Õigustades enese olemasolu

by

Elderly CareValik oma elu loomuliku lõpuni elada osutub peagi sama ebapopulaarseks kui hoidumine abordist.

Olete ehk märganud, et eutanaasia/abistatud enesetapu teema on hoogu kogumas. Pean eriliselt silmas asjaolu, et paistab nagu läheneksime avalikus arutelus olulisele murdepunktile, mida ületades muutub varem šokeerivalt mõjunud idee toetajate kaitsev hoiak ründavaks.

Võtkem illustratiivseks näiteks lugejakiri Alexander McKay’lt Calgaryst, mis avaldati ajalehe National Post 22. juuli väljaandes. Hr McKay argumenteerib abistatud enesetapu poolt veendumusega, mis ei näe omaks võetud tõekspidamistes midagi vaieldavat. Arusaam, mille kohaselt üksikisikul on õigus mitte ainult kontrollida ajahetke, mil tema elu siin maa peal lõpeb, vaid ka õigus ühiskonna kaassüüle tahtlikult valitud surmas, on saanud selle rahuliku ja enesekindla hoiaku osaks, millega hr McKay põhjendab soovi “kaaluda oma variante“, kui tema “imelises elus” jõuab kätte viimane aastaaeg oletatavalt koos nõtruse ja kannatustega.

Hr McKay ei soovi näha, et tema elu “julmalt pikendatakse“ (eeldus: kannatused ja valu on elu ebaloomulikud lisad, mitte samavõrd elu osaks kui noorus ja elujõud). Ta ütleb: “Elu on elavate jaoks” (eeldus: surmahaigust põdevad inimesed ei oma enam moraalset õigust “elavate“ staatusele). Ja loomulikult: “Kanada tervishoiusüsteem on mõeldud neile, kes seda vajavad” (eeldus: “vajadus” tervishoiu järele on täielikult asendatav mõiste).

Tema trump – või nii ta vähemalt usub – on tema viimane sõna: “Missuguse loogika- või moraaliprintsiibi rakendamise tulemusel võiks mulle üldse keelata minu väärikust ja sundida mind kannatama vastu minu enda tahtmist?” (eeldus ja otsene järeldus: väärikus on omadus, mis käib kaasas vaid tervise ja isikliku autonoomiaga; neil, kes on nõus kannatama valu ning kannatustes, mis viivad loomuliku surma poole, ei ole väärikust).

Kõik tervemõistuslikud inimesed, nii religioossed kui mittereligioossed, usuvad juba niigi, et juhtudel, mil puudub igasugune tervenemise lootus ja elu otsib oma loomulikku lõppu, ei tohiks elu vastu inimese tahtmist kunstlikke vahendeid kasutades pikendada. Mis aga puutub tahtlikusse, riigi poolt sanktsioneeritud ja/või riigi poolt soodustatud elu lõpetamisesse, kuna see ei ole enam nauditav või kuna sellega kaasneb pidev hooldus ja/või see on koormaks armastatud lähedastele või ükskõik millisel teisel põhjusel, siis see on sootuks teine teema, mille me pigistame mahedakõlalise katusetermini alla “elukvaliteet”, ja see on tegelikult McKay teema.

Nüüd jõuamegi selleni, kuhu minu tunnetus “loogikast või moraalist“ mind juhib. Seadustatud enesetapu mõte seisneb väidetavalt vanade, nõrga tervisega ja valudes inimeste piinadest vabastamises. Tegelikkuses aga on see aga tõhus viis vabastada hoopis noored ja terved. Eemaldades võrrandist elu pühaduse ja asendades selle külma kalkulatsiooniga, kanname vastutuse hoolitseda vanade ja haavatavate eest nende lähedastelt ja ühiskonnalt üle üksnes vanuritele endile.

Veel hiljuti eeldasime, et me ei saa kontrollida elu lõppu. Siis – just nagu ka siis kui arvasime, et me ei suuda kontrollida elu algust – lepiti vanurite eest hoolitsemisega kui kõigi ühise kohustusega. Kuid nüüd näeme neid, kes oma elu lõpul kannatavad samas valguses, nagu kunagi nägime tüdrukuid, kes enne abiellumist lapseootele jäid, justkui oleksid nad “pahandusse” sattunud ja vajavad abi, et sellest pahandusest pääseda. Loomulikult, ka abordi kontekstis võib rase naine või n-ö kannatav rase otsustada – valulikult — aborti mitte teha. Kuid, kes langetab otsuse, see vastutab ka selle otsuse tagajärgede eest (laps, kannatused), kas pole? Rääkides kannatajast, kui sa ei ole teinud tahtlikku otsust surra, siis sinu edasine elu ei ole sugugi enesestmõistetav; pigem muutub elu jätkamine samuti tahtlikuks otsuseks – kapriisiks –, mille eest ei vastuta mitte sinu pere ja ühiskond, vaid vastutad sina ise.

Et heita korraks pilk tulevikku, kus eutanaasia ja abistatud enesetapp on seaduslikud, lugege Richard Stithi lühiesseed Her Choice, Her Problem: How Abortion Empowers Men ajakirja First Things augusti/septembrinumbrist. Stith, kes õpetab Valparaiso Ülikooli õigusteaduskonnas (Indiana), toob veenva paralleeli, kuidas pärast seda, kui laste saamisest sai seksuaalsuhete kontekstis pigem valikuline kui loomulik tagajärg, kandus vastutus laste (saamise) eest täielikult üle naistele. Mehed mõistsid instinktiivselt, et kui eostumist saab olematuks teha, siis saab olematuks teha ka nende vastutust laste eest, keda naised otsustasid mitte tappa — see oli naiste valik.

Selle asemel, et naistele rohkem võimu anda, on abort asetanud paljud naised väljapääsmatusse olukorda. Nagu Stith märgib: “Üks uurija, Vincent M. Rue, raporteerib ajakirjas Medical Science Monitor, et 64% Ameerika naistest, kes teevad aborti, tunnevad selleks teiste inimeste poolset survet. Ja teine uurija, Frederica Mathewes-Green, jõudis oma raamatus Real Choices järelduseni, et Ameerika naised teevad aborti peaaegu alati selleks, et rahuldada nende inimeste soove, kes ei taha nende laste eest hoolitseda.” Kui asendada sõna “eutanaasia” sõnaga “abort” ja sõna “vana” või “krooniliselt haige” sõnaga “lapsed”, siis ei saaks analoogia enam selgem olla.

Kui eutanaasia ja abistatud enesetapp muudetakse seaduslikuks, siis nagu ka abordi puhul, surutakse nende hääled, kes “elu pühadusele” kindlaks jäävad, avalikust ruumist välja. Nad muudetakse paariateks, just nagu elupooldajate hääled ülikoolilinnakutes peavad kõigest väest võitlema selle eest, et neid kuulda võetaks.

Iroonia seisneb selles, et eutanaasia ja/või abistatud enesetapu (filosoofilisel tasandil on tegemist sama asjaga) seadustamise korral võib juhtuda nii, et selleks ajaks, kui hr McKay “imeline elu” on muutunud vähem imeliseks ja jõudnud kroonilise valu ja kannatusteni, võib ta endalegi üllatusena avastada, et igasuguse loogika vastaselt soovib ta oma elu “julmalt pikendada”. Kuid samuti võib ta avastada – miski ei oleks loogilisem –, et teised tema ümber teevad talle etteheiteid ning ütlevad “ei, elu on elavate jaoks”, ja seetõttu oleks temast rumal elulootust omada.

Niisiis, nagu juhtub tihti nendega, kes annavad inimloomuse ja loomuseaduse asemel eelisõiguse külmale kalkuleerimisele, võivad hr McKay ja teised, kes on väga enesekindlad selles suhtes, et teavad ette, millised on nende eluõhtu soovid, oma meelehärmiks avastada, et sõnad “keelata mulle minu väärikust” ja “vastu minu enda tahtmist” on saanud hoopis uue – ja üsna õudusttekitava – tähenduse.

Artikli autor Barbara Kay elab Kanadas ning on kolumnist ajalehes National Post. Artikkel avaldati algselt samas ajalehes 2009. aasta juulis.


%d bloggers like this: