“Kui valgus, mis teie sees on, on pimedus, kui suur on siis pimedus?”

by

Kümnendal detsembril kommenteeris Urmas Petti Eesti Kirikus piiskop Philippe Jourdani artiklit Postimehes “Kas loode on inimene?”, milles piiskop käsitles inimelu alguse küsimusele teadusliku vs. usulise vastuse andmise võimalikkust. Piiskop Jourdan põhjendas oma artiklis, miks ta ei nõustu seisukohaga, nagu tuleneks loote käsitamine inimesena spetsiifiliselt kristlikust maailmavaatest. Kokkuvõtlikult öeldes seisnes tema põhjendus selles, et loote pidamine inimeseks ei tulene mitte ilmutusest, vaid meie teadmistest maailma kohta, ning on seetõttu mitte usu vaid fakti-küsimus, mida saab uurida ja millele vastata loodusteaduslike meetoditega.

Sellele küsimusele on tähtis vastata seetõttu, et vastasel korral ähvardab oht jalge alla trampida inimväärikus, olgugi et mõnikord võib see toimuda iseenesest kiiduväärt eesmärkidel, näiteks püüdes leevendada vaesust, või leida vahendeid seni ravimatuks osutunud haiguste vastu. Oht seisneb ka selles, et loote inimväärikuse ignoreerimise või alahindamisega kaasneb inimesekäsitluse üldisem väärastumine, kus inimene muutub vaid vahendiks mingite utilitaarsete eesmärkide saavutamisel, või taandub üldise inimväärikuse idee mandumisel soov aidata ühtesid inimesi teiste arvel puhtalt subjektiivsele voluntaristlikule otsustusele ühtede inimeste väärtuse ja teiste väärtusetuse kohta.

On mõnevõrra üllatav, et üks kirikuloo dotsent võtab kristlikus ajalehes ette katse naeruvääristada artiklit, mis on suunatud inimelu, ja selle elu alguse teadusliku tunnetamise kaitsele. Teiseks on üllatav, et seda tehes eksib loo autor nii tõe kui terve mõistuse vastu. Petti vastandab piiskop Jourdani ütluse, et “praegu on see [et loode on inimene] teaduslikult vähemalt sama kindel kui evolutsiooniteooria…” paavst Pius X väidetavale seisukohale, kes olevat tauninud “evolutsiooniteooriat modernistliku eksitusena”. Võib mõista, et olemata katoliiklane, pole Petti püüdnud süveneda evolutsiooni käsitlemisse katoliku kiriku magisteeriumi dokumentides; teiselt poolt aga paneb selline seisukoht imestama kirikuloo dotsendi puhul. Pius X mõistis modernistliku eksitusena hukka õpetuse dogmade evolutsioonist, mitte loodusliku evolutsiooni teooria. Teiseks ei defineerinud ta sellega seoses ühtegi dogmat, mis ainsana õigustaks Petti ütlust, et “paavsti otsus … peaks olema eksimatu”. Paavsti eksimatuse doktriin puudutab vaid “ex cathedra” formuleeringuid, mitte tema mistahes otsust, kui selline olekski evolutsiooniteooria kohta langetatud. Sõltumata autori poolt selle doktriini tunnistamisest, peaks ta kirikuloo dotsendina olema teadlik nendest erisustest.

Teiseks väidab Petti, et piiskop eksib, eeldades loodet algavat viljastumise hetkest. Märkides küll, et piiskop ise seda algust ei määratle, omistab Petti sellise määratluse “Rooma kirikule”. Sellega paneb Petti piiskopile suhu sõnad, mida viimane pole väljendanud, et need siis kohe ekslikuks tunnistada. Ehkki sageli esineb inimelu alguse määratlemisel väljend “viljastamise hetkest”, peetakse selle all silmas mitte kestvuseta momenti, vaid viljastumist kui sündmust. Petti näib ühelt poolt eitavat sellise sündmuse olemasolu, teiselt poolt aga seda eeldavat. Väites ühes lauses “viljastumise hetke” mitteeksisteerivat, ei pea ta paljuks kohe järgmises lauses rääkida “viljastatud munarakust” — nii et viljastumine toimub tema kirjelduse kohaselt kuni nelja päeva jooksul pärast “esimest viljastatud munaraku pooldumist”. Mingit loogikat on viljastumise sellisel kirjeldamisel raske tuvastada. 

Petti autoriteediks on Toivo Maimets, kelle artiklile augustikuu Akadeemias ta oma seisukoha kinnitamiseks viitab. Maimetsa artikli analüüs ei mahu käesolevasse lühikesse repliiki, ent ilmub loodetavasti uue aasta alguses Akadeemias. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Maimetsa väide, nagu puuduks teaduslik konsensus inimelu alguse küsimuses ei leia kinnitust, kui vaadata selle konsensuse avaldumist teatmeteostes ja embrüoloogia käsiraamatutes. Akadeemia artiklis ei viita ta oma väidete toetamiseks ühelegi inimese embrüoloogile. Ühemunaraku-kaksikutest johtuv argument inimese individuaalsuse vastu varases embrüonaalses arengufaasis ei ole samuti vettpidav, johtudes jagamatuse ja jagunematuse segiajamisest individuaalsuse mõistes. Lõpuks ka väited, et inimene tekib järk-järgult pika aja jooksul ning et puudub selline konkreetne hetk või sündmus, millest alates mingist mitte-inimlikust entiteedist saab inimolend, on teineteisele vasturääkivad. Kui embrüo pole veel inimene ja sellist hetke, kus temast saab inimene, pole olemas, siis ei saa temast kunagi inimest, ta lihtsalt omandab mitmesuguseid inimlikke tunnuseid, olemata ise inimene. 

Jäägu Maimetsale vastamine puhtalt bioloogilisele küsimusele: mis liiki kuuluva organismiga on tegemist eostumise/viljastumise järgsel ja “päris inimese” eelsel perioodil? Urmas Pettile esitan sama küsimuse veidi teoloogilisemas sõnastuses: kelleks veel peale inimese sai Jumala Sõna lihakssaamises?

Artikkel avaldati lühendatud kujul ajalehes Eesti Kirik pealkirja all “Segased lood inimelu algusega”.

Toomas Vooglaid


%d bloggers like this: