Kondoomid, vastutustundetult valetav paavst ning ligimesearmastuseks kehastunud meedia

by

Varro Vooglaid

freethinkersMõne nädala eest lõpetas paavst Benedictus XVI visiidi Aafrikasse. Üks paljudest teemadest, millest paavst oma visiidi vältel rääkis, oli Aafrikat räsiv aidsiepideemia ning selle vastane võitlus. Tema sügavast käsitlusest pälvis tähelepanu aga pea eranditult vaid üks lause: „Seda häda ei saa lahendada kondoomide jagamise teel; vastupidi, kondoome jagades riskime probleemi süvendamisega.“ Läänemaailma meedias järgnes ebareaalseina näivates proportsioonides skandaal.

Teiste lääneriikidega võrreldes väikese hilinemisega on paavst Benedictus XVI vastu suunatud ägedad ja raskesõnalised rünnakud alanud ka Eesti meedias. Anna-Maria Penu nimetas Eesti Ekspressi veergudel paavsti käitumist “nahaalseks valetamiseks”, Martin Kala kirjutab aga Postimehes kõigi muude süüdistuste seas, et kiviaega langenud paavsti “vastutustundetud” ja “kramplikud” seisukohad on hoopis isikliku trotsi väljenduseks.

Eriliselt pälvis minu tähelepanu aga Ülle Toode Eesti Päevalehes avaldatud artikkel pealkirjaga “Aafrika, kondoom ja paavst ehk Benedictuse suur suu”, kus ta kirjutas, et paavst Benedictus XVI visiidi Aafrikasse võiks kokku võtta sõnadega “Tahtsin kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati”. Need sõnad iseloomustavad paavsti Aafrika-külastust tõesti väga täpselt, ehkki mõnevõrra teises tähenduses, kui kõnealuses artiklis mõista anti.

“Tahtsin kõige paremat…”

Kondoomide kohta seisukohta väljendades tahtis paavst tõepoolest kõige paremat, sest erinevalt teda kritiseerinud ja end uhkelt “valgustatuks” tituleerivast meediast ja vasakpoolsetest poliitilistest huvigruppidest rääkis ta tõtt. Ja ta rääkis tõtt mitte üksi selles osas, et aidsiepideemiat ei saa lahendada kondoomide jagamise teel, vaid — üllatus-üllatus — ka selles osas, et kondoome jagades riskime kõnealuse probleemi süvendamisega.

Mis võimaldab seda väita? Piisab pilguheidust teemakohastele teaduslikele uuringutele ja aidsiepideemia ekspertide seisukohtadele. Nt epidemoloog Jokin de Irala kinnitab intervjuus portaalile MercatorNet, et „iga rahvatervise spetsialist, kes on epidemoloogilise teabega kursis, teab et kondoomide levitamisele keskundudes ei ole maailmas mitte kusagil HIV epideemiale piiri pandud.“ Ta kinnitab veelgi otsesemalt, et „tegelikult on paljud teadlased öelnud aidsi kohta täpselt sama, mida ütles paavst.“

Tõepoolest, nt dr Edward C. Green, end maailmavaatelisel agnostikuna määratlev tunnustatud aidsiennetusekspert Harvardi Ülikoolist nendib, et “parim teaduslik tõestus, mis meil on, toetab paavsti öeldut.“ Eelmisel aastal kirjutas dr Green ajakirjas First Things, et globaalse HIV/AIDSi epideemia põhjendamine kondoomide puudusega johtub „mitte tõenditest, vaid ideoloogiast, stereotüüpidest ja vääratest eeldustest.“ Ja asjakohased müüdid on tapvad, kuna „need tipnevad püüdlustes, mis on parimal juhul ebaefektiivsed ja halvemal juhul kahjulikud, samas kui aidsiepideemia jätkab inimesi hävitavat levimist.“

Dr Green selgitab: „Meie parimad uuringud … näitavad kindlat seost kondoomide parema kättesaadavuse ja tihedama kasutamise ning kõrgema (mitte madalama) HIV-sse nakatumise taseme vahel. Osaliselt võib selle tingida nähtus, mida nimetatakse riski kompenseerimiseks ning mis tähendab, et kui inimene kasutab riskide vähendamise „tehnoloogiat“, nagu nt kondoome, kaotab ta tihti eelise „kompenseerides“ või võttes rohkem riske kui ta võtaks ilma riskide vähendamise tehnoloogiat kasutamata.“

Uganda edulugu kinnitab paavsti öeldut

Paljuütlev on tõsiasi, et Aafrikas on aidsivastases võitluses konkurentsitult kõige suuremat edu saavutanud riigiks Uganda. Edu saavutati aga keskendudes mitte kondoomide levitamisele, vaid inimeste veenmisele vajaduses muuta seksuaalkäitumuslikke harjumusi, st loobuda abielueelsetest ning -välistest seksuaalsuhetest. Sellise strateegia abil õnnestus Ugandal ajavahemikus 1991-2004 saavutada HIV/AIDSi taseme pretsedenditu langus 15-lt protsendilt 4-le.

Uganda strateegia üks autoritest, aastaid aidsivastase võitluse esirinnas töötanud Sam L. Ruteikara nendib, et väliseksperdid on pidevalt väitnud jäärapäiselt, et aafriklaste seksuaalkäitumist ei ole võimalik muuta. Kuid ta selgitab, et „kuigi on tõsi, et kõigi käitumist ei saa muuta, ei olegi seda tarvis teha. Kui aastas kolme või enamat seksuaalpartnerit omavate meeste osakaal langeb 15-lt protsendilt 3-le, nagu juhtus Ugandas ajavahemikus 1989-1995, siis langeb järsult ka HIV nakatumise juhtumite arv. Nii lihtne see ongi.“

Ugandalased tõestasid, et nad ei oska mitte üksi mõista ja hinnata kasinust ja truudust, vaid on suutnud need väärtused ka üldsusele arusaadavaks teha ning seeläbi inimsuhete kvaliteedi tõstmise teel aidsi levikule piiri panna. Läänemaailmal on nende kogemustest ja saavutustest palju õppida. Kahjuks ei ole seda juhtunud.

Ülalpool tsiteeritud dr Green on selgitanud, et Uganda edulugu dokumenteerivaid andmeid olid valmis aktsepteerima väga vähesed valitsused, organisatsioonid ja aidsieksperdid, kuna inimestel ei ole kerge tunnistada, et nad on eksinud – seda enam, kui jutt käib sadadest miljonitest dollaritest ja kümnete miljonite inimeste eludest. Samuti tõi dr Green välja, et Uganda edulugu, põhinedes abielueelsetest ja -välistest seksuaalsuhetest hoidumisel, rajanes otseselt Lääne seksuaalrevolutsiooni käigus idealiseeritud ning lääneliku eluviisi aluseks saanud väärtuste ja suhtumiste tõrjumisel. Surmava tõve alistamiseks inimesi seksuaalsele kasinusele kutsuvat Uganda valitsust süüdistati isegi inimõiguste rikkumises (nagu eksisteeriks “õigus” piiramatule seksuaalkäitumisele).

Lisaks juba mainitule rääkis Uganda programmi vastu ka asjaolu, et erinevalt kondoomide jaotamist keskseks seadvast strateegiast ei võimaldanud see teha aidsiepideemiast ja sellega “võitlemisest” sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuva käibega äri. Aastaid Ugandas aidsivastase võitluse rindel tegutsenud Martin Sempa tõdeb, et enamik aidsi vastu võitlevatest lääne organisatsioonidest ja ekspertidest ei hooli tegelikult HIV/AIDSi peatamisest, vaid on huvitatud üksnes tõve haldamisest, selle edasikestmisest nõnda, et selle pealt saaks jätkuvalt teenida. „Paljud on sisse mässitud hullumeelsetesse sobingutesse jagada kondoome ja mida rohkem kondoome nad jagavad, seda enam raha nad saavad. Peaks küsima, miks me ei kuule meediast kommentaare selle kohta, kui palju kondoomitootjad ja ravimifirmad kogu preservatiivide, testimise ja ravimite ärist teenivad,“ küsib Sempa.

Tõepoolest, oleks poliitiliselt naiivne arvata, et need, kes on seotud ülisuuri rahasummasid kätkeva aidsiennetustööstusega ning teenivad selles osalemiselt kümneid miljoneid dollareid, ei ole oma huvide kaitsmisest huvitatud. Nagu ütleb dr Green: “Need, kes on seotud kondoomide edutamise ja seksuaalsel teel levivate haiguste ravimisega, just nagu tööstused, mis tarnivad vastavaid produkte ja ravimeid, ei taha kaotada nö turuosa neile, kes on hakanud rääkima vajadusest muuta käitumist. Banaalselt väljendudes võib küsida, et kes saaks teenida suurt raha sellelt, kui aafriklased hakkavad lihtsalt käituma monogaamselt?”

Kuivõrd lisaks eelnevale ei haakunud Uganda strateegia ka rahvastikukasvu piiramise ambitsioonidega, kujuneski olukord, kus hoolimata Uganda edust keeldusid välisabi pakkuvad läneriikide valitsused ja organisatsioonid selle edu aluseks olevat programmi rahastamast. Veelgi enam, Uganda ja mitmed teised riigid sunniti edukast aidsivastasest strateegiast loobuma välisabi sidumisega kondoomide ideoloogia vastuvõtmisega (sama mehhanismi kasutades on paljud Aafrika riigid olnud sunnitud seadustama sündimata laste tapmise).

Samal ajal kui sõdade ja genotsiidide toimudes ei ole aafriklastel lääneriikide sekkumisele mõtet loota — praegugi toimub Sudaanis genotsiid, mida maailm tegevusetult pealt vaatab –, püüavad nende samade riikide valitsused ning neist riikidest pärinevad humanitaarorganisatsioonid näidata end kondoomide massilise levitamise eest seistes inimesearmastuse, kaastunde ja solidaarsuse kehastusena. See vastuolu on liialt karjuv, et mitte silma torgata.

Kõike eelnevat silmas pidades tekib tahes-tahtmata küsimus, kas pole selgi korral olnud paavst oma väljaütlemistes teaduslikum (faktitruum) kui teda ebateaduslikkuses (ja valetamises) süüdistavad poliitikud ja ajakirjanikud? Näib, et Martin Kala, kes kirjutab, et “paavsti öeldule räägivad vastu viimase kahekümne viie aasta teadusuuringud”, ei ole Aafrika aidsiepideemia vastast võitlust käsitlevate uuringutega tegelikult vähimalgi määral tutvunud. Tema usk kondoomidesse kui aidsiepideemia peatamise vahendisse näib olevat mitte faktipõhine, vaid selgelt dogmaatiline. Tõepoolest, seksuaalrevolutsiooni järgses lääne liberalistlik-relativistlik-hedonistlikus kultuuris on kondoomid tõstetud pea sama tähtsale kohale, kui Katoliku Kirikus armulaua sakrament – tegu on usudogmaga, mille üle ei vaielda.

“… aga välja kukkus nagu alati.”

Ülle Toodel on õigus ka selles, et kuigi paavst tahtis parimat, kukkus välja nagu alati – lääne avalikkuse jaoks läks tema sõnum suuresti kaduma. Ent peatugem hetkeks, et küsida, miks see sõnum kaduma läks? Kas tõesti seepärast, et paavst ja Vatikan on, nagu Toode väidab, kommunikatsioonivõimetud või ehk hoopis seetõttu, et mõjukad poliitilised ja ajakirjanduslikud ringkonnad teevad kõik endast oleneva, et paavsti sõnumit summutada, moonutada ja kommunikatsioonihäireid tekitada?

Kas paavsti kritiseerijad, kes süüdistavad teda nahaalses valetamises (Penu) ja vastutustundetult miljonite inimeste elude ohtuseadmises (Kala), on üleüldse tema sõnumi mõistmisest huvitatud? Kas tõde huvitab neid ja kas see huvitab neid ka minnes vastuollu nende elustiilivalikute, kultuuris juurdunud käitumisharjumuste ja identiteeti määratlevate ideoloogiliste hoiakutega? Täpselt sama küsimuse võiks esitada seonduvalt Kiriku õpetusega nii mõnegi teise moraaliküsimuse, nagu nt homoseksuaalse käitumise, abordi või kunstliku viljastamise osas.

Et need küsimused on tegelikult retoorilised ning et neid samu kritiseerijaid tõepoolest ei huvita ei tõde, aus diskussioon ega eriarvamuste võimaldamine, nähtub kas või tõsiasjast, et nii Eesti Ekspress kui Postimees, pidamata paljuks avaldada paavsti nahaalseks ja vastutustundetuks valetajaks nimetavaid artikleid, keeldusid antud artiklit (oluliselt lühemal kujul) avaldamast. Nii palju vabast, arvamuste paljusust võimaldavast meediast.

Paavsti ja Kiriku õpetuse ründamises (seksuaal)moraali küsimustes ei ole muidugi midagi uut ega ootamatut – lääneriikide meedias on sellest saanud juba aastakümnete pikkuse ajalooga traditsioon. Toomaks sellistest rünnakutest näidet, võib osundada sellele, kuidas 2005. aastal võrdles Inglismaal aasta kolumnistiks valitud sotsiaaldemokraadist mõjukas ajakirjanik Polly Toynbee ajalehes The Guardian paavst Johannes Paulus II-t Kiriku seisukoha tõttu kondoomide osas Leniniga, öeldes et „mõlemad seavad ideoloogia kujuteldamatute inimkaotuste hinnaga kõrgemale nii inimeste elust kui õnnelikkusest.“

Nagu sellestki mõtte(tuse)avaldusest nähtub, ei ole Kiriku vastaste vihapursete põhjused paavst Benedictus XVI isikus ega tema kommunikatsioonivõimes, vaid sootuks sügavamal.

Tõde on olulisem kui ideoloogia

Ülle Toode eksib väites, et “Vatikani järgi juhib kirikupea mõtteid Jumal”. Kirik ei ole kunagi seda väitnud ega tee seda ka praegu. Paavst on inimene ning sellisena ekslik nagu kõik teised. Kuid selle asemel, et soovitada paavstile üleolevalt tarkade nõunike palkamist, võiks ajakirjanikud ka peeglisse vaadates veidi kriitilist meelt üles näidata. Paavst Benedictus XVI-l on tõepoolest maailmale suur sõnum, kuid selle sõnumi mõistmine sõltub mitte niivõrd paavsti võimest seda edasi anda, kuivõrd meedia ja kõikvõimalike teiste võimugruppide, just nagu ka iga üksikisiku, soovist ja valmisolekust seda vastu võtta.

Kindlasti seisab paavst ka edaspidi tõe eest olenemata sellest, kas läänemaailma “valgustatud” vasakpoolsed võimuringkonnad ja ajakirjanikud kiidavad selle heaks või mitte. Paljuski just selles tema suurus, usaldusväärsus ja tähtsus seisnebki. Teda kuulda võttes võiks nii mõnelegi ühiskondlikule probleemile — kaasa arvatud aidsiprobleemile — tõhusaid ja seejuures läbinisti inimlikke (kuigi alati mitte kõige mugavamaid) lahendusi leida. Aga nagu juba öeldud, peab selleks olema hea tahe.

Martin Kala eksib, et Benedictus XVI seisukoht kondoomide osas on probleemne peamiselt seepärast, et maailmas leidub sadu miljoneid katoliiklasi, kes seda järgivad. Tegelikkuses on probleemiks just vastupidine – see, et paavsti õpetust ei järgita. Uganda kogemus kinnitab, et kui inimesed ütleksid abielueelsetele ja välistele seksuaalsuhetele ei, poleks aidsiepideemia peatamises Aafrikas midagi üle jõu käivat. Häda on aga selles, et öeldes ei abielueelsetele ja -välistele seksuaalsuhetele, tuleks öelda ei ka kaasaegse lääne eluviisi alustalaks olevale relativistlik-liberaalsele ideoloogiale. Nii kuulubki paljude arvates ainuüksi mõte elukestvast truust paarisuhtest kiviaega.

Mida tähendab vastutustundlikkus?

Mõeldes aga, kes seisab Aafrikas tegelikult inimsuse ja kes inimvaenulike ideoloogiliste huvide eest, tasub lõpetuseks tsiteerida aafriklasi endeid. Martyn Drakard Ugandast kirjutab artiklis “Aafrika vajab paremat meediakajastust”: „Minge ükskõik millisesse Sahara kõrbest lõuna poole jääva Aafrika üksikusse nurgakesse ja kui te leiate sealt kellegi kohalike inimeste eest hoolitsemas, on need misjonärid, mungad ja nunnad ning pühendunud ilmikud.“

Veelgi enam, Uganda eduka aidsiennetusprogrammi üks autoritest, Sam L. Ruteikara lisab ajalehes Washington Post avaldatud appikarjes aidsiprobleemi omakasupüüdliku ärakasutamise vastu: „Palun võtke minu palvet kuulda, HIV/AIDSi-kaubitsejad. Laske mu rahvas oma haardest vabaks. Me mõistame, et juhuslik seks on teile kallis, kuid meile on kallis eluspüsimine. Kuulake Aafrika tarkust ja me näitame teile, kuidas aidsist lahti saada.“

Mis puutub aga vastutustundlikkusse ja inimeste elu austamisse, siis tahaksin laiale ringile püstitada järgmise küsimuse: kuivõrd on teada, et parima kvaliteediga kondoomid pakuvad regulaarse ja korrektse kasutamise korral HIV vastu parimal juhul vaid 80-90%-list kaitset, siis kuidas saab nende soovitamist, jagamist ja reklaamimist “turvaseksi” sildi all vastutustundlikuks pidada? Kes vastutab, kui sellise propaganda ohvriks langenud noorte “vaba” seksi seiklused lõppevad ebatõhusa 10-20% sisse juhtumise, surmaviirusesse nakatumise ja selle pahaaimamatu edasiandmisega üdini süütutele inimestele? Tõepoolest, kondoomide jagamine noortele ning nende promomine “turvaseksina” näib olevat kahtlaselt sarnane üleskutsega lõbustada end mängides vene ruletti.

Üks vastus to “Kondoomid, vastutustundetult valetav paavst ning ligimesearmastuseks kehastunud meedia”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 3, aprill 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […]  Varro Vooglaid: “Kondoomid, vastutustundetult valetav paavst ning ligimesearmastuseks kehastunud meedia” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: