Liberaalne akadeemik Edward Green: Paavstil on AIDSi ja kondoomide osas õigus

by

Harvardi professori Edward Greeni sõnul räägib paavst Benedictus XVI sajandi katku vastu võitlemisest Aafrikas tõtt: truudus ja karskus on paremad relvad kui preservatiivid.

African mother

Foto: Rodolfo Casadei

Oma viimase visiidi ajal Aafrikasse ütles paavst Benedictus XVI ajakirjanikele: „Kondoomide levitamine ei ole lahendus AIDSi probleemile, vastupidi, see teeb olukorra hullemaks.“ Meditsiiniajakirja The Lancet juhtkiri vastas paavsti sõnadele, nimetades neid „ennekuulmatuks ning äärmiselt ebakorrektseks.“ Tuginedes teie kogemustele antud valdkonnas, kas paavstil on õigus või mitte?

Nagu ma olen öelnud Washington Postis ja mujalgi, on paavstil põhimõtteliselt õigus – Aafrika osas. Oleks lihtsam, kui me piirame oma vestluse Aafrikaga, kuna see on koht, kuhu paavst oli teel ning millest ta rääkis. Pole mingeid tõendeid, et kondoomidest on HIV-i nakatumiste vähendamiseks mõeldud terviseorganisatsioonide sekkumises mingit kasu olnud. Seda on pisut raske mõista. Üksikisiku puhul võib igakordne kondoomide kasutamine nii tihti, kui võimalik, olla mõistlik, et vähendada HIV-i nakatumise võimalikkust. Kuid me räägime programmidest, suurtest pingutustest, mis kas töötavad või kukuvad läbi riikide või populatsiooni tasemel. Kaalukad artiklid, mis on avaldatud ajakirjades Science, The Lancet, British Medical Journal ja isegi Studies in Family Planning alates 2004. aastast, on seda asjaolu kinnitanud. Esmakordselt kirjutasin ma kondoomide asemel karskusele rõhumisest aastal 1988 raamatus „AIDS Aafrikas“.

Kondoomid ei tööta, kuna inimesed ei kasuta neid järjepidavalt, kuna neid ei kasutata kedagi tundma õppides ning kuna nad toovad endaga kaasa petliku turvatunde, lastes inimestel võtta suuremaid riske, kui nad kondoomideta võtaksid. Samuti pööravad nad tähelepanu kõrvale paremini toimivatelt ennetamise võimalustelt, nagu truuduse propageerimine.

Oma raamatutes ja artklites olete rõhutanud, et ABC (Abstinence, Being faithful, Correct use of Condoms) lähenemine Aafrikas töötab. Esmapilgul ei tundu see võimalik, kuna karskus, partnerite seksuaalne truudus ja kondoomid on kolm väga erinevat asja. Milline on õige vahekord nende kolme vahel?

Karskus ja truudus erinevad kondoomide kasutamisest. Nad väldivad nakatumisohtu täielikult (eelduseks mõlemapoolne truudus). Seda lähenemist tuntakse riski vältimisena. Kondoomide kasutamine toob riski mängu; see ei ole riski vältimise, vaid vähendamise vorm. Järjepidev kondoomide kasutamine on ainult 80-85% turvaline, kuid päriselu tingimustes, milles valdav enamus meist elab, pakuvad kondoomid palju vähem kaitset. Oma pereplaneerimise kogemusest teadsime me tegelikult juba enne AIDS-i saabumist, et kondoomid ei ole HIVi ärahoidmisel kuigi efektiivsed.

Osa Uganda algse ABC programmi geniaalsusest on, et see tegeles HIVi nakkuse otseste või ligilähedaste põhjustega, nimelt vältides nakatumise riski, vähendades nakatumise riski või vähendades nakkuse tegevusvõimekust. See eraldab need põhipunktid kõigist muudest asjadest, mis võivad kaasatud olla (nagu näiteks vaesus, sooline ebavõrdsus, inimõigused, häbimärgistamine, jne).

Mis on kõige tähtsamad asjad AIDS-i ja Aafrika juures, mida välismaailm ja eriti ajakirjanikud ei näi mõistvat?

Et meil ei saa olla samaaegselt täielikku seksuaalset vabadust ning tõhusat nakkuse ennetamist; et Aafrika erineb ülejäänud maailmast (kuna kondoomid töötavad teatud tüüpi epideemiate puhul päris hästi); ja et seksuaalkäitumine peab väga elementaarsel tasemel muutuma, et HIV-i nakkusmäär väheneks (ainult, et eksisteerib ka epideemia kõvera efekt, mis põhjustab nakkuse määra näitajate perioodilise languse pärast seda, kui kõige kõrgema nakkusohuga inimesed surevad ära ja enne kui uus grupp jõuab seksuaalselt aktiivsesse ikka).

Miks reageerisid rahvusvahelised organisatsioonid ja valitsused teie meelest paavsti sõnadele nii karmilt? Kas nad tõesti usuvad, et kondoomid on AIDS-i ennetamisel vahend number üks või on nad mõjutatud mingisugustest varjatud huvidest, mida me küll kahtlustame, kuid ei näe?

Nad reageerisid sel moel väga paljudel erinevatel põhjustel, alustades sügavalt juurdunud usust, et kondoomid töötavad palju paremini, kui nad seda tegelikult teevad. Me ei saa ajakirjanikke tegelikult tõendusmaterjali mitteteadmises süüdistada, kui juhtivad eksperdidki kinnitavad jätkuvalt, et kondoomid on AIDS-i vastu võitlemisel meie parimaks relvaks. Ning jah, inimesed, seal hulgas ka teadlased, on mõjutatud varjatud huvidest (suurem osa AIDSi ennetamise rahast Ameerikas käib läbi pereplaneerimise ja reproduktiivtervise organisatsioonide). Tegur, millest tihti üle vaadatakse, on seksuaalse vabanemise ideoloogia. Need meie seast, kes töötavad AIDSiga, ei taipa, kui palju seksuaalse vabanemise ideoloogia ja väärtused meie mõtlemist mõjutavad. See aitab selgitada, miks, kuni viimase ajani, olid usu-põhised organisatsioonid AIDSi ennetamisest suures osas välja tõrjutud, olgugi, et FBO-d (Faith Based Organization) juhivad Aafrikas mitmeid haiglaid, kliinikuid ja koole. See seletab ka tugevaid emotsionaalseid reaktsioone, mida näeme, kui AIDSi vastase võitluse masinavärk kuidagigi kahtluse alla seatakse.

Mis on „parim praktika“, millega olete Aafrikas kokku puutunud? Ja milline on halvim ametlik sekkumine, millele olete tunnistajaks olnud?

Ma kasutan Uganda ABC programmi mudelina, mida kõik me ülejäänud peaksime järgima. Seda mudelit on eriti näha perioodil 1986. aastast 1990-ndate alguseni, kuna selleks ajaks hakkasid välisdoonorid ja rahastajad programmi muutma nii, et nüüd sarnaneb see iga teise programmiga Aafrikas. Algselt rõhutas ABC programm üle kõige partnerite vahelist truudust. Karskust propageeris see eelkõige noorte seas, kes ei olnud veel seksuaalselt aktiivsed. Kondoomide propageerimises oli see programm väga ettevaatlik  ja tagasihoidlik. 90-ndate keskpaigast alates on programmi iseloomulikud tunnused kaotsi läinud ning kondoomid koos testimiste ja ravimitega on saanud programmi keskmeks. Viimastel aastatel on HIV esinemise sagedus jälle tõusma hakanud.

Halvima programmi leidmiseks ei pea aga otsima kuigi kaugelt. Kõik programmid põhinevad suuresti kondoomidel ja kondoomid on selgelt efektiivsed ainult teatud tüüpi epideemiate puhul. Isegi teistes riikides, nagu Tai ja Kambodža, ei ole selge, kui suure panuse annavad kondoomid ja kui palju suuremaks mõjutajaks on fundamentaalset laadi muutused käitumises (nagu näiteks prostituutide juures käimisest ja abieluvälisest seksist hoidumine). Teiste elementide seas, mida me kõigis programmides ei näe, on testimine ja nõustamine, seksuaalsel teel edasikantavad haiguste ravimine ja sellised asjad, nagu inimõigused ja sissetulekute suurenemine. Ükski nendest sekkumistest ei ole seniste tulemuste kohaselt töötavaks osutunud ning mõned, nagu näiteks testimine, ei tööta seniste näitajate kohaselt tõenäoliselt vähemalt Aafrikas.

Kas AIDSi vältimiseks on praktilisem ja teostatavam õpetada aafriklastele kondoomide „järjepidevat kasutamist“ või esmase seksuaalse käitumise muutmist?

Esmase käitumise muutmist. Me võime õpetada järjepidavat kondoomide kasutamist, aga nüüdseks on teada, et seda rakendab järjepidevalt väga vähe inimesi.

Kas täna, hilisjuunis 2009, eksisteerib kolmanda maailma riike, kus on edukalt vähendatud HIVi esinemissagedust? Kuidas nad selle tulemuseni on jõudnud?

Täna näeme me esinemissageduses langust kaheksas või üheksas Aafrika riigis. Igal ühel neist juhtudest näeme me esmalt langust nende meeste ja naiste osakaalus, kes teatavad endal eelneval aastal olnud olevat enam kui ühe seksuaalpartneri. Kuid raske on omistada sellist muutust käitumises riiklikele programmidele. Valdav osa riiklikest programmidest ei tegelegi seksuaalse käitumisega põhjalikumalt kui kondoomide propageerimine ja levitamine. Mulle tundub, et näeme enam-vähem spontaanset käitumise muutumist, kuna inimesed on hakanud nägema, mis töötab ja mis ei tööta. On ka võimalik, et religioossed organisatsioonid on möödapanevatest riiklikest programmidest hoolimata aidanud käitumisse muutust tuua.

Oma raamatus olete te kirjutanud: “Milline ka ei oleks kondoomide ebaõnnestumiste määr rasestumise vältimisel, HIV-i vältimiseks peaks see kõrgem olema (lk 97).“ See tekitab judinaid. Kui kõrge on kondoomide ebaõnnestumise määr rasestumise vältimisel?

See on umbes 75-80%. Need kaks määra on tõenäoliselt võrreldavad. Ma osutasin oma raamatus rohkem faktile, et rasedus võib esineda vaid teatud päevadel naise tsüklist, kui HIVi nakatumine võib juhtuda igal hetkel.

Mõned statistikad näitavad, et need Aafrika riigid, kus kondoomid on kergemini kättesaadavad, on samad riikid, kus AIDS on enam levinud. Kas see tähendab, et kondoomide levitamine on olukorda halvemaks muutnud, nagu paavst ütles?

Sellele on raske vastata. Meil on küll uuringud, mis näitavad, kuidas ebajärjepidev kondoomide kasutamine – mis on ühtlasi tüüpiline kondoomide kasutamine – on hullem kui kondoomide mittekasutamine. Samuti on ilmumas Ugandas korraldatud uuring, milles näidatakse, et intensiivne kondoomide propageerimine viib riskantsema seksuaalse käitumiseni. Selle uuringuga kaasneb ka tõendeid sellise nähtuse esinemisest mujalgi.

Mida arvavad teie kaaslased ja kolleegid Harvardis teie seisukohtadest? Kas keegi on teid boikoteerinud? Kas olete kaotanud sõpru või karjäärivõimalusi?

Mul ei ole kuigi palju toetajaid. Meie programm on tegelikult Harvardist lahkumas.

Teie HIV Ennetamise Uuringute Projekt Harvardis on lõppemas ja seda ei uuendata. Kas selle põhjuseks on teie poliitiliselt ebakorrektsed väljaütlemised? Mida te nüüd ette võtate?

Ma parema meelega ei vastaks sellele küsimusele. Te võite küsida kelleltki Harvardis, mis nad selle kohta arvavad. Ma kirjutan AIDSi kohta kahte raamatut. Ühe nimi on „AIDS ja ideoloogia“. Mul on endiselt sihtasutuse toetus ja veel umbes kuus kuud Harvardis.

Kas te olete katoliiklane või kristlane või üldse ühegi religioosse grupi liige?

Ma usun Jumalasse oma arusaamise järgi, kuid ei kuulu ühtegi kirikusse ega religioossesse gruppi.

Intervjuu avaldati esmakordselt portaalis Tempi.it.


%d bloggers like this: