Kus on Euroopa beebid?

by

“Ei saa eksisteerida riiki, kus kõik inimesed elavad vanadekodus.” Sellise šokeerivalt ilmse tähelepaneku ütles välja Carl Haub Rahvastikuteabe Büroost (Population Reference Bureau). Ta rääkis Euroopas laiutavast rahvastiku-katastroofist. Nagu New York Times Magazine hiljutis raporteeris, küsivad paljud eurooplased nüüd: “Kus on beebid?”

Kõnealuse kaaneloo autoriks on Russell Shorto, kelle sulest pärinevad igal aastal ühed kõige huvitavamatest ajakirjas avaldavatest artiklitest. Nagu ta oma artiklis selgitab, toob radikaalne sündivuse langus kaasa võrdväärselt radikaalsed ühiskondlikud probleemid.

Shorto selgitab:

In the 1990s, European demographers began noticing a downward trend in population across the Continent and behind it a sharply falling birthrate. Non-number-crunchers largely ignored the information until a 2002 study by Italian, German and Spanish social scientists focused the data and gave policy makers across the European Union something to ponder. The figure of 2.1 is widely considered to be the “replacement rate” — the average number of births per woman that will maintain a country’s current population level. At various times in modern history — during war or famine — birthrates have fallen below the replacement rate, to “low” or “very low” levels. But Hans-Peter Kohler, José Antonio Ortega and Francesco Billari — the authors of the 2002 report — saw something new in the data. For the first time on record, birthrates in southern and Eastern Europe had dropped below 1.3. For the demographers, this number had a special mathematical portent. At that rate, a country’s population would be cut in half in 45 years, creating a falling-off-a-cliff effect from which it would be nearly impossible to recover. Kohler and his colleagues invented an ominous new term for the phenomenon: “lowest-low fertility.”

See “madalamast-madalam sündivus” (“lowest-low fertility”) on majandusliku, ühiskondliku ja poliitilise elu suhtes katastroofiliste tagajärgedega. Euroopa üha tühjemad mänguväljakud ja algkoolid osundavad terendavale reaalsusele – järsult kokkukuivavale rahvastikule. Lisagem sellele asjaolule fakt, et rahvastik vananeb – ja vananeb väga kiiresti.

Veel:

To many, “lowest low” is hard evidence of imminent disaster of unprecedented proportions. “The ability to plan the decision to have a child is of course a big success for society, and for women in particular,” Letizia Mencarini, a professor of demography at the University of Turin, told me. “But if you would read the documents of demographers 20 years ago, you would see that nobody foresaw that the fertility rate would go so low. In the 1960s, the overall fertility rate in Italy was around two children per couple. Now it is about 1.3, and for some towns in Italy it is less than 1. This is considered pathological.”

See viitsütikuga rahvastikupomm kujundab ümber kogu maailmakaardi. Globaalsed sündivustasemed langevad, kuid mõned rahvad saavad seejuures selge eelise. Nagu Shorto selgitab, saab Hispaanias juba mõne aasta pärast olema võrdlemisi vähe noori täiskasvanuid, samal ajal kui Indias saab neid olema võrdlemisi palju. Indiat, mis juba täna tõestab end tehnoloogia ja teenuste globaalse jõujaamana, ootavad selles mõttes ees head ajad.

Tulevik soosib noori, ent Euroopa peamised rahvad on selgel kursil hallipäise rahvastiku poole. Huvitaval kombel on probleem Euroopa lõunaosas veelgi teravam kui põhjaosas. Demograafilise tasakaalu kadumise tingimustes hakkab kogu kontinendi ulatuses töötavale osale ühiskonnast langema üha suurem maksukoormus. Ent mis juhtub siis, kui pensionile jäänute eest hoolitsemise kulud muutuvad suuremaks, kui majandus jõuab kanda?

Mõned püüavad väita, et sellised arengud ei kuuluta katastroofi, ent nagu nähtub Carl Haubi sõnadest, tasub sellistesse väidetesse suhtuda üha suurema skepsisega.

Nende küsimustega seondub lugematu hulk teemasid, ent lõppude lõpuks seisame me silmitsi vaimse probleemiga. Mõned püüavad langevaid sündimustasemeid selgitada viidetega majanduslikele faktoritele ja elukallidusele. Kahtlemata on majanduslikel faktoritel oma osa, kuid samal ajal ei saa üle ega umber teadmisest, et perekonnad on olnud õnnelikult paljulapselised majanduslikult võrreldamatult keerukamatel aegadel kui tänane päev.

Vähemalt osaliselt paistab selline asjade seis peegeldavat kultuurilist ja vaimset allakäiku. Kas Euroopa on tsivilisatsioonina väljakurnatud? Paistab olevat keeruline väita, et sel puudub seos Euroopa tormilise sekulariseerumisega.

Tänases Euroopas näevad paljud inimesed beebisid pigem hobi kui rahvusliku prioriteedina. Selline rada viib äärmiselt masendava järelduseni. Nagu ütleb Carl Haub: “Ei saa eksisteerida riiki, kus kõik inimesed elavad vanadekodus.”

Artikli autor on Albert Mohler. Artikkel avaldati esmakordselt autori blogis.

Samal teemal vaata Lisaks:

2 Vastust to “Kus on Euroopa beebid?”

  1. Wild Says:

    Noh, aga maailma rahvastik ei kahane mitte ning ressursid on piiratud, seega on oodata vananeva rahvastikuga piirkondadesse immigratsiooni ning rahvastikukasvu prognoose arvestades jääb sedagi väheks.
    Milles probleem? Rassismis?

  2. Wild Says:

    Vabandust umbmäärase väljenduse eest – väheseks jääb pinda ja ressursse (on juba praegu), mitte inimpopulatsiooni, mida on üle, juba praegu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: