Ignorantsus ja manipulatsoon avaliku arvamusega embrüonaalsete tüvirakkude uurimise küsimuses

by

billclintonpresidentAlltoodud videos räägib USA ekspresident CNN-i korrespondendiga embrüonaalsete tüvirakkude teadusliku uurmise eetilisusest ja lubatavusest.

See, et demokraadist ja ühemõtteliselt abordipooldajast Clinton toetab embrüote hävitamist kätkevat teaduslikku uurimist, ei üllata. Küll aga võib paljusid üllatada, et nagu intervjuust nähtub, puudub tal elementaarne arusaamine, millest ta üleüldse räägib (eeldades, et ta sihilikult avalikkust ei eksita, mida ei saa muidugi välistada).

Clinton väitis intervjuus korduvalt, et embrüod ei ole viljastatud. Nt mainis ta, et “ma usun, et ameeriklased usuvad, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimiseks on elupooldav kasutada külmutatud embrüoid, mida kunagi ei plaanita viljastada…”. Samas on fakt, et embrüo tekibki munaraku viljastamisel seemneraku poolt, mistõttu on jutt viljastamata embrüost lihtsalt absurdne.

Kui isegi maailma kõige võimsama riigi president ei tea, et munarakk ja embrüo on kaks täiesti erinevat nähtust, mida siis veel lihtrahva teadmistest oodata? Kahjuks iseloomustab inimese sünnieelse aregu ja abordi teemaline ignorantsus enamikku poliitikuid ja ametnikke. Alles hiljuti tõestas abordi riigieelarvelise rahastamise põhiseaduslikkuse teemalist õiguskantsleri otsust ajakirjanduses tutvustanud õiguskantsleri nõunik (ja tõenäoliselt ka õiguskantsleri vastava arvamuse teksti peamine koostaja), et ta ei suuda kontseptuaalselt eristada embrüot mitte üksi munarakust, vaid ka vähirakkudest. Elementaarsete teadmiste puudumine ei takista aga poliitikuid ja ametnikke avalikult temaatilisi seisukohti väljendamast ega vastutusrikkaid otsuseid langetamst. Ometi on tõsi, et me kõik olime kunagi embrüod ning et kõik, mis eristab inimembrüot täiskasvanud inimesest, on tema arengutase.

Väga paljutähenduslik on ka see, et Clinton väidab, et kui embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tähendaks eksperimenteerimist “viljastatud embrüote” ehk juba arenevate pisikeste inimolenditega (või tema enda sõnu kasutades “pisikeste beebidega”), siis oleks see iseenesest mõistetavalt lubamatu. Ometi just seda embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tegelikkuses tähendabki – eksperimenteeritakse mitte viljastamata munarakkudega, vaid just nimelt embrüote ehk varajases arengustaadiumis inimolenditega.

Kahjuks võib aga olla kindel, et sellest asjaolust teadlikuks saamine ei pane Clintonit embrüonaalsete tüvirakkude uurimise ja selle riikliku rahastamise osas seisukohta muutma. Sellest nähtub, et tihti ei ole poliitilistel seisukohtadel tõega kuigi palju pistmist – argumente ei kasutata leidmaks toetust sellele, mis on tõesti õige ja hea, vaid edutamaks retooriliste vahenditega manipuleerides oma kitsalt ideoloogiliselt määratletud omakasupüüdlikke seisukohti.

Samuti on märkimisväärne, et ühena maailma vaadatavaimatest telekanalitest ei ole demokraatliku partei hääletoruna tuntud CNN-il mingit probleemi selliseid otseselt vääraid ja eksitavaid seisukohti avalikkusele edastada. See on selgemast selgem pidades silmas, et Clintonit intervjueeris mitte lihtsalt üks suvaline ajakirjanik, vaid CNN-i juhtiv meditsiinikorrespondent Sanjay Gupta, kes on ühtlasi meditsiinidoktor ja neurokirurgia õppejõud. Seega võib olla kindel, et intervjueerijale ei jäänud Clinotni väidete absurdsus tähelpanuta, ent ometigi ei parandanud ta Clintonit kordagi ega juhtinud tähelepanu asjaolule, et jutt “embrüote viljastamisest” on nonsenss. Vastupidi, Gupta pöördus Clintoni poole läbivalt sõnadega “Teie, kes Te olete seda küsimust uurinud…”. Kokkuvõttes oleks naiivne loota, et intervjuus sisalduvaile vigadele telekanali poolt ka tagantjärele tähelepanu juhitakse. Veelgi naiivsem oleks arvata, et selliste massiteabegigantide eesmärgiks oleks üleüldse tõe taotlemine. 

Aastaid “demokraatlikus” riigis “avaliku arvamuse” kujundamise kunsti praktiseerinuna teab CNN väga hästi, et rahvas on liialt ignorantne, et meedias edastatavate sõnuminte sisusse põhjalikumalt süveneda. Teatakse, et valdava enamiku inimeste teadvusesse jääb kõlama ekspresidendi (tõele mittevastav) kinnitus, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimine ei kätke pisikeste inimeste hävitamist, vaid pelgalt eksperimenteerimist mingisuguste “viljastamata embrüotega” (mida iganes see ka ei tähenda) ning et seega ei ole põhjust asja kuidagi eetiliselt taunimisväärseks ja lubamatuks pidada. Samuti teatakse, et kui selliseid sõnumeid piisavalt tihedasti, piisavalt laia levikuga, piisavalt kaua ja piisavalt prominentsete isikute poolt korrata, siis ei lähe kuigi kaua aega kui ühel hetke on “avalik arvamus” just kui võluväel ümberpöördunud (täpsemini küll ümberpööratud). Järgnevate sammude õigustamine on juba lihtne – siis piisab pelkadest viidetest rahva tahtele.

Tõepoolest, (vähemalt näiliselt) langetatakse demokraatlikus riigis üldjuhul otsused lähtuvalt sellest, mida rahvas tahab. Ent palju tihemini peaks küsima, kes ja kuidas otsustab selle üle, mida rahvas tahab, sest rahva tahte suunamine ja kujundamine näib demokraatlikena tuntud riikides olevat kujunenud põhiliseks poliitiliseks protsessiks. Jah, demokraatlikena tuntud riikides kuulub võim neile, kellel on meelevald otsustada selle üle, mida rahvas arvab ja tahab — või vähemalt selle üle, mida inimesed eraldi võetuna arvavad rahvast arvavat ja tahtvat.

Varro Vooglaid

Vaata lisaks:


%d bloggers like this: