeria ei saa elada. See, mis on olemas, on elustatud aine. Esimesse rakku kätketud „informatsioon” elustab selle, mis tähendab, et see rakk on uus inimolend. Kui seda informatsiooni seal ei oleks, siis poleks see rakk elus. Rakk on tegelikult selle informatsiooni kandja. Me peame mõistma, et informatsioon pole jõuga peale surutud juba elusale mateeriale, vaid et mateeria ei elaks ilma selle informatsioonita. Me teame nüüd ilma igasuguse kahtluseta, et vaimust ja mateeriast kõneldes on määravaks just vaim!

Võtame tuttava näite: magnetofoni. Oletame, et ostsite kasseti mingi kontserdiga, näiteks Mozarti „Väikese öömuusikaga”. Te asetate kasseti magnetofoni ja mida te kuulete? Tegelikult on kogu protsess väga keeruline – on vaja orkestrit, muusikuid, maestrot. Salvestamisel püüdis mikrofon kinni helivõnked ning muutis need elektriliseks koodiks, mis omakorda trükiti lindile magnetkoodina. Seda magnetkoodi loeb magnetofon ja muundab selle taas elektri-impulssideks, mis panevad valjuhääldaja tööle nii, et see ennistab muusika. Ent see, mis teieni jõuab, pole mitte ainult õhu liikumine, vaid sõna tõsises mõttes Mozarti geenius.

Täpselt samuti mängitakse ka elusümfooniat. Ma rääkisin teile, et üks meeter DNA-d on spermaseemnes ja samuti on meeter DNA-d munarakus; need kaks meetrit sisaldavad kõiki elusümfoonia kassette. Ja kui nad pannakse magnetofoni, milleks on rakk tervikuna – sest vaid rakk on võimeline lugema seda, mis on kirja pandud DNA-le – siis algab sümfoonia. Kahtlemata tunneb muusikasõber Mozarti ära kahe esimese takti järel, sest ta tunneb Mozarti geeniust. Kuid võhik, kes muusikast midagi ei tea, peab ära kuulama terve teose, enne kui ta saab öelda, et kuulas „Väikest öömuusikat”.

Niisamuti on inimese eluga. Inimesed, kes ei tea midagi teadusest, mateeria elustamisest, informatsioonist, mida kannab DNA, ütleksid teile: „Et kindel olla, et see on inimene, pean ma ära ootama, kuni ta ütleb mulle: Mina olen inimene.” See võtaks aega umbes seitse aastat, sest on vaja jõuda mõistuslikku ikka, et olla tõepoolest võimeline ütlema: „Mina olen inimene”. Mõned oleksid ehk veidi targemad – nad uuriksid vormi ning tunnistaksid, et vastsündinu on nendesarnane, ainult väiksem. Uurides vormi sügavamalt, võivad nad ta ära tunda isegi kahe kuu vanusena emaüsas.

Kõikides ühiskondades on emad tulnud mõttele anda oma lastele seksuaalset haridust pöialpoiste imeliste lugude kaudu. Iga naine teab, et enne päevavalguse kätte tulemist elavad lapsed allmaailmas, kummalises ja imelises maailmas, kus need tillukesed olendid elavad oma salapärast elu. Ja kui see lugu ikka veel köidab lapsi kogu maailmas ja kui isegi täiskasvanud seda kuulavad, siis sellepärast, et see on tõsi. See pole väljamõeldis, me kõik oleme olnud pöialpoisid oma ema üsas.

Ka ilma igasuguse erikoolituseta inimene, kes vaatab seda pöialpoissi – kahekuist loodet – emaüsas, ei ajaks inimlast segi šimpansibeebiga. Eksida pole võimalik, piisab kui heita pilk sõrmedele ja varvastele, rääkimata näost, mis on tüüpiliselt inimese oma ja tõesti väga erinev ahvi näost. Kas me saame minna veel varasemasse aega? Jah, geneetikuna teame veidi rohkem kui ainult muinasjuttu, me saame uurida inimolendi ehitust. Ja mida paremini me mõistame, et mateeriat elustab informatsioon, seda lähemale jõuame selle tohutu informatsioonihulga dešifreerimisele, mis sisaldub esimeses munarakus; seda enam oleme sunnitud tunnistama, et ‘inimene on inimene on inimene’. Inimene ei oleks inimene, kui ta poleks eostatud inimesena, ta ei oleks meie liigist.

Ent sellest katselisest tõendusmaterialist vaadatakse sageli mööda. Inglismaal hiljuti vastuvõetud seadus lubab inimeste vivisektsiooni väga varases eas. Lordide Koda on otsustanud ja Inglismaa kuninganna oma allkirjaga kinnitanud, et briti kodanik ei ole inimolend enne neljateistkümnendat elupäeva, see tähendab neliteist päeva peale viljastamist. Ma austan sügavalt Ühendatud Kuningriike ja Inglismaa kuningannat. Tõenäoliselt mõtles kuninganna, et selle uue jumala auks, keda me nimetame „pluralismiks”, peaks ta alla kirjutama „pluralistlikule” otsusele, mille järgi inimolendid pole inimesed ja tõenäoliselt isegi mitte olendid enne, kui nad on saanud neliteist päeva vanaks. Kui pluralism kavatseb meile väita midagi, mis on vastuolus teadusega, siis pole mitte mingit tähtsust, kas hääletus on toimunud õigesti või mitte. Kui seadus on nii vale, et ütleb: „varane inimolend pole inimolend”, siis pole see üldse seadus. See võib olla arvamusega manipuleerimine, parlamendi kapitulatsioon domineeriva ideoloogia surve all, kuid see ei räägi tõtt.

Me saame seda kergesti tõestada. Kui seadus kõneleb tõtt, siis olid kõik Tema Majesteedi alamad oma esimesed neliteist elupäeva loomad. Samuti kuninganna ja tema isa ja tema esivanemad. Siis katkes dünastia järjepidevus igas põlvkonnas mitteinimesest vahelüli tõttu. Sama kehtib parlamendiliikmete kohta ja oleks väljakannatamatu, kui õilsa rahvuse saatus oleks endiste loomade kätes. On ilmselge, et Inglismaa kuninganna ja kõik britlased on viljastatud inimolenditena; vastupidi poleks kujuteldav. See on tõesti väga lihtne ja loogiline. Te pole kohustatud teadust tunnistama. Te võiksite ütelda: „Me eelistame olla harimatud, me keeldume kõigest uuest ja igasugustest avastustest.” See on seisukoht. Ma ütleksin, et see on „poliitiliselt korrektne” seisukoht mõnes riigis, kuid see on obskurantistlik seisukoht ja teadus ei salli obskurantismi.

Peab ütlema, et ma olen mõndagi õppinud Jaapanis olles. Ühel päeval külastasin Nagasaki lähedal Fukuokas ühte väga meeldivat nunnakongregatsiooni; üks nunnadest oli prantslanna, ülejäänud jaapanlannad. Nad kutsusid mind külla, sest neil oli suur, umbes 2000 õpilasega tütarlastekool. Nad ütlesid: „Kuna te siin olete, siis tulge meie kogudusse ja rääkige meile veidi kõigist neist geneetilistest manipulatsioonidest, kunstlikust viljastamisest ja nõnda edasi. Me tahame seda teada, et rääkida oma õpilastele, mis on tõsi ja mis mitte. Ühel õhtul seletasin neile, mis on kunstlik viljastamine – et tegelikult ei saa ükski inimene, ükski tehnik, teha kunstlikku viljastamist. Kõik, mida me teha saame, on asetada munarakk ja sperma tingimustesse, kus üks seemnerakk siseneb munarakku. Viljastajaks on järelikult sperma, mitte tehnik. Lapsed, kes sünnivad kunstlikust viljastamisest, on saadud loomulikul moel; ebaloomulik on see viis, kuidas viiakse kokku sperma ja munarakk. Ent see ei tähenda, nagu oleksid lapsed ebaloomulikud, nemad on tõepoolest täiesti loomulikud inimesed.

Põhjus, miks kehaväline viljastamine pole nii öelda katoliiklik, seisneb selles, et see pole kooskõlas tõelise austusega inimese vastu. Abielu põhineb arusaamal, et abielumehele kuulub erakordne privileeg olla ainus maailmas, kellel on lubatud viia oma seeme (st. reproduktiivne rakk) salatempli sisemusse, milleks on tema abikaasa suguorgan. Kui munarakk on parajasti küps nende mõne päeva sees, kas vahetult enne või pärast vahekorda, siis annab munarakku sisenev sperma elu uuele inimolendile. Sel hetkel katkestas kloostriülem mind ja ütles midagi kiiresti jaapani keeles õele, kes oli tõlgiks. Õde vastas, kuid ei tõlkinud seda ja nii ma jätkasin. Aga hiljem küsisin ma õelt, mida ta ülemale ütles. Ta vastas, et ülem oli küsinud, kas ma oskan jaapani keelt. Mina ütlesin seepeale, et ma ei kõnele jaapani keelt ning et ma ei saa aru ühestki jaapanikeelsest sõnast; oskan vaid öelda „arrigató”, mis tähendab „tänan teid” ja see on kõik. Õde jätkas, öeldes, et jaapani keeles nimetatakse emakat „SHI-KYU”. „SHI” tähendab „laps” või „saladus” ja „KYU” tähendus on „palee” või „tempel”. Seega, kui ma ütlesin, et suguorgan on salatempel, arvas ta, et ma oskan jaapani keelt. Sest emakas on jaapani keeles „lapse palee”, „selle tempel, mis pole veel nähtav”.

Minule oli see ilmutuseks. Ma ei ole keeleteadlane, ent niipea, kui me püüame väljendada seda sügavat arusaamist, mis meil loodusest on, pole tähtis, kas räägime inglise, prantsuse või jaapani keelt, lõppeks me kasutame ühte ja sedasama mõistet. Emaüsk on tegelikult palju viimistletum paik uue inimese ilmaletulekuks kui parim laboratoorium. Ta funktsioneerib palju paremini ning on palju kõrgemalt arenenud, kui lähtuda biokeemiast, kuid see on ka ainus paik, mis on tõesti uue inimese vääriline. Tõepoolest, tavakeel on teaduslikum, kui spetsialistid üldiselt arvavad.

Võtkem näiteks inglise keel. Rääkides pähetulnud mõttest või eksisteerima hakkavast uuest inimolendist, kasutame ühte ja sama sõna, sama mõistet: mõte sigineb ja laps sigitatakse. Mõlemal juhul toimub sigitamine (viljastamine, ingl. conception) ja see määratleb niihästi meie vaimse tegevuse, kui ka uue inimese saamise. See on ilmutuslik: inimese tarkus mõistab üha sügavamalt omaenese olemust. Keel näitab meile, et päris elu alguses on vaim ja mateeria, hing ja ihu nii tihedalt läbi põimunud, et me kasutame ühte ja sama sõna nii mõttesse tuleva idee kui ka ellu astuva inimolendi määratlemiseks. See, et me kasutame sõna „sigitama” (conception) mõlema kohta, pole tingitud mitte sõnavara vaesusest – see on ainus viis määratleda, mis on tegelikult elu algus: mateeriat elustav vaim.

See sõnum on nii õige, et peab vastu isegi siis, kui elu on näiliselt katkenud. Mõned aastad tagasi pidin ma seda selgitama kohtus. See juhtus Ameerikas, Tennesees asuvas väikelinnas, mille nimi on Maryville. Toimus lahutusprotsess. Mees ja naine olid koos elanud kaksteist aastat, ent oma suureks kurvastuseks ei olnud neil lapsi. Lõpuks otsustasid nad teha kehavälise, kunstliku viljastamise. Naise munasarjast eraldati üheksa munarakku ja viljastati need katseklaasis tema abikaasa spermaga. Seitse tillukest embrüot pandi sügavkülmutusse ja kaks istutati otse emaüsasse. Õnnetuseks ei pidanud need kaks vastu. (Teile teadmiseks, et selline on 95 % embrüosiirde saatus kunstliku viljastamise protsessis. Kui loete inimese embrüoga manipuleerimise imedest, siis peate teadma, et kunstlikul teel saadud ja hiljem naise emakasse siirdatud embrüotest sünnib ainult 5 %).

Hiljem otsustasid nad lahutada. Nad leppisid kõiges kokku: auto, külmkapp, pangaarve – kõik jagati pooleks. Kuid ema ütles: „Ma tahan saada hooldusõigust oma laste üle.” Mees aga ütles: „Mina ei ole nõus. Sest kui tal õnnestub need lapsed sünnitada, siis oleksin mina ilmselt isa, ja ma ei taha, et naine, kellest ma olen lahutatud, saaks minu laste emaks.” Kohtuniku ees seisis tähtis ülesanne. Esimest korda sundis lahutusprotsess kohut määratlema, kas külmutatud embrüod on esemed või inimesed. Kohtunik otsustas avada kohtu teadlaste tunnistustele, et need võiksid aidata tõde jalule seada. Üks minu sõber, Martin Palmer, helistas Pariisi ja jutustas mulle kogu selle loo. Ta rääkis ka naise nõudmisest, et halvimal juhul antaks lapsed mõnele teisele naisele, et see võiks nad ilmale tuua. Vastasin sõbrale teiselpool Atlandi ookeani: „Sel juhul on kohtuotsus juba langetatud. Tõeline ema, kellele antakse laste hooldusõigus, on see, kes eelistab anda lapsed pigem teisele naisele, kui lasta nad tappa. Nõnda mõistis kohut Saalomon kolm tuhat aastat tagasi.”

Konsultatsiooni tõttu, mida pidin haiglas andma, lendasin kohale päev hiljem. Kohtunik Dale Young oli otsuse langetamise päeva lahkesti edasi lükanud, kuni ma saabun. Maryville’is oli palju telekaameraid ning suuri platvorme paraboolantennidega, et suunata kiir satelliitjaama, et see võiks vihmana alla sadada üle kogu Ühendriikide, Kanada ja Mehhiko. Pressikonverentsil oli esimeseks küsimuseks: „Kes teie reisi kinni maksis?”. See on Ameerika. Kuna inglise keel võimaldab nappi väljendust, ütlesin: „Ise. Järgmine?”.

Kuna mind küsitleti pärast tunnistust, mis kestis neli tundi, oli järgmiseks küsimuseks: „Mida te kohtunikule ütlesite?”. Ma vastasin: „Ma rääkisin kohtule, et teadusele toetudes võime öelda, et inimolend alustab oma eluteed kohe kui on toimunud viljastamine, sest me teame, et informatsioon elustab mateeria.” (Ma kordan end, kuid oli vaja, et nad mõistaksid seda argumenti.) „Kui me alandame külmutuskapis temperatuuri, et säilitada toitu külmutatult, siis toimub tegelikult molekulide liikumiskiiruse aeglustumine. Ent molekulide liikumine määratleb aja kulgemise. Seega, kui temperatuur langeb absoluutse nulli lähedale (milleni me ei jõua – see on piir, aga me saame läheneda sellele), siis see, mida me püüame peatada, pole mitte elu, vaid aeg. Ja vedela lämmastikuga pudelis pole mitte -273° C, vaid ainult -180° C; aeg on peaaegu täielikult peatatud, tillukesed embrüod diameetriga poolteist millimeetrit, elavad nüüd katkenud ajas. Nad pole surnud, sest kui anname neile tagasi õige temperatuuri, hakkavad nad taas arenema ja kasvama.

Seega on meil selge katseline näide selle kohta, mida ma alguses biokeemia kohta ütlesin: pikale molekulile on midagi kirjutatud, nii nagu lindile on salvestatud sümfoonia. Me teame, et tegelikult on informatsioon külmutatud ja eluavaldused on seega alla surutud. Ja ümberpöördult, kui informatsioon pole hävitatud ja tal võimaldatakse elustada mateeriat temperatuuril, mille juures see on elustatav, siis hakkab elu jälle vohama. Mateeriat ei saa elustada suvalisel temperatuuril; külmutatud olekus ei allu ta geneetilise informatsiooni mõjule. Just sel põhjusel on meie kehatemperatuur 37° C ümber; kui ta oleks üle või alla selle, ei suudaks meie tahe mateeriat käsutada.

Asja selgitamiseks ütlesin kohtunikule: „Need tillukesed embrüod vedela lämmastiku mahutis on tegelikult suletud sellisesse konservikarpi, kus isegi aeg on seiskunud. Et asja veelgi drastilisemalt esitada, kasutasin ma sõna „konservatsioonilaager”, rääkides kohast, kus saab hoida tuhandeid embrüoid ajutiselt katkestatud ajas. Ajakirjanikud küsisid üle, kas ma ütlesin „kontsentratsioonilaager”? (ingl. concentration camp) – „Oh ei,” ütlesin, „see on eksitus. Ma ütlesin „konservatsioonilaager”” (ingl. concentration can) „Konservatsiooni-”, sest kontsentratsioonilaagrit kasutati selleks, et kohutaval moel kiirendada surma saabumist. Konservatsioonilaager on, vastupidi, leiutatud selleks, et kohutaval moel aeglustada elu kulgu. Kuid mõlemal juhul on laagrisüsteemi suletud süütud inimesed. Seepärast ei kõlba laagrid mitte kuhugi.

Geneetikast võiks veel palju rääkida. Nagu kõik fundamentaalgeneetika professorid üle maailma, olen ma aastaid õpetanud ekslikelt seisukohtadelt lähtudes. Meie viga parandati alles kahe aasta eest. Me õpetasime, et isalt tulev geneetiline informatsioon on ekvivalentne emalt tulevaga, mis näis olevat väga lihtne ja loogiline väide. Kui vaadelda veregruppide või naha- või silmavärvi pärilikkust, siis tundub see olevat täiesti õige; ent kui jõuame kehaehituse juurde, olendi ülesehitamise juurde tema enese poolt, siis pole see enam õige. Viimaste aastate jooksul oleme teada saanud, et DNA pikk riba on erinevates kohtades märgistatud metülatsiooni poolt (need teie seast, kes tunnevad veidi geneetikat, saavad aru, mida ma silmas pean, rääkides tsütosiini metülatsioonist DNA-kiu siseselt). Hea üliõpilane toimib enne eksamit täpselt samuti. Ta võtab pliiatsi ja joonib alla selle, mille peab otsemaid järgmiseks eksamiks meelde jätma ning tõmbab maha selle, mida pole kohustatud just praegu õppima. Täpselt sedasama teeb loodus. Kõik isad tõmbavad joone alla ühele ja samale DNA segmendile ja ka kõik emad tõmbavad joone alla ühele ja samale DNA segmendile, aga mitte täpselt samas kohas. On olemas meessoole omane viis DNA rõhutamiseks metülatsiooni teel ja naissoole omane viis, mis on teistsugune. Meessoole on omane rõhutada informatsiooni, mida kasutatakse vahetult membraanide ehitamiseks, mis on embrüo privaatse elu müürid, ning platsenta ehitamiseks, mille kaudu saab laps ema verest toitu. See kriipsutatakse alla maskuliinsel viisil. Ja hiljuti avastati ka see, mida rõhutatakse naissoo poolt: selleks on keeruline oskus valmistada varuosi, millest embrüo ehitab oma keha.

Me teame seda kõike patoloogia vahendusel. Mõnikord käivitub pärast viljastumist patoloogiline protsess. Püsima jääb ainult meessooline pronukleus, naissooline sureb välja. Me nimetame seda hydatiformis mole. See ei ole inimolend. See moodustab põisikuid ja membraane ning lõpeb raseduse katkemisega, ent see on rasedus, kus puudub laps. Eostumine pole tegelikult aset leidnud. Edasi on antud ainult maskuliinne „know-how”: kuidas ehitada onni ja minna jahile. Juhtub (väga harva), et vastupidi, neitsi munasarjas hakkab üks munarakk poolduma ja tekitab seda, mis on programmeeritud naissoolisel viisil. See tähendab, et toimub kehaosade viimistlemine. Tekivad hambad, juuksed, küüned, isegi mõni närvikude, kuid kõik see toimub täiesti korrastamatult. Ei toimu inimolendi eostumist, vaid moodustatakse tagavaraosi. See on olnud viimase kahe aasta erakordne avastus: tillukeses, pooleteise-millimeetrilise läbimõõduga viljastatud tsügoodis, on kohe pärast sperma sisenemist tsütosiini metülatsiooni abil DNA-le üles kirjutatud nais- ja meessooliste ülesannete jagamine. Meessoolt oodatakse toidu muretsemist ja peavarju ehitamist, naissoolt võimet viimistleda keha. Ja see on kirjas juba selles väikeses pooleteisemillimeetrises sfääris.

Kui nüüd need väga hiljutised avastused geneetikas ja embrüoloogias ei veena meie generatsiooni selles, et „inimene on inimene on inimene”, siis kindlasti mitte sellepärast, et meie kaasaegsed pole piisavalt intelligentsed. Asi pole selles, et nad ei saa aru tõestusmaterjalist, vaid selles, et nad tahavad olla tühjad kaaned. Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: „Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest. Mitte ühelgi valitsusel maailmas, hoolimata sellest, kas ta püüdleb demokraatiale ja pluralismile või mitte, pole õigust keelduda rääkimast tõtt. Ainult tõtt, mitte midagi peale täieliku tõe. Ainult tõde teeb vabaks.

Viimane mõte. Kui usute Jumalasse, siis te ei pea õppima geneetikat, kuna teate küllalt selleks, et õigesti käituda. Isegi seda, kuidas käituda selliste küsimuste puhul nagu „mis on inimene”,kuidas kaitsta inimest”, kuidas austada inimest”, kas embrüoga on lubatud manipuleerida või mitte. Kõik, mida teil on vaja teada, on üks väga lihtne käsk, mis õpetab teile igas olukorras, mida teha ja mida mitte. Pole vaja hääletamist, mingeid otsustamisprotseduure, mingit raadiokuulamist ega televiisorivaatamist, ainult üht lauset on vaja südames hoida. Kui seadusetegijad austavad seda lauset, kui seda austavad eksperimentaatorid, siis võin ma öelda, et teadus jääb inimkonna ausaks teenriks. Kuid juhul, kui nad selle unustavad, võib väärastunud bioloogiast kõike karta. See lause, nagu te teate, on tõesti väga lihtne, aga see otsustab kõik: „Tõesti, ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud.”. (Mt. 25,40)

 

* Ettekande autor Jérôme Jean Louis Marie Lejeune (sündinud 26. aprillil 1926) oli prantslasest lastearst ja geneetik, kes saavutas maailmakuulsuse avastades kromosoomiliste defektide ja haiguste vahelised seosed. Lejeune’i elutöö seisnes pühendumises Downi sündroomiga laste ravimeetodite uurimisele. Ühtlasi oli ta isikuks, kes tuvastas nimetatud sündroomi põhjuse ― topelt kahekümne esimese kromosooni. Professor Lejeune suri 1994. aasta aprillis vähktõppe. Antud tekst on tõlge tema vähem kui aasta enne surma Tallinnas, konverentsil nimega “Inimene, religioon ja kultuur” peetud ettekandest. Kahjuks ei saanud dr Lejeune halvenenud tervise tõttu isiklikult konverentsil osaleda. Dr Lejeune’i väärika ning inimlikult suure ja ilusa elu kohta saab lugeda lähemalt tema tütre kirjutatud biograafiast: Clara Lejeune, Life Is a Blessing: A Biography of Jerome Lejeune – Geneticist, Doctor, Father (Ignatius Press, 2001).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: