EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

by

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

Teiseks. Kuivõrd perekond tähendab üksnes ühe mehe ja ühe naise vahelist lastega või lastele avatud üksust, on samast soost isikutel täpselt sama võimatu perekonda moodustada, kui omavahel lapsi saada.

Seda lihtsat tõsiasja silmas pidades kinntias hr Jõks, et samasoolistele isikutele seadusega tunnustatud ja riiklikult kaitstud peresuhtesse astumise mittevõimaldamine ei kujuta endast põhiseadusevastast diskrimineerimist. Jõks lisas veelgi enam, et Eesti põhiseadusest, Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega ka Euroopa Liidu õigusnormidest ei tulene homoseksuaalsetele paaridele mingisugust õigust nõuda samasooliste isikute partnerlussuhete õiguslikku reguleerimist.

„See, et samasoolistel isikutel see [st järeltulijate saamise] võimalus puudub, on seesuguseks erisuseks, mis annab mõistliku põhjenduse erisooliste ja samasooliste paaride erinevaks kohtlemiseks,“ selgitas hr Jõks.

Tõsiasi, mida homo-organisatsioonid ei taha tunnistada, on et kõigile inimestele, nii meestele kui naistele, on tagatud võrdne õigus abielluda ja luua perekond. Lihtsalt ei tohi ära unustada, mida perekond tähendab. Õiguskantsler Jõksi sõnul sisaldab põhiseadus nõuet, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida põhiseaduses loetletud tunnuste alusel, ja põhimõtet, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.

Kolmandaks. Mitteabielulise kooselu ja ennekõike samast soost isikute kooselu seadusliku regulatsiooni kehtestamisega tunnustamine ei ole vajalik. Nagu näitab ilmekalt Justiitsministeeriumis tehtud analüüs pealkirjaga „Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon“, on kõigi nende küsimuste lahendamine, millele homo-organisatsioonid mitteabielulise kooselu seadustamist taotledes viitavad, võimalik kas kehtiva õiguse alusel või tehes kehtivasse õigusesse vajalikke kosmeetilisi parandusi. Kindlasti ei ole nende küsimuste lahendamiseks kuidagi põhjendatud astuda sedavõrd radikaalseid samme nagu uute perekonnavormide seaduslik tunnustamine.

Neljandaks. Ühiskonnas eksisteerib perekonna ideaal, mis seisneb mehe ja naise vahelises lastega või lastele avatud liidus, mis on rajatud elukestvat truudust väljendavaile ja nõnda kõigile pereliikmetele kindlustunnet pakkuvaile abielutõotustele. Selline perekonnaideaal on olnud ühiskonna fundamentaalseks elemendiks mitu tuhat aastat, nii kristlikus kui paganlikus kultuuriruumis, ning sellest kõrvale kaldumine on ühiskonna heaolu silmas pidades ohtlik — mitte ilma asjata ei räägi põhiseadus perekonnast kui rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest. Kahjuks ei ole ka Justiitsministeeriumi analüüsis vähimalgi määral analüüsitud küsimust sellest, milliseid kultuurilisi tagajärgi võib abielule rajatud perekonna kõrval alternatiivsetele kooseluvormidele seadusliku tunnustuse andmine laias plaanis ja pikemas ajalises perspektiivis omada.

Viiendaks. Riigi poolt samast soost isikute kooselu tunnustamine saadaks ühiskonnale ohtliku sõnumi, et homoseksuaalne käitumine kujutab endast heteroseksuaalse käitumise tervet alternatiivi. Paljude uuringutega on aga leidnud kinnitust, et see sõnum on tõest väga kaugel. Kuigi selle avalikku väljaütlemist ei peeta tänases ühiskonnas poliitilisel korrektseks, on vastupidiselt homoorganisatsioonide eksitavatele väidetele leidnud teaduslike uuringutega laialdast tõestust, et homoseksuaalne orientatsioon ei ole geneetiliselt determineeritud, vaid peaasjalikult keskkondlikult tingitud,[2] ning et samast soost inimeste seksuaalne läbikäimine, eriti meessoost isikute puhul, on nii vaimse kui füüsilise heaolu plaanis väga ebatervislik.[3] Samuti on leidnud kinnitust, et riiklikult ja ühiskondlikult homoseksuaalse eluviisi tunnustamine heteroseksuaalse käitumise terve alternatiivina tõstab omasooliste isikute seksuaalse läbikäimise määra.[4] Ei ole ebamõistlik arvata, et täpselt sellist mõju omaks samasooliste isikute liidu riiklik tunnustamine perekonnana.

Kuuendaks. Paljude lääne kultuuriruumi kuuluvate riikide kogemus näitab, et motiivid, millest homo-organisatsioonid antud küsimuses lähtuvad, on sootuks sügavamad, kui need, mida avalikkusele esitletakse. Rääkides mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni kehtestamisest käib tegelikult jutt Pandora laeka avamisest: mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni kehtestamise järel hakkavad homo-organisatsioonid peagi nõudma riigilt kõiki abielulise kooselu privileege, kaasa arvatud õigust adopteerida lapsi. (Samuti hakatase nõudma vaenu õhutamise seaduste rakendamise teel nende vaigistamist, kes peavad homoseksuaalset käitumist ebamoraalseks ning laste selliselt käituvatele inimestele adopteerimist lubamatuks, just nagu ka haridussüsteemi läbi homoideoloogia lastele pealesurumist.)

Igal lapsel on aga õigus emale ja isale ning mitte millegagi ei saa õigustada seda, kui riik lubab neid anda kasvatada homoseksuaalselt käituvatele isikutele, kelle vahelised liidud, mida nimetatakse ekslikult perekonnaks, on äärmiselt ebastabiilsed. Selline käitumine kujutaks laste suhtes vägivalda, väärastades muu seas nende silmis ka inimloomusega kooskõlas oleva arusaamise naise ja mehe komplementaarsusest ning tervetest soorollidest, just nagu ka moraalsest seksuaalkäitumisest.[5]

Kui riik on kord taganenud sellest, et tunnistab ainsa õiguslikult tunnustatud kooselu vormina mehe ja naise abielule rajatud perekonda ja on aktsepteerinud samasooliste isikute liidu perekonna mõiste alla mahtuva nähtusena, siis saab olema raske — et mitte öelda võimatu — leida mõistuslikke vastuargumente nende huvigruppide üha jõulisemaks muutuvatele nõudmistele, kes tahavad saada riiklikku tunnustust ka sellistele „perekonna vormidele“, nagu poolte vaba tahte alusel sõlmitud enam kui kahe inimese kooselu ning täisealise ja alaealise (nt 12-aastase) isiku liit.

Antud küsimuses võiks veel palju argumente tuua, ent lõppude-lõpuks taandub konkreetses kontekstis kõik sellele, et meie ühiskonna ja riigi alusdokumendiks olevas põhiseaduses on sätestatud, et perekond — st mehe ja naise abielul rajanev liit — on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Lähtudes põhiseaduse §-st 3, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, peaks riik täitma oma põhiseaduslikku kohustust kaitsta perekonna institutsiooni ja mitte toetama perekonna mõiste ümberdefineerimisest huvitatud gruppide püüdluseid saada riiklik tunnustus erinevatele mitteabielulise kooselu vormidele. Alternatiivselt tuleks asuda astuma samme selleks, et põhiseaduse § 27 ümber kirjutada, aga põhiseaduse sättest ja mõttest möödahiilimine peaks demokraatlikus õigusriigis olema välistatud.

Mida iganes plaanib riik perekonda puuduatavates küsimustes ette võtta, peaks muudatustesse alati suhtuma ülima ettevaatlikkusega, sest inimökoloogia tasakaalu hävitamine ühiskonnas võib viia ka terve rahva jaoks kurbade tagajärgedeni. Tuleb meeles pidada, et perekonna institutsioon on palju vanem ja fundamentaalsem kui ükskõik milline riik ning et ühiskonna tugevus on otseselt sõltuv tema perekondade tugevusest. Et perekond on pre-poliitiline institutsioon, ei tohiks riik sellega manipuleerida, vaid peaks seda tingimusteta kaitsma ja toetama. Ajal, mil kahetsusväärselt tihti ei küündita perekonna ideaali realiseerimiseni, on vaja mitte selle ideaali hülgamist, vaid selle uuesti au sisse tõstmist.

Tallinnas, 30. novembril 2009


[1] Vt “Jõks ei tulnud homoabielu pooldajatele appi”, Postimees, 02.02.2006

[2] Vt nt John Michael Bailey, M.P Dunne, N.G. Martin (2000). “Genetic and Environmental Influences Sexual Orientation and Its Correlates in an Australian Twin Sample: Personality Processes and Individual Differences,” Journal of Personality and Social Psychology, 78, 524-536; Nigel Dickson, C. Paul, P. Herbison, (2002). “Same-sex attraction in a birth cohort: prevalence and persistence in early adulthood,” Social Science & Medicine, 56, 1607-1615; Langstrom, N., Rahman, Q., Carlstrom, E., & Lichtenstein, P. (2008). Genetic and environmental effects on same-sex sexual behavior: A population study of twins in Sweden. Archives of Sexual Behavior, DOI 10.1007/s10508-008-9386-1; Frisch, M. & Hviid, A. (2006). Childhood family correlates of heterosexual and homosexual marriages: A national cohort study of two million Danes. Archives of Sexual Behavior, 35, 533-547.

[3] Vt nt David Fergusson, L. Horwood & A. Beautrais, (1999). “Is sexual orientation related to mental health problems and suicidality in young people?” Archives of General Psychiatry. 56 (10), 876-888; Richard Herrell, et al (1999). “A co-twin control study in adult Men: Sexual orientation and suicidality.” Archives of General Psychiatry, 56 (10), 867- 874; Susan Cochran & Vickie Mays (2000). “Lifetime prevalence of suicide symptoms and affective disorders among men reporting same-sex sexual partners: Results from NHANES III,” American Journal of Public Health, Vol. 90, (4) , 573-578; Theo Sandfort, et al (2001). “Same-sex Sexual Behavior and Psychiatric Disorders: Findings from the Netherlands Mental Health Survey and Incidence Study (Nemesis).” Archives of General Psychiatry, 58, 85-91.

[4] Vt Trayce L. Hansen, “Kuidas seadused, nõnda käitumine”, Elukultuuri Instituudi häälekandja, 07.06.2009

[5] Vt laste vajaduse kohta ema ja isa järele Trayce L. Hansen, PhD, “Armastusest ei piisa”, Elukultuuri Instituudi häälekandja, 31.07.2009

2 Vastust to “EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega”

  1. Johan Kauks Says:

    EKI põhineb enda kirjatöös õige mitmele loogikaveale, millest tahaksin mõned siinkohal ära tuua. Vabandan kohatiste ingliskeelsete väljendite pärast.

    “Tuleb meeles pidada, et perekonna institutsioon on palju vanem ja fundamentaalsem kui ükskõik milline riik ning et ühiskonna tugevus on otseselt sõltuv tema perekondade tugevusest.”

    Seda nimetatakse loogikaveaks nagu “Appeal to tradition” ehk siis väitmine, et X on õige üsknes sellepärast, et see on traditsioon, et sellel on pikk ajalugu, et sellega pole kunagi eksitud vms. Kahjuks sellest üksi ei piisa.

    Objektiivsuse mõttes võib ka öelda, et olete kasutunud “argumenti” mille nimi on “Cherry picking” ehk siis selektiivne valik erinevate uuringutööde vahelt eesmärgiga enda isiklikku seisukohta tõestada. See, kas homodeks sünnitakse või mitte, on vahepeal üsna tuline väitlusteema – viidates geneetiliselt identsete kaksikute uuringutele, tuleks ka märkida, et uuringutulemused erinevad vahepeal üsna suuresti. Päris tihti on sellekohaste uuringute tulemuseks olnud, et ligi 50 % juhtudel, kui üks kaksik on homoseksuaalne, on ka teine kaksik homoseksuaalne. Mis tähendab seda, et geenidel võib olla orientatsiooni kujunemisel palju suurem roll, kui teie väidate.

    Olete usinasti kasutanud ka loogikaviga “Appeal to authority” ehk argumenti et väide X on tõene kuna keegi tähtis isik on seda öelnud.

    Kohal on ka alatine “Argument by assertion” ehk siis “Minu väide lihtsalt on tõsi ja kõik”. Näiteks: “Kuivõrd perekond tähendab üksnes ühe mehe ja ühe naise vahelist lastega või lastele avatud üksust, on samast soost isikutel täpselt sama võimatu perekonda moodustada, kui omavahel lapsi saada.”

    Siin on ilma mingi eelneva arutluseta omaks võetud üks kindel perekonna-definitsioon. Teile võib see küll tunduda niisama loomulik kui väide, et Maa tiirleb ümber päikese, kuid mingisugune tõestus või arutelu sinna juurde muudaks pildi kindlasti palju ilusamaks.

    Veel olete kasutanud loogikaviga, mille ingliskeelne nimetus on “Correlation does not equal causation”. Ehk siis te ajate ekslikult segi korrelatsioon ja põhjuslikuse seose. See on teie viienda punkti all. Üksnes see, et homoseksuaalsed inimesed kannatavad tõenäolisemalt mitmete häirete all, ei ole tõenduseks selle kohta, et see on tingitud homoseksuaalsusest endast – põhjus võib peituda täiesti mujal. Näiteks kunagi sai palju pressiruumi “uuring”, mis kinnitas, et lapsed, kes magavad öölambiga, kannatavad hilisemas elus palju tõenäolisemalt lühinägelikkuse käes. Nagu lõpuks selgus, ei olnud sellel väitel mingit teaduslikku alust.

    • vooglaid Says:

      Tere! Täname kommentaari eest. Samas oleks tore, kui kommentaarid lähtuksid soovist tõesti kõnealustel teemadel arutleda, mitte lihtsalt vastanduda ja kritiseerida. Siin on lühikesed vastused.

      1) Appelleerimine traditsioonile – selleks, et saaks väita, et tegu on loogikaveaga, peaks näitama, et väide tõepoolest ei ole õige. Kui näitate, et perekond prepoliitilise institutsioonina ei ole ühiskonna alus, siis peaks Teie etteheitega nõustuma. Kusagil pole öeldud, et perekond on ühiskonna alus ÜKSNES seetõttu, et ta on vanem kui poliitilised struktuurid.

      2) Homoseksuaalse käitumise determineeritus – jah, uuringuid on palju, k.a. homoaktivistide (nagu A. Kinsey) eestvedamisel läbiviidud ja homopropagandistide poolt igal võimalusel rõhutatud, millega on jämedate metoodiliste vigade “abil” jõutud absurdsete tulemusteni, kuid tänane teaduslik konsensus, nagu võib igaüks järgi uurida, on selge: võib ehk rääkida geneetilisest eelsoodumusest (eelsoodumusi on inimestel paljude asjade suhtes), kuid kindlasti mitte determineeritusest. Kui see ei vasta tõele, siis tuleks seda ka näidata — selle veenev näitamine ei seisne aga kindlasti osundamises asjaolule, et on ka teistsuguseid uuringuid.

      3) Appelleerimine autoriteedile — sama kommentaar, mis esimese punkti juures. Appelleerimine autoriteedile on loogikaviga üksnes juhul, kui väidetakse, et X on tõene seetõttu, et keegi autoriteet on sedasi väitnud. Midagi pole aga valesti, kui autoriteedile tuginemisega mitte ei tõestata argumenti, vaid toetatakse seda. Tihti on autoriteedile tuginemine põhjendatud — põhineb ju suurem osa meie teadmistest ühele või teisele autoriteedile (nt puudub meil ju vahetu teadmine, et Maa tiirleb ümber Päikese). Tobe on aga teha loogikavigade kasutamises etteheiteid, toomata ühtegi konkreetset näidet.

      4) Argument by assertion. Milles siin loogikaviga seisneb? Perekond on see, mis ta on — kellegi püüdlused seda ümber defineerida ei mõjuta reaalsust vähimalgi määral. Võib ju väita, et ka inimese ja hobuse vaheline liit on üks perekonna vormidest või kahe hobuse vaheline liit või ahvi ja puu vaheline liit vms, aga sel ei ole reaalsuse seisukohast mingit tähtsust. Inimloomusele ja inimkonna ajaloole mõeldes ei tohiks olla kuigi keeruline mõista, et laste saamise võimalus, mis omakorda põhineb mehe ja naise komplementaarusel, on perekonna kontseptsioonis olemuslik tingimus, ilma milleta perekonda ei eksisteeri. Jah, võib rääkida erinevatest kooselu vormidest — nõus –, kuid need ei kujuta endast perekonda.

      5) Korrelatsioonist ei nähtu põhjuslikkus. Vt vastust 1. punktile. Kui väidate, et tegu on loogikaveaga, siis tuleks näidata, millest need häired tulenevad. Eks uuringute puhul peaks alati püüdma välistada kõik erinevused, niivõrd kui see võimalik on, et näha just konkreetse faktori mõju. Kui inimene satub narkootikumidest sõltuvusse ja selle süvenedes üha allakäib ja lõpuks sureb, siis võib samuti väita, et allakäigu põhjus seisnes milleski muus. Et see väide aga mõttekaks osutuks, tuleks näidata, MILLES muus asi siis seisnes — seni, kuni seda tehtud ei ole, ei ole ebamõistlik eeldada allakäigu ja narkootikumide vahelist seost. See, et homoseksuaalse eluviisi harrastajate hädad ei tulene ühiskondlikust suhtumisest nende käitumisse (mis on eriti selge rääkides tervislikest probleemidest nagu pärakuvähk, hemoroidi jms), nähtub asjaolust, et liberaalsetes ja konservatiivsetes ühiskondades on hädad väga sarnased.

      Kõike head!

      Varro Vooglaid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: