Mis on saanud bioeetikast!?

by

professor_narrowweb__300x435,0Ühe tunnustatud ja staažika bioeetiku ideed on nii veidrad, et panevad kogu bioeetika suhtes meelt heitma.

Michael Cook

Kui te arvasite, et Peter Singer, kes on praegu Princetoni Ülikooli professor, on Austraalia kingitus maailma bioeetikale, on mul teile uudiseid. Üks tema õpilasi doktorantuuris, nüüdne professor Oxfordis, Julian Savulescu, on temast ette tõttamas, jättes oma õpetaja maha tolmavale teele.

Singer on tuntud kui suur loomade vabastamise, lastetapu, eutanaasia jne toetaja, kuid Savulescu on panemas nurgakivi millelegi sootuks uuele. Ehkki alles noor (44 -aastane), on ta Oxfordis juhtinud midagi, mis kannab nime Uehiro Praktilise Eetika Keskus alates aastast 2002.

Tema postiaadress võib küll olla vandlist torn, kuid „praktilise eetika“ vallas ta mustust ja räppa ei pelga. Ta seisab jõuliselt dopingute eest spordis ning geneetilise sõelumise, varajase abordi, hilise abordi, soolisel valikul põhineva abordi, embrüonaalsete tüviraku-uuringute, hübriid-embrüote loomise, varuosa-laste loomise, teraapilise kloonimise, reproduktiivse kloonimise, geenide töötlemise (sh. kõrgema IQ-ga laste saamiseks), eugeenika ning organiturgude poolt. Alustuseks.

Lisaks sellele on too sportlik, nägus professor Savulescu olnud vapustavalt edukas toetuse saamisel oma teooriate propageerimiseks. Hiljuti sai ta 800 000 naela (u.14 000 000 krooni) suuruse toetuse, et uurida aju kallal nokitsemise eetikat. Lühidalt, tsiteerides Oxfordi Ülikooli, on Julian Savulescu rahvusvaheliselt tunnustatud kui „maailmaklassi bioeetik“.

Ning kodus Melbourne’is on ta väikestviisi meediakuulsus. Paar aastat tagasi tegi ta isegi pöördumise Rahvuslikule Pressiklubile. See lisab tema abordi-vaadetele kaalu. Victoria osariigis on käimas tuline debatt abordi seadustamise teemal. Valitsus pooldab seda, kuid ei ole veel kindel, kui kaugele sellega minna. Kas selle peaks lihtsalt dekriminaliseerima? Kas tuleks seadustada „naise valik“ kuni 24. nädalani? Kas tuleks seadustada abort igas raseduse faasis? Pole kahtlustki, mida Savulescu antud küsimuses arvab: “Abort on seaduslik viis, mille teel inimesed saavad kontrollida oma laste arvu,“ on ta öelnud.

See sunnib mind siinkohal pakkuma midagi veel radikaalsemat, kui tema igasuguseid piire ületavad teooriad. Olles aastaid Savulescu ja tema kolleegide teooriaid jälginud ning arvustanud, on mul nüüd saanud kõrini. On aeg kaotada bioeetika ning bioeetikud. Meil on vaja lihtsat vanilje-eetikat.

See seksikas väike eesliide „bio“ on saanud kevlar-vestiks kõigile nn. ekspertidele, kel ei õnnestunud saada tööd Monty Pythoni Wooloo-mooloo Ülikooli filosoofiaosakonnas. Kuna puudub igasugune selgus küsimustes, mis bioeetika on, mis alasid see peaks katma või mis on selle fundamentaalsed põhimõtted, võib pea igaüks end bioeetikuks nimetada. Ja pea igaüks ka teeb seda.

Sõna „bioeetika“ loodi alles kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel aastatel. Nelikümmend aastat hiljem on meil progressiivne bioeetika, konservatiivne bioeetika, globaalne bioeetika, feministlik bioeetika, islami bioeetika, katoliiklik bioeetika, utilitaristlik bioeetika, deontoloogiline bioeetika, dignitariaanlik bioeetika (minu lemmik) jne. Bioeetika, nagu muist tõelistest ekspertidest vaikselt nõustuvad, on kriisiala. Jonathan Morena, ameerika juhtivaid bioeetikuid, on kõnelnud „identiteedi kriisist“ ning kahelnud „bioeetika ellujäämises sellisena, millisena oleme seda tundnud.“

Küsimus on selles: mis teeb selliste bioeetikute, nagu Savulescu, teooriad tõsiseltvõetavaks? On nad kooskõlas terve mõistuse, inimloomuse ning eluterve avaliku poliitikaga? Miks peaksime eelistama nende uskumist tele-jutlustajatele ning New Age´i gurudele? Probleem ise on märksa laiem, kui Savulescu või Singer. Üha suurenev hulk mõjuvõimsaid bioeetikuid on kaitsmas kummalisi teooriad ning saamas toetust nende küsimuste viimiseks peavoolu arutlusse.

Victoria parlamenti võib huvitada näiteks asjaolu, et Savulescul on varjuelu New Age´i guruna, kes jutlustab poolearulisest transhumanismi teooriast. „Inimesed on ette näinud, et saabub arvutusvõimsuse ja tehisintellekti tohutu tõus,” ütles ta ühes ajaleheartiklis mitte kuigi ammu. „Mingil hetkel sel sajandil saab inimeste jaoks võimalikuks edutada end masinateks.“ Sellest kõigest saab lugeda lähemalt tema peagi ilmuvast raamatust „Inimeste täiustamine“ (Enhancement of Human Beings).

Ma kipun arvama, et Savulescu prestiiž põhineb Oxfordi Ülikooli heakskiidu-pitseril ning tema imekspandavalt suurel töövõimel. Mitte tema ideedel. Kaugel sellest, et olla arukad või süviti läbi mõeldud, Savulescu teooriad jooksevad kõik samu rööpaid mööda. Miks ei peaks me üle astuma eksisteerivatest ühiskonnakorralduslikest piiridest, tehes X, küsib ta. X ei tee kellelegi liiga. X on autonoomia väljendus. X on minu õigus. Kas väidate, et X on inimloomuse vastane? Ei midagi sellist, vennas. Järelikult, X on eetiline. Astume siis kõik julgelt neid piire ületama (kaotama). 

See kõik on väga loogiline. Ja laseb teerulliga tervest mõistusest üle.

Pean tunnistama, et ei ole lugenud kõiki Savulescu artikleid tema 21-leheliselt CV-lt, kuid kahtlustan, et 90 protsenti neist järgivad seda skeemi.

Selle kinnitamiseks võtsin näiteks tema vaated apotemnofiilia alal, mis on psühhiaatriline seisund, mille all kannatajad on võtnud kinnisideeks amputeerida oma täiesti terved jäsemed. Tõelised bioeetikud armastavad sedasorti veidrusi. Mida on Savulescul antud teema kohta öelda? Järgnev pärineb otse tema skeemiraamatust: „Järelikult võib amputeerimine teatud olukordades olla mitte lihtsalt lubatav, vaid isegi soovitav. Kui suuremale osale meist on jäseme kaotamine tõeline traagika, võib olla häid põhjuseid, miks mõned haruldased inimesed selle saatuse valivad. Me peame olema avatud sellistele võimalustele.”

Kui Savulescu oleks vaid filosoof, mitte Oxfordi bioeetik, naerdaks ta lavalt maha. Parafraseerides George Orwelli: mõned ideed on nii rumalad, et ainult bioeetikud võivad neid propageerida. Professor Savulescul on kahtlemata kõrge IQ, kuid selleks, et apotemnofiilia või isegi abordi alal jutlust pidada, on vaja midagi enamat, kui loogika. On vaja tervet mõistust, suurel hulgal kogemusi ning sügavat ja kaastundlikku inimloomuse väärtustamist. Lühidalt, on vaja olla lihtne vanilje-eetik.

Artikkel avaldati algselt rahvusvahelises uudiste- ja arvamusportaalis MercatorNet. Artikli autor on sama portaali peatoimetaja, Michael Cook.

Üks vastus to “Mis on saanud bioeetikast!?”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, november 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Michael Cook: “Mis on saanud bioeetikast?” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: