Leedu julge keeld homopropagandale

by

gaystory_01Leedus võeti vastu seadus, millega kaitstakse alaealisi neile kahjuliku teabe eest.

Leedu parlament leidis sel kuul piisavalt energiat mitte ainult eelarvekärbeteks, vaid ka tugeva seisukoha võtmiseks pereväärtuste küsimuses, vaidlustades sedasi Euroopa Liidus valitseva status quo ja põhjustades rahvusvahelises kogukonnas lärmakaid reaktsioone. Selle Balti riigi 141-liikmeline seadusandjate kogu võttis 14. juulil häältega 89-6 vastu alaealiste kaitse seaduse, mis piirab noortele kahjuliku informatsiooni propageerimist. Graafilise vägivalla, lõhkeainete kombineerimise juhendite, narkootikumide positiivses valguses näitamise ja pornograafia kõrval piiratakse sellise teabe levitamist, mis propageerib homoseksuaalseid, biseksuaalseid ja polügaamseid suhteid.

Süüdistused „homofoobias“ ja „inimõiguste“ rikkumises olid kiired laekuma. Amnesty International ruttas kohut mõistma, öeldes et kõnealune seadus „on osa Leedus kasvavast lesbide, geide, biseksuaalide ja soovahetuse läbinud inimeste vastu suunatud hirmutamise ja diskrimineerimise kliimast“ ning et see „võtab ära sõnavabaduse ja jätab õpilased ligipääsuta toetusele, mida neil võib vaja minna.“ Rootsi, mille käes on hetkel EL-i eesistuja roteeruv koht, sekkus samuti asjasse. Nimelt tõstatas Rootsi saadik antud küsimuse Leedu uue presidendi esimesel kohtumisel diplomaatilise kogukonnaga, taunides asjaolu, et seadus võrdsustab homoseksuaalsuse ühiskondlike hädadega nagu vägivald ja narkootikumid.

Tõtt-öelda pidi valitsev koalitsioon seaduse läbisurumiseks eirama lahkuva presidendi vetot ning ka uus president kirjutas seadusele alla vastumeelselt, märkides, et põhiseadus ei jätnud talle muud võimalust. Peaminister Andrius Kubilius kinnitab aga, et seadus ei riku kellegi õigusi. Selle selgitamiseks tegi ta ettepaneku keelata alaealiste seas igat sorti seksuaalsuhete propageerimine. Kuigi kohalik meedia kajab geiaktivistide ja -rühmituste protestikisast, on Leedu avalikkus selles küsimuses suuresti Kubiliuse ja tema valitsuse poolel. Leedulased panevad nende terve mõistusega selgelt vastuollu minevat rahvusvahelist survet pahaks.

Hiljutine katse lülitada lasteaedade õppekavasse muinasjutt kahest teineteisesse armunud printsist sütitas rahvusliku skandaali, mis soodustas uue seaduse ellukutsumist. Suur osa riigi 3,3 miljonist elanikust, kellest enamuse moodustavad katoliiklased, peavad kõnealuseid piiranguid mõistlikeks ja tasakaalustatuiks. Lõppude lõpuks keelavad Leedu seadused ka inimeste diskrimineerimise ja naeruvääristamise nende seksuaalse orientatsiooni põhjal. Nagu üks teravmeelne blogija asja sõnastas: “Me oleme tolerantsemad kui enamik teisi — sallime isegi neid, kes ei taha geisid propageerida.“

Debatt sobitub hästi paavst Benedictus XVI uue entsüklika Caritas in Veritate (“Armastus tões”) pealkirjas sisalduva sõnumiga: ligimesearmastus, soov teha ligimesele head, on ehtne vaid juhul, kui see otsib ning tunnistab tõde selle kohta, mis on ligimesele ja ühiskonnale laiemalt tegelikult hea. See, mida nimetatakse tolerantsuseks, on tihti väärastunud “heldus”, soov austada teisi, näiteks homoseksuaalseid isikuid, ning teha neile head, vaevumata uurima, mis aitaks neil elada tõeliselt õnnelikku ja täisväärtuslikku elu. Vahest on parim, mis me nende heaks teha saame, hoiatada neid selle perspektiivitu või koguni järsakuga lõppeva tee eest, mille nad näivad olevat valinud, ning soovitada neile kursimuutust.

See ei tähenda sama, mis öelda „sa oled halb“. Samuti ei tähenda see keeldumist nende vabaduse tunnustamisest mitte nõustuda ning jätkata samal viisil elamist. Küll aga on see selgelt erinev hinnangu andmata jätmisest või isegi nende eluviisi heaks kiitmisest, rääkimata selle samaväärseks pidamisest mis tahes teise eluviisiga. Enamasti on selline tolerants mitte ligimesearmastuse, vaid ükskõiksuse väljendus teiste heaolu ja selle suhtes, mis võib ja mis ei või inimest õnne ja rahutundeni viia. Paremal juhul on see pessimism inimese võime suhtes mõista reaalsust. Halvemal juhul on see aga lihtne väljapääs olukorrast, mis nõuab kriitilist analüüsi ja isiklikult vastutuse võtmist teiste inimeste heaolu eest.

Üks Leedu psühhiaater, kelle vaateid keeldus kohalik uudisteportaal avaldamast, väljendas pettumust laialt levinud võimetuse ja isegi tahtmatuse üle pidada ratsionaalset avalikku arutelu teemadel nagu homoseksuaalsus ja abort, mil on tegelikult selgelt teaduslik, objektiivne pool. Tõepoolest, neil nähtustel on tuvastatavad psühholoogilised, meditsiinilised ja sotsiaalsed põhjused ja tagajärjed, samuti eksisteerivad nende leevendamise meetmed. Poliitikud peidavad end tihti emotsionaalsete ideoloogiliste loosungite taha, mida meedia korrutab, kuni avalikkus hakkab neid tõe pähe võtma; ja kui keegi siis nende loosungitega ei nõustu, ei ole tal õigust sõna võtta.

Leedu jõudis uudistesse ka 2008. aasta juunis, kui Seim võttis vastu seaduse, millega defineeriti perekond mehe ja naise ühendusena koos bioloogiliste või adopteeritud lastega. Muu seas oli see oluline otsustamaks, kes saab riigi poolt perekondade toetuseks mõeldud raha. Huvitaval kombel leidis see samm aset teise koalitsiooni valitsusajal. Poliitikud erinevatest parteidest järgnevad siin oma valijaskonnale — eriti praeguse madala sündivuse ja suure emigratsiooni tingimustes — rõhutades perepoliitikas kahtlaste ideoloogiate asemel tervet mõistust. Nad näevad hädavajadust toetada terveid, kasvavaid perekondi, mis aitavad nende rahval kaardil püsida, ning nad ei saa endale lubada niigi nappide toetuste andmist teist tüüpi ühendustele.

Naaberriik Läti on samuti seaduste tasemel kinnitanud, et abielu saab eksisteerida vaid mehe ja naise vahel. Mõlemad väikeriigid said oma iseseisvuse Nõukogude Liidult tagasi 1990-ndate alguses ja liitusid Euroopa Liiduga 2004. aastal ning mõlemat on EL-i kaasliikmete poolt korduvalt süüdistatud institutsionaliseeritud homofoobias, eriti juhtudel, mil nende linnad keelavad geiparaadide pidamise või piiravad EL-i programme, mis lähtuvad eesmärgist kasvatada homoseksuaalse käitumise aktsepteerimist.

Euroopa Liit väidab end seisvat ühiste väärtuste eest, ja mitte lihtsalt igasuguste, vaid selliste väärtuste eest, mis väärivad väärtustamist. Leedu võib selliste väärtusi puudutavate küsimuste tõstatamise üle Euroopas uhke olla, just nagu ta on uhke oma poliitilise ja militaarse panuse eest kohtades, nagu Afganistan, Gruusia ja Ukraina. See riik sunnib EL-i vanemaid liikmesriike ja teisi üle kogu maailma mõtlema ja diskuteerima sügavamalt teemadel, mis ei ole kaugeltki selgepiirilised ning mil on ühiskonnale ja üksikisikuile tohutu mõju.

Artikli autor on Bryan P. Bradley, kes on vabakutselise ajakirjanikuna elanud ja töötanud Vilniuses aastast 1994.  Artikkel avaldati algselt portaalis MercatorNet.

Üks vastus to “Leedu julge keeld homopropagandale”

  1. Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, november 2009) « Elukultuuri Instituudi häälekandja Says:

    […] P. Bradley: “Leedu julge keeld […]

Kommenteerimine on suletud.


%d bloggers like this: