Kas rekapitulatsiooniteooria taassünd?

Toomas Vooglaid

Algselt avaldati artikkel veidi toimetatud kujul ajakirja Akadeemia jaanuarikuu numbris. Artikkel kujutab vastust professor Toivo Maimetsa poolt ajakirja Akadeemia augustikuu numbris avaldatud artiklile pealkirjaga “Millal algab inimese elu?”

Augustikuu Akadeemias ilmunud essees “Millal algab inimese elu?” esitas Toivo Maimets oma arusaama inimese elu alguse määramatuse kohta. Ta käsitles lühidalt inimese varast embrüogeneesi, vaateid inimelu alguse kohta erinevates kultuurides, religioonides ja poliitilises praktikas ning lõpuks mõningaid kloonimisega seotud küsimusi. Kogu artiklit näis läbivat mure embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega seotud piirangute üle ning püüd nende uurimist õigustada.

Tahaksin siinkohal vaatluse alla võtta prof. Maimetsa argumentatsiooni korrektsuse. Millisel moel põhjendab ta pealkirjas esitatud küsimusele antud vastust, on see argumentatsioon loogiliselt korrektne ja piisavalt põhistatud?

EKI kommentaar: õiguskantsler eiras abordi riikliku rahastamise vastu esitatud argumente

Elukultuuri Instituut saatis antud kommentaari (veidi lühendatud kujul) avaldamiseks ajalehele Postimees, mis aga keeldus seda trükkimast põhjendades oma otsust sooviga mitte diskussiooni jätkata.

Nädalapäevad tagasi tegi õiguskantsler teatavaks oma lõppvastuse Elukultuuri Instituudi jt poolt esitatud ning rohkelt meediakajastust leidnud avaldusele, millega seati kahtluse alla abordi riikliku rahastamise kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kokkuvõttes oli tema seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei eksisteeri.

Kesksed argumendid jäid tähelepanuta

Kahjuks jättis aga õiguskantsler talle esitatud avalduse kesksed argumendid pea täielikult tähelepanuta. Nimelt põhines Tederile esitatud avaldus oma keskses osas Allar Jõksi poolt 2002. aastal õiguskantslerina ametlikus arvamuses väljendatud seisukohtadele. Toona kirjutas Jõks, et „Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud — raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” Kuigi Jõks ei pidanud põhjendatuks tunnustada sündimata inimeste subjektiivset õigust elule, on oluline tema seisukoht, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule.”

Inimest ei tohi kasutada vahendina, olgu eesmärk kui tahes üllas

Kohila vallas on väga tänuväärivalt lükatud käima akadeemiliste loengute seeria, mis kannab nime „Kapa stuudium”. Eelmise aasta detsembri alguses esines Tohisoo mõisa ruumes pealkirja „Miks on vaja uurida tüvirakke?” kandva loenguga Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Ühest küljest sai loengul kuulda palju huvitavat: professor Maimetsa pakutud sissevaade molekulaarmaailma tõestas elavalt, kui salapärane, sügavmõtteline, ilus ja samas tundmatu on see osa loodusest, mis palja silmaga nähtamatu ning millest meist enamik ei tea praktiliselt mitte midagi. Kahjuks oli aga loengul ka varjuline pool, mis ajendas mind seda artiklit kirjutama.

UNICEF: Laste päevahoid on “kõrgete panustega õnnemäng tänaste laste ja homse maailmaga”

UNICEF-i (United Nations Children’s Fund) hiljuti avaldatud dokument heidab valgust tagajärgedele, mis võivad kaasneda perekondade rolli vähenemisega laste kasvatamisel ning külluslikes lääneühiskondades laste päevahoiu levimisega.

“Seda, mida me praegu kogu industrialiseerunud maailmas tunnistame,” sedastab UNICEF-i raport, “võib õigusega nimetada revolutsiooniks enamiku väikelaste üleskasvatatamises.”

Raport nendib, et “arenenud riikides veedab enamik lapsi oma esimesed eluaastad mingisuguses vormis hoolduse all väljaspool kodu.” Organisatsiooni kinnitusel on “80 protsenti kolme kuni kuue aastastest lastest mingisuguses varajase lapseea haridus- või hoiuasutuses väljaspool kodu” ning “ca iga neljanda kolmeaastase lapse eest hoolitsetakse samuti kodust väljaspool – mõnedes riikides on proportsiooniks koguni üks kahest.”

Raport teeb kokkuvõtte, et “niivõrd, kui see muutus on planeerimata ja jälgimata, võib seda kirjeldada kui kõrgete panustega õnnemängu tänaste laste ja homse maailmaga.”