Euroopa tuleviku määrab islam või kristlus

by

Veiko Vihuri

Kuue aasta eest toetasid teiste seas paljud kristlased Eesti astumist Euroopa Liitu. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik võttis koguni juhtkonna tasandil vastu toetusavalduse. Tõsi, EL-iga ühinemise aadressil kostus ka kriitikat, peamiselt vabakoguduste poolt, aga see ei jäänud domineerima. Tõenäoliselt lähtuti (pette)kujutlusest, et liitutakse taas kristliku Euroopaga, kus kirikul ja usul on suurem roll kui ateismist ja usuvastasest propagandast ajupestud Eestis.

Vahel armastavad poliitikud nüüdki veel rõhutada, et Euroopa ühisväärtused baseeruvad kristlusel. Isegi Suurbritannia praegune peaminister Gordon Brown – šoti presbüterliku vaimuliku poeg – väitis, et tema riik on endiselt kristlik. Kristlikest väärtustest kõnelevad meelsasti ka mõned Eesti poliitikud. Kuid mingit kristlikku Euroopat ühise väärtuste- ja kultuuriruumi mõttes ei ole enam ammu olemas. Kirikutornid linnapanoraamis ei tee ühiskonda ja selle elukorraldust kristlikuks. Nüüdisaegne Euroopa on humanistlik projekt, kus kõigi asjade mõõt on inimene ning tema väikesed maised rõõmud ja vajadused.

Umma muudu

1937. aastal kirjutas Jaan Gnadenteich kirikuajaloo kooliõpikus: „Praegu on islamis eneses levimas surmauni ja ta seesmine jõud on kahanemas. [—] ta päevad näevad olevat loetud. Islam oli Jumala vitsaks kristlastele nende usutuimuse pärast. Kuigi Aafrikas islami propaganda praegugi näib tugevana, on mujal ta kandejõud vähenemas. Ristiusku kord laviinina ähvardanud islam ei suuda vist enam iialgi kujuneda kristlusele kardetavaks.“

Kolmveerand sajandit hiljem aga on hoopis kahtluse all liberaalse ja sekulaarse demokraatia jätkusuutlikus Vanas Maailmas. Viidates USA ametkondade tellitud uuringutele kirjutab väljaanne Telegraph, et aastaks 2050 moodustavad muslimid 20 protsenti Euroopa elanikkonnast, kusjuures mitmes Lääne-Euroopa riigis (Suurbritannia, Hispaania, Holland) on islamiusulised enamuses. Koguni Austrias võib noorem generatsioon 21. sajandi keskpaiku valdavalt islamiusuline olla. Juba täna on Brüsselis kõige populaarsem poisslapse nimi Mohamed ja mitmes Euroopa suuremas linnas ulatub muslimite osakaal viiendikuni või lausa veerandini. Prognoos ei võta arvesse Türgi võimalikku liitumist EL-iga.

HagiaSophiaDrawing

Hagia Sophia (tõlkes “Püha Tarkus”) valmis Bütsantsi keisri Konstantiinuse eestvedamisel 537. aastal ning kujutas endast ligi tuhat aastat maailma suurimat katedraali. 1453. aastal vallutasid türklased kristliku Konstantinoopoli ning sultan Mehmed II käsul tehti katedraalist mošee. Seejärel eemaldati hoonest kellad, altar, ikonograafia (peamiselt mosaiigid) ja muu kristlik liturgiline sisustus ning lisati islamistlik atribuutika, millest silmatorkavaimad on minaretid. Hagia Sophia oli Istanbuli peamošeeks enam kui 500 aastat, enne kui hoone 1935. aastal Türgi Vabariigi poolt muuseumiks tehti. 

Ajalehe teatel leiavad asjatundjad, et vaatamata jutule integratsiooni vajadusest ei söanda poliitikud immigrantide probleemiga otsustavalt tegelema hakata kartusest, et neid võidakse süüdistada poliitilises ebakorrektsuses. 2008. aastal moodustasid islamiusulised 5 protsenti Euroopa Liidu riikide elanikkonnast. Kuid umma ehk islamikogudus kasvab ja toimib juba praegu omasoodu ja -moodi. Inglismaal tegutseb mošeedes toimuvaid õigusemõistmisi arvesse võtmata vähemalt 85 šariaadikohut (mõistagi mitteametlikku) ja meedia teatel kasvab nende poole pöörduvate tavaliste brittide arv. Koguni Canterbury peapiiskop Rowan Williams leiab, et oleks juba aeg mõned islamiseaduste sätted Briti õigussüsteemi üle võtta.

Vikerkaarelipp rohelise vastu

Hiljaaegu kirjutati Briti meedias, et Ühendkuningriigi suursaadik Poolas tegeleb selles suhteliselt konservatiivses katoliiklikus riigis igati humanitaarse ja valgustusliku missiooniga – nimelt seksuaalvähemuste õiguste propageerimisega. Et vaba maailma esindaja sõnum mahajäänud Ida-Euroopas ikka pärale jõuaks, lasi kõrge diplomaat Briti saatkonnale koguni vikerkaarelipu heisata. Kui temalt küsiti, kas ta oleks valmis seda ka Iraanis või Saudi Araabias tegema, vastas ta: „Ma olen endale selgeks teinud, mida ma Poolas tegema peaksin, ja minu arvates on selles riigis täiesti asjakohane nii toimida.“ Saadik avaldas toetust ka Varssavi homoparaadile, mis varem ära keelati. Kui Poola võimud saadiku ebadiplomaatilise tegevusega rahulolematust ilmutasid, kinnitas Briti välisministeeriumi esindaja, et vähemuste õiguste eest seismine välismaal on nende ametlik poliitika.

Siiski võib arvata, et vikerkaarelipp saab Euroopa ametiasutustel lehvida veel vaid paar aastakümmet. Siis muutub lipp tumeroheliseks ning Briti välisministeerium vastab järelepärimisele (kui keegi peab üldse vajalikuks küsida), et nende ametlik poliitika on islamiseaduste ja Prohveti pärimuse levitamine.

Näidisliiduvabariik Eesti

Eesti liiduvabariigis on vähemalt ametliku retoorika tasandil uued väärtused püüdlikult omaks võetud. Märksõnadeks on erinevused, pluralism, avatus ja sallivus. Neid printsiipe püütakse rakendada igas eluvaldkonnas. Toon vaid ühe näite haridusvallast. Mõne aja eest võis lugeda, et Tartu Ülikooli välissuhete osakonna juhataja Virve-Anneli Vihman soovib ülikoolilinna muutumist avatuks, sallivaks ja rahvusvaheliseks. „Avatuse all ei pea ma silmas ainult erinevustega leppimist, vaid erinevuste väärtustamist,“ selgitas ta. „Mitte ainult sallivust, vaid valmidust õppida erinevatelt kultuuridelt, ja mõtteviisi, mis aitab ära tunda, et just erinevused toovadki meile elavama, dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema maailma, riigi, linna.“

Kui juba rahvusülikoolis usutakse, et Eesti dünaamiline areng ei sõltu omaenda kultuuri sisemistest jõuvarudest ja traditsioonilistest väärtustest, vaid multikultuurilise pluralismi ja kõige võõrapärase väärtustamisest, mida siis veel teistelt tahta. Avatus ja sallivus on progressiusuliste märksõnad, mille taha paraku varjatakse eurooplaste „kummaline enesevihkamine“, kui praeguse paavsti sõnu kasutada, sügav umbusk omaenda traditsioonilise, kristliku väärtustesüsteemi suhtes.

Eesti on alati käitunud näidisvabariigina, kes uued väärtused kiiresti omaks võtab, tulgu need siis Moskvast või Brüsselist. Kõik, mis sellele püüdlusele varju heidab, kutsub esile paanika. Näiteks kui Leedu parlament otsustas seadusega keelustada homopropaganda, kurvastas Alo Raun Postimehe veergudel: „Ilmselt annab kõige rutem tunda see, kuidas üleeilne otsus hävitab Leedu maine lääne silmis. Mis veel hullem – see kahjustab ka Eesti mainet. Läänele, kus Baltimaad on paljudele üks ebamääraselt ühine regioon, muutume tagurluse eeskujuks.“

Progressivistid teavad hästi, kes on nende vaenlane – see on kirik ja kristlus oma kitsarinnaliste, öeldavasti inimese vabadusi ja õigusi piiravate dogmadega. Leedu puhul on roomakatoliku kirik see, mille suur mõju ühiskonnas ei luba riiki muuta Hollandi-laadseks „edumeelseks“ narko- ja homoparadiisiks. „Nietzsche väljendit „Jumal on surnud“ ei saa veel Leedule rakendada – paraku,“ ohkab Jeroen Bult Postimehes.

Euroopa tuleviku määrab islam või kristlus

Praegu, kui Euroopas domineerib sekulaarne ja liberaalne humanism, mis on kõigis eluvaldkondades kristlusega arveid õiendamas, võiksid kristlased muslimitega ehk isegi teatavat ühtekuuluvust tunda. Sekularistide katsed piirata usuvabadust ning muuta ühiskond religioonivabaks puudutab nii kristlasi kui muslimeid – kristlasi siiski kõige rohkem, sest islami järgijaid koheldakse eriõigustega vähemusena.

Pikemas perspektiivis – kui islamist saab Euroopas domineeriv religioon – ei ole uskudevahelisest solidaarsusest enam juttugi. Ei maksa ka naiivselt lootust hellitada, et islamile õnnestub õpetada Euroopa sekulaarseid väärtusi ja transformeerida see nn pehmeks euroislamiks. Pigem paistab sedamoodi, et liberaalsetesse ja humanistlikesse väärtustesse uskujate pöörane lustipidu saab varsti läbi. Kristlastele lohutuseks: tõenäoliselt sallitakse raamatu rahva kogunemisi ja kultustalitusi, juhul kui neid peetakse kinniste uste taga ja ilma kirikukelli helistamata. Suuremad, eriti märgilise tähtsusega pühakojad muudetakse mošeeks, sest kristlastel pole neid enam vaja. Sarnaselt Egiptusega, kus kristlastest koptid paar sajandit vastu panid, kuid siis massiliselt uude usku üle läksid, võtavad islami vastu ka paljud põliseurooplased, nende seas karjääripoliitikud. Üldiselt leitakse, et islami väärtused ja tõekspidamised on Euroopale alati omased olnud.

„Euroopa pole üksnes regioon, vaid ka idee,“ nendib briti ajaloolane Robert Bartlett. Õigupoolest peaks ütlema: mitte üksnes regioon, vaid ka religioon. Kui Euroopat, nagu me seda tunneme, üldse midagi päästa võiks, siis on see kristlus. Asi pole ju ainult demograafias ja immigratsioonis, vaid inimesi motiveerivates vaimsetes ning usulistes tõekspidamistes. Euroopa kui ühtne kultuuriruum sündis alles kristliku kiriku rüpes. Ilma kirikuta ja traditsiooniliste kristlike väärtusteta ei ole ka Euroopat. Kui Evangeeliumi arm ära põlata, jääbki vaid paganate kasvatamiseks üle Seaduse hirm ehk Issanda vits.

Artikkel avaldati algselt portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.


%d bloggers like this: