Armastusest ei piisa

by

GayPrents123Trayce L. Hansen, Ph.D.

Emad ja isad ei ole ümbervahetatavad. Lapsed vajavad mõlema armastust.

Samasooliste “abielude” toetajad usuvad, et kõik mida lapsed tegelikult vajavad, on armastus. Sellele eeldusele toetudes järeldavad nad, et armastavate samasooliste “vanemate” kasvatus on sama hea, kui armastavate erisooliste vanemate kasvatus. Kahjuks on see algeline oletus – ning kõik, mis sellest johtub – vale. Sest pelgalt armastusest ei piisa!

Kui ka kõik muu on võrdne, läheb lastel elus paremini, kui neid on kasvatanud ema ja isa. Sellises keskkonnas on suurim tõenäosus, et lapsed on avatud nendele emotsionaalsetele ja psühholoogilistele kogemustele, mida neil on edenemiseks tarvis.

Mehed ja naised toovad lastekasvatamisse mitmekesisust; ainulaadset panust, mis kumbki lastele annab, ei ole teisel võmalik asendada. Emasid ja isasid ei saa ümbervahetada. Kaks naist võvad mõlmad olla head emad, kuid kumbki ei saa olla hea isa.

Siin on viis põhjust, miks on laste parimates huvides olla kasvatatud nii ema kui isa poolt.

Esiteks, ema-armastus ja isa-armastus – olgugi, et võrdselt olulised – on kvalitatiivselt erinevad ning toovad kaasa erinevad lapse ja vanema vahelised ühendused. Täpsemalt, kombinatsioon tingimusteta armastuse poole kalduvast emast ja tingimusliku armastusega isast on see, mis on hädavajalik lapse arenguks. Kumbki neist armastuse vormidest ilma teiseta võib osutuda probleemseks, kuna lapsel on vaja nende üksteist täiendavate vanema-armastuse ja ühenduse tüüpide vahelist tasakaalu.

Ainult heteroseksuaalsed vanemad pakuvad lapsele võimalust arendada suhet nii oma kui ka vastassoolise vanemaga. Suhted mõlema sooga juba varajases eas muudavad lihtsamaks lapse suhtluse mõlema sooga ja mõlemast arusaamise ka hilisemas elus. Tüdruku jaoks tähendab see seda, et ta mõistab paremini ja suudab kohaselt suhtestuda meeste maailmaga ning tunneb end mugavamalt naiste maailmas. Ning poisi jaoks kehtib ümberpööratu. Olles suhtes “teisega” – vastassoolise vanemaga – suureneb ka tõnäosus, et laps on kaastundlikum ning vähem ennastimetlev.

Teiseks, lapsed arenevad läbi etteaimatavate ja möödapääsmatute arengufaaside. Mõned neist faasidest nõuavad rohkem emalt, teised isalt. Näiteks imikueas lastel, soost olenemata, kipub ema käte vahel paremini minema. Emad on paremini häälestunud laste vaevu-märgatavatele vajadustele ning on seega sobivamad vastutust võtma. Kuid tuleb hetk, mil, juhul, kui poisist tahta kasvatada kompetentne mees, peab ta end eraldama emast ning samastuma hoopis isaga. Isata kasvanud poisil, kel ei ole meest, kellega samastuda, on tavalisest suuremaid raskusi terve, maskuliinse identiteedi kujundamisega.

Isa õpetab pojale, kuidas on sobiv suunata oma agressiivseid ja seksuaalseid tunge. Ema ei saa näidata pojale, kuidas oma impulsse kontrollida, kuna ta ei ole mees ning tal ei ole tollele omaseid tunge. Isa nõuab pojalt ka kõrgendatud austust, mida ema ei tee – austus, mis paneb poissi end korralikult ülal pidama. Ning need on kaks peamist põhjust, miks isadeta poistest kasvavad suurema tõenäosusega huligaanid ning tulevased vangid.

Isa-vajadus on sisse ehitatud ka tüdrukute psüühikasse. Tüdruku elus on aegu, mil ainult isa võib aidata. Näiteks pakub isa tütrele turvalist, mitte-seksuaalset kohta, kus kogeda oma esimest mehe-naise vahelist suhet ning kinnitust tütre naiselikkusele. Kui tüdrukul ei ole isa, kes seda rolli täidaks, on suurem tõenäosus, et ta heidab end kasvades valimatutesse seksuaalsuhetesse, püüdes asjatult rahuldada oma kaasasündinud nälga mehe tähelepanu ja tunnustuse järele.

Üleüldse mängivad isad oma laste elus piiravat rolli. Nad piiravad poegi käitumast antisotsiaalselt ning tütreid seksuaalselt. Kui ei ole isa, kes seda funktsiooni täidaks, saadavad kohutavad tagajäjed tihti nii isadeta lapsi, kui ühiskonda, kus need lapsed oma puudujääke välja elavad.

Kolmandaks, poisid ja tüdrukud vajavad vastassoost vanemat, et aidata neil nende endi sooga seotud kalduvusi mõõdukatena hoida. Näiteks, poisid eelistavad enamasti emotsioonidele mõistust, suhetele reegleid, ettevaatlikkusele riske ja kaastundlikkusele tavasid, samas kui tüdrukute puhul on eelistused enamasti vastupidised. Vastassooline vanem aitab lapsel hoida oma loomulikud kalduvused kontrolli all, õpetades – verbaalselt ja eeskujuga – vastandlike kalduvuste väärtust. Selle õpetamine ei kasvata mitte ainult mõõdukust, vaid ka avardab lapse maailma, aidates lapsel näha kaugemale oma isiklikust vaatepunktist.

Neljandaks, samasooliste “abielu” kasvatab noores inimeses seksuaalset segaduses-olekut ning soodustab seksuaalseid eksperimente. Samasooliste “abielu” kaudne ja otsene sõnum on, et kõik valikud on ühtviisi vastuvõetavad ning soovitavad. Seega, isegi traditsionaalsetest kodudest pärit lapsed – keda on mõjutanud sõnum, et kõik seksuaalsed valikud on võrdsed – kasvavad üles mõtlemisega, et pole vahet, kellega keegi seksuaalselt suhtestub või abiellub. Sellise uskumuse kandmine juhib mõned – kui mitte paljud – kergesti-mõjutatavad noored kaaluma selliseid seksuaalseid ning abielu-laadseid korraldusi, mille peale nad varem poleks isegi tulnud. Ning homoseksuaalsetest “peredest” pärit lapsed, kes on juba niigi seksuaalsetele katsetustele enam avatud, teeksid seda veel suuremas ulatuses, kuna mitte-traditsionaalset seksuaalsust demonstreeriti neile mitte ainult kodus, vaid see kiideti heaks ka ühiskonna poolt.

Pole kahtlustki, et inimlik seksuaalsus on paindlik. Võtkem näiteks muistne Kreeka või Rooma – paljude teiste varajaste tsivilisatsioonide hulgas – kus meeste homoseksuaalsus või biseksuaalsus olid peaaegu üldlevinud. Selle põhjuseks ei olnud nende meeste kaasasündinud “gei geen”, vaid pigem oli see tingitud nende ühiskondade leppimisest homoseksuaalsusega. Mida ühiskond lubab, seda ta saab – ohtralt.

Ja viiendaks, Kui ühiskond lubab samasooliste “abielu”, peab ta lubama ka nn. teisi abielu tüüpe. Seaduslik loogika on lihtne: kui samasooliste “abielu” keelamine on diskrimineeriv, on ka polügaamse, polüamoroosse ning iga teise sarnase grupi “abielu” keelamine diskrimeeriv. Selliste assorteeritud korralduste emotsionaalsed ja psüühilised tagajärjed laste arenevale psüühikale ning seksuaalsusele on katastroofilised. Ning mis saab nendes alternatiivsetes “abieludes” kasvanud lastest, kui ühendus puruneb ning iga vanem “taas abiellub”. Nendel lastel võib lõpuks olla neli isa või kaks isa ja neli ema või … täida lüngad.

Loomulikult võivad homoseksuaalsed inimesed olla sama armastavad kui heteroseksuaalsed, kuid lapsed vajavad enamat kui armastus. Neil on vaja nii nais- kui meessoost vanemale iseloomulikke omadusi ning üksteist täiendavat loomust.

Enam kui 5000 aasta jooksul kogunenud tarkusest järeldub, et ideaalne abielu- ning vanemakorraldus koosneb ühest mehest ja ühest naisest. Sellise ajaproovi läbi teinud tarkuse ülbe eiramine ning laste kasutamine selles radikaalses eksperimendis katseloomadena on parimal juhul riskantne ning halvimal juhul katastroofiline.

Samasooliste “abielu” ei ole kohe kindlasti laste parimates huvides. Ning kuigi me tunneme empaatiat homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes, kes soovivad olla “abielus” ning lapsi kasvatada, ei tohi me lasta kaastundel nende vastu saada võitu kaastundest laste vastu. Homoseksuaalselt käituvate inimeste soovide ning laste õiguste kaalumises ei saa me lubada lastel kaotajaks jääda.

Dr Trayce L. Hansen, PhD, on litsenseeritud psüholoog, kes omab Californias kliinilist ja kohtumeditsiinilist praktikat. Artikkel avaldati algselt portaalis Mercatornet.

Üks vastus to “Armastusest ei piisa”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Trayce L. Hansen: “Armastusest ei piisa” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: