Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust

by

Mõne nädala eest osalesin riikliku väärtuskasvatuse teemalisel konverentsil. Olles kahe päeva jooksul kuulanud terve rea iseenesest huvitavaid ettekandeid, lahkusin konverentsilt ilma selge arusaamiseta, mida väärtustest rääkides silmas peeti. Ülekaalukalt kõige enam mainitud väärtuseks oli seejuures tolerantsus.

Nimetatud küsimusi meeles mõlgutades ning arutledes selle üle, kui keeruline on põhimõisteid määratlemata dialoogi pidada, lugesin päev pärast konverentsi lõppu lehest, et sotsiaalminister Maret Maripuu ütles dr Mardna elevust tekitanud homoteemalist mõtteväljendust taunides, et „Eesti on tolerantne riik, kus me peame võtma inimesi sellistena, nagu nad on” ning lisas, et peame „vaatama mitte seda, mis meid üksteisest eristab, vaid seda, mis meid ühendab.”

Need sõnad annavad võimaluse uurida ministri nägemust tolerantsusest — väärtusest, millest räägitakse viimasel ajal enam kui ühestki teisest. Minister paistab arvavat, et kõiki väärtushinnanguid, valikuid ja eluviise, mis otseselt seadustega vastuollu ei lähe, tuleb pidada olemuslikult samavõrd väärtuslikeks ning seega aktsepteerimist vajavateks. Sellest tulenevalt annab minister mõista, et seaduse piiresse jäävaid valikuid ja käitumisi ei tohiks nö avalikus ruumis taunida.

Et seesugune post-modernistlik lähenemine tolerantsuse määratlemisele ei ole aga kaugeltki ainuvõimalik ega korrektne, nähtub juba ladinakeelse sõna tolerantia tähendusest, milleks on „kannatlikkus”, „kannatlik vastupidavus”. Kannatlikkus ei räägi aga enamast kui vajadusest olla teineteise suhtes kannatlik — vajadusest kannatada välja valikud, mis ei ole meie meelest õiged ja head, mitte vajadusest pidada kõiki valikuid ja käitumisviise samavõrd väärtuslikeks ja vastuvõetavateks.

Nii on tolerantsuse kontseptsioonis keskne koht vaheteol inimese ning tema valikute ja käitumise vahel. Tolerantsus nõuab, et suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse isegi siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida.

Kuid veelgi enam: kui leian, et inimene, kellest hoolin, käitub valesti ning seab sellega oma enese või lausa teiste inimeste heaolu ohtu, siis kas mul ei ole koguni moraalset kohustust sellele tema tähelepanu juhtida? Seejuures on vabadus siin keskse tähendusega suurus: ühest küljest annan oma panuse aitamaks teist inimest liikuda selle poole, mida pean oma parima arusaamise kohaselt õigeks ja heaks, teisest küljest aga respekteerin tema õigust jääda eriarvamusele ja otsustada ise, millised valikud langetada. Vastupidises nägemsuses varjaks end tolerantsuse varju sügav ükskõiksus kaasinimese vastu.

See, et relativistlik nägemus tolerantsusest on iseenesele vasturääkiv ja sellisena absurdne, nähtub ka sellest, et minister Maripuu, kes ühest küljest küll sellelele apelleerib, ei suuda sellele teisest küljest ise truuks jääda. Nimelt eksib ta dr Mardna käitumist hukkamõistes omaesene poolt sõnastatud põhimõtte vastu aktsepteerida inimesi sellistena, nagu nad on. Ministrilt võiks küsida, kas dr Mardnal ei ole õigust oma arvamusele, selle avalikule väljendamisele ning sellele, et tema suhtes oldaks tolerantne?

Nõnda tundub nii mõnigi kord, et ebatolerantselt käituvad homoseksuaalse eluviisi propageerijad ise, tembeldades inimesed, kes vastavat käitumist rahumeelselt ja mõistuslikele argumentidele tuginedes ebatervislikuks ja ebamoraalseks peavad, irratsionaalselt ja demagoogiliselt homofoobideks (ladinakeelne sõna phobos tähendab seejuures „haiguslikku kartust”).

Vastupidiselt homoaktivistide retoorikas üldlevinud loosungitest on teaduslikud uuringud ja kogemus kinnitanud, et homoseksuaalne orientatsioon ei ole determineeritud, vaid sõltub lisaks geneetilistele faktoritele paljuski ka keskondlikest mõjuritest ning on asjatundliku abi toel muudetav. Samuti on leidnud kinnitust, et homoseksuaalset eluviisi praktiseerivate inimeste seas on heteroseksuaalselt käituvate inimestega võrreldes oluliselt levinumad nii truudusetus, erinevad suguhaigused, psüühikahäired, enesetapud kui laste seksuaalne kuritarvitamine. Selle taustal tundub samast soost inimeste seksuaalsesse läbikäimisse skeptiliselt suhtuvate inimeste haigeks tembeldamine pehmelt öeldes kahtlane. (Asjakohaste teaduslike uuringute tulemustega saab tutvuda organisatsiooni National Association for Research and Therapy of Homosexuality kodulehel aadressiga http://www.narth.org).

Pluralistlikus ühiskonnas tuleb õppida elama endast erinevate inimeste keskel. Ent tolerantsus ei tähenda kõikesallivust, vaid nõuet respekteerida endast erinevaid inimesi olenemata sellest, kas nende valikud on meile vastuvõetavad või mitte. Vastupidine seisukoht tähendab mõtte- ja südametunnistuse vabaduse eitamist, kuna viimane kätkeb ka õigust oma mõtteid ja veendumusi avalikult väljendada. Kokkuvõttes peame vastavalt käituvaid inimesi inimestena respekteerima isegi siis, kui oleme seisukohal, et meelemürkide tarvitamine, teise inimese kasutamine raha eest oma seksuaalsete ihade rahuldamiseks, abielurikkumine ja samast soost isikutega seksuaalne läbikäimine on erbamoraalsed teod.

Loodan, et sotsiaalminister ja huvigrupid, kes nende seisukohtadega ehk ei nõustu, respekteerivad nende väljendajaid siiski ning austavad viimaste õigust oma seisukohti avalikult väljendada, olles seeläbi nende inimeste suhtes tolerantsed. Tolerantsusest on mõttekas rääkida üksnes eeldusel, et tunnistame inimeste õigust jääda eriarvamusele.

Ideoloogiliselt sobimatute ja poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade mõistusliku ja rahumeelse väljendamise allasurumine või koguni selle vaenu õhutamiseks tembeldamine on aga samm totalitaristlikele ühiskondadele omasel sõna- ja südametunnistuse vabaduse allasurumise rajal. Kahjuks on juba selliseid samme märgata: nagu Postimees raporteeris, pidi dr Mardna oma sõnade eest vabandamiseks alla kirjutama Sotsiaalministeeriumi koostatud avaldusele. Selliste sammude täheldamine annab rohkelt põhjust muretsemiseks, rääkides nii mõndagi riigi- ja ühiskonnaelu alustalade heakorrast.

Eelneva taustal loodan samuti, et riikliku väärtuskasvatuse programmi selgrooks ei saa relativistlik nägemus väärtustest ja tolerantsusest, mille kohaselt on õige ja vale pelgalt maitse-eelistused ning seetõttu ainukeseks üldtunnustatud väärtuseks kõikide (seaduslike) valikute ja käitumiste aktsepteerimine, ainukeseks taunitavaks valikuks aga kellegi valikute taunimine. Vastasel korral kujuneb väärtuskasvatus laste manipuleerimise mehhanismiks ning nende ideoloogilise indoktrineerimise tööriistaks. Ütlematagi on selge, et selline samm kujutaks endast mitte väärtuskasvatust, vaid otsest rünnakut inimväärikuse ja vabaduse vastu.

Varro Vooglaid

2 Vastust to “Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust”

  1. MD Says:

    Nõus, et tolerantsus ei pea kunagi olema absoluutne, see kes end tolerantseks nimetab ei pea sugugi sallima kõiki ja kõike, ja see ei tee teda vähem tolerantseks. Väide, et sallimatuse sallimatus võrdub ise sallimatusega pole õige. Tolerantsus on instrumentaalne ja mitte absoluutne väärtus, sellega olen nõus. Iga inimese õigus elule (ja selle lõpetamisele, olgu igaks juhuks lisatud) ja inimväärikusele sõltumata rahvusest, rassist, soost ning muudest sekundaarsetest atribuutidest, on absoluutne väärtus. Tolerantsus on selle saavutamise instrumendiks ja seepärast tuleb, rääkides ühe või teise asja tolereerimisest, tolerantsust mõõta selle valgel. Ja alles seejärel saab küsida, mida peaks, ja mida ei peaks sallima. On ilmselge, et just selletõttu ei pea sallima homofoobiat, rassismi, rahvusluse teatud avaldumisvorme ja muid inimvaenulikke ideid. Aga just selle vastu eksis Mardna.

    Just see, et homosekusaalsus on ka paljuski kultuuriliselt tingitud, tähendab, et seda tuleb tolereerida. Sest mis õigust on kellelgi teisele peale suruda oma kultuurilisi veendumusi? Kas ei panda sedasi talitades toime vägivalla-akti – Teise vägistamist oma kultuuriliste veendumustega? Mardnal on loomulikult õigus omale arvamusele ja selle väljendamisele, probleem on selles, et ta lähtus oma arvamust esitades implitsiitselt võimupositsioonilt, esinedes arsti ja „teadlasena“. Ometi peaks ta teadma, et psühhiaatrilised haigusemääratlused on sageli kultuurilised-poliitilised. Nii et tema süü ei seisnenud, mitte arvamuse avaldamises, vaid viisis kuidas ta seda tegi.

    Kas Te ei leia, et see sissekanne jutlustab küll näiliselt tolerantsusest, aga viimselt ütleb ikkagi, et ühed teavad Tõde ja nendel on õigus seda teistele peale suruda? Nii et eelneva taustal loodan, et väärtuskasvatuse selgrooks ei saa indoktrinatsioon absoluutse tõe staatusele pretendeerivatesse pseudokristlikesse vihkamist ning inimeste vahelist võõrandumist külvavatesse ideedesse.

  2. struula Says:

    Moesõna ‘väärtused’ defineerimatuna tähendab kõike ja eimidagi. Mõttetu kõlks. Nt. kas keegi teab midagi nn. ‘euroopalikest väärtustest’, mis maitsestavad üha enam poliitikute sõnasuppi? Väärtusi kui selliseid saame määratleda kultuuri-, ideoloogia- ja usupõhistena. Meie mail seega siis valdavalt kas kristlikest või humanistlikest väärtustest. Mis muide on kardinaalselt erinevad ‘väärtuste paketid’. Varsti saavad aktuaalseks ka muhameedlikud väärtused, aeg on ennast selleski harida.
    Millistest väärtuspaketist lähtub ja kõneleb minister Maripuu?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: