Ütle jah! Mida sa ootad?

by

bride&groom1Mark Regnerus

Kohal on kevad, see suursugune aastaaeg, mil noorte meeste ihad ning meeldimised kergelt armastuse-mõteteks muutuvad, nagu poeet Tennyson kord vihjamisi kirjutas. „Kergelt“ on õigesti öeldud. 

Ameerika meeste keskmine esmaabiellumise iga on nüüd 28 aastat. Alates 1970. aastast on see tõusnud tervelt viie aasta võrra ning on ühtlasi vanim arvestatud keskmine sellest ajast, kui Tsensuse Büroo arvet pidama hakkas. Kui mehed naisi selle tõusva kaarega kaasa ei tiriks, ei kaebaks ma sugugi. Kuid nüüd võtavad naised selle esmakordse sööstu abiellu ette samuti vanemas eas. Vanusevahe abikaasade vahel on vähenemas: abielluvaid mehi ning naisi lahutas 1890. aaastal keskmiselt enam kui neli aastat ning 1960. aastal umbes 2,5 aastat. Nüüd on selleks näitajaks vähem kui 2 aastat. Ma arvasin varem, et ainult noored mehed — ning sealjuures vähemus neist — tembeldavad abielu surmaks nende noorusele, vabadusele ning võimele teha, mida iganes nad soovivad. Nüüd on see mõtteviis peibutamas ka naisi. 

Minu uuringutes noorte täiskasvanute romantiliste suhete alal annavad paljud naised märku, et tunnevad survet vältida tõsiseid mõtteid abielust kuni nad on vähemalt hilistes kahekümnendates eluaastates. Kui oled kaaslase otsinguil juba ülikoolis, peetakse sind paariaks, kellekski, kes ajab taga oma „PR(proua) kraadi“. Aktiivselt abielu kaalumine, kui oled 20 või 21 tundub olevat nii lääge, nii ebaseksikas, nii anakronistlik. Need, kes seda siiski  teevad, kardavad seda tunnistada — see on lihtsalt liialt skandaalne.

Kuidas me selleni jõudsime? Süüdi ei ole niivõrd otsustusvõimetud noored, kui meie, nende vanemad. Meie omad ettekujutused abielust muutusid, kui ronisime karjääriedu suunas.

Paljud meist said oma MBAd, JDd, MDd ja PhDd. Nüüd me soovitame oma lastel haridustee lõpuni käia enne, kui nad abielu isegi võimalikuks võiksid pidada, et alustada oma karjääri ning saavutada majanduslik iseseisvus. Me saadame neid hoiatustega, et teisele inimesele toetumine teeb nõrgaks ning haavatavaks. Me ei taha, et nad suhtesse tormaksid. Me ähvardame neid õppemaksu tasumisel enam mitte aidata. Ärge korrake meie vigu, manitseme neid.

Sara, 19-aastane tudeng Dallasest, võrdsustas mõtted oma poiss-sõbraga abiellumisest mässu korraldamisega. Ta ütles oma vanetmate kohta mulle järgmist: “Nad tahavad, et mu täielik tähelepanu oleks hinnetel ning koolil, kuna nad tahavad, et ma saaksin hea töö.” Arusaadav. Kuid meie lapsed tunnevad nüüd, et noorelt abiellumine ei ole pelgalt rumal, kuid ka vale ning ühiskondlikult kahjulik. Ent samas on abielu, kuhu targalt astutud, varemate aegade kombel ka täna endiselt hea nii majandusele ning kogukonnale, hea inimese isiklikule heaolule, hea jõukuse kasvatamisele ning jah, hea ka keskkonnale. Me saadame segadusseajavaid sõnumeid.

See ei ole lihtsalt majanduslik, vaid ka bioloogiline ja emotsionaalne probleem. Ma mõistan, et selle väljatoomine ei ole kuigi „lahe“, kuid minu töö on kaardistada trende, mitte neid kinnitada. Abielu on meeste jaoks olemas, kui nad selleks valmis on. Ning enamik neist jõuab selleni. Lõpuks. Kuid sotsiaal-psühholoogide Roy Baumeisteri ja Kathleen Vohsi sõnul naiste „turuväärtus“ väheneb vananedes stabiilselt, samal ajal, kui meestel kipub see tõusma vastavuses nende kasvavate ressurssidega (raha ja küpsus). Lugematud uuringud — ning lõppematud anekdoodid — kinnitavad nende järeldust. Kuigi naiste viljakus on enam-vähem fikseeritud, suruvad nad seda oma kõige viljakamate aastate — 20ndate — ajal suuresti alla — ainult selleks, et selle tagasi saamiseks kerjata, anuda, laenata ja maksta oma elu kahel järgneval aastakümnel. Kuigi meeste viljakus elab edasi, ei püsi seegi igavesti: Euroopast ning Austraaliast pinnale kerkivad uurimused märgivad, et paaride tõenäosus lapsi saada väheneb märgatavalt, kui mehed mööduvad neljakümnendast eluaastast ning et vanemate isade lastel on mitmed arenguhälbed veidi enam levinud.

Loomulikult, on vähemalt üks hea statistiline põhjus, miks õhutada inimesi pulmadega ootama. Varajane abiellumine on endiselt lahutuse tõenäosuse suurendamisel esimesel kohal.

Miks ma siis ometi tahan propageerida nii katastroofilist ideed? Kolmel heal põhjusel.

Esiteks, seda, mida ühiskonnateadlased „varajaseks abieluks“ peavad, mõistetakse üldsuse poolt tavapäraselt vääriti. Parimad varajast abielu käsitlevad uuringud, mille on läbi viinud Texase Ülikooli ning Penni Osariigi Ülikooli teadlased, märgivad, et vanuse ning lahutuse vaheline seos on kõige väljapaisvam teismeliste seas (need, kes abielluvad enne 20ndat eluaastat). Abielud, mis algavad vanuses 20, 21 või 22 ei lõpe sugugi nii tõenäoliselt lahutusega, nagu arvatakse.

Teiseks, heal tasemel ühiskonnateadus pöörab tähelepanu ka soolistele erinevustele. Valdav osa noori naisi on piisavalt küpsed, et abieluga toime tulla. Vastavalt valitsuse andmetele (National Survey of Family Growth) on 18-aastaselt abielluval tüdrukul suurem võimalus terve abielu elus hoida, kui 21-aastasel mehel. Abikaasade vanusevahes on peidetud tarkus. Naiste jaoks on vanus (kahjuks) deebet, kahanev viljakus. Meeste jaoks võib vanus olla aga krediit, suurendades nende ligipääsu ressurssidele ning parandades nende küpsust, tehes neid naistele külgetõmbavamaks. See stsenaarium ei pruugi meile kellelegi meeldida, kuid me ei saa seda lihtsalt olematuks soovida.

Kolmandaks, vanus, milles inimene abiellub, ei ole tegelikult kunagi lahutuse põhjustajaks. Pigem võib madal vanus abiellumisel osutada pinna-alusele ebaküpsusele ning kannatamatusele abielu raskuste ees — sellele, mida paljud meist õpivad lõpuks vältima või lahendama lahku minemata. Paraku kõrgelt haritud inimesed tõrguvad selle vastu, olles veendunud, et tegelikult on olemas retsept garanteeritud abieluõnnele, mis käib umbes nii: Lisa aspirantuuri kraad bakalaureusele, raputa hulka nähtav kogus karjääriedu ning tervislik portsjon jõukust, lase paar aastat hautada seksuaalse mitmekesisuse pannil, anna aega jahtuda ning rahuneda ning serveeri. Presto: abielu kerges matemaatika-leemes.

Kahju, et tegelik elu nii ei käi. Tegelikult töötab abielu kõige paremini kujundava institutsioonina, mitte sellisena, kuhu sa sisened, kui arvad end täielikult väljakujunenud olevat. Me õpime abielu nii nagu me õpime keelt ning õpetatavatele tulevad mõned õppetunnid elus varasemas eas lihtsalt kergemini. „Olgu neetud ühiskonna tahtmised, mis patustavad nooruse jõu vastu,“ lisas Tennyson oma ridadele kevadest ja armastusest.

Ma mõistan, et varane abiellumine tähendab lühemat otsingut. Praegusel interneti-kohtingute ning iseloomu-algoritmide ja -sobitamiste ajal on ameeriklased saanud teretuttavaks kulturaalse (ning kommertsliku) arusaamaga, et abielu ühtesulandamisel teadusega saavutatakse kindlasti hea klapp. Kuid abieluni ei vii ning seda ei pane seejärel hästi toimima mitte sobitused, vaid suhtumised: sellised asjad, nagu järjekindel ja aus suhtlemine, konfliktide lahendamise oskus, võime tulla toime abielu tsüklilise iseloomuga ning põhimõtteline pühendumine asja tuumas asuvale ühtsusele. Olen kohanud 18-aastasi, kes sellega toime tulevad ning 45-aastasi, kes ei tule.

Täna on meil üks veel mõjuvam argument abieluga viivitamise vastu: ressursside jagamise kasud majandusele. Mu naine ja mina abiellusime 22-aastaselt. Kõik, mis meil oli, olid paar ülikoolikraadi ja mõned unistused. Meile meeldib meenutada neid kasinuse päevi ning me oleme nende tõttu endiselt rahaasjades konservatiivsed ja paremini valmistunud elamaks üle praegust kriisi, kui paljud teised, kuna abielu on uskumatult tootlik korraldus ning parim olemasolev jõukust kasvatav institutsioon. Abielus inimesed teenivad rohkem, säästavad rohkem ning kasvatavad rohkem jõukust, kui inimesed, kes lihtsalt elavad koos või on vallalised. (Olgu kooselu kasud, missugused tahes, see on siiski kategooriliselt vähem stabiilne korraldus, märksa altim lahkuminekule, kui abielu.) Me võime ühendada sissetulekud samal ajal vähendades väljaminekuid nagu toit, lapsehooldus, elekter, gaas ja veekulud. Abielu võib olla väikekodanlik, kuid see on ühtlasi rohelisim kõigist

ühiskonnastruktuuridest. Michigani osariigi ökoloogide hinnangul maksavad lahutustega tekitatud lisamajapidamised riigile 73 miljardit kilovatt-tundi elektrit ja enam kui 600 miljardit gallonit vett aastas. See on üsna suur üksinduse nimel astutud ökoloogiline jalajälg. Abielu ei pruugi sind rikkaks teha — see ei olegi abielu eesmärk — kuid üks piiblist pärit vanasõna toob nutikalt esile selle kõrvalnähu: “Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk.”

Seega sel ajal, kui paljud noored ameeriklased täidavad oma päevi tavapärasel moel — klubitades, pidevalt Facebooki külastades, Twitteris oma hiljutisimale silmarõõmule sõnumeid saates ning halbade tööväljavaadete ja magistriõppesse pääsemise pärast end haigeks muretsedes — kuulub minu kummardus neile nende seas, kes on leidnud, et too vanasõna on õige. Üks neist on minu endine õpilane, 23-aastane Jennifer. Ta abiellub sel sügisel. Tema otsuses ei mänginud rolli religioon ega hirm üksi jääda. Lihtsalt kiindumus. Ta kohtas Jakei, kui oli veel ülikoolis ning leidis, et pole mõtet veeta oma 20ndad baarist baari rännates. Ta sõbrad tõrkusid. Tema jäi endale kindlaks. Nüüd on nad pruutneitsid.

Artikli autor Mark Regnerus on sotsioloogia professor Texase Ülikoolis Austinis ning raamatu “Keelatud vili: seks ja religioon Ameerika teismeliste elus” autor.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Washington Post.

Üks vastus to “Ütle jah! Mida sa ootad?”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, november 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Mark Regnerus: “Ütle jah! Mida sa ootad” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: