Sündimata inimesed vajavad kristlaste eestkostet

by

christ-children

Reedel, 6. veebruaril olid Tartu Pereraadio eetris Lauri Beekmanni intervjuud kahe luterliku juhi, EELK peapiiskopi Andres Põderi ja Tallinna praosti Jaan Tammsaluga (saadet saab kuulata siit). Saates kuuldu põhjustas minus suurt hämmeldust – tõtt-öelda isegi pettumust ja kurbust. Kuivõrd mitmete saates avalikult väljendatud seisukohtadega ei saa ma kuidagi nõustuda, tunnen vajadust neile avalikult vastata – seda enam, et seisukohtade väljendajad on autoriteetsed isikud ja nende arvamus mõjutab ka paljude teiste inimeste arvamust. 

Esiteks tahan peatuda Andres Põderi vastusel küsimusele, miks ei ole Eesti Kirikute Nõukogu ja EELK sündimata inimeste tapmise riikliku rahastamise küsimuses avalikult sõna võtnud. Põder selgitas, et seda ei ole tehtud, kuna ühiskonna enamusel puuduvad vastava sõnumi mõistmiseks niikuinii eeldused. Veelgi enam, ta väljendas arvamust, et sel teemal rääkimine võib koguni suurendada kristlaste ja ülejäänud ühiskonna vahelist mõistmatust, mistõttu justkui peakski kristlaste juhid teema avalikust käsitlemisest hoiduma.

Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Meie riigis tapetakse vägivaldselt, peamiselt tükkideks rebimise teel, igal aastal ca 9000 kaitsetut pisikest inimest. Kuidas võivad kristlased tuhandete süütute inimeste tapmist vaikides pealt vaadata? Kas tõesti ei ole sellise massilise ebaõigluse vastu välja astumine kristlaste moraalne kohustus? Ja kuidas saame teada, kas meid mõistetakse või mitte, kui me isegi ei proovi selle probleemi osas oma veendumusi ulatuslikult ja jõuliselt ühiskonnas teatavaks teha ning kehtima panna? Võib-olla selle pärast kristlasi tõsiselt ei võetagi, et keegi ei näe, et nad ise võtaksid oma usku ja veendumusi piisavalt tõsiselt, et nende eest välja astuda.

Muidugi ei ole võimalik tuhandete sündimata inimeste tapmist ühekordse ajakirjandusliku aktsiooni korras lõpetada, ent see ei tähenda, et ei tuleks pidevalt teha kõike endast olenevat, et päästa tapmisest nii palju lapsi kui vähegi võimalik. Fakt on see, et sündimata inimesed ei ole võimelised end ise kaitsma ja kui kristlased nende kaitseks välja ei astu, ei tee seda keegi – ja kui seda ei tee kristlaste juhid, ei tee seda ka tavakristlased. Iga päev, mil me vaikime, peame endale õhtul magama minnes aru andma, et veerandsada beebit on jälle tapetud, ilma et oleksime midagi selle suhtes ette võtnud. Mida peaks vastama viimsel päeval kohtu ees seistes, kui küsitakse, miks te süütute kaitseks välja ei astunud?

Samuti on raske nõustuda Põderi arvamusega, et ainuke tõhus viis abordi vastu võitlemiseks on evangeeliumi kuulutamine oma isikliku eeskujuga. Jah, loomulikult on jumalasõna kuulutamine ning positiivse eeskuju pakkumine väga oluline, ent see ei tähenda, et kristlased ei peaks nõudma ühiskonnas ka seda, et austataks kõigi ja eriti kõige kaitsetumate inimeste elementaarseid inimõigusi, ennekõike õigust elule. Eeskujuks tuleb olla ka ebaõiglusega mitteleppimises ning rõhutute kaitsmises. Seejuures tuleb meenutada järgmisi sõnu Matteuse evangeeliumist (25:45): “Tõesti, ma ütlen teile, mida iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda olete jätnud tegemata minulegi.”

Natside ja sovjettide massiliste kuritegude ajal, just nagu orjakaubitsemisega silmitsi seistes, olid paljud kristlased vait ega astunud ebaõigluse vastu välja. Selle pärast tuli hiljem õigustatult häbi tunda. Ometigi võiksime ühiskonnana sellest kogemusest midagi õppida ning püüda samu vigu vältida. Kui usume, et iga inimene on loodud Jumala poolt Tema enda näo järgi ning on seetõttu hindamatult väärtuslik, siis peame püüdma ära hoida iga inimese tapmist.

Teine punkt, millel tahan peatuda, on Põderi vastus küsimusele, kas kristlased peaksid pidama moraalselt probleemseks, et valitsus finantseerib sündimata inimeste tapmist maksumaksjate rahaga. Nimelt väitis Põder, et abordi rahastamine on vaid “üks väike tühi(ne) teemavaldkond” ning lisas, et neid nähtusi, mis on iseenesest moraalivastased ja mida sellest hoolimata meie kui maksumaksjate raha eest finantseeritakse, on väga palju. Sellistest nähtustest tõi aga vaid ühe näite – usuõpetuse puudumise koolidest ning koolide ilmalikkuse.

Muidugi võiksid kristlased nõuda riigilt, et koolides oleks tagatud vanemate õigus laste usulises kasvatamises kaasa rääkida. Vanalinna Hariduskolleegiumi näide on kinnituseks, et hea tahtmise korral on selline lahendus (isegi avalikus koolis) ka praegu võimalik – selleks tuleb aga kristlastel endil pingutada. Võimalik on luua ka kristlikke erakoole, mida riik pearaha kaudu rahastab. See, et ilmalik riik avalikes koolides omaalgatuslikult kohustuslikus korras usuõpetust ei õpeta, on igati loomulik ja ka mõistlik. Laste usuline kasvatamine ei ole riigi funktsioon ning oleks väga ohtlik, kui riik asuks vastupidisele seisukohale. Märksa kummalisem on aga see, et Põder peab usuõpetuse puudumist avalikes koolides ja nende koolide ilmalikkust tuhandete süütute inimeste tapmisega võrreldavaks või koguni sellest tõsisemaks moraalseks probleemiks. Sellest nähtub, et kaugeltki mitte kõik kristlased ei mõista, et sündimata inimeste massiline tapmine on meie aja ülekaalukalt kõige tõsisem moraalne ja sotsiaalne probleem.

Päris intervjuu lõpus ütles Põder abordi riiklikust rahastamisest rääkides, et “peame teatud paratamatustega leppima”. Kuid sündimata inimeste tapmise seadustatuses ega nende tapmise riiklikus rahastamises ei ole midagi paratamatut – selline olukord eksisteerib üksnes seetõttu, et praktiliselt keegi ei hakka sellele vastu; peaaegu mitte keegi, kaasa arvatud kristlased ja nende juhid, ei protesti selle vastu ega nõua (isegi mitte kristlastest) poliitikutelt selle lõpetamist. Ent veelgi enam, leppimine meie raha eest kümnete ja sadade tuhandete beebide tapmisega tähendab selle tegevuse suhtes oma vaikiva heakskiidu andmist ning seega selle kuritöö eest kaasvastutavaks muutumist. See on aga moraalselt täiesti lubamatu.

Kahjuks kätkesid ka Jaan Tammsalu seisukohad terve rea probleeme, millest peatun siinkohal vaid mõnel. Esiteks esitas ta minu suunal (küll minu nime mainimata) süüdistuse, nagu oleksin Jaani koguduse juhatusse kuuluva sotsiaalministri küsimuses Tammsalu poole pöördudes Maret Maripuule sõnu suhu pannud. Tammsalu selgitas, et kui Maripuu räägib abordist, siis mina ütlen, et ta räägib sündimata inimeste tapmisest. Muidugi ei kasuta kõigile sündimata inimeste kaitsmise püüdlustele vankumatult vastu seisev minister Maripuu abordist rääkides sõnu, millest nähtuks abordi tegelik tähendus. Ent kas pole siis tõde, et esilekutsutud abort tõepoolest tähendab sündimata inimese tahtlikku tapmist ning et küsimus on ühe ja sama nähtuse kirjeldamises erinevate sõnadega? Kuivõrd see tõesti nii on – seda kinnitab ka EELK dokument nimega “Kiriku sotsiaalne sõnum” (nimetades aborti tapmiseks) ning seda jaatasid oma intervjuus nii Põder kui Tammsalu – jääb arusaamatuks, mida Tammsalu õieti probleemiks peab. Kas tõesti seda, et ma ei kasuta abordist rääkides samu tõde varjavaid eufemisme kui Maret Maripuu?

Selline vastus ei näigi ebatõenäoline, kuna intervjuu käigus selgitas Tammsalu ühtlasi, et avalikult abordist rääkides ei tohiks kasutada sõnu nagu “tapmine” ja “mõrv”, kuna need võivad inimestele haiget teha. Ta lisas, et “Kirikul peaks olema rohkem pieteeditunnet, hoolimist ja armastust” ning et “Kirik peaks käituma soliidselt”. Ent kus on pieteeditunne, kui me vaatame vaikides pealt, kuidas ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid massiliselt tapetakse, ega julge isegi avalikult välja öelda, et tegemist on tõepoolest süütute inimeste tapmisega!? Mida on selles hoolivat ja armastavat, mida soliidset? Kas hoolimine ei peaks tähendama seda, et räägime sündimata inimeste tapmise kohta tõtt ning püüame seeläbi edasisi tapmisi ära hoida ja juba saatuslikke vigu teinud inimesi meeleparandusele kutsuda? Loomulikult vajavad inimesed, kelle elus on abordikogemus, hoolimist ja armastust, ent ei tohi unustada, et seda sama vajavad ka tapmise ohus sündimata inimesed. Viimatigi ei või unustada, et igavest elu silmas pidades on abort kõige katastroofilisemate tagajärgedega tapetava beebi vanematele ja tapmist teostavale arstile. Kui me neist inimestest tegelikult hoolime, siis peaksime ka nende endi pärast püüdma igat aborti ära hoida.

Lõpetades selle küsimuse käsitlemist, ütles Tammsalu: “Ma saan aru küll, et võideldakse nende eest, kes tänu asjadest õigete nimedega rääkimisele ellu jäävad, aga kas ka Jeesus nii tegi?” Vastus on lihtne: jah, loomulikult tegi Jeesus nii. Jeesus kuulutas alati tõtt olenemata selle ebamugavusest nii teistele inimestele kui Temale endale. Ta kuulutas tõde isegi teadmises, et sellest end puudutatuna tundvad ning selle vastuvõtmisest keelduvad variserid ja rahvahulgad löövad Ta risti. Seejuures olen kindel, et ka täna meie vahel kõndides süttiks Jeesuses kümnete tuhandete süütalaste tapmise peale püha viha ning et Temas ei oleks sellise kuriteo suhtes vähimatki sallivust. Niisiis, kui tahame abordiprobleemile tegelikult lahendust otsida – mitte ainult rahustada oma südametunnistust –, siis on möödapääsmatu hakata abordist rääkima sõnadega, mis ei varja selle olemust: esilekutsutud abort oli, on ja jääb sündimata inimese tapmiseks.

Nõustuda ei saa ka Tammsalu väitega, et kirik räägib abordist kogu aeg. Kristlased, kellega olen sel teemal vestelnud, on öelnud, et vähemalt jutluse raames ei räägita kirikutes abordist pea kunagi. Sedasama kinnitab isiklik kogemus. Ja kui ka räägitakse, on jutt ümmargune ning – nagu Tammsalugi ütles – läheb pahatihti kümnele vanainimesele, kes enam niikuinii aborti ei tee. Ent tegelikult on ju küsimus hoopiski muus: küsimus on selles, kas kristlaste juhid ka avalikkuses sündimata inimeste tapmise vastu sõna võtavad ning selle hukka mõistavad. Kes iganes on avalikel aborditeemalistel debattidel silma peal hoidnud, teab, kui harva ja kui arglikult kristlaste juhid Eestis abordiküsimuses sõna on võtnud.

Kokkuvõttes on aga rääkimisest palju olulisem päästa sündimata laste elu ning säästa vanemaid ja kogu ühiskonda saatuslike vigade tegemisest. Selle eesmärgi saavutamine nõuab palju enamat kui pelgad sõnad leeris või jutluses. See nõuab isiklikke ohvreid, tihti sõbramehelikkusest loobumist, vastandumist valitsusele, ühiskonna enamusele ja nn avalikule arvamusele – seda, mida ristiusu levitamine, ühiskondade kristianiseerimine ja rõhutute kaitsmine on alati nõudnud.

Pean ütlema ka seda, et Jaan Tammsalu süüdistus, nagu oleksin kristlasena ebakristlikul moel kaaskristlasest ministrit kogu ateistliku publikumi ees avalikult tümitanud, on alusetu. Ma ei ole Maret Maripuu kristliku tausta ja tema Jaani koguduse juhatusse kuulumise küsimuses kordagi avalikult sõna võtnud, vaid otse vastupidi, pöördusin küsimusega otse Jaan Tammsalu kui Jaani koguduse õpetaja poole. Ma ei ole ühelegi kaaskristlasele, Tammsalu sõnastust kasutades, “hangu selga löönud”. On kahju, et Tammsalu ise on teema sel viisil käsitleda võtnud.

Mis puutub Tammsalu arvamusse, et kõigile sündimata inimeste kaitsmise püüdlustele vastuseismise pärast ei saa Maret Maripuule moraalses plaanis etteheiteid teha, kuna ministrina esindab ta oma tegevuses mitte isiklikke, vaid valitsuse seisukohti, siis siin on kristlaste jaoks mõtlemise koht. Kas tõesti on nii, et kui poliitikud viivad ellu partei või valitsuse poliitikat, ei või neile kui avaliku elu tegelastele ja rahva juhtidele iseenesest ebamoraalse käitumise osas etteheiteid teha? Või ehk on hoopis nii, et moraalselt käitumine võib tõepoolest nõuda korraldustele mitteallumist ning isegi ministritoolist (või mõnest muust ametist) loobumist, juhul kui vastupidine tähendaks moraali põhitõdedega vastuollu minemist?

Intervjuu lõpetuseks ütles Tammsalu, et valitsuse tegevuse tulemusel on rahva iive mõnevõrra paranenud ja seetõttu on ka nii mõnigi beebi aborteerimata jäänud, mistõttu peaksime negatiivse kõrval ka positiivset meeles pidades ütlema: “Tänu Jumalale, et meil on selline valitsus!” Tundub mõttetu arutada, kas kristlaste suust võiks sellist kiitust pälvida valitsus, mis mitte üksi ei tee tuhandete beebide tapmise ärahoidmiseks praktiliselt mingeid pingutusi, vaid ka kasutab meie kõige väetimate vendade tapmise toetamiseks meie kõigi poolt maksudena tasutud raha.

Sündivusest rääkides ei tohiks aga lasta end tühjast retoorikast petta. Hoolimata poliitikute enesekiitusest on sündivus tegelikult tõusnud vaid marginaalselt (ja enamjaolt hoopis muudel põhjustel kui vanemapalga kehtestamine) ning on rahvastiku taastootmiseks vajalikust tasemest 2,1 last fertiilses eas naise kohta endiselt mägede kaugusel. Karm tõde on, et meie pisike rahvas, kes tapab juba enne sündimist keskeltläbi 25 last päevas, on endiselt kindlalt väljasuremise kursil. Ning nagu teadlased on korduvalt hoiatanud (vt nt prof Taagepera artiklit “Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?”, Eesti Päevaleht 31.05.08), hakkab meeleparanduseks jäänud aeg otsa saama. Moraalselt laostunud rahvaid ja kultuure – ja mis annaks moraalsest laostumisest paremini tunnistust kui tugevamate eneseteostuse nimel ühiskonna kõige nõrgemate liikmete massilise tapmise seadustamine ning selle ühiskondlik aktsepteerimine? – on alati tabanud häving.

Lõpetuseks tahan väljendada lootust, et kristlased – nii tavakristlased kui nende juhid – hakkavad üha tõsisemalt järele mõtlema, mida nende usk neilt kümnete tuhandete süütute beebide tapmisega silmitsi seistes nõuab. Nagu juba öeldud, on kristlaste ärkamine sündimata inimeste ainuke lootus. Ehk viib selle tõsiasja teadvustamine Jumala armu toel meelekindluse ja julguse kujunemiseni, mis võimaldab pinnapealsete heade suhete hoidmisest kaugemale vaadata ning nn avalikule arvamusele vastanduda. Ehk siis pääseb Tõde võidule ning teeb meid vabaks. 

Varro Vooglaid


%d bloggers like this: