Darwini müüt

by

DarwinmythCharles Darwin oli lahke ja viisakas mees, ent tema arusaam evolutsioonist viis sotsiaalse darvinismi ja natsismini.

Kuna sel aastal tähistatakse Charles Darwini 200-ndat sünniaastapäeva ja tema raamatu “Liikide päritolust” (Origin of the Species) 150-ndat aastapäeva, on Darwini kohta toodetud palju ülistavat materjali. Tihti üritatakse maalida pilti Darwinist kui sekulaarsest pühakust. 

Üks uhiuus elulooraamat on aga valmis küsima raskeid küsimusi Darwini elu ja õpetuste kohta. Benjamin Wikeri raamat „Darwini müüt“ on biograafiline sketš Charles Darwinist, mis uurib nii kõnealust meest ja tema mõtlemist kui ka tema mõju. Raamatus uurib Wiker lähemalt mitmeid müüte, mis Darwini ümber on üles kerkinud.

Üks suurematest nende müütide seas on arusaam, et darvinism on sama, mis evolutsioon ja et evolutsiooni mõiste pärineb Darwinilt. Tegelikult oli evolutsiooni idee olnud õhus juba paar põlvkonda enne Darwinit, ka tema enda perekonnas. Tema vanaisa Erasmus käis selle idee välja, just nagu ka mitmed teised mõtlejad ja teadlased enne Charlesi.

Wiker tuletab meile meelde, et Darwini tõeline originaalsus seisnes selles, et ta asus teadlikult looma teooriat evolutsioonist, milles puudub jumal. Paljud lähedased sõbrad ja liitlased – nagu Gray, Lyell ja Wallace – ei olnud selle koha pealt Darwiniga nõus. Nad kritiseerisid ka seda, millist tähtsust omistas Darwin looduslikule valikule ja juhtisid tähelepanu teistele suurtele vigadele tema teoorias.

Samuti tõstab Wiker esile suure lõhe Darwini ja darvinismi vahel. Darwin oli südamlik mees, viisakas ja inimlik, suurepärane abikaasa, isa ja härrasmees. Ta oli filantroop ja toetas tulihingeliselt orjuse kaotamise eest seisvat liikumist. Kuid tema suhtumine evolutiooni töötas sellele kõigele vastu ja viis sotsiaalse darvinismi ja natsi-loogika kujunemiseni.

Wikeri kohaselt ei ole sotsiaalne darvinism darvinismi vale kasutamine, „see ongi darvinism“. Kui esimesed 85 lehekülge „Darwini müüdist“ toovad ülevaate eluloolistest faktidest, siis raamatu viimased 85 lehekülge tõestavad seda loomuomast ühendust darvinismi ja sotsiaalse darvinismi vahel. Et seda selgitada, tuletab Wiker meile meelde, et kaks Darwini kuulsaimat teost on tegelikult üks raamat kahes osas. 1859. aasta köites Origin of Species tegeleb ta evolutsiooniga taimedest ja loomadest lähtuvalt. Sellele järgnes 1871. aastal järg, The Descent of Man, kus Darwin rakendas evolutsiooniteooriat inimestele. Need kaks raamatut kuuluvad kokku ja nii peaks neid ka lugema.

Tulemuseks on maailmavaade, mis täielikult vastandub Darwini enda omale, kaasa arvatud tema kirglikule orjusevastasusele. Oma varasemas raamatus räägib ta looduses leiduvast „orjastamise instinktist“. Näitena kasutas ta näitena seda, kuidas suured punased sipelgad orjastavad väikseid musti sipelgaid. Sedasi töötas loodus – ja evolutsioon. See ei olnud ei õige ega vale – see lihtsalt oli, nagu selgitab kõike puhtalt naturalistlik evolutsiooniõpetus.

Kirjutades teist kõidet tahtis Darwin näidata, et inimkond toimib samal kombel kui ülejäänud bioloogiline maailm. Inimene on pelgalt loom ja ka tema käitub samade põhimõtete kohaselt kui teised loomad.

Moraalsus ise on lihtsalt evolutsiooni produkt. Seega saab moraalsuseks kõik, mis aitab ühel klannil või rassil teised klannid või rassid alistada. Järelikult on „hea“ kõik, mis aitab konkreetsel rassil või rahval ellu jääda. Kui ülimaks „eesmärgiks“ on ellujäämine, siis tugevamad liigid võidavad ja valitsevad nõrgemate üle. Nii see lihtsalt käib.

Kuid kuidas sai Darwini-sugune orjusevastane propageerida seisukohta, mis näib pakkuvat bioloogilist põhjendust otse vastupidisele — orjusele.

See tähendas, et ta pidi oma teooria ilmselgetest järeldustest taganema. Nii tutvustas ta ideed, et „kaastunne“ on evolutsiooni läbi arenenud iseloomujoon. Kuid selline väide ei veena. Kaastunne nõrkade, haigete ja intellektuaalselt väetimate vastu „ei ole lihtsalt üks järjekordne ‘moraalne’ omadus“, kirjutab Wiker. “See on omadus, mis läheb otseselt loodusliku valiku põhimõtete vastu.”

Kui halastamatu võitlus ellujäämise nimel on see, milleni evolutsioon meid on toonud, siis peavad inimesed, nagu loomadki, lihtsalt alluma sellele, kuidas loodus neid on programmeerinud: „Kui Darwini teooria vastab tõele, siis ei ole inimorjus kuidagi vähem loomulik kui sipelgate orjus ja ei tohiks pälvida moraalset halvakspanu.“

Terviklikumad evolutsionistid, nagu Huxley, olid hea meelega nõus sellest kõigest tulenevate loogiliste järeldustega arvestama. Tõepoolest, terve eugeenikute liikumine, mille kulminatsiooniks olid natside progrommid, leidis Darwini teooriatest täielikku õigustust.

Eugeenikud haarasid rõõmuga kinni Darwini ideedest, et varustada oma ebainimlikke kavatsusi teaduslike põhjendustega. Tema enda pojast George’ist sai juhtiv eugeenik, kelle hulgalised järgijad viisid rõõmuga tema ideed kibeda – ent looglise – lõpuni. Nietzsche, Marx ja Stalin tervitasid Darwini ideid soojalt ja lasid nad rõõmuga käiku. Sajad teadlased, arstid, intellektuaalid ja poliitilised juhid võtsid Darwini ilmselged järeldused omaks.

See, et Darwin ise oleks oma ideede kasutamisest – eriti natside poolt – vapustatud olnud, ei kujuta endast arvestatavat vastuväidet. Tõde on, et kogu tema õpetus pakkus sotsiaalse darvinismi edutajate ettevõtmistele põhjendust ja õigustust. Tõepoolest, nagu Wiker ütleb, “ei ole Darwini enese ‘moraalsus’ tema enda teooria kohaselt midagi tähtsusrikkamat kui tema nina kuju või naha värv.”

Terve Darwini teooria raamistik viib möödapääsmatult gaasikambrite ja koonduslaagriteni. Bioloogiliselt alamad tuli hävitada, et inimkond võiks ellu jääda ja õitseda. „Kui üks ühiskond põrmustab teise, ei ole see vale. Sellest pole isegi kahju. See on loodusliku valiku loomulik toimimine.“

Kahtlemata oli „sotsiaalseid darviniste“ ka enne Darwinit, kuid darvinism varustas nende positsiooni teaduslikkusele pretendeeriva aluspõhja ja õigustusega. Kui Darwini vaated on õiged, on sotsiaalne darvinism samavõrd loogline kui teaduslik. Et inimkonna evolutsioon edasi liiguks, peab see läbima ülejäänud bioloogilise maailmaga sarnase protsessi: „soositud rassid“ peavad hävitama „vähem soositud rassid“, kui kasutada Darwini enda termineid. 

Sel põhjusel sai Rudolf Hess enesekindlalt väita, et „natsionaal-sotsialism on vaid rakendatud bioloogia.“ Seetõttu sai Hitler julgelt kuulutada, et „inimeksistentsi kõrgeim eesmärk on rassi säilitamine.“ Kõik see tuleneb otseselt darvinistlikust mõtlemisest. 

Nagu selle olulise raamatu autor demonstreerib, on ideedel tagajärjed. Või, nagu antud juhul: halbadel ideedel on halvad tagajärjed. Võib loota, et kõige selle tralliga seoses, mis Darwinit sel aastal ümbritseb, saab see raamat laia tähelepanu osaliseks. Ehk jätab see pidustused mõne „hurraa“ võrra vaesemaks.

Artikli autor Bill Muehlenberg on eetika ja filosoofia õppejõud mitmes Melbourne’i teoloogiakolledžis ning doktorikandidaat Deakini Ülikoolis. Artikkel avaldati originaalis portaalis MercatorNet.

Üks vastus to “Darwini müüt”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] Bill Muehlenberg: “Darwini müüt” […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: