Inimest ei tohi kasutada vahendina, olgu eesmärk kui tahes üllas

by

Kohila vallas on väga tänuväärivalt lükatud käima akadeemiliste loengute seeria, mis kannab nime „Kapa stuudium”. Eelmise aasta detsembri alguses esines Tohisoo mõisa ruumes pealkirja „Miks on vaja uurida tüvirakke?” kandva loenguga Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Ühest küljest sai loengul kuulda palju huvitavat: professor Maimetsa pakutud sissevaade molekulaarmaailma tõestas elavalt, kui salapärane, sügavmõtteline, ilus ja samas tundmatu on see osa loodusest, mis palja silmaga nähtamatu ning millest meist enamik ei tea praktiliselt mitte midagi. Kahjuks oli aga loengul ka varjuline pool, mis ajendas mind seda artiklit kirjutama.

Eetika aluspõhimõtted

Maimetsa loengu siht ja struktuur olid lihtsad ja arusaadavad. Kohe loengu algusest alates selgitas ta, et tüvirakke uuritakse, lähtudes eesmärgist leida uusi ja tõhusaid meetodeid ravimaks erinevaid tervisehädasid nagu vähkkasvajad ning Parkinsoni ja Alzheimeri tõbi. Nagu sellest selgitusest nähtub, lähtub tüvirakkude uurimine vaieldamatult üllastest eesmärkidest.

Kuid kõik, mis lähtub headest eesmärkidest, ei ole automaatselt eetiline. Vanasõnagi ütleb, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Nagu Maimets isegi kinnitas, on embrüonaalsete tüvirakkude uurimise eetilisusest rääkides kesksel kohal ülehindamatult oluline küsimus sellest, kas embrüo on inimene või mitte.

Ilmaliku eetika ja humanismi kõige fundamentaalsem printsiip on, et inimest tuleb alati käsitada eesmärgina iseeneses ning mitte kunagi vahendina mingi teise eesmärgi suhtes. Teine fundamentaalne eetikaprintsiip ütleb, et eesmärk ei pühitse kunagi abinõu.

Antud kontekstis tähendavad need põhimõtted, et olenemata sellest, kui üllad on eesmärgid, ei tohi inimest mitte kunagi meditsiiniuuringute vahendina kasutada (liiatigi, kui nende uuringute hinnaks on inimese elu). Seda fundamentaalset põhimõtet kinnitab ka Eesti Vabariigi põhiseadus, sätestades §-s 18, et „kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele”. Seega, kui embrüo on inimene, tuleb embrüote hävitamist neilt tüvirakkude saamiseks, olenemata eesmärkide üllusest, pidada ühemõtteliselt ebaeetiliseks ning lubamatuks.

Nagu juba öeldud, ei eitanud Maimets neid printsiipe, vaid vastupidi, kinnitas otsesõnu nende paikapidavust ja olulisust. Ent kas embrüo siis on inimene või ei?

Inimese elu algus on teada

Pärast loengut küsimustele vastates väitis Maimets vankumatult, et embrüote hävitamist ei ole alust ebaeetiliseks pidada, kuna lihtsalt ei ole teada, kas embrüo on inimene või mitte. Veelgi enam, viitega oma artiklile, mis avaldati ajakirja Akadeemia augustikuu numbris, väitis ta, et teadlaste ainus kindel seisukoht elu algushetke osas on see, et seda ei ole isegi mitte võimalik määratleda. Sellest tegi ta sujuvalt järelduse, et see, kas omistada embrüole inimese staatus, on eelkõige ühiskondliku arvamuse, filosoofia ja teoloogia, mitte niivõrd teaduse küsimus.

See seisukoht on aga rohkem kui kahtlane; täpsemini öeldes lihtsalt väär. Kes tahab selles veenduda, võib minna rahvusraamatukokku ning avada ükskõik millise üldteatmeteose (milles väljendub teaduslik konsensus paremini kui milleski muus) ja vaadata, mida neis on inimese elu alguse kohta kirjutatud. Et asja lihtsamaks teha, toon mõned näited kõrgelt hinnatud teatmeteostest:

* Encyclopedia Britannica (1998), köide 26, lk 664: “Uus indiviid luuakse potentse spermi ühinemisel viljaka munarakuga.”

* Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia (2002), köide 1, lk 1291: “Rasedusaeg algab spermi ja munaraku ühinemisest. Munaraku viljastumise hetkest (eostumine) algab uus elu.”

* Collier’s Encyclopedia (1987), köide 9, lk 117: “Ühinenud sperma- ja munarakk, mida nimetatakse sügoodiks, on uus indiviid, täieliku võimega areneda normaalses keskkonnas.”

Nagu näha, ei ütle teatmeteosed sugugi, et inimese elu algust ei ole võimalik teaduslikult määratleda. Otse vastupidi, need kinnitavad täielikus üksmeeles, et inimese elu saab alguse tema eostumisega (ehk munaraku viljastumisel seemneraku poolt). Tõepoolest, alates eostumisest oleme me kõik arenenud mitte inimesteks, vaid inimestena – me kõik oleme kunagi olnud mõnerakulised embrüod. Arengu käigus moodustuvad organsüsteemid ja kujunevad üha kõrgemad funktsioonid, kuni näeme inimest sellisena, nagu oleme harjunud temast mõtlema – esmalt lootena, siis vastsündinuna, väikelapsena, teismelisena ja täiskasvanuna.

Siinkohal on paslik tsiteerida kaasaegse geneetika isaks peetavat prantsuse teadlast Jerome Lejeune’i, kes sai maailmakuulsaks Downi sündroomi põhjuse (topelt 21. kromosoom) avastamise tõttu. Ettekandes, mille ta pidi 1990ndate alguses Tallinnas pidama, ent mis jäi raske haiguse tõttu isiklikult ette kandmata, kirjutas ta: „Teadlasena ütlen ma kõigile maailma parlamentidele: Teil, parlamendid, pole õigust peita rahva eest tõde. Te peate ütlema oma rahvale, et inimolend saab alguse eostumise hetkest; vastasel juhul ei saaks temast iialgi inimest, vastasel juhul pole see consensus vaid nonsensus, mõtte puudumine, lahtiütlemine tõest.”

Tulles tagasi küsimuse juurde embrüonaalsete tüvirakkude uurimise eetilisusest, nähtub nüüd selgesti, milles probleem seisneb. Kuivõrd inimese elu saab alguse tema eostumise hetkel, on embrüo pisike arenev inimene – väga erinev meie harjumuspärasest kuvandist inimese kohta, kuid siiski inimene. Ja kuna inimesi ei tohi kasutada vahendina, tähendab see omakorda, et embrüote hävitamine neist tüvirakkude saamiseks – lähtugu see kui tahes üllastest eesmärkidest – on sügavalt ebaeetiline ning seega lubamatu.

Kui küsisin Maimetsalt, kuidas ta selgitab oma seisukohti teatmeteostes inimese elu alguse osas valitseva üksmeele taustal, vastas ta, et internetist võib leida ka teistsuguseid määratlusi. Selles on Maimetsal tõepoolest õigus: internetist võib tõesti leida hulganisti kõikvõimalikke rumalusi – nt ka rohkelt määratlusi, mille kohaselt ei või olla kindel, et juudid ja mustanahalised on aaria rassi kuuluvate inimestega võrdselt inimesed.

Kahtluse korral tuleb tegevusest hoiduda

Kuid oletagem korraks, et Maimetsal on õigus ja inimese elu algust ei ole võimalik teaduslikult määratleda ning seega ei saa olla kindel, et embrüod on inimesed. Ka sellisel juhul oleks embrüote hävitamine neilt tüvirakkude saamiseks ebaeetiline. Toon selgituseks ühe näite.

Oletagem, et lähete koos kaaslastega jahile. On juba õhtune aeg ja pisut hämar, mistõttu on nähtavus vilets. Jahiseltskond hargneb mööda metsa laiali. Ühel hetkel märkate läbi optilise sihiku ühes suures põõsas liikumist – on selge, et põõsa taga on keegi, kes oksi liigutab. Kahjuks ei ole aga sugugi selge, kas see keegi on ihaldatud suur isakaru või üks teie jahikaaslastest. Seisate dilemma ees, kas loobuda tulistamisest ning leppida sellega, et saak jääb püüdmata, või võtta risk tulistada oma jahikaaslase pihta. Ilmselgelt on antud olukorras ainuke eetiline lahendus mitte tulistada, kuna ei ole võimalik olla kindel, et tulistamine ei lõppe süütu inimese surma põhjustamisega.

Sama printsiip kohaldub ka embrüonaalsete tüvirakkude uurimisele. Embrüote hävitamist saab moraalseks ja lubatavaks pidada üksnes juhul, kui saab olla absoluutselt kindel, et nende näol ei ole tegemist inimestega.

Lõpetuseks

Nii loengu ajal kui ka pärast seda väitis professor Maimets vankumatult, et inimese elu alguse määratlemine on ennekõike usuküsimus – samavõrd arvamuse asi kui ka vastus küsimusele sellest, kas Tallinn on suur või väike linn (tema enda näide) – ning usu üle ei ole mõtet vaielda. Üks usub või arvab nii ja teine naa ning on võimatu öelda, kummal on õigus.

Selline paralleel on aga ekslik ja eksitav. Tegu on kahe põhimõtteliselt erineva küsimusega: üks on fakti-, teine aga hinnanguküsimus. Erinevalt sellest, kas Tallinn on suur linn või mitte, on seda, kas Tallinnas elab vähem või rohkem kui sada tuhat inimest, kas maa on ümmargune või lapik, või millal algab inimese elu, võimalik faktiliselt kindlaks teha.

Kuidas siis kõige eelneva taustal professor Maimetsa seisukohtade tendentslikkust seletada? Seda aitab teha teadmine, et nagu Maimets isegi kinnitas, on ta isiklikult embrüonaalsete tüvirakkude uurimisele pühendunud. Kui ta tunnistaks fakti, et inimese elu algab eostumisel, peaks ta tunnistama ka seda, et pürgib oma eesmärkide poole süütute inimeste elu hävitamise hinnaga ning et seetõttu on tema uurimistöö ebaeetiline. Vaevalt et keegi sooviks endale aga sellist asja tunnistada, seda enam, kui ta lähtub oma tegevuses üllastest eesmärkidest.

Embrüonaalsete tüvirakkude uurijana ei tunnista Maimets embrüo inimsust just samuti, nagu ei tunnista seda aborti tegevad arstid. Tõenäoliselt usuvad mõlemad siiralt, et teevad üksnes head. Ent seondudes sügavalt ebamoraalsete tegudega ning püüdes neid tegusid enese ja teiste jaoks õigustada, on mõlemad kaotanud eetilise kompassi.

Lõppkokkuvõttes on antud lugu õpetlik, kuna näitab selgesti, et teadlaste (nagu kõigi teiste) poolt öeldusse tuleb alati suhtuda kriitiliselt. Uskumine teadlastesse kui ilmeksimatutesse, ilma igasuguste varjatud motiivideta ja alati tõde kuulutavatesse prohvetitesse on lihtsameelne. Teadlased on inimesed nagu me kõik ning kaugeltki mitte alati ei ole nad end tõe teenistusse andnud. Ajalugu on paljudel kordadel tõestanud, et suuri avastusi jahtides ei ole vahendite eetilisus kõigi teadlaste jaoks kõige tähtsam küsimus.

Artikli autor on Varro Vooglaid. Artikkel avaldati algselt Rapla maakonna lehes Nädaline.


%d bloggers like this: