EKI kommentaar: õiguskantsler eiras abordi riikliku rahastamise vastu esitatud argumente

by

Elukultuuri Instituut saatis antud kommentaari (veidi lühendatud kujul) avaldamiseks ajalehele Postimees, mis aga keeldus seda trükkimast põhjendades oma otsust sooviga mitte diskussiooni jätkata.

Nädalapäevad tagasi tegi õiguskantsler teatavaks oma lõppvastuse Elukultuuri Instituudi jt poolt esitatud ning rohkelt meediakajastust leidnud avaldusele, millega seati kahtluse alla abordi riikliku rahastamise kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kokkuvõttes oli tema seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei eksisteeri.

Kesksed argumendid jäid tähelepanuta

Kahjuks jättis aga õiguskantsler talle esitatud avalduse kesksed argumendid pea täielikult tähelepanuta. Nimelt põhines Tederile esitatud avaldus oma keskses osas Allar Jõksi poolt 2002. aastal õiguskantslerina ametlikus arvamuses väljendatud seisukohtadele. Toona kirjutas Jõks, et „Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud — raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” Kuigi Jõks ei pidanud põhjendatuks tunnustada sündimata inimeste subjektiivset õigust elule, on oluline tema seisukoht, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule.”

Eelneva juures on oluline meeles pidada, et 2002. aastal ei käsitlenud Jõks mitte abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse küsimust, vaid küsimust sellest, kas abordi seadustamine kui selline on põhiseadusega kooskõlas. Seega ei ole tõene ka õiguskantsler Tederi väide, et ka Jõks jõudis 2002. aastal järeldusele, et abordi riiklik rahastamine ei ole põhiseadusega vastuolus.

Samas leidis Jõks, et raseduse katkestamine on põhimõtteliselt keelatud, kuid riik ei jõusta seda keeldu karistusähvarduse kehtestamisega, vaid kohustusliku nõustamissüsteemi kaudu, mille otstarbeks on veenda naisi abordist loobuma.

Õiguskantsler Tederile saigi avaldus esitatud seetõttu, et Jõksi poolt välja toodud riigi põhiseaduslike kohustuste ning sündimata inimeste abordi läbi tapmise riikliku rahastamise vahel on ilmselge vastuolu. Nii kirjutasime õiguskantslerile esitatud avalduses, et „olenemata sellest, millised vahendid riik sündimata inimeste elu kaitsmiseks valib, ei ole abordi riiklik rahastamine ühitatav riigi kohustusega kaitsta sündimata inimeste õigust elule — tegu on kahe vastassuunalise ja ühitamatu nähtusega, millest üks on suunatud elu kaitsmisele, teine aga elu hävitamisele.”

Kahetsusväärselt tuleb aga tõdeda, et sellele argumendile, mis oli meie avalduse selgrooks, ei ole õiguskantsler poole sõnagagi tähelepanu osutanud. Nii on tekkinud olukord, kus õiguskantsler lõpetas asja menetlemise, ilma et oleks avalduse sisuks olevaid argumente käsitlenudki.

Absurdsed järeldused

Eeldades, et Allar Jõksi poolt õiguskantslerina ametlikus arvamuses öeldu ei ole kehtivust kaotanud, ning pidades silmas, et õiguskantsler Tederi hinnangul ei ole abordi riiklik rahastamine põhiseadusega vastuolus, tuleb teha absurdne järeldus, et Eesti Vabariigi põhiseadusega ei ole vastuolus põhiseadusega vastuolus olevate nähtuste riiklik rahastamine. Veelgi enam: Eesti Vabariigi põhiseadusega ei ole vastuolus ka süütute inimeste tapmise rahastamine, olgugi et riigil lasub põhiseaduslik kohustus tagada nende inimeste eluõiguse kaitse.

Sellised enam kui kummalised järeldused, mis on kahe õiguskantsleri seisukohti kõrvutades loogiliselt möödapääsmatud, panevad küsima, kas me ikka elame õigusriigis. Mis mõtet on põhiseadusel ja põhiõigustel, kui õiguskaitseorganid võivad otsustada, et hoolimata põhiseaduslikust kohustusest tagada kõigi inimeste õigus elule ei ole Vabariigi Valitsuse otsuses rahastada ühe grupi süütute inimeste tahtlikku tapmist midagi lubamatut? Sellisena on õiguskantsler Tederi otsus põhimõttelise ja ajaloolise tähtsusega palju laiemalt kui kitsalt abordi ning selle riikliku rahastamise kontekstis.

Vaadates aga arutlust, mille kaudu õiguskantsler oma otsust põhjendab, torkavad muu hulgas silma kolm tõsist probleemi: inimese dehumaniseerimine sünnieelse arengu faasis, raseduse käsitlemine haigusena ning väärastunud nägemus eneseteostusvabadusest ja õigusest elule.

Sündimata inimeste dehumaniseerimine

Esiteks inimese dehumaniseerimine sünnieelse arengu faasis. Ennekõike seisneb see bioloogiliselt ebapädevas arusaamas embrüost kui mitte-inimesest, kes on küll inimelu kandja, ent mitte ise inimene, vaid pelgalt mingi bioloogiline ollus “liigispetsiifilises arengufaasis”. Viimane mõiste pärineb 19. sajandil embrüoloogia alguspäevil tekkinud ja praktiliselt kohe kompromiteeritud teooriast, milles käsitati isendi arengut varases faasis liigi arengu rekapitulatsioonina ehk kokkuvõtliku kordamisena. Idee võeti taas kasutusele, kui möödunud sajandi 60-70-ndatel aastatel tekkis vajadus ideoloogiliselt õigustada abortide laialdast legaliseerimist.

Õiguskantsleri kantseleis viljeldavast “bioloogiast” annab aimu ka tema nõuniku Mari Amose artikkel 13.01.09 Postimehes, kus ta käsitab loodet viljastatud munarakuna ning ei suuda kontseptuaalselt eristada arenevat inimest vähkkasvajast või seemnerakkudest.

Samuti avaldub inimese dehumaniseerimine sünnieelse arengu faasis tema elu pidamises vähemväärtuslikuks võrreldes sündinud inimese eluga. Loote elu väiksem väärtustamine ei nähtu  ainult faktist, et meditsiiniliste probleemide korral eelistatakse naise elu ja tervist kõhklematult tema üsas areneva lapse elule, vaid ka sellest, et samasugune eelistus kehtib ka naise mistahes muu huvi korral, mis näib olevat vastuolus lapse elu jätkumisega.

Raseduse käsitlemine haigusena

Dehumaniseerimise loogiliseks jätkuks ja otseseks aluseks abortide riigipoolse rahastamise õigustamisele on õiguskantsleri käsitus rasedusest kui haigusest. Ta kirjutab: “Tehisabordi läbi viimisel toimub kahtlemata tervishoiuteenuse osutamine, kuna teenust osutatakse kvalifitseeritud tervishoiutöötaja poolt ja teatud diagnoosi (graviditas) olemasolul.”

Raske oleks leida näidet formaalsemast lähenemisest. Veidi utreeritult: osutuse peale, et rasedust ei tohiks käsitada haigusena ega lülitada seda haiguste loetellu, vastab õiguskantsler, et muidugi on tegemist haigusega, kuna see on haiguste loetelus.

Tõdenud, et rasedus esineb statistilises klassifikatsioonis, leiab ta, et sellest piisab raseduse pidamiseks meditsiiniliseks näidustuseks, mille alusel Haigekassa võib rahastada aborte.

Väärastunud nägemus põhiõigustest

Kolmandaks iseloomustab õiguskantsleri arutlust väärastunud nägemus õigusest vabale eneseteostusele ja õigusest elule ning nende kahe õiguse põhjendamatu vastandamine teineteisele.

Algatuseks määratleb Teder kohatult laialt põhiseaduse §-s 19 sätestatud õiguse vabale eneseteostusele, käsitledes seda abordi õigustusena.

Viidates põhiseaduse §-le 19 väidab Teder ⎯ nagu tegi seda 2002. aastal ka Jõks –, et naise enesemääramisõigus kollideerub loote eluõigusega “lootusetult” ning tegemist on “juhitamatu moraalse konfliktiga”. Teder selgitab, et  “Igal inimesel on loomulik õigus kasutada oma keha ning riik ei saa naist möödapääsmatult ja sunniviisiliselt kohustada sünnitama.” Nende eelduste pinnalt jõuab Teder arusaamatul kombel järeldusele, et “Tulevane elu ei ole kaitstud samal määral juba sündinud inimese eluga.”

Selline käsitlus jätab tähelepanuta põhiseaduse § 19 lõikes 2 sätestatud eneseteostusvabaduse piirangu, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Teisisõnu tähendab see, et õigus vabale eneseteostusele ei saa põhimõtteliselt kätkeda vabadust määratleda end viisil, mis on teiste inimeste õiguste ja vabaduste suhtes lugupidamatu.

Seetõttu jääb mõistatuseks, kuidas saab õiguskantsler õigustada eneseteostamist süütute inimeste tapmise kaudu. Kuigi eneseteostamise selline absolutiseerimine iseloomustab hästi tänase ühiskonna individualismi ja naudingute kultust, tekib küsimus, et kui see õigus sedavõrd laialt määratleda, siis miks ei peaks aktsepteeritava eneseteostamise piiresse mahtuma juba sündinud inimeste tapmine? Millest saavad sellisel juhul valesti aru nt need lapsed, kes teostavad end koolis kaasõpilaste tulistamise kaudu?

Tõepoolest, riik ei saa kedagi möödapääsmatult ja sunniviisiliselt sünnitama kohustada, ent sündimata inimeste tapmise keelamine ei ole sama, mis sünnitama kohustamine. Rasestumisega, mis on teatud ja üldjuhul vabatahtlike tegude loomulik tulemus, algab loomulik anatoomiline protsess — inimese areng –, mis viib ca üheksa kuu pärast beebi sündimiseni. Riik ei saa sundida kedagi rasestuma ehk last saama — küll aga saaks ja ka peaks riik keelama kõigi juba eostatud inimeste tapmise.

Vaadates sama küsimust teisest küljest nähtub, et vildakas on ka õiguskantsleri nägemus õigusest elule. Nimelt arvab ta, et selle õiguse näol on tegemist kitsa põhiõigusega, mida võib teiste õiguste ja vabaduste vastu kaaluda ning seda vajadusel piirata isegi sedavõrd, et muuta lubatavaks elu võtmine süütutelt inimestelt. Just selline nägemus võimaldab õiguskantsleril väita, et kellegi õigus vabale eneseteostusele kaalub üles teise inimese kõige fundamentaalsema õiguse ehk õiguse elule. Ometi on seisukoht, et eksisteerivad õigused, vabadused ja huvid, mis õigustavad süütute inimeste tapmist ja isegi sellise tapmise riiklikku rahastamist, õigusriigi tingimustes lubamatu.

Eraldi tähelepanu väärib ka õiguskantsleri väide, et “Tulevane elu ei ole kaitstud samal määral juba sündinud inimese eluga.” Esiteks on dehumaniseeriv viidata sündimata inimestele sõnadega “tulevane elu”. Ei embrüonaalses ega lootelises arengufaasis lapse näol ei ole mingiski mõttes tegu tulevase, vaid konkreetse elusa inimesega. Nagu iga sündinud lapski, on sündimata laps tulevane täiskasvanu, ent kindlasti ei ole ta tulevane elu ega tulevane inimene.

Palju tõsisemat probleemi kujutab endast aga tõsiasi, et antud väide on ilmses vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõttega, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Koostoimes põhiseaduse §-s 16 tunnustatud õigusega elule tähendab nimetatud säte, et igaühel on õigus elule ja see õigus on igaühel — olgu ta eestlane või venelane, terve või puudega, noor või vana — ühetaoline. Õiguskantsleri seisukoht, et riik võib otsustada, et ühe grupi inimeste õigus elule on kaitstud põhimõtteliselt vähemal määral kui ülejäänute oma, tuletab meelde 1930-ndate Saksamaal praktiseeritud lahendusi. Eluõiguse ühetaolisus on aga üks kõige fundamentaalsemaid õigusriigi alustõdesid.

Kokkuvõtlikult on kõnekas seegi, et õiguskantsler ei konstrueeri oma õiguslikku analüüsi mitte ümber küsimuse, kas ja kui, siis kui ulatuslikult on lubatav piirata õigust elule, vaid võtab lähtekohaks hoopis õiguse eneseteostamise vabadusele ning küsib, kas õiguse elule kaitsmine õigustab eneseteostamisvabaduse piiramist. Selline lähenemine on aga vankumatult vastuolus Tederi endagi poolt nendituga, et õigus elule on kõige olulisem põhiõigus.

Lõpetuseks on põhjendamatu, kuidas õiguskantsler vastandab õiguse elule õigusele vabale eneseteostusele. Väide, et õigus vabale eneseteostusele nõuab võimalust tappa oma enese laps, on ebainimlik ning naiste, naiselikkuse ja emaduse suhtes lugupidamatu. Ema õigus vabale eneseteostusele ei põrku loote eluõigusega rohkem kui varga õigus vabale eneseteostusele kotiomaniku õigusega eraomandi puutumatusele. Vastupidi, elu edasiandmine oma lastele on nii meeste kui naiste ja tõtt-öelda kogu inimkonna ülim eneseteostus.

Ebasiirus ja võltshoolivus

Kokkuvõttes on kahetsusväärne, et õiguskantsleri otsusest ei nähtu püüdlust kujundada seisukoht lähtudes siirast mõistuslikust argumentatsioonist — pigem nähtub sellest argumentide otsimine, õigustamaks ette langetatud “poliitiliselt korrektset” otsust. Selle hinnaks on esitatud argumentide eiramine, inimese dehumaniseerimine ning põhiõiguste tõlgendamine nende tegelikku tähendust väärastaval moel.

Lugedes õiguskantsleri otsusest järgnevaid ridu, tekib aga küsimus, kas ta saab üleüldse aru, mida abort endast kujutab: “Olukorras, kus raseduse jätkamine ja sünnitus on naisele peale surutud, on naine psüühiliselt väga tugevalt negatiivselt koormatud. Selline seisund võib mõjuda negatiivselt ka lapsele.” Võltsimat hoolivust, kui sündimata laste tapmise ning selle riikliku rahastamise õigustamine sellega, et nende tapmata jätmine võib neile negatiivselt mõjuda, on raske ette kujutada.

Varro Vooglaid, Toomas Vooglaid
õiguskantslerile esitatud avalduse koostajad


%d bloggers like this: