Kas lapsi saab teha?

by

three_children

Richard Stith

Miks on nii paljudel inimestel raske näha arenevas lootes inimest?

2005. aasta detsembris ilmus ajalehes New York Times sotsioloog Dalton Conley’ arvamusartikkel, kus ta väitis, et “enamik ameeriklasi … peab loodet valmivaks inimeseks. Selles laialt levinud arusaamas, mille järgi embrüo ja loode on midagi “konstrueeritavat”, peitub võti mõistmaks, miks headele inimestele võivad pro-life argumendid tunduda kas absurdsed või mitteratsionaalsed, näiteks religioossed argumendid, ja seda eriti embrüonaalsete tüvirakkude uuringute kontekstis. Ettekujutus, et inimene konstrueeritakse, aitab selgitada ka seda, miks USA vabariiklasest presidendikandidaat John McCain on saanud toetada korraga nii õigust elule alates viljastumisest kui ka embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid.Mõelgem korraks millelegi, mida valmistatakse (toodetakse, kogutakse, koostatakse, voolitakse – lühidalt, tehakse), nagu maja või teaduslik artikkel – või võtame näiteks tootmisliinil oleva auto. Millal ilmub auto esimest korda liinile? Millises punktis tootmisliini juures võime esmakordselt öelda: ”See seal on auto”? Mõned meist lähtuksid kahtlemata välimusest ja ütleksid, et tegemist on autoga niipea, kui kere on enamjaolt valmis (analoogselt umbes 10-nädalase lootega). Oletan, et enamus meist peaks silmas midagi funktsionaalset. Ütleksime, et tegemist on autoga ainult siis, kui mootor on omal kohal (analoogselt loote esimeste tuntavate liigutustega emaüsas). Teised ootaksid ehk ära rattad (analoogselt elujõulisusega) või isegi kojameeste paigaldamise (nii, et see oleks elujõuline ka vihma käes). Ja mõni üksik võib ka öelda: “Tegemist ei ole autoga enne, kui ta veereb välja tänavale” (analoogselt sünniga). Eriarvamusi oleks palju.

On siiski üks asi, milles me tõenäoliselt kõik ühel nõul oleme: keegi ei ütleks, et tegemist on autoga päris tootmisliini alguses, siis kui esimene polt või kruvi on paigaldatud või kui kaks metallitükki kokku keevitatakse. (Näete ise, kui vähe ma tean auto tootmisest.) Kaks üksteise külge monteeritud metallijuppi ei vasta kellegi ettekujutusele autost.

Arvan, et paljud inimesed suhtuvad embrüosse täpselt samuti kui konstrueeritavasse autosse päris tootmisliini alguses. Konstruktivismiprintsiibist lähtudes ei saa konstruktsiooni esimestes etappides rääkida veel majast, autost ega inimesest. See, mida sa teed, ei saa kunagi valmis olla juba siis, kui sa oled selle tegemist alles alustanud. See ei tähenda, et meie sõbrad, kes usuvad “konstruktivismi”, oleksid eluvastased. Nad võivad uskuda, et beebi vajab absoluutset kaitset kohe, kui ta on täielikult valminud. Kuid selle hetkeni nad lihtsalt ei pea abort mõrvaks.

Mis juhtub siis, kui “konstruktivist” kuuleb elupooldajat (pro-lifer) väitmas, et inimembrüol on iga teise inimesega võrdväärne õigus elule? Ajakirjanik Michael Kinsley väljendas oma artiklis Washington Post’ile täielikku hämmingut: “Ma ei saa jagada ega isegi mõista [elupooldajate] veendumust, et üks mikroskoopiline täpike – sama tundetu kui kivi, primitiivsem kui ussike – omab võrdseid õigusi selle artikli lugejatega.”

Kinsley segadus rajaneb sügavale tõele. Miski ei või olla teatud asi enne, kui ta omab selle teatud asja kuju, ja konstrueeritaval esemel lihtsalt pole seda kuju konstrueerimisprotsessi alguses. Vormi ei ole veel seetõttu, et seda kujundatakse järk-järgult väljastpoolt ning inimesed või jõud, mis konstrueerimist teostavad, ei ole veel jõudnud toormaterjali kujundada selleks, mis tast lõpuks saab.

Konstruktivismi idee on eriti teemakohane embrüonaalsete tüviraku-uuringutega seotud debatis. Conley tunnistab, et ka n-ö tööprotsessi käigus võib rääkida omamoodi alamat liiki väärikusest. Näiteks, kui arvaksime, et Jumal tegeleb uue Eeva kokkupanemisega luust ja hingusest, siis puhtast austusest Tema vastu ei tahaks me Tema pooleliolevat tööd hävitada. Paljud meist jällegi peaksid ka tulevast Corvette’i tootmisliinil millekski üsna eriliseks – millekski, mida ei hävitata kergekäeliselt, sest tekkimas on midagi meie jaoks tõesti väärtuslikku. Kui aga autotehas peaks millegipärast varem suletama, siis nendest kahest kokku pandud metallijupist ei saa midagi; nad on lihtsalt taaskasutatav praht. Samamoodi ei saa midagi embrüost, mis on viljastatud väljaspool emaüska – ilma mingisuguste kavatsusteta seda siirata, nii et ta saaks sündida. Nii on sel väga vähe, kui üldse midagi “tööprotsessi” väärikusest, ja sedasorti väärikus on kõik, mis tal üldse olla saab, nagu arvavad Conley ja teised, kes tema konstruktivismi mudeliga rasedusest rääkides nõustuvad.

Niisiis selles on põhjus, miks inimesed nagu John McCain, kes seisavad veendunult abordi vastu ka raseduse varajases faasis, toetavad vabalt embrüonaalsete tüvirakuuuringute rahastamist. Nad võivad mõelda, et emakasisene loode või embrüo on suur jumalik või inimlik tööprotsess, mida seetõttu ei tohiks aborteerida ka siis, kui see on alles äsja eostunud. Kuna tuhanded külmutatud katseklaasi-embrüod, mida teadlased tahavad kasutada eksperimentideks, ei osale tööprotsessis, on nad vaid kunstliku viljastamise protseduuride jäätmed ja neid võib süümepiinadeta ümber töödelda.

Areng kui alternatiiv konstruktivismile

Hoolimata Conley konstruktivismi-metafoori mõjuvusest kaasaegsetes eluteemalistes debattides, on seda rasedusele kohaldada äärmiselt eksitav. Ei vasta tõele, et elusolendite kehi konstrueeritakse jumala või kellegi teise poolt. Puudub väline ehitaja või tegija. Elu ei tehta. Elu areneb.

Kui rääkida konstrueerimisest, siis vorm, mis määrab ehitatava üksuse, kujuneb aegamööda, sest seda antakse väljastpoolt. Kui rääkida arengust, siis vorm, mis määrab kasvava elu (ja mida kristlik traditsioon nimetab selle “hingeks”), on kehas algusest peale olemas. Kui Corvette’i tootmine katkestatakse, siis võib kahest esimesena ühendatud metallijupist alguse saada miski muu, võib-olla mõni teine auto või pesumasin. Kuid isegi siis, kui inimembrüo emaüsast välja võtta, ei saa sellest kunagi arendada kutsikat.

lootepikkus425Elavaid organisme ei saa vormida või määrata väljastpoolt. Nad määravad ja vormivad end ise. Elusolendi kuju või loomus on algusest peale olemas tema geenides ning see vorm hakkab end ilmutama tema olemasolu päris esimesest hetkest epigeneetilise suhtluse kaudu keskkonnaga, mida ta juhib. Embrüoid ei ole vaja vormida mingit tüüpi olenditeks. Nad juba on väga kindlat tüüpi olendid.

Idee arengust – kui olendi püsivast kohalolekust, kuid järk-järgulisest avaldumisest – on sügaval meie sees. Toon siinkohal ühe mittebioloogilise näite arengust. Oletame, et oleme tagasi digifotode eelsel ajastul ning sul on polaroidkaamera. Sa oled teinud pildi, mida pead ainulaadseks ning väärtuslikuks – ütleme pildi jaaguarist, kes sööstab välja Mehhiko džunglist. Jaaguar on nüüdseks kadunud ja kuna sa ei saa sellist pilti enam kunagi elus teha, siis tähendab see sulle tõesti palju. (Ma püüan selles näites tõmmata paralleeli inimesega, sest peame iga inimest ainulaadseks ja väärtuslikuks). Hetkel, mil sa nupule vajutad, et pilti välja lasta, tõmban ma sul kaamera käest, avan selle ning pilt hävib. Kui sa minu peale tõsiselt vihaseks saad, ütlen ma muretult: ”Hull oled. See oli vaid pruun laik. Ma ei mõista, miks peaks keegi hoolima pruunidest laikudest.” Kas te ei arvaks, et hoopis mina olen hullumeelne? Sinu foto oli aparaadis juba olemas. Me lihtsalt ei suutnud seda veel näha.

Miks mõnel juhul peame konstruktivistlikku lähenemist usutavaks, teinekord jälle leiame, et täpne arengupõhine vaatenurk on palju mõistetavam? Arvan, et konstruktivistlikku vaadet eelistatakse intuitiivselt siis, kui oleme oma mõtetest tõrjunud tuleviku, kusjuures võime kasutada teaduslikult korrektset terminit „areng“. Iga kord, kui embrüot või loodet kirjeldatakse pelgalt selle põhjal, kuidas ta parasjagu välja näeb, on lihtne langeda konstruktivismi. Näiteks, kui võetakse kaader embrüost, kus ta sarnaneb vaid rakukerale, jääb tema dünaamiline ja iseeneslik areng varjule. Ta näib tegevusetu. Kui pildil kujutatud embrüole omaseid tunnuseid pidada lõplikuks, siis on tõepoolest lihtne kujutleda, et pildil ei ole inimene. Teaduslikust teabest embrüo sisetegevuse kohta ei pruugi piisata, et sellest muljest üle saada, sest silmale veel nähtamatut vormi ära tunda on raske.

Ometi, kui vaatame ajas tagasi või maname mõnel teisel viisil kujutlusse pildi mõne elusolendi lõplikust konkreetsest vormist, kerkib intuitiivselt esile arengupõhine vaatenurk. Teadmine, et ilmutatav polaroidpilt oleks olnud jaaguarist, aitas meil näha, et „pruun laik“ on selle kohta ebaadekvaatne nimetus. Kui saaksime kuidagi vana foto, mis oleks võetud sõber Jimist kohe pärast tema eostamist, kui ta oli vaid väike kera, ei valmistaks meile mingit raskust öelda: “Vaata, Jim, see oled sina!“ Niisiis, kui seada arengupõhine vaade embrüonaalsete hävitusuuringute vastu, oleks kõige tabavam öelda midagi sellist: „Igaüks sinu sõpradest oli kunagi embrüo. Iga hävitatud embrüo oleks võinud ühel päeval olla sinu sõber.“

Dekonstruktivism ja arenguhäired

Vastuolu konstruktivismi ja arengupõhise maailmavaate vahel seletab paremini ka vastastikuseid arusaamatusi eutanaasiaga seoses. Kui Corvette jupp haaval lahti võtta, siis lõpuks ei vääri ta enam nimetust “auto”. Kui sulle antakse osadeks lammutatud Corvette’i kere, ilma mootori ja ratasteta, kas tunneksid, et sulle on antud “auto”? Mis siis, kui saaksid ainult raamitüki? Tõsi, neil, kes Corvette’e armastavad, võib säilida teatud lugupidamine selle kere või isegi raamitüki vastu, mis meenutavad seda, millele need osad kunagi kuulusid, ja seetõttu võib nende osade põhjendamatu hävitamine endiselt vale näida. Kuid see ei tunduks kaugeltki nii halb kui hävitada terve auto. (Pidagem meeles, et sellises mõtteviisis ei ole midagi halba, kui seda rakendada tehislikult loodud asjadele nagu autod. Kui autoks vajaminevad osad on kord läinud, on ka tema vorm läinud ning seega on ka auto ise tõesti läinud.)

Elu on seevastu teistsugune. Elava olendi vorm (loomus, disain) ühtaegu nii eelneb oma välimusele ja funktsioonile kui ka kestab edasi sellest sõltumata. Vorm on sööbinud elava olendi igasse ossa ja rakku (tema aktiivses DNAs). Niikaua, kui vigastatud olendist on midagi järel – see tähendab, niikaua, kui ta hoiab end mingil moel koos ega lagune seoseta osadeks – see tähendab, niikaua, kui ta on veel elus – jääb ta alati selleks, mis ta oli oma arengu alguses.

Meie foto analoogia ei suuda õigupoolest täielikult haarata elu olemust. Foto ei hoia iseennast koos. Kui seda pärast ilmutamist kriimustada, ei püüagi see end ise parandada. Nagu konstrueeritud üksus, on see vaid osade kogum ilma sisemise jõuta, mis vormi säilitab. Kuna elusolend ei ole vaid osade kogum, ei ole seda tegelikult võimalik lihtsalt konstrueerida. Nii vanad kui kaasaegsed konstruktivistid pöörduvad (ning peavadki pöörduma) raseduse mingis järgus või peagi pärast sündi arengupõhise maailmavaate poole, seletamaks tõsiasja, et elavatel inimolenditel on kõigil see sisemiselt aktiivne ühendav vorm, kuni selle päevani, mil nad surevad.

De-konstruktivist võib selle tõe unustada ning ekslikult väita, et keegi, kes on püsivas niinimetatud vegetatiivses olekus, ei ole enam inimene, olles igaveseks kaotanud selle, mida peame oma liigi puhul eriliseks. Kuid tegelikult ei kaota inimene kunagi oma sisemist jõudu, mis teeb pingutusi oma inimsuse väljendamiseks kuni hetkeni, mil ta sureb. Iga osa tema kuhtunud kehast, ka needsamad geenid, püüavad aktiivselt, kuigi tulemusteta, parandada arenguhäireid ning väljendada tema loomulikku mõistust, tahet ning sidet nendega, keda ta on armastanud. Ta ei muutu kunagi millekski muuks, näiteks juurviljaks. Tema seisund on traagiline seetõttu, et tal on inimloomus, mis on pärsitud. Päris juurviljad ei ole meie jaoks traagilised (“Vaesed väiksed kaalikad. Vaadake, kuidas nad lihtsalt vegeteerivad!”), sest nende olek kajastab nende olemust.

Õnnetuse või kõrge vanuse tagajärjel ei ole paljud meist enam (selles maailmas) võimelised hästi või üldse väljendama mõtteid, tundeid, valikuid ja armastust, mis jääb meie eesmärgiks. Sel juhul on meie inimsus taas osaliselt peidetud — just nagu siis, kui olime äsja eostatud –, kuid see jääb endiselt alles.

Richard Stith on õigusteaduste doktor ning õppejõud Valpiano Ülikooli õigusteaduskonnas, Indianas. Artikkel avaldati algselt portaalis MercatorNet.


%d bloggers like this: