Vastuseks Eesti Seksuaaltervise Liidu püüdlustele mõjutada õiguskantsleri menetlust

by

Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees terve rea artikleid seonduvalt õiguskantslerile esitatud avaldusega, millega paluti kontrollida abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkust. Paari viimase hulgas ilmus reedel Postimees Online’i kaks jõulist seisukohavõttu Eesti Seksuaaltervise Liidult (ESTL) (vt siin ja siin).

Esmalt on neis artiklites väljendatud seisukohti lugedes oluline meeles pidada, et ESTL on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) ehk ülekaalukalt maailma suurima abordipakkuja Eesti liikmesorganisatsioon ja hääletoru. Seda on oluline teada, et ei tekiks eksiarvamust, nagu oleks tegu sõltumatu ja vaid tervise edendamise eest seisva professionaalse organisatsiooniga.

Sama mammutorganisatsioon sõdis alles hiljuti tuliselt ka USA valitsuse vastu, kui viimane püüdis keelustada ükskõik kui vanade osaliselt sündinud beebide tapmise (partial birth abortion) nende tangidega jalgupidi emaüsast peani väljakiskumise, seejärel neile kääride kuklasse surumise teel koljuse avause tekitamise ja lõpetuseks selle avause kaudu ajude vaakumpumbaga väljaimemise meetodil. Eestis on praegu küsimuse all sündimata inimeste tapmise riiklik rahastamine ja muidugi mõista sõdib IPPF ESTL-i kaudu ka selle lõpetamise vastu.

Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon seisab USA-s kõigi abordipiirangute vastu, s.h. sellisel moel ükskõik kui vanade beebide mõrvamise (partial birth abortion) keelustamise vastu.

Seejuures ei ole liialdus öelda, et IPPF on agressiivselt vastu sõna otseses mõttes igale viimasele kui ühele sündimata inimeste tapmise piirangule (eeldusel, et selliseks tapmiseks on beebi ema nõusolek või vähemalt allkiri)! Nt loodab organisatsioon praegu väga Barack Hussein Obama võidule USA presidendivalmistel, kuna tasuks toetuse eest on viimane neile lubanud seista “Valikuvabaduse seaduse” vastuvõtmise eest, mis kaotaks absoluutselt kõik abordipiirangud terves USA-s ning seadustaks isegi ebaõnnestunud abordi tagajärjel sündinud ja juba väljaspool emaüsa ellujäämisvõimalust omavate beebide meditsiiniabita jätmise. Samuti seadustaks see taas vahepeal ära keelatud osaliselt sündinud beebide eelkirjeldatud külmaverelisel moel mõrvamise. Need sammud on IPPF-i veendumuse kohaselt äärmiselt olulised tagamaks naiste “vabadust valida”.

Selline on õõvastav filosoofia ja poliitiline programm, mille eest seisab rahvusvaheline “pereplaneerimise” (loe: lastevastasuse) lobby ja selle lipulaev IPPF. Nagu näha, on asi neutraalsusest kaugel — seda enam, et mittetulundusühendusena registreeritud IPPF-i ja selle rahvuslike liikmesorganisatsioonide tulud ületavad igal aastal kulusid kümnetes kui mitte sadades miljonites dollarites.Nüüd konkreetsemalt ESTL-i väljendatud seisukohtadest.      

Esiteks on kahetsusväärne, et ESTL ei austa õiguskantsleri menetluse sõltumatust ning püüab meeleheitlikult viimasele ajakirjanduse vahendusel survet avaldades menetlust mõjutada. See, kas meditsiinilise põhjenduseta abortide riiklik rahastamine on põhiseadusega kooskõlas või mitte, on puhtalt juriidiline küsimus, mille lahendus ei tohiks sõltuda vähimalgi määral mõjukate huvigruppide seisukohtadest ega sellest, kui valjuhäälselt neid seisukohti väljendatakse. Kahjuks ei paista ESTL sellega nõustuvat — kui nõustuks, ootaks ta oma kommentaaridega seni, kuni õiguskantsler on otsuse langetanud.

Teiseks on ESTL-le sümptomaatiliselt eiratud antud teema juures absoluutselt keskset küsimust — nimelt seda, et esilekutsutud abort tähendab süütu ja kaitsetu inimese vägivaldset tapmist. Vaid selline petlik strateegia võimaldab abordist sirge näoga rääkida kui “turvalisest ja ohutust teenusest” ja kellegi “enesemääramisvabaduse” väljundist. Kui raske on aru saada, et inimeste tapmist ei või käsitleda teenusena ja kellegi enesemääramise vabadus ei tähenda voli teisi inimesi tappa?

Esilekutsutud abort on süütu inimese tahtlik tapmine, mitte lihtsalt üks paljudest meditsiinilistest protseduuridest. Pildil on 10-nädalaselt abordi läbi tapetud beebi.

Kolmandaks, kuivõrd abort on süütu ja kaitsetu inimese tapmine ning nagu eelmine õiguskantsler Allar Jõkski kinnitas, “põhimõtteliselt põhiseadusega vastuolus”, on absurdne rääkida “ligipääsust abordile”, nagu oleks tegu mingi teenusega, mille kasutamisele oleks igaühel justkui moraalne või koguni juriidiline subjektiivne õigus. Kellelgi ei ole mitte kunagi mitte mingisugust õigust, ei moraalset ega õiguslikku, omada “turvalist ja ohutut ligipääsu” teiste inimeste tapmisele, isegi mitte oma-enese laste tapmisele ning isegi mitte nende tapmisele, kes on meie seast kõige nõrgemad ja kaitsetumad. Ainult väga suur vaimupimedus ja mõistusevarjutus lubab avalikult argumenteerida, et sündimata inimeste tapmise rahastamist ei või lõpetada, kuna vastasel korral oleks seda vaesematel inimestel raskem teha kui rikastel.Samuti on imelik, et ESTL räägib ebaseaduslike aborditegijate tegevusest kui paratamatusest, nagu nende ohjeldamiseks ei saaks riik hea tahtmise korral midagi ära teha. Samal ajal kinnitab naistearst Andrei Sõritsa (PM, 27.10), et ei usu, et tänapäeva meditsiini arengutaseme juures enam “neid nurgataguseid “kliinikuid” tekiks”. 

Neljandaks, see, et põhimõtteliselt põhiseaduse vastane tegevus võib tegija enda tervisele ohtu kujutada, ei kvalifitseeru kuidagi vastuvõetava argumendina kõnealuse tegevuse riiklikuks rahastamiseks, et seda saaks ohutumalt läbi viia. Vastupidisel juhul võiksid ka terroristid antud loogikale toetudes nõuda oma tegevuse riiklikku rahastamist, kuna muidu peavad nad oma eesmärkide saavutamiseks rakendama meetodeid, mis võivad nende elu ohtu seada. Loogiline oleks väljendada muret pigem selle üle, kuidas tagada, et Eestis ei saaks tegutseda “arstid”, kes on “põranda all” ja väikese raha eest nõus sündimata beebisid tapma ja seeläbi ka nende emade tervise ohtu seadma. Samuti võiks mõelda sellele, kuidas pakkuda inimestele muid lahendusi peale oma laste tapmise (mida ei või tegelikult üldse lahendusena käsitleda). Tõelistest lahendustest — nt adopteerimisest — ei ole ESTL ja IPPF aga kunagi kõige vähimalgi määral huvitunud.

Viiendaks, ESTL üritab avalikkust (ja õiguskantslerit) veenda, et abortide riigieelarvelise rahastamise lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna see ei tõstaks sündimust. Sama seisukohta väljendab oma artiklis õiguskantslerile esitatud avalduse tagamaid kommenteerides Andrei Sõritsa, nimetades seda ühtlasi põhiküsimuseks: “Abortide rahastamise lõpetamine ei suurenda ka sündimust.” Jällegi tundub, et ESTL (nagu ka hr Sõritsa) ei ole kas üldse aru saanud, milles antud avalduse ja menetluse puhul küsimus seisneb, või on küll aru saanud, ent teevad meelega pingutusi, et avalikkuse arusaamist väärastada. Küsimus ei ole sündivuse tõstmises, vaid ennekõike selles, kas riik võib sündimata inimeste tapmist rahastada, kui tal on põhiseadusest tulenev kohustus mitte nende õigusesse elule sekkuda ja ka kohustus seda õigust aktiivselt kaitsta. Küsimus on põhimõtteline, mitte pragmaatiline!

Kuuendaks, ESTL apelleerib oma seisukohti esitades nagu alati faktipõhisusele-teaduslikkusele-uuringutele, esitamata seejuures ühtegi allikat. Nt kirjutab ESTL, et “uuringud näitavad”, et “ülimalt piiratud abordi võimalustega riikides on nende esinemissagedus samasugune nagu  riikides, kus abort on kergesti kättesaadav ja riigi poolt tasutud.” Ometi on avalik teave, et Poolas, Iirimaal ja Maltal — kolmes riigis, kus kehtivad oluliselt ulatuslikumad abordipiirangud kui mujal Euroopas — tapetakse sündimata inimesi kordades vähem kui liberaalse abordiregulatsiooniga riikides. (Vt nt siit) Samuti on avalik teave, et abordi seadustamine on alati toonud kaasa abortide arvu plahvatusliku kasvu. Seega ei ole ESTL uuringutele apelleerides mitte üksi jätnud allikaid esitamata, vaid on seda tehes ka esitanud otseselt ekslikke ja eksitavaid seisukohti, maskeerides neid samas teaduslikkuse usaldusväärse loori taha.

Seitsmendaks, ESTL kirjutab, et abortide arvu vähendaks stereotüüpide murdmine. Andrei Sõritsa lisab, et seda teeks väärtuste ümberhindamine. Sellega olen täielikult nõus, kusjuures esimene stereotüüp, mis tuleks murda, on ESTL-i enda poolt igal võimalusel levitatud väärnägemus, et abort on tavaline meditsiiniline protseduur, mitte süütu inimese tapmine, ja esimene väärtus, mida tuleks rõhutada, on see, et inimelu on püha ning seega on süütu inimese tahtlik tapmine alati moraalselt vale ja lubamatu. Seejuures oleks selle stereotüübi muutmisel ja väärtuse taaskinnitamisel esimene ja kõige elementaarsem samm abordi rahastamise lõpetamine Haigekassa vahenditest. Just nagu Andrei Sõritsa kirjutab, “Eestlased peavad pidama last prioriteediks”, kuid see kehtib nii üksikute inimeste – kaasa arvatud naistearstide — kui ka riigi suhtes. Huvitav oleks ka teada, kas hr Sõritsa arvab iseend seda veendumust väga selgelt väljendavat, kui argumenteerib, et riik ei või sündimata laste tapmise rahastamist lõpetada? Tuleks ärgata ebainimlikust eksikujutelmast, et rasedus ja emadus on haigused, mida abordi läbi “ravida”. Ehk keegi veel mäletab, et kunagi olid ajad, kui naise lapseootele jäämist peeti ühemõtteliselt suurimaks õnnistuseks, mitte riiklikult doteeritud kirurgilist sekkumist vajavaks haiguseks. 

Kaheksandaks tahaks peatuda veel ühel punktil. Nimelt kirjutab ESTL, et “Soovimatuid rasedusi ei esineks ja aborte ei oleks, kui kõik rasestumisvastased vahendid oleksid 100-protsendilise tõhususega, inimesed ei eksiks nende kasutamisel mitte kunagi, absoluutselt kõik seksuaalvahekorrad oleksid vabatahtlikud ja pikalt etteplaneeritud ning soovitud raseduse korral ei oleks mitte kunagi võimalust, et muutub tervislik, perekondlik või muu olukord. Paraku sellist ideaalmaailma ei saabu mitte kunagi ja vajadus turvalise abordi järele jääb alati alles kõikides ühiskondades.”

Tegelikkuses piisaks vaid sellest, kui kõik ühiskonna liikmed usuksid, et mitte miski ei õigusta süütute inimeste tapmist ning seetõttu astuksid seksuaalsuhetesse üksnes eeldusel, et on valmis neist tuleneva lapse tema eostumise korral vastu võtma. ESTL muidugi ei maini seda, kuna ei usu sellesse isegi – ei inimelu absoluutsesse väärtuslikkusesse ega tõeliselt vastutustundliku (st ka ennast piirava) seksuaalkäitumise vajalikkusesse. Seda kinnitab asjaolu, et ESTL ei ole üheski oma rohkearvulistest kampaaniatest vastavaid sõnumeid levitanud.

Lõpetuseks tahaks vastata Andrei Sõritsa (tõenäoliselt retooriliselt) esitatud küsimusele: “Kõige olulisem on leida vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada abordi toetamise kaotamisega?” Avalduse ühe autorina tunnen, et nüüd kui ESTL, naistearstid ja meedia on õiguskantslerile esitatud taotluse ja selle tagamaid niivõrd hägustanud, pean sellele küsimusele veel üks kord avalikult, selgelt ja konkreetselt vastama.

Antud avalduse esitamisega tahetakse saavutada, et riik ei spondeeriks sündimata inimeste massilist tapmist, vaid täidaks oma põhiseadusest tulenevat ja kaua unustuse hõlmas püsinud kohustust kaitsta IGA INIMESE kõige elementaarsemat inimõigust – õigust elule. See on kõik, mida tahetakse saavutada, ilma igasuguse varjatud agenda või tagamõtteta. Seejuures pean lisama, et küsimus on äärmiselt põhimõtteline ja mitte vähimalgi määral pragmaatiline. Küsimus on selles, kas Eesti on riik, kus on kaitstud tõesti igaühe või vaid tugevamate inimeste elu; selles, kas Eestis on riigivõimu teostamine allutatud inimeste põhiõigustele või on põhiõigused allutatud riigivõimu teostajate poliitilisele suvale.

Vastusest neile küsimustele sõltub, kas elame tsiviliseeritud õigusriigis või hoolikalt maskeeritud džunglis, kus ei kehti kõigi inimeste võrdsus seaduse ees, vaid tugevamate õigus nõrgemate üle. Lõppastmes sõltub vastusest neile küsimustele ka see, kas Eesti Vabariigis võib meist igaüks põhimõtteliselt kindel olla, et riik peab vastuvõetamatuks süütute inimeste – sh meist igaühe — tapmist rahastada või mitte. Need on küsimused, hr Sõritsa, millele avalduse esitamisega vastust otsitakse.

Seejuures olen hr Sõritsaga diametraalselt vastupidisel seisukohal selles osas, et “Kui juristid arvavad, et seadus ei vasta põhiseadusele, ja see ei vasta ühiskonna vajadustele, tuleb muuta seadusi ja põhiseadust, mitte ühiskonna vajadusi.” Olen kaljukindlalt veendunud, et põhiseadus kui demokraatliku riigikorralduse vundament on seaduste ja nn ühiskondlike vajaduste standardiks ja mõõdupuuks, mitte vastupidi. Eesti Vabariigi kodanikuna võiks ka hr Sõritsa selle elementaarse printsiibi endale selgeks teha.

Kokkuvõttes loodan, et nii meedia kui ESTL austavad edaspidi õiguskantsleri menetluse sõltumatust ning hoiduvad tema menetluse lõpuni ajakirjanduslikust kividepildumisest ja loosungite lehvitamisest. Seejuures pean väga kahetsusväärseks, et pidin ise avalikult sõna võtma — kuigi kavatsesin enne õiguskantsleri otsust mitte küsimust avalikult kommenteerida, ei jätnud meedia ja sündimata inimeste tapmise piirangute vastaste huvigruppide agressiivsed ja probleemi tegelikku sisu täielikult eiravad püüdlused avalikkust eksitada ja õiguskantsleri menetlust mõjutada mulle muud võimalust.

Varro Vooglaid
Üks õiguskantslerile esitatud avalduse teksti koostajatest

Vaata lisaks:

  • Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja Eesti Lastevanemate Liidu avaldus õiguskantslerile abordi riigieelarvelise rahastamise põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (pdf), 19.09.2008
  • Elukultuuri Instituudi, Noorte Konservatiivide ja Eesti Lastevanemate Liidu poolt õiguskantslerile esitatud avalduse kaaskiri (pdf), 19.09.2008

%d bloggers like this: