Mis vahet seal on?

by

nogaymarriageOmasooliste “abielu” toob kaasa muutusi ka laiema üldsuse jaoks, eriti juhul, kui asja taga on riigi rusikas.

Patrick Thompson

“Mis tähtsust on sinu jaoks sellel, et kaks meest või kaks naist omavahel abielluvad?” Nii kõlab samasooliste “abielu” pooldajate lemmiklause.

Minu jaoks on sel tõtt-öelda tähtsust kaunis vähe, kuna olen katoliiklane. Minu abielu on sakramentaalne liit: see on Jumala silmis püha. Riigil on asjasse vähe pistmist ning “abielu” kahe mehe või kahe naise vahel on minu silmis sama kehtiv kui kahe joodiku kiirpulm Las Vegase „armastuse kabelis”; teisisõnu – üldse mitte kehtiv.

Ent miski ütleb mulle, et see vastus ei rahuldaks samasooliste “abielu” seadustesse suruvaid homoaktiviste, kuna vaatamata nende loosungile „ela ja lase elada” näib nende tõeline modus operandi olevat “ela nagu ma ütlen või saad tunda riigi rusikat”.

Selle nädala alguses lükkasid New Hampshire’i seadusandjad tagasi teise katse suruda läbi eelnõu, mis seadustaks omasooliste “abielu”. Eelnõu lükati tagasi mitte selle pärast, et see ei vabastanud religioosseid gruppe kohustusest osa võtta omasooiharate vahel sõlmitud “abielude” pühitsemisest, vaid kuna see oleks vabastanud nad sellest kohustusest. Omasooiharate “abielu” radikaalsed toetajad liitusid vastastega, et peatada seadustes usuvabaduse kaitsele suunatud muutuste tegemine.

New Hampshire’i Esindajatekoda oli varem vastu võtnud eelnõu, mis lähtus eesmärgist seadustada omasooliste “abielu”. Demokraadist kuberner John Lynch ütles, et kasutab vetoõigust iga eelnõu puhul, mis ei sisalda lisakaitset religioossetele gruppidele, nende tööandjaile ning nende pakutavatele teenustele, et nad ei oleks sunnitud läbi viima samasooliste laulatusi, neid propageerima ega neist osa võtma.

New York Times raporteerib vabariiklase Steve Vaillancourti, Koja homoseksuaalist liikme tegemisi, kirjutades: “Eelnõu debati ajal süüdistas esindaja Vaillancourt — vabariiklane, kes hääletas esialgse sama-sooliste abielu eelnõu poolt — hr. Lynchi riiukuke taktika kasutamises, ütles Koja eesistuja. Seejärel hääletas Vaillancourt pakutud muudatuste vastu.”

Nashua Telegraph tsiteerib Vaillancourti: “See eelnõu raiub homofoobia seadusse — midagi sellist ei toeta ma iial.”

Vaillancourt tahab, et kõik, kes gei-abieluga ei nõustu, lahkuksid pulmaärist — mujal on see juba juhtunud. Kanadas sunniti eraisikud, kel oli luba tsiviilabielusid sõlmida, litsentsist loobuma, kui nad keeldusid sama-sooliste abielude sõlmimisest. Üks katoliiklik vennasordu, The Knights of Columbus, viidi lesbipulmade vastuvõtu tarvis saali üürimisest keeldumise pärast inimõiguste komisjoni ette. Ordu ütles, et nad ei teadnud, et tegemist oli lesbi pulmadega ning kui sellest teadlikuks said, tagastasid ettemaksu ning püüdsid aidata paaril uut peopaika otsida. Paraku leidis Briti Columbia — provints, kus vastasseis aset leidis — ordu süüdi olevat inimõiguste koodeksi rikkumises ning tegi neile trahvi.

Just selliseid situatsioone püüab New Hampshire’i kuberner John Lynch ära hoida ning just selliseid situatsioone soovib gei-aktivistist esindaja Vaillancourt provotseerida; ta tahab kindlustada, et ordu Knights of Columbus saalid oleksid talle ja tema sõpradele avatud, et nad saaksid neis suurejoonelises katoliiklikus stiilis oma pulmi pidada.

“Ela ja lase elada” kõlab ju hästi — kahju ainult, et sel antud kontekstis tõega pistmist ei ole.

Samal ajal on Suurbritannia leiboristlik valitsus, mis ei rahuldu pelgalt katoliiklike lapsendamisagentuuride tegevuse lõpetamisele sundimisega (need agentuurid tegid oma tööd ammu enne, kui valitsus mängu astus), võtnud nüüd eesmärgiks sundida kirikuid tööle võtma homoseksuaale, soovahetuse läbiteinud isikuid ning kõiki teisi, kes tunnevad end kahjukannatajatena nende moralistlike tõbraste tõttu kirikus, kes nende “elustiili” peale viltu vaatavad.

Daily Telegraphi andmetel toimetas tolle uudise kirikutele kätte võrdõiguslikkuse aseminister Maria Eagle ühel religioosseid teemasid käsitleval konverentsil, kuigi õigemini oli see religioosne äärmiselt progressiivses “aktsepteeri minu seksuaalsust” sorti tähenduses. Minister pidas kõne konverentsil “Usk, homofoobia, transfoobia ja inimõigused”, öeldes: “Asjaolusid, mille raames religioossed asutused võivad praktiseerida midagi vähemat kui täielik võrdõiguslikkus, esineb väga vähe ja harva. Kuigi riik ei sekkuks kitsastesse rituaalidesse või doktriini puutuvaisse küsimustesse usugruppides, ei saa need kogukonnad väita, et kogu nende tegevus asub väljaspool diskrimineerimise vastaseid seadusi.”

Rahuldumata oma võrdõiguslikkust ning “inimõigusi” puudutavate vaadete kirikutele pealesurumisega riigiaparaadi jõul, tahab Ms. Eagle, et (tema nägemuse kohaselt “homofoobsete” ja “transfoobsete”) kirikute liikmed võtaksid sõna LGBT (lesbi, gei, bi-seksuaal ja trans-sooliste) kogukondade diskrimineerimise vastu. “Usugruppide liikmeil on oma roll suurema LGBT aksepteerimise kasvatamiseks kogukondades,” ütleb ta. “Kuid samal ajal on riigi kohustus kaitsta inimesi ebaõiglase kohtlemise eest.”

Nii et sa võid palgata oma “homofoobse” preestri või imaami, kuid kui sinu kantor soovib oma seksuaalsust avaldada transvestiidirüüs, pead sellega leppima — või oodatakse sind kohtus.

Ela ja lase elada, või mis?

Ma tõesti usun, et mis puutub elu põhialustesse, on katoliku Kiriku katekismusel homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes õigus: “Nad tuleb võtta vastu respekti, kaastunde ja sensitiivsusega. Nende suhtes tuleb vältida mistahes ebaõiglase diskrimineerimise märke.”

Kas aga oma poisssõbra Billiga kihlatud aktiivse homoseksuaali töölevõtmisest noorte grupijuhiks katoliku kogudusse keeldumise puhul on tegu “õiglase diskrimineerimisega”? Igatahes! Sel ajal, kui aktivistid Ms. Eagle’i kabinetis ei jõua oodata, millal nad saavad kas või ettenähtust madalama palga eest tööle asuda Luttoni koguduse kontoris, ütleb miski mulle, et nad ise tõenäoliselt ei ole valmis palkama (traditsioonilise peremudeli kaitseks tugevalt avalikult sõna võtnud) kardinal Arinzet järgmise konverentsi “Usk, homofoobia, transfoobia ja inimõigused” koordinaatoriks. See miski ütleb mulle ka seda, et kui usklik moslem kandideeriks tööpostile Vikerkaare koalitsiooni (The Rainbow Coalition) kohalikus harus, jääks tema avaldus toimikute vahel kadunuks. Seesugune diskrimineerimine on Ms. Eagle’ile tõenäoliselt igati mokkamööda.

Mida peab üks traditsionaalne religioosne inimene sellises olukorras tegema? Ma ei usu, et religioossesse eraldatusse pöördumine oleks võimalik, eriti kristlastele, kes on kutsutud elama oma usu avalike tunnistajatena. Idee sellest, et usk on privaatne ning hoitud ainult koduseks eluks, ei ole kristlastele lihtsalt vastuvõetav, kuna oma usu kohaselt on nad kutsutud laskma usul olla osaks igast eluvaldkonnast. Nagu meie seast lahkunud Richard John Neuhaus kirjutas oma raamatus “Alasti avalik ruum” (The Naked Public Square), “Kristus on Issand kõige üle või Ta pole üldse Issand (Christ is Lord of all or he is Lord not at all)”. Paluda kellelgi käituda avalikkuse ees ühel- ning eraelus teisel viisil tähendab paluda tal elada vastuolulist ning lõhestatud elu. Kas see pole just seesama, mille vastu homo-aktivistid, vähemalt alles hiljuti, väitsid end võitlevat? Kas nad ei ole väitnud end võitlevat võimause eest olla nemad ise? Nüüd tahavad nad aga, et kõik oleksid nagu nemad.

Artikkel on originaalis avaldatud portaalis MercatorNet.

Üks vastus to “Mis vahet seal on?”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Patrick Thompson: “Mis vahet seal on?” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: