Kas rekapitulatsiooniteooria taassünd?

by

Toomas Vooglaid

Algselt avaldati artikkel veidi toimetatud kujul ajakirja Akadeemia jaanuarikuu numbris. Artikkel kujutab vastust professor Toivo Maimetsa poolt ajakirja Akadeemia augustikuu numbris avaldatud artiklile pealkirjaga “Millal algab inimese elu?”

embryoAugustikuu Akadeemias ilmunud essees “Millal algab inimese elu?” esitas Toivo Maimets oma arusaama inimese elu alguse määramatuse kohta. Ta käsitles lühidalt inimese varast embrüogeneesi, vaateid inimelu alguse kohta erinevates kultuurides, religioonides ja poliitilises praktikas ning lõpuks mõningaid kloonimisega seotud küsimusi. Kogu artiklit näis läbivat mure embrüonaalsete tüvirakkude uurimisega seotud piirangute üle ning püüd nende uurimist õigustada.

Tahaksin siinkohal vaatluse alla võtta prof. Maimetsa argumentatsiooni korrektsuse. Millisel moel põhjendab ta pealkirjas esitatud küsimusele antud vastust, on see argumentatsioon loogiliselt korrektne ja piisavalt põhistatud?

Üldise märkusena olgu öeldud, et ligi pool artiklist on otsene tõlge või mõne lõigu puhul ümberjutustus arengubioloog Scott Gilberti tekstidest. Üks allikas on Gilberti artikkel When Does Human Life Begin? [1] – see on täiendav materjal tema raamatu Developmental Biology 8. väljaande juurde. Selle tekstiga langeb suures osas sõna-sõnaliselt kokku Maimetsa ajaloo-ülevaade ja religioossete seisukohtade võrdlus (vt. lk 1675-1682). Teine allikas on Gilberti raamatu Bioethics and the New Embryology teine peatükk [2]. Osutatud artikli ja raamatu tekstid ajaloo ja religioonide ülevaate osas kattuvad suurel määral. Peamiselt raamatust pärineb erinevate kaasaegsete seisukohtade käsitlus lehekülgedel 1683-1686. Iseenesest on ju hea teksti vahendamine kiiduväärne, ent seda ei tohiks teha, esitades teise autori teksti oma originaaltekstina. Tõsi, mõnes kohas on Maimets Gilberti vastavatele tekstidele ka viidanud, ent kusagil ei anna ta mõista, et umbes poole tema artiklist moodustavad otsesed tsitaadid Gilbertilt. Lisaks tekib kahtlus, kas Maimets on üldse tutvunud mitmete teiste tekstidega, millele ta viitab, kuna viited nendele materjalidele pärinevad Gilberti tekstist.

Kuna Maimetsa artikkel on nii tihedalt seotud Gilberti tekstidega, siis on kohati ebaselge, kelle vaateid ma õieti analüüsin. Samas muutuvad tekstide läheduse tõttu eriti informatiivseks need lõigud Maimetsa tekstist, kus ta on pidanud vajalikuks Gilberti tekstist eemalduda ja asendada mõni lause või lõik oma sõnastusega. Näiteks “geneetilise” või “viljastumisseisukoha” esitlemise viimases lõigus (lk 1685) kirjutab Maimets:

“See, kas omistada viljastatud munarakule individuaalse inimesega võrdväärne staatus, on eelkõige ühiskondliku arvamuse, filosoofia ja teoloogia, mitte niivõrd teaduse küsimus. Kuna enne gastrulatsiooni on ühest embrüost võimalik saada mitu indiviidi (mitmikud), siis ei saa selle ajani isegi individuaalsusest rääkida.”

Gilberti vastav lõik aga näeb välja nii:

“Viljastumise läbi loodud entiteet on tõepoolest inimembrüo (human embryo) ja sellel on potentsiaal olla inimtäiskasvanu (human adult). Kas nendest faktidest piisab, et omistada sellele isikulisust, on küsimus, mida mõjutavad pigem arvamus, filosoofia ja teoloogia, kui teadus. Mõned teadlased kinnitavad, et varane embrüo ei ole isegi indiviid, enne kui ta teeb läbi gastrulatsiooni.”

Võrreldes neid kahte seisukohta torkab silma, et Maimetsa seisukoht on oluliselt kitsam ja kategoorilisem. Kui Gilbert tunnistab faktina, et viljastumise läbi tekib inimembrüo, kellel on potentsiaal saada täiskasvanud inimeseks, siis Maimets atributeerib selle tunnistamise ühiskondlikule arvamusele, filosoofiale ja teoloogiale. Gilbert jätab viimaste otsustada ainult selle, kas omistada inimembrüole isiku staatus. Seega teeb Gilbert selget vahet teadusliku fakti ja teoloogilis-filosoofilise otsustuse vahel – fakti vahel, et inimorganism tekib viljastumisel, ja otsustuse vahel, kas omistada sellele isiku staatus. Maimets sellist eristust ei tee. Teiseks, kui Gilbert osutab, et on mõned teadlased, kes ei omista embrüole enne gastrulatsiooni isegi individuaalsust, siis Maimets kuulutab individuaalsuse puudumist lõpliku vaieldamatu tõena.

Maimets delegeerib esialgu vastamise pealkirjas esitatud küsimusele “praegustele teadlastele ja filosoofidele”, kelle “seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt ei olegi see võimalik.” (lk 1671) Hiljem kinnitab ta, et “ainus kindel teadlaste seisukoht elu algushetke kohta on see, et seda ei ole võimalik üheselt defineerida.” (lk 1683) Paar lõiku hiljem formuleerib ta ka oma seisukoha: “tuleb ilmselt leppida tõsiasjaga, et ühte kindlat elu algushetke (ehk sekulaarset ekvivalenti “hinge sisenemisele lootesse”) olemas ei ole ning inimese areng toimub järk-järgult üheksa kuu jooksul emaorganismis ning ilmselgelt ka hiljem.” (lk 1683-4)

Vaadeldes kahte esimest vastusevarianti, mis pealiskaudselt tunduvad olevat sama väite variatsioonid, torkab silma, et kui esimeses variandis “ühtse seisukohani ei ole jõutud”, siis teises variandis mõned leheküljed hiljem on teadlastel juba “ainus kindel seisukoht”. Kindlasti ei ole “ühtse seisukoha puudumine” samaväärne “ainsa kindla seisukohaga”, seisnegu see kasvõi defineerimise võimatuse kinnitamises. “Ühtse seisukoha puudumine” osutab sellele, et individuaalse inimese elu algushetke määratlevad erinevad teadlased ja filosoofid erinevalt. “Ainus kindel seisukoht” aga eeldab, et inimese elu algushetke ei määratleta erinevalt, vaid et kõik teadlased ja filosoofid (või vähemalt märkimisväärne enamus neist) jagavad mingit seisukohta selles küsimuses. Prof. Maimetsa enda vastus on veelgi kitsam, minnes väidetavalt ühese defineerimise võimatuselt üle väitele, et “ühte kindlat elu algushetke olemas ei ole.” Väide, et üks selge algus puudub, on oluliselt tugevam väitest, et selle alguse osas ei ole jõutud ühese määratluseni või et seda ei saa üheselt defineerida. Milliseid tõendusi toob prof. Maimets oma astmeliselt kitsenevale vastusele?

Esimese kahe vastusevariandi juures annab Maimets kummalegi veidi erineva põhjenduse. Esimesel juhul, kus tegemist on veel ühtse seisukoha puudumisega, ütleb ta, et “vastus sellele [inimelu alguse] küsimusele peegeldab tegelikult ühiskonna või ka üksikisiku uskumusi, väärtushinnanguid ja kindlat sotsiaalset konteksti.” (lk 1671) Seega viitab ta inimelu alguse määramise subjektiivsele tingitusele. Ent teise vastusevariandi korral põhjendab ta seda teisiti: “Küsimuse “Millal algab inimese elu?” muudab keeruliseks piiri ebaselgus inimese kui bioloogilise ja inimese kui sotsiaalse olendi vahel, sest selle keskmes on “(üksik)isik”, mis on nii bioloogiline kui ka sotsiaalne kategooria.” (lk 1683) Seega osutab ta teise vastusevariandi puhul mitte üldisele subjektiivsele kontekstile, vaid teatud ebamäärasusele vaatluse objektis – piiri ebaselgusele inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi vahel. Ent see ebaselgus võib tuleneda mitte objektiivsest määramatusest vaatlusobjektis, vaid selle objekti käsitlemise teooria ebakorrektsusest. Vaatleme järgnevalt iga kitsenevat vastusevarianti koos vastava põhjendusega.

Ühisele seisukohale pole jõutud

“Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt ei olegi see võimalik.” (lk 1671)

Osutuses ühise seisukoha puudumisele “praeguste teadlaste ja filosoofide” seas väärib tähelepanu, et ehkki artiklis on üsna pikalt käsitletud erinevates kultuurides ja religioonides esinevaid vaateid inimese elu algusele ning on vaadeldud selle probleemi käsitlemist erinevate riikide seadustes ja ka rahvusvahelises õiguses, samuti toodud esile mõningate filosoofide seisukohad, mis prof. Maimetsa käsitlust toetavad, ei ole artiklis korralikku ülevaadet embrüoloogide, st. inimese varase arengu eriteadlaste seisukohtadest. Erinevates kultuurides, religioonides ja poliitilistes süsteemides esinevate seisukohtade võrdlus ei anna mingit alust väita midagi “tänapäeva teadlaste ja filosoofide”, eriti aga inimese embrüoloogia kaasaegsete uurijate positsiooni kohta. Võiks arvata, et püüdes kokku võtta teadlaste seisukohta inimese elu alguse kohta, otsitakse vastust eelkõige nende teadlaste töödest, kes antud valdkonnaga erialaliselt tegelevad, sest see on nende otsene uurimise objekt – kuidas algab individuaalse inimese elu ja kuidas toimub inimese varane areng.

Tõsi, lehekülgedel 1673-1675 kirjeldab prof. Maimets väga lühidalt viljastumist ja embrüonaalset arengut kuni gastruleerumiseni, ent ta ei too seejuures välja erinevate embrüoloogide seisukohti individuaalse inimese elu alguse osas. Hiljem esitatud erinevate seisukohtade üldises loetelus inimese elu alguse kohta (1683-6), mis, nagu öeldud, on suures osas S. Gilberti raamatu tõlge, ei ilmne, milline on nende seisukohtade esitajate autoriteet antud valdkonnas. Kas tegelikult on ühtegi inimese embrüoloogi, kes oma ala eriteadlasena oleks nn. “embrüoloogilisel” seisukohal, et individuaalne inimene (või siis tema elu) saab alguse gastrulatsioonil? Ainsad, kellele prof. Maimets selle seisukoha juures viitab, on teoloogilised filosoofid Shannon ja Wolter. Gilbertil on viiteid rohkem. Marilyn Renfree uurib peamiselt kukkurloomi ja ainupilulisi ning Clifford Grobstein oli konnaembrüoloog, kelle spekulatsioonidest inimembrüoloogia alal haarasid 70-80ndatel kinni vasttekkinud distsipliini bioeetika pioneerid. Teised autoriteedid, kellele Gilbert viitab, on taas Thomas Shannon ja Allan Wolter, teoloog Norman Ford, ning Richard McCormic, üks katoliikliku dissidentluse võtmekujusid. Ükski viidatutest ei ole autoriteet inimembrüoloogia alal ning seisukohad, mille tõttu neile viidatakse, vastanduvad üldisele teaduslikule konsensusele selle kohta, millal tekib antud liiki kuuluv uus indiviid ja millal saab alguse selle uue indiviidi elu.

Ei “neuroloogilise” ega “sündimis-” seisukoha juures esita prof. Maimets ühtegi viidet nende esindajatele, mille põhjal võiks otsustada nende seisukohtade autoriteetsuse üle. Gilbert viitab neuroloogilise seisukoha juures Harold Morowitzile, kes on biofüüsik, ja James Trefilile, kes on füüsik ja füüsika populariseerija. Käsitledes inimelu alguse samastamist eneseteadvuse tekkimisega viitab Gilbert eelpoolosutatud artiklis [1] ainult filosoof Michael Tooleyle, kes esindab seisukohta, et kuna spetsiifiliselt inimlik eneseteadvus tekib alles mingil ajal sünnijärgse arengu käigus, siis ei ole põhimõttelist vahet abordil ja väikelaste tapmisel, kuna enne eneseteadvuse tekkimist polevat tegemist spetsiifiliselt inimliku eluga. Taas ei ole ühtegi viidet inimese embrüoloogia uurijatele, ehk siis kõne all oleva valdkonna peamistele teaduslikele autoriteetidele.

Gilbert ise kirjutab oma raamatu Developmental Biology kuuenda väljaande võrguversioonis nii: “Kui me näiteks käsitleme koera, siis kujutame teda tavaliselt ette täiskasvanuna. Aga koer on “koer” hetkest, mil koera munarakk viljastatakse koera spermiga. See jääb koeraks ka vana sureva koerana. Seepärast on tegelikult terve looma elutsükkel koer, viljastumisest surmani. […] Uue indiviidi elu saab alguse kahe gameedi – spermi ja munaraku – geneetilise materjali ühinemisel.” [3] See seisukoht väljendab üldist bioloogiaalast konsensust, mis kajastub ka näiteks Encyclopedia Britannica artiklis: “Ehkki organismidest mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ning paljunemist käsitletakse uue, eelmise põlvkonna täiskasvanule sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist.” [4] Kas prof. Maimetsa arvates erineb inimene selles suhtes kogu ülejäänud elusloodusest?

Milles väljendub teaduslik konsensus? Võib ilmselt öelda, et see leiab muuhulgas väljenduse käsiraamatutes, õpikutes ja teatmeteostes. Toon siinkohal mõned näited uue indiviidi tekkimise käsitlemise kohta Rahvusraamatukogus näppu jäänud üldteatmeteostest:

Encyclopedia Britannica 1998, v 26, p 664: “Uus indiviid luuakse potentse spermi ühinemisel viljaka munarakuga.” [5]

The Gale Encyclopedia of Science 1996, v 3, p 1327: “Esimese kaheksa nädala jooksul pärast viljastumist nimetatakse arenevat inimolendit embrüoks.” [6]

The Hutchinson Dictionary of Science 1994, p 209: “embrüo – looma või taime arengu varane staadium, mis järgneb munaraku viljastamisele või munaraku aktiveerimisele partenogeneesis.” [7]

The Hutchinson Dictionary of Science 1994, p 340: “elutsükkel – bioloogias antud liigi liikmete poolt läbitavate arenguetappide järgnevus. Enamikul selgroogsetel on lihtne elutsükkel, mis koosneb sugurakkude, ehk gameetide viljastamisest, arenemise perioodist embrüona, nooruskasvu perioodist pärast koorumist või sündi, ja täiskasvanueast, mis sisaldab seksuaalset paljunemist, ning lõpuks surmast.” [8]

Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia 2002, v 1, p 1290: “Embrüo. Arenev indiviid sugurakkude ühinemise ja nende organite moodustumise vahelisel perioodil, mis iseloomustavad selle keha, kui ta saab eraldiseisvaks organismiks. […] Hetkel, mil isa spermatosoid kohtub ema munarakuga ja nende ühinemine päädib viljastunud munarakuga (sügoot), on alanud uus elu.” [9]

Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia 2002, v 1, p 1291: “Rasedusaeg algab spermi ja munaraku ühinemisest. Munaraku viljastumise hetkest (eostumine) algab uus elu.” [10]

Collier’s Encyclopedia 1987, v 9, p 121: “Uus indiviid moodustub viljastumise ajal ja embrüonaalne areng lihtsalt valmistab seda indiviidi ette täiskasvanuelu heitlikkuseks ning tulevaste embrüote arenguks.” [11]

Collier’s Encyclopedia 1987, v 9, p 117: “Ühinenud sperma- ja munarakk, mida nimetatakse sügoodiks, on uus indiviid, täieliku võimega areneda normaalses keskkonnas.” [12]

Minus tekkis sportlik huvi – kas leidub ühtegi autoriteetset teatmeteost, embrüoloogia käsiraamatut või õpikut, mis annaks alust prof. Maimetsa väitele, et “ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud” või väljendaks mingisugustki muud seisukohta peale selle, et uue indiviidi elu (sh. inimese elu) saab alguse viljastumisel. Viiteid otsides sattusin embrüoloog C. Ward Kischneri artiklile The Beginning Of Life And The Establishment of the Continuum [13], milles ta tsiteerib mitmeid inimembrüoloogia autoriteete:

Keith L. Moore: “See viljastatud munarakk, mis on tuntud sügoodina, on suur diploidne rakk, mis on inimolendi algus, või primordium.” [14]

William J. Larsen: “… gameedid, mis ühinevad viljastumisel, et algatada uue indiviidi embrüonaalne areng.” [15]

Bruce M. Carlson: “Inimese rasedus algab munaraku ja spermi ühinemisel…” [16]

Bradley M. Patten: “Viljastatud munarakust kujuneb uus indiviid.” Lk 43: “… viljastumisprotsess… tähistab uue indiviidi elu algust.” Tsiteerides F.R. Lillie’t lk 41: “… viljastumisaktis … sõlmitakse kokku kaks elu … ja kootakse need uueks individuaalseks elu-looks.” [17]

Thomas W. Sadler: “Inimolendi areng algab viljastumisega.” [18]

Keith L. Moore ja T.V.N. Persaud.: “Inimese areng on pidev protsess, mis algab hetkel, mil naise munarakk viljastatakse mehe spermi poolt.” [19]

Ronan R. O’Rahilly ja Fabiola Müller.: “Viljastumine on oluline tähis, kuna tavalistel tingimustel kujuneb seeläbi uus, geneetiliselt unikaalne inimorganism.” [20]

embryo-1

Kahtlemata ilmub erialakirjanduses alatasa valitsevast konsensusest kõrvalekalduvaid ja sellele vastanduvaidki seisukohti, ent selliste seisukohtade olemasolu iseenesest ei muuda veel valitsevat paradigmat. Paradigma hakkab lagunema ja muutuma alles ülekaalukate argumentide toel. Gilbert esitas oma artiklis näiteid erinevatest positsioonidest, ennast otseselt ühegagi neist sidumata. Maimets määratleb enese selgelt “metabolistlikul” (Gilberti artikli [1] terminoloogias) seisukohal olevana. Kas aga argumendid, millele prof. Maimets ja teised “geneetilise” seisukoha kriitikud toetuvad, on piisavalt tugevad, et olemasolevat konsensust muuta?

Jääb loota, et Toivo Maimets esitab oma väidetele teadusliku konsensuse puudumise kohta inimelu alguse osas või selle alguse defineerimise võimatuse kohta ka kohase tõendusmaterjali, viidates vastava eriala autoriteetide tekstidele.

Ühte algushetke pole võimalik defineerida

“[A]inus kindel teadlaste seisukoht elu algushetke kohta on see, et seda ei ole võimalik üheselt defineerida.” (lk 1683)

Selle väite juures osutab Maimets põhjenduseks piiri ebaselgusele inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi vahel. Mis selle põhjenduse sisu täpsemalt on? Kas ta peab silmas, et viljastumisel võib tõesti alguse saada inimese kui bioloogilise olendi elu, aga mitte inimese kui sotsiaalse olendi elu? Igal juhul toimib see väide põhjendusena ainult juhul, kui selles eeldatakse inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi elu erinevat algust. Sest ainult juhul, kui selle väidetava erinevusega kaasneb elu alguse erinevus, on mingit mõtet esitada seda väidet põhjendusena antud kontekstis. Sellise käsitluse järgi tuleb aga välja, et bioloogiline inimene ja sotsiaalne inimene on kaks erinevat olendit, kuidas muidu saaks nende elu alata erineval ajal?

Tõenäoliselt eeldab Maimets, et inimese kui bioloogilise olendi elu algab varem ning inimese kui sotsiaalse olendi elu hiljem. Kas ta peab seejuures silmas, et varasem bioloogiline olend, kes ei ole inimene, muutub mingil ajal järk-järgult sotsiaalseks olendiks, kes on inimene? Või pigem, et bioloogiline olend, kes on inimene, areneb järk-järgult sotsiaalseks olendiks, kes on ka inimene, aga esimene inimene pole nii inimene kui teine? Tundub, et siin on segi aetud olendi elu ja selle elu erinevad avaldused. Inimesel kui olendil on bioloogiline ja sotsiaalne aspekt ning palju teisi aspekte, niisamuti olendi elul. Bioloogilistes aktides väljendub tema bioloogiline elu, sotsiaalsetes aktides tema sotsiaalne elu. Niisamuti väljendub tema psüühiline elu psüühilistes aktides, kodanikuelu kodanikuaktides… See aga ei tähenda, et igas nendest aspektidest on meil tegemist erineva olendiga, kelle elu algab erineval ajal, ega ka seda, et tegemist on ühe olendiga, kellel on hulk elusid, mis algavad ja lõpevad erinevatel aegadel. Samuti ei tähenda see, et tegemist on üksteisest rangelt erinevate aktidega, vaid et ühe ja sama olendi ühtedel ja samadel aktidel võivad olla erinevad aspektid – füüsikaline, bioloogiline, psüühiline, sotsiaalne, kultuuriline jms. Piiri ebaselgusest inimese kui bioloogilise ja kui sotsiaalse olendi vahel saame rääkida mitte kui piiri ebaselgusest kahe erineva algusega olendi või olendi kahe erineva elu vahel, vaid kui piiri ebaselgusest inimese kui olendi bioloogilise ja sotsiaalse aspekti vahel.

On tõsi, et nende kahe aspekti vahele ei saa ranget eraldusjoont tõmmata. Isikuna intentsionaalsete tegude subjektiks olev inimene on paratamatult ka bioloogiline olend. Kujunemine intentsionaalsete tegude subjektiks eeldab piisavat arengutaset ja inimese areng on eostumisest peale suunatud selliseks subjektiks kujunemisele. Normaalse arengu korral kujunevad järk-järgult bioloogilised struktuurid ja funktsioonid, mis on aluseks inimese ratsionaalsele-sotsiaalsele aktiivsusele. Ratsionaalne-sotsiaalne intentsionaalsus annab inimesele erilise koha teiste olendite seas, ent see intentsionaalsus on kehastunud konkreetses bioloogilises olendis.

Siin on üks nendest kohtadest, kus Maimets eemaldub Gilberti tekstist ja seega ilmneb siin Maimetsa ja Gilberti seisukohtade erinevus. Gilbert ütleb sel kohal ([2] lk 40-41):

“Teadus ei anna kindlat ja kiiret vastust küsimusele, millal inimelu algab, ja teadlaste arvamuste vahel puudub kindel konsensus. Tõepoolest, küsimus “Millal algab inimese elu?” kipub ähmastama piire bioloogia ja sotsiaalsete hoiakute (mores) vahel, kuna selles peitub olemuslikult “isiku”  idee, mis on nii bioloogiline kui sotsiaalne kategooria.

Bioloogia võiks paremini anda informatsiooni vastuseks küsimusele “Millal saab organism eostumise ja gestatsiooni käigus piisavalt individualiseerunuks, et olla käsitletud eraldi organismina?” Ent isegi siin ei ole selgepiirilist konsensust ja mõned teadlased väidavad, et inimesekssaamine on järk-järguline ning et ei ole olemas erilist punkti, mil mitte-inimlik entiteet saab äkitselt inimlikuks.”

Võrdleme seda Maimetsa vastava, eelpool juba tsiteeritud lõiguga (lk 1683):

“Nagu juba öeldud, on praegune ainus kindel teadlaste seisukoht elu algushetke kohta see, et seda ei ole võimalik üheselt defineerida. Küsimuse “Millal algab inimese elu?” muudab keeruliseks piiri ebaselgus inimese kui bioloogilise ja inimese kui sotsiaalse olendi vahel, sest selle keskmes on “(üksik)isik”, mis on nii bioloogiline kui sotsiaalne kategooria.”

Nagu eelnevalt juba osutatud, saab Gilberti väitest “teadlaste arvamuste vahel puudub kindel konsensus” Maimetsa versioonis “ainus kindel teadlaste seisukoht”. Gilbert ei erista inimest kui  bioloogilist ja kui sotsiaalset olendit, vaid viitab inimese mõistes sisalduvale isiku kategooriale, mis olevat nii bioloogiline kui sotsiaalne kategooria. Tõsi, siinkohal tekib küsimus, mis mõttes on isik bioloogiline kategooria? See saab olla bioloogiline kategooria ainult sedavõrd, kuivõrd isik on kehastunud konkreetses bioloogilises organismis, inimeses kui bioloogilises olendis. Bioloogial ei ole midagi öelda isiku kui spetsiifiliselt isiku kohta, ta saab midagi öelda vaid isiku kui kehalise olendi kohta, st. isiku ühe, bioloogilise aspekti kohta. Ja tõepoolest, järgnevas lõigus Gilbert just seda ütlebki – nimelt, et bioloogia saab paremini midagi öelda organismi ja selle individualiseerumise kohta eraldi (separate) organismiks. Ta ei väljenda siinkohal isiklikku positsiooni, küll aga osutab konsensuse puudumisele. Ometi pole autoriteetide seas, keda ta on esitanud näidetena konsensuse puudumise kohta, ühtegi inimembrüoloogi; paradoksaalsel moel on suurel määral tegemist teoloogide ja teoloogiliste filosoofidega.

Erilist tähelepanu tsiteeritud lõigus väärib Gilberti viimane lause teadlaste kohta, kes väidavad, et “inimesekssaamine on järk-järguline” ning et “ei ole olemas erilist punkti, mil mitte-inimlik entiteet saab äkitselt inimlikuks”. Paistab, et need kaks väidet on vasturääkivad. Kui inimesekssaamine on järkjärguline, siis on protsessi alguspunktis mitte-inimene ja lõpp-punktis inimene. Enne kui protsess jõuab oma lõpp-punkti, on meil tegemist ikkagi mitte-inimesega, olgugi et väidetavalt on tal üha rohkem inimlikke elemente. Seega peab ta lõpp-punkti jõudmiseks tegema siiski läbi transformatsiooni mitte-inimesest inimeseks, või ta ei saa selleks kunagi. Aga teine väide ütleb, et sellist punki, kus mitte-inimlik entiteet saab äkitselt inimlikuks, ei ole olemas. Tõepoolest, kui inimene ei teki eostumisel, mil vanemate ühinenud seemne- ja munarakk omandavad uue, inimorganismi arengutrajektoori, ilma et gameetide kantud inimlik elu katkeks, või selle inimese jagunemise või kloonimise läbi, mil saab alguse samasugune arengutrajektoor, siis ei teki ta üldse. Mistahes muu punkti fikseerimisega sellel arengutrajektooril üritatakse kehtestada hetke, kus mitte-inimlik entiteet transformeerub inimlikuks.

Ühte kindlat elu algushetke ei ole olemas

“[Ü]hte kindlat elu algushetke […] olemas ei ole ning inimese areng toimub järk-järgult üheksa kuu jooksul emaorganismis ning ilmselgelt ka hiljem.” (lk 1684)

Siin on tegemist kahe väitega: esiteks, et elul puudub üks kindel algushetk, ja teiseks, et inimese areng toimub järk järgult. Need on just samad väited, mille analüüsiga lõpetasime eelmise lõigu ja nende suhtes kehtib sama kriitika: need on vasturääkivad. Eeldan, et Maimets räägib siin mitte elu algusest üldse, vaid individuaalse inimese elu algusest. Seega ütleb ta, et individuaalne inimene areneb, ilma et tema elul oleks konkreetne algus. Kuna jutt on teatud liiki kuuluva indiviidi elu algusest, siis jääb arusaamatuks, mis see on, mille areng toimub järk-järgult. Kui see ei ole antud liiki kuuluv isend, kes areneb, siis mis asi see on? Kui see isend pole veel elus, siis kuidas ta saab areneda? Maimets näib ütlevat, et see on küll inimese areng, aga see ei ole inimene, kes areneb.

Kõigele vaatamata alustab prof. Maimets embrüogeneesi kirjeldust lausega “[k]õik inimesed on alguse saanud munaraku ja seemneraku ehk spermi ühinemisest.” (lk 1673) Esmapilgul võiks arvata, et sellega tunnistab ta inimese elu algamist munaraku ja seemneraku ühinemisel. Ent see ei ole nii lihtne. Kohe relativiseerib ta selle väite, osutades, et “selles väites peitub mitmemõttelisus, sest tegelikult said need spermid ja munarakud “alguse” meie isa ja ema arengus tükk aega enne nende kokkusaamist. […] Nii ei olegi kerge öelda, mida täpselt mõeldakse “alguse” all.” (lk 1673) Maimets ei täpsusta, milles seisneb siin mitmemõttelisus, aga paistab, et ta peab silmas sõna “algus” erinevat tähendust sõltuvalt sellest, mille algust me otsime. Ent tegemist ei ole sõna “algus” mitmemõttelisusega, vaid erinevate asjade algusega. Kui me otsime sugurakkude algust, mis viljastumisel kokku saavad, siis peame vaatlema sugurakkude tekkimist ja küpsemist isa-ema arengu käigus. Ent antud juhul ei otsi me ju sugurakkude või inimkonna, vaid individuaalse inimese elu algust. Eeldan, et prof. Maimets ei usu konkreetse indiviidi eksistentsi algust ulatuvat tema ema ja isa sugurakkude tekke, või siis esimese inimese või Suure Pauguni, nagu oleks see konkreetne indiviid hakanud juba siis arenema. Loomulikult ei usu ta seda, sest nagu me juba nägime, usub ta, et individuaalne inimene tekib hoopis järk-järgult tüki aja jooksul pärast viljastumist.

Probleemi ähmastavalt toimib ka viljastumise mõiste kunstlik venitamine. (vt. lk 1674) Loomulikult on viljastumine vaadeldavas ajas kulgev protsess, mitte Plancki hetkes asetleidev muutus. Ent sõltuvalt valitud vaatlustasemest on see vaadeldav ka sündmusena ja nagu eespool nägime, on just see sündmus kaasaegses valitsevas teaduslikus arusaamas identifitseeritud seksuaalsel paljunemisel tekkiva uue olendi elu algusena. Viljastumise mõiste “venitamine”, hõlmamaks ka sugurakkude küpsemist,  seemnerakkude liikumist munajuhas ja kapatsiteerumist, on kunstlik, ehkki need kõik on viljastumiseks vajalikud ettevalmistused. Vaidlus käib küll selle üle, millist sündmust konkreetsemalt viljastumise kui protsessi sees lugeda sügoodi, st. uue inimese esimese raku alguseks. [21]

Ent kuidas prof. Maimets ikkagi need väited ühitab, nimelt et kõik inimesed saavad alguse munaraku ja spermi ühinemisest ning et inimesed tekivad järk-järgult tüki aja jooksul pärast viljastumist? Ainus võimalus nende kahe väite ühitamiseks näib olevat positsioon, et viljastumisel tekib mingi uus entiteet, mis ei ole küll inimene, ent mis järgneva arengu käigus omandab järk-järgult inimlikke tunnuseid ja muutub vastavalt üha rohkem ja rohkem inimeseks. Alternatiivsed, ja Maimetsa käsitluses kõrvalelükatud seisukohad oleksid, et (1) individuaalne inimene tekib eostumisel (munaraku viljastumisel) ning tema inimlikud tunnused avalduvad järk-järgult tema arengu käigus, ning et (2) individuaalne inimene tekib mingil hetkel pärast viljastumist, mida Maimets esitleb “hinge sisenemisena” formeeruvasse kehasse, millise positsiooni ta omistab suuresti aristotellik-skolastilisele traditsioonile. Niisiis näeb ta viljastumisel tekkivas sügoodis mitte uue inimese algust, vaid järjekordset alget antud inimese kujunemisel, nii nagu spermatosoid ja munarakk olid alged või esimene inimene või esimene rakk või Suur Pauk olid mingiks algeks antud inimese formeerumisel. Sellepärast peab ta vajalikuks selle viljastumisel saadud alguse muuta kokkuleppeliseks: “Aga olgu, lepime siinkohal kokku selle tähtsa ühinemishetke juures.” (lk 1673)

Prof. Maimetsa positsiooni väljatoomiseks tsiteerin mõningaid lauseid tema artiklist, kus see positsioon kõige selgemini näib avalduvat:

(A) “Läbi ajaloo on neid vaidlusi õhutanud küsimus, kas abort on lubatav, ja kui jah, siis millisest hetkest alates ei ole tegu mingi rakumassi eemaldamisega (nagu igasuguse kirurgilise lõikuse korral), vaid inimelu hävitamisega.” (lk 1671)

(B) “Seega tundub inimese embrüonaalsete tüvirakkude uurimine vähemalt ettenähtavas tulevikus hädavajalik olevat ja sestap ei saa ka mööda küsimusest, millisel ajahetkel me käsitseme lihtsalt mingit rakumassi ja millisel hetkel on sellest saanud inimelu.” (lk 1672)

(C) “Seda hetke [gastrulatsiooni] võib nimetada ka embrüo individualiseerumiseks – siit edasi ei saa embrüo olla algeks rohkem kui ühele inimorganismile.” (lk 1675)

(D) “Ei ole võimalik ette kujutada, et mingil hetkel on lootes “natuke” hinge, siis “veidi rohkem”, ja lõpuks “piisavalt palju”. Aga just nii toimub inimese teke tänapäeva loodusteaduse vaatenurgast.” (lk 1677)

(E) “Kuna enne gastrulatsiooni on ühest embrüost võimalik saada mitu indiviidi (mitmikud), siis ei saa selle ajani isegi individuaalsusest rääkida.” (lk 1685)

Võime vaadelda koos kahte esimest lauset, kuna need omavad sarnast struktuuri ja esitavad sarnase küsimuse. Mõlemas lauses esitatakse küsimus: millise hetkeni on tegemist lihtsalt mingi rakumassiga ja sellest edasi juba inimese eluga? Struktuuri poolest on huvitav, et see küsimus kerkib alles eelneva otsustuse järel – esimesel juhul otsustusest abordi lubatavuse kohta ja teisel juhul otsustusest embrüonaalsete tüvirakkude uurimise hädavajalikkuse kohta. Seega langetatakse kõigepealt otsus, et abort on lubatav ja embrüonaalsete tüvirakkude uurimine hädavajalik, ning alles seejärel ja selle otsustuse valguses võetakse vaatluse alla küsimus “millise hetkeni” ja “millisest hetkest alates enam mitte”. Mingis mõttes asetab see eelnev a priori otsustus oma paratamatu pitseri järgnevale “alguse otsimise” loogikale. Kuna lubatavuse otsus on juba antud, siis sisuliselt on välistatud küsimus “kas see on lubatav ‘päris algusest'”, st. sellest algusest, millele Maimets osutas eelpool viidatud lauses: “[k]õik inimesed on alguse saanud munaraku ja seemneraku ehk spermi ühinemisest.” Sellele on juba a priori jaatavalt vastatud. Jääb küsimus, kas see lubatavus lakkab mingil hetkel, lakkab järk-järgult või ei lakkagi, st. kus on see teine algus, millest alates ei ole enam moraalselt lubatav teha aborti ja hävitada embrüot tüvirakkude saamiseks. Loogiline oleks kõigepealt esitada küsimus, kas sellist “teist algust” on üldse olemas ja kui on, siis millal, ning alles seejärel hakata vaagima kõnealuste praktikate moraalset lubatavust. Vastasel korral omandab kogu arutelu ratsionaliseeringu iseloomu, muutudes iga hinna eest õigustuse otsimiseks antud praktikatele.

Mõlemas vaadeldud lauses vastandab Maimets “lihtsalt mingi rakumassi” ja “inimese elu”. Eeldatavasti nõustub ta, et embrüo kui “rakumassi” näol, olgu siis tegemist inimesega või mitte, on meil tegemist elavate rakkude massiga. Siis ei ole küsimus selles, kas see rakumass “ärkab” mingil hetkel ellu, vaid kas on mingi hetk, milleni saame selle rakumassi elust rääkida kui mitte-inimlikust. Sest me kõik oleme bioloogilisel tasandil mingi rakumass – inimrakkudest koosnev ja inimorganismiks organiseerunud rakkude mass. Küsimus on selles, kas embrüo puhul on tegemist “lihtsalt mingi” (st. mitte-inimliku) rakumassi või “inimliku” rakumassiga. Kui tegemist on mitte-inimliku rakumassiga, siis saab see olla mitte-inimlik kahel moel – esiteks, koosnedes küll inimrakkudest, aga mitte moodustades individuaalset organismi, või koosnedes mitte-inimrakkudest, ükskõik kas need moodustavad individuaalse organismi või mitte.

Lause (C) põhjal näib, et prof. Maimets tunnistab, et tegu on inimrakkudega, aga väidab, et need ei moodusta kuni gastrulatsioonini ühte orgaanilist tervikut, mida võiks käsitada antud liiki kuuluva individuaalse organismina. Siiski on see lause formuleeritud liiga ettevaatlikult ka sellise järelduse tegemiseks. Siin tunnistatakse küll embrüo individualiseerumist gastrulatsiooni läbi, aga veel mitte inimorganismiks vaid “algeks [mitte] rohkem kui ühele inimorganismile.” Kahjuks ei ole prof. Maimets käsitlenud piiripealseid juhtumeid, kus jagunemine on toimunud väga hilja ja pole lõpule jõudnud, nii et tulemuseks on nn. “Siiami kaksikud”, osaliselt ühise kehaga erinevad isikud. Mõnikord võib juhtuda, et ühendatud kaksikud ei ole teineteisest põhimõtteliselt kirurgiliselt eraldatavad, omades näiteks ühist alakeha, ent eraldi ülakeha. Kas sellised juhtumid lugeda individualiseerunuks või mitte? Lisaks võib olla võimalik kloonida täiskasvanud inimest. Sel juhul ei ole isegi täiskasvanud inimese puhul aseksuaalne paljunemine (paljundamine) välistatud. Ent kas see seab kahtluse alla kloonitava inimese individuaalsuse?

On palju bioloogilisi liike, mille isendid võivad paljuneda aseksuaalselt, st. mitte seemne- ja munaraku ühinemise (geneetilise materjali rekombineerimise) teel, vaid olemasoleva isendi jagunemise teel. Liikides, kus paljunemine toimub aseksuaalselt, peaks jagunemisargumendist lähtudes üldse eitama individuaalsete isendite olemasolu, vähemalt seni kuni jagunemisvõime säilib. Aga kelle jagunemisvõimega oleks siis tegemist? Ma kahtlen, kas selle argumendi pooldajad nii kaugele läheksid. Ent siis tuleks põhjendada, miks see argument peaks kehtima inimeste, mitte aga teiste liikide isendite korral.

Näib, et prof. Maimets käsitab mõistet “embrüo” hulgamõistena, pidades selle all silmas mitte terviklikku organismi, vaid tervet hulka rakke, mis ei ole organiseerunud üheks organismiks ega saa seega olla elav inimene. Embrüo oleks sel juhul lihtsalt rakkude kooslus, võib-olla koloniaalne organism, mitte ise individuaalne tervik. Ent rakud, millest embrüo koosneb, on kahtlemata inimrakud, kandes inimese genotüüpi, teda määratlevat pärilikkusinformatsiooni. Osutus, et pärilikkusinformatsioon ei määratle isendi struktuuri ja funktsioone täielikult, vaid et determinatsioon toimub vastasmõjus keskkonnaga, on kahtlemata õige, ent variatsioon saab toimuda ainult teatud piires. Näites mesilasperest (lk 1684-5), kus “DNA ‘ehistusplaani’ võidakse ‘lugeda’ nii- ja naapidi ning tulemuseks võivad olla täiesti erineva välimuse ja funktsioonidega organismid”, on nendeks “täiesti erinevateks organismideks” ju siiski vaid töömesilased ja emamesilased, mitte sipelgad ja elevandid, ning lisaks on toitumise mõju organismi arengutrajektoorile vahendatud just geneetiliste mehhanismide kaudu, st antud variatsioon on geneetiliselt määratletud, selleks on olemas liigispetsiifiline geneetiline potentsiaal. Ning asjaolu, et identse DNA-koostisega isenditel on sõltuvalt keskkondlikest mõjudest erinev arengutrajektoor, ei kõiguta mitte mingil moel nende individuaalsust selle arengu käigus.

Teatud mõttes toimub gastrulatsiooni käigus tõepoolest individualiseerumine – aga ainult teatud mõttes; nimelt Maimetsa osutatud mõttes, et gastrulatsioonist alates ei saa kudede spetsialiseerumise tõttu üldjuhul enam toimuda embrüo spontaanset jagunemist (jätame siinkohal kõrvale küsimuse ühendatud kaksikutest ja fetus-in-fetu kaksikutest, kus jagunemine võib toimuda hiljem). Ent see ei tähenda individualiseerumist absoluutses mõttes, nagu ei oleks gastrulatsioonile eelnevalt tegu individuaalse embrüoga. Vastupidi, jagunemine seisnebki individuaalse embrüo jagunemises kaheks individuaalseks embrüoks, nii et jagunemise järel ei ole tegemist enam ühe, vaid kahe embrüoga.

Segadus tekib sõna “indiviid” mitmetähenduslikkusest: ühes tähenduses on tegemist “jagamatu tervikuga”, teises “jagunematu tervikuga”. Esimeses mõttes on embrüo jagamatu, kuna me ei saa jagada embrüot mõtteliselt osadeks nii, et iga osa säilitaks oma “embrüoteedi” – tegemist oleks embrüo osadega, mitte embrüotega. Teise tähenduse kohaselt aga on embrüo jagunematu juhul, kui ta ei saa enam jaguneda kaheks või enamaks embrüoks. Gastrulatsioonil toimuv “individualisatsioon” toimub teises tähenduses, st. embrüol kaob jagunemise võime, mitte ei muutu embrüo alles nüüd jagamatuks tervikuks esimeses tähenduses. Sarnaselt räägime ju “individuaalsetest rakkudest” mitte ainult siis, kui rakk on kaotanud pooldumisvõime, vaid ka pooldumise korral on individuaalsed rakud need, mis poolduvad. Ent kui mingi isend jaguneb kaheks sama liigi isendiks, siis on tegemist aseksuaalse paljunemisega. Seega, kui jagunemise eelselt on tegemist individuaalse organismiga, siis on embrüo jagunemise puhul tegemist algse individuaalse embrüo aseksuaalse paljunemisega. Ning ei saa unustada, et selline paljunemine toimub prof. Maimetsa andmetel 0,25% kõigist juhtumitest. (lk 1675) St. 99,75% juhtumitest jõuab embrüo sama ühe jagamatu indiviidina lootelisse arengufaasi. Olgu see vastuseks lauses (E) esitatud väitele, et “[k]una enne gastrulatsiooni on ühest embrüost võimalik saada mitu indiviidi (mitmikud), siis ei saa selle ajani isegi individuaalsusest rääkida.” Saab küll.

Käsitleme nüüd edasi lauses (C) esinenud osutust, et “[gastrulatsioonist] edasi ei saa embrüo olla algeks rohkem kui ühele inimorganismile.” Gastrulatsiooni läbi teinud embrüot nimetatakse siin “algeks […] inimorganismile”. Miks peab Maimets vajalikuks vastandada “individualiseerunud” embrüot inimorganismile, nimetades seda “algeks”? Saan aru, et “alge” tähendab siin “veel mitte päris”, sellele peab midagi lisanduma, enne kui sellest saab päris inimorganism. Eelnevalt on ta juba tunnistanud, et tegemist on individuaalse embrüoga. Nüüd on kaks võimalust – ta kas eitab, et individuaalne embrüo on organism, või et see on spetsiifiliselt inimorganism. Usun, et prof. Maimets nõustub, et igasugune elav rakulise struktuuriga indiviid on organism. Kui see on nii, siis peab ta silmas, et ehkki tegemist on individuaalse organismiga, ei ole see (veel) inimorganism. Jääb üle võimalus, et see organism kuulub mõnda teise liiki või on üldse liigitu “elusaine”. Esimene kujutab endast täiemahulist rekapitulatsiooni, milles peaks leidma aset “evolutsioon ontogeneesi käigus”, kus mingisse teise liiki kuuluv organism “areneb” inimeseks. Ent muidugi ei saa organism ontogeneesi käigus ühest liigist teise “areneda”. Seega ikkagi “elusaine”? See teooria tundub olevat liiga ulmeline, et seda pikemalt käsitleda. Niisiis jääb siinkohal minu küsimuseks Toivo Maimetsale: Mis asi on inimgenoomi kandvatest rakkudest moodustuv ja inimlikku arengutrajektoori läbiv individuaalne elav organism?

Lõpetuseks vaatleme lauset (D): “Ei ole võimalik ette kujutada, et mingil hetkel on lootes “natuke” hinge, siis “veidi rohkem”, ja lõpuks “piisavalt palju”. Aga just nii toimub inimese teke tänapäeva loodusteaduse vaatenurgast.” Mida prof. Maimets siin väidab? “Hing” tähistab filosoofilis-teoloogilises diskursuses eluprintsiipi – mis elab, sellel on hing, mis ei ela, sellel pole hinge, vaid mingi muu vorm. Kas Maimets väidab, et “tänapäeva loodusteaduse vaatenurgast” on individuaalne inimene algselt elutu ning “tekkimise” käigus lisandub talle “natuke” elu, siis “veidi rohkem” ja lõpuks “piisavalt palju”? Kas kudede diferentseerumine ja organiseerumine gastrulatsioonil, närvisüsteemi ja muude organsüsteemide formeerumine, lapse sündimine, eneseteadvuse kujunemine ja sotsialiseerumine on elu(de), mingite inimsusühikute lisandumine või on need ühe elava inimese küpsemise ja arengu erinevad etapid ja aspektid, tema inimsuse järkjärguline avaldumine ja teostumine?

Siin võib olla tegemist segadusega “tekkimise” ja “arengu” mõistetes. Vaadeldavas lõigus ütleb prof. Maimets, et “just nii [st. järk-järgult, TV] toimub inimese teke“, aga teisal, oma seisukoha formuleerimisel, ütleb ta, et “inimese areng toimub järk-järgult”.  Selleks, et inimene saaks järk-järgult areneda, peab ta olema juba tekkinud. Tekkimine tagab olemasolu ja ainult olemasolev indiviid saab areneda, st. kasvamise, diferentseerumise ja organiseerumise kaudu jõuda oma inimsuse rohkem või vähem täieliku avaldumiseni.

On oluline erinevus elusolendite ja tehniliste asjade tekkimises. Kui asjad “tekivad”, või täpsemini tehakse mingi idee (plaani, mudeli) alusel, st. nende lähtekoht asub väljaspool neid, tegija kavatsuses, siis elusolendid, vaadelduna oma loomulikus kujunemises, tekivad mitte välise intentsiooni, vaid sisemiste organiseerivate protsesside toimel. Kui asjad “pannakse kokku” ettevalmistatud osadest, ja nad “tekivad” selle kokkupanemise lõpuks, sedavõrd kui nad vastavad nende tegija kavatsusele, siis olendid tekivad oma algetest kui nad hakkavad uue indiviidina arenema kasvamise, diferentseerumise ja organiseerumise kaudu neis sisalduva potentsiaali täieliku(ma) avaldumise suunas. Kui tegija jaoks näib asi “arenevat” ideest teostuseni ja lõpuks “tekkivat” kavatsetud asjana siis, kui see on valmis, kui idees nähtud potentsiaal on teostatud, siis olend on olend sellest hetkest alates, kui ta hakkab antud olendina arenema temas sisalduva potentsiaali avaldumise suunas.

Kaasaegne biotehnoloogiline revolutsioon võib tekitada kiusatuse käsitada inimest asjana, mis valmistatakse laboratooriumis. Tõepoolest, in vitro viljastamisel ja sel moel loodud embrüote manipuleerimisel just see näibki toimuvat. Ent tehniliselt ei ole tegemist uute olendite loomisega, vaid nende tekkimise ja elu tingimuste manipuleerimisega. Manipuleerimisvõime kasvamisega kaasneb aga oht kaotada respekt manipuleeritava olendi elu suhtes ja see asjastada.

Kokkuvõtteks

Maimetsa arutelu võib lühidalt kokku võtta nii: Läbi ajaloo on küsimusele inimelu alguse kohta antud erinevates kultuurides ja religioonides erinevaid vastuseid. Ka tänapäeva teadlaste seas on erinevaid sesukohti, aga valitseb konsensus, et ühte selget algushetke ei saa määratleda. Vastuste mitmekesisus on tingitud bioloogilise elu ja sotsiaalse indiviidi elu vahelise piiri ebamäärasusest. Tegelikult ei olegi nende vahel selget piiri, vaid bioloogiline pidev elu saab mitmesuguste algete kuhjumise ja astmete läbimise kaudu järk-järgult inimisikuks.

Artiklit analüüsides ilmnes, et osutades konsensuse puudumisele või “negatiivsele” konsensusele, ei ole viidatud ühegi inimembrüoloogi seisukohale inimese elu alguse osas. Teatmekirjanduses ja inimembrüoloogia käsiraamatutes näib valitsevat märkimisväärne konsensus viljastumise käsitlemisel indiviidi (sh. inimese) elu algusena. Inimese kui bioloogilise olendi eraldamine inimesest kui sotsiaalsest olendist ning nende vastandamine näib olevat põhjendamatu ja viivat vasturääkivusteni. Identsete kaksikute argument individualiseerumise nihutamiseks 14ndale päevale ei ole veenev ja tekitab rohkem küsimusi kui vastab.

On kolossaalne vahe Gilberti väitel (vt. eespool lk 1-2), et viljastumisel tekib inimembrüo, millel on potentsiaal areneda inimtäiskasvanuks, ja Maimetsa seisukohal, et viljastumisel tekib embrüo, mis areneb järk-järgult inimeseks. Peamine erinevus seisneb selles, et esimene kirjeldab teaduslikke fakte, teine moonutab neid. Esimeses on meil viljastumisest peale tegemist ühe entiteediga, inimesega, kes areneb embrüonaalsest olekust täiskasvanuks, teises aga erinevate entiteetidega, kellest üks on embrüo (veel mitte-inimene), teine inimene. Selline käsitlus on vastuoluline ja lähtub pigem ideoloogilisest õigustuseotsimisest eetiliselt vaieldavatele praktikatele, maskeerides selle teaduslikkuse oreooliga.

Positiivse panusena võiks välja tuua eelkõige küsimuse püstitamise, tähelepanu juhtimise DNA ja hinge samastamise ebaadekvatsusele ning mõningate kesksete mõistete täpsustamise. Gilberti teksti eestindamist võiks pidada ühelt poolt positiivseks, teiselt poolt tekitab kahtlusi selle eestinduse ebakorrektne esitamine. Võõra materjali esitamise eest oma tekstina tuleks eksharidusministri vanemad Akadeemiasse kutsuda!


[1] http://8e.devbio.com/article.php?id=162

[2] http://www.sinauer.com/pdf/BioethicsCh02.pdf

[3] “Traditional ways of classifying catalog animals according to their adult structure. But, as J. T. Bonner (1965) pointed out, this is a very artificial method, because what we consider an individual is usually just a brief slice of its life cycle. When we consider a dog, for instance, we usually picture an adult. But the dog is a “dog” from the moment of fertilization of a dog egg by a dog sperm. It remains a dog even as a senescent dying hound. Therefore, the dog is actually the entire life cycle of the animal, from fertilization through death. […] The life of a new individual is initiated by the fusion of genetic material from the two gametes-the sperm and the egg.” (http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/bv.fcgi?rid=dbio.chapter.176)

[4] Encyclopedia Britannica 1998, v 26, p 611: “Although organisms are often thought of only as adults, and reproduction is considered to be the formation of a new adult resembling the adult of the previous generation, a living organism, in reality, is an organism for its entire life cycle, from fertilized egg to adult, not for just one short part of that cycle.”

[5] “A new individual is created when the elements of a potent sperm merge with those of a fertile ovum, or egg.”

[6] “For the first eight weeks following egg fertilization, the developing human being is called an embryo.”

[7] “embryo – early development stage of an animal or a plant following fertilization of an ovum (egg cell), or activation of an ovum by parthenogenesis.”

[8] “life cycle – in biology, the sequence of developmental stages through which members of a given species pass. Most vertebrates have a simple life cycle consisting of fertilization of sex cells or gametes, a period of development as an embryo, a period of juvenile growth after hatching or birth, and adulthood including sexual reproduction, and finally death.”

[9] “Embryo. The developing individual between the time of the union of the germ cells and the completion of the organs which characterize its body when it becomes a separate organism. […] At the moment the sperm cell of the human male meets the ovum of the female and the union results in a fertilized ovum (zygote), a new life has begun.”

[10] “The period of pregnancy begins with the union of the sperm and egg. At the moment of fertilization of the egg (conception), a new life begins.”

[11] “The new individual is established at the time of fertilization, and embryonic development simply prepares this individual for the vicissitudes of adult life, and the development of future embryos.”

[12] “The fused sperm and egg, called zygote, is a new individual with full capacities for development in a normal environment.”

[13] http://www.lifeissues.net/writers/kisc/kisc_08lifecontinum.html

[14] “This fertilized ovum, known as a zygote, is a large diploid cell that is the beginning, or primordium, of a human being” (1988. Essentials of Human Embryology. p. 2. B.C. Decker Co., Toronto.)

[15] “… gametes, which will unite at fertilization to initiate the embryonic development of a new individual.” (1993. Human Embryology. p. 1. Churchill-Livingston, New York.)

[16] “Human pregnancy begins with the fusion of an egg and a sperm ….” (1994. Human Embryology and Developmental Biology. p. 3. Mosby, St. Louis.) (Rasedus on siinkohal oluline, kuna see on määratletud järeltulija kandmisena üsas ema poolt, TV)

[17] “Fertilized ovum gives rise to new individual“. P. 43: “…. the process of fertilization …. marks the initiation of the life of a new individual.” (1968. Human Embryology, 3rd Ed. p. 13. McGraw-Hill, New York.) Quoting F.R. Lillie: P. 41: “…. in the act of fertilization …. two lives are gathered in one knot …. and are rewoven in a new individual life-history.” (1919. Problems of Fertilization. The University of Chicago Press, Chicago.)

[18] “The development of a human being begins with fertilization.” (1990. Langman’s Medical Embryology, 6th Ed. p 3. Williams and Wilkins, Baltimore.)

[19] “Human development is a continuous process that begins when an oocyte (ovum) from a female is fertilized by a sperm (spermatozoan) from a male.” (1993. The Developing Human, 5th Ed. p. 1. W.B. Saunders Co., Philadelphia.)

[20] “Fertilization is an important landmark because, under ordinary circumstances, a new genetically distinct human organism is thereby formed.” (1992. Human Embryology and Teratology. p. 5. Wiley-Liss, New York.)

[21] When Does Human Life Begin? A Scientific Perspective, Westchester Institute White Paper, 2008 http://www.westchesterinstitute.net/images/wi_whitepaper_life_print.pdf


%d bloggers like this: