Vaidlused eutanaasia üle kerkivad taas pinnale

by

Margaret Somerville

Läänemaailm otsib surma- ja kannatuseprobleemile ikka ja jälle lahendust eutanaasiast ja seda sügavaleulatuvatel kultuurilistel põhjustel.

Eutanaasia on Kanadas taas päevakorras. Parlamendis on töös “eutanaasia eelnõu”.

Selle seaduseelnõu vastu, mis jõustumise korral seadustaks eutanaasia ja assisteeritud enesetapu, on mobiliseerumas üha suurem opositsioon. Sinna kuuluvad teiste seas arstide huve esindav Canadian Medical Association, mis on eelnõu vastu astumiseks saatnud kirja parlamendi liikmetele, Steve Passmore, tserebraalparalüüsiga sündinud mees, kes protestis debati ajal eutanaasia vastu Parliament Hill’il. Viimase sõnum on, et eelnõu C-384 ohustab tema ja teiste raskete tervisehäiretega inimeste elu.

Niisiis, miks kaalume nüüd eutanaasia (siinkohal kasutan seda terminit tähistamaks ka assisteeritud enesetappu) seadustamist kui oleme seda seni aastatuhandeid keelanud?

Ükski kõige sagedamini esile toodud seisunditest, mida üleskutsetega eutanaasia seadustamiseks tavaliselt seostatakse — inimene põeb surmahaigust, soovib surra ja me saame ta tappa — ei ole uus. Sellised olukorrad on olnud elu osaks sama kaua, kui inimkond on eksisteerinud. Kusjuures meie suutlikus leevendada valu ja kannatusi on märkimisväärselt paranenud. Kas peamine põhjus on siis kusagil mujal?

Pakun välja, et selleks on sügavad muutused meie postmodernsetes, sekulaarsetes, läänelikes, demokraatlikes ühiskondades ja nende interaktiivsetes ja kumulatiivsetes mõjudes. Et eutanaasia seadustamise või mitte seadustamise osas arukaid otsuseid langetada, tuleb meil need muutused seoses eutanaasiaga ära tunda ja neist aru saada.

Individualism

Meie ühiskonda valitseb “tugev individualism” või “isekas individualism”, mida tuleb eristada elutervest individualismist. Sellega kaasneb isikliku autonoomia ja enesemääratlemisõiguse ületähtsustamine, mis soosib ka eutanaasia aktsepteerimist.

“Tugev individualism” kaldub välistama igasugust tõelise kogukonnatunnetuse tekkimist, isegi suhtes surma ja raskete kaotustega, kus see tunnetus on enamiku inimeste jaoks hädavajalik toimetulekumehhanism. Peaaegu kõik õigustused eutanaasia seadustamiseks keskenduvad peamiselt surevale inimesele, kes seda soovib. Kahjulikest mõjudest ühiskonnale, selle väärtustele ja institutsioonidele vaadatakse mööda.

Meie ühiskonnas on surm suuresti vaid meditsiiniline sündmus, mis leiab aset haiglas või mõnes muus taolises paigas, kusjuures seda mõistetakse kui nähtust, mis toimub suures isolatsioonis. Surma on institutsionaliseeritud, de-personifitseeritud ja de-humaniseeritud. Eutanaasia soovimine võib olla surija vastus sellele sügavale surmaeelsele üksindusele.

Massimeedia

Tänapäeval loome oma ühise loo – väärtuste, hoiakute, uskumuste, pühendumiste ja müütide kogumi -, mis toidab meie kollektiivset ja seeläbi ka individuaalset elu ning aitab neile tähendust anda, massimeedia ja interneti kaudu.

Selles, et eutanaasiaga seonduvaid küsimusi ei suudeta arvesse võtta ühiskondlikul ja kultuurilisel tasandil, on debati meediakeskseks muutumisel suur osa. Võtame arvesse ainult küsimusi, mida esitab meile massimeedia ja neidki ainul kujul, kuidas neid esitatakse. Televisiooni jaoks on kasulik näidata dramaatilist, isiklikult ja emotsionaalselt kaasahaaravat lugu Sue Rodriguez`ist, sõnaosavast ja julgest 42-aastasest lahutatud naisest, kes on suremas amüotroofilise lateraalskleroosi tagajärjel ja kes palub eutanaasia kättesaadavaks tegemist.

Eutanaasia vastaseid argumente, mis põhinevad selle kahjulikul mõjul ühiskonnale olevikus ja tulevikus, on märksa raskem esitada. Vaatajad ei samasta end isiklikult nende argumentidega, mis pole neile enamat kui pelgad abstraktsioonid. Ühiskonda ei saa televisioonis intervjueerida. Ta ei saa muutuda vaatajate jaoks tuttavaks ja empaatiat esile kutsuvaks isikuks.

Pealegi on surma ulatuslik eksponeerimine uudisteprogrammides ja meelelahutuses, mille tunnistajaiks me kõik oleme, hävitanud meie tundlikkuse ja aukartuse surma ja selle esile kutsumise ees.

Surma eitamine ja kontrollimine, “kõnelused surmast”

Meie ühiskond eitab surma ja samaaegselt peab seda oma kinnisideeks. Need, kes ei pea enam kinni institutsionaalse religiooni praktiseerimisest, on kaotanud oma peamise foorumi “surmakõneluste” jaoks – olgu see siis kirik, sünagoog, mošee või tempel. Me peame sellistest “kõnelustest” osa võtma, kui tahame leppida surma paratamatu reaalsusega oma elus. Ja peame seda tegema, et elada täisväärtulikult ja hästi.

Järjest ulatuslikum arutlus eutanaasia üle massimeedias võib olla meie kaasaegne “kõnelus surmast”. Niisiis, selle asemel, et piirduda kindlaks määratud paiga ja ajaga nädalas, on “kõnelused surmast” meie ellu kõikjale laiali valgunud. See teeb surma-eituse alalhoidmise raskemaks, kuna muudab surmahirmu “reaalsemaks”. Üks viis selle hirmuga toimetulekuks on uskuda, et surm on meie kontrolli all. Eutanaasia kättesaadavus võiks seda uskumust toetada. Eutanaasia aitab meil selles, mis surma puudutab, liikuda juhuse juurest valiku juurde. Kuigi me ei saa muuta surma valikuliseks, saame me luua illusiooni, et see on nii, muutes surma ajastuse, tingimused ja toimumise viisi valikuküsimuseks.

Hirm

Võime tunda hirmu mitte ainult üksikisikute, vaid ka ühiskonnana. Näiteks väljendame ühiselt hirmu kuritegevuse ees tänavatel. Kuid see hirm, hoolimata faktidele põhinemisest, võib samuti olla võimsa ja vabalt leviva surmahirmu väljenduseks üldiselt. Üleskutse seadustada eutanaasia võib olla üks viis, kuidas surma sümboolselt taltsutada ja tsiviliseerida, ning seeläbi vähendada meie hirmu selle kontrollimatu esinemise ees kuritegevuses. Niisiis töötab see “vägivalla vähendamise” mehhanismi või selle kontrolli all hoidjana.

Legalism

Me kipume kasutama seadust vastuseks hirmule, tihti ekslikus usus, et seeläbi suurendame kontrolli hirmutavate asjaolude üle ja ühtlasi kasvatame turvalisust. Seega ei ole kuigi üllatav, et oleme muutunud erineval määral legalistlikuks ühiskonnaks. Põhjused on komplekssed, nende hulgas ka seaduse kasutamine “võõraste ühiskonna” (võrreldes “omade ühiskonnaga”) valitsemisvahendina.

Küsimusi nagu eutanaasia, mida varem oleks peetud moraalse või religioosse arutluse teemaks, uurivad nüüd kohus ja seadusandlik võim – eriti individuaalsete inimõiguste, kodanikuõiguste ja põhiseaduslike õiguste kontekstis.

Inimese loodud seadustel (legaalne positivism) on jumalike seaduste või loomuseadusega võrreldes domineeriv roll sekulaarse ühiskonna väärtuste ja sümbolite kindlaks määramisel. Eutanaasia-debatis tehakse seda hinnangute ja seadusandluse kaudu, mis on “sekulaarsetes katedraalides” – riigikogudes ja kohtutes – peetavate “surmakõneluste” tulemuseks.

Materialism ja konsumerism

Eutanaasiat soosib meie ühiskonnas valitsev materialism ja tarbimiskultuur. Kadunud on igasugune arusaam pühadusest, isegi arusaam “sekulaarsest pühadusest”. See toetab eutanaasiat, kuna pühaduse mõiste kadumine võimaldab kujuneda arusaamal, et “kulunud” inimesed on sama, mis “kulunud” tooted. Mõlemaid võib siis käsitleda eelkõige probleemidena “kõrvaldamisest”. Nagu sõnastas üks Austraalia poliitik: “Kui sinu parim-enne kuupäev on möödunud, tuleks sinust lahti saada nii kiiresti, odavalt ja tõhusalt kui võimalik.” Eutanaasia on sellise lähenemise tööriistaks.

Müsteerium

Tunneme müsteeriumide ees hirmu, sest nendega silmitsi seistes tajume, et meil puudub kontroll. Muudame müsteeriumid probleemideks, et nendega “toime tulla” ja sel viisil oma ärevust vähendada. Muutes surmamüsteeriumi surmaprobleemiks, võib eutanaasiat (ehk põhimõtteliselt lihtsalt surmavat süsti) näha selle probleemi lahendusena.

Müsteeriumi-tunnetust võib vaja olla ka selleks et “jätta ruumi lootuse jaoks”. Lootusetus – suutmatus näha tulevikus midagi ootusväärset – on tugevas seoses eutanaasia-igatsusega.

Kõige müstilise tõrjumine haakub sageli uskumusega, et mõistus (loogiline, kognitiivne, ratsionaalne mõtlemine) on inimliku teadmise ainus kompetentne alus, ja see jätab kõrvale kõik teised teadmise viisid nagu intuitsioon, eriti moraalne intuitsioon, teatud emotsioonid, eksperimentaalsed teadmised jne. Selline lähenemine soosib eutanaasiat – sellest võib leida loogikat, olgugi, et inimestel on tugev moraalne intuitsioon, mis on üksteise tapmise vastu ja tuhandete aastate pikkune ajalugu (inimmälu kui teadmise viis), mis hõlmab, kõikvõimalikke ühiskondi, kus sellist tegutsemisviisi on valeks peetud, välja arvatud juhul, kui see on möödapääsmatu inimelu päästmiseks.

Mida tähendab olla inimene

Mitmete praeguste eetikavaidluste südames, sealhulgas eutanaasiat puudutavate vaidluste südames, on küsimus sellest, kas inimesed väärivad “erilist austust” võrreldes loomade või robotitega. Sellega seostub omakorda küsimus, kas meil on tingimusteta ette kirjutatud kohustused kaitsta ja säilitada inimeseks olemise põhiolemust.

Mina usun, et me väärime “erilist austust” lihtsalt seepärast, et oleme inimesed. Kuid mõned inimesed ei nõustu, et inimeseks olemises on midagi ainuomaselt erilist. Näiteks ei taha Princeton`i Ülikooli “loomaõiguste” filosoof Peter Singer vahet teha austuse vahel, mida väärivad loomad ja austuse vahel, mida väärivad inimesed. Seega, kui peame vastuvõetavaks rakendada eutanaasiat oma koera või kassi puhul, peaksime samal viisil olema suutelised seda pakkuma ka inimestele.

Teaduslike arengute mõju

Tähtsaimate põhjuste seas, miks pühaduse mõiste on meie jaoks kadunud, ja seda nii üldiselt kui ka eriliselt kõiges inimelu puudutavas, on meie erakordne teaduslik areng ja ekslik arvamus, et teadus ja religioon tingimata välistavad teineteist. Uute avastuste tõttu geneetikas ja reproduktiivtehnoloogiates oleme hakanud arvama, et mõistame inimelu päritolu ja olemust ning kuna me seda mõistame, siis on meil ka lubatud eluga manipuleerida või isegi elu “luua”. Selliste arusaamade üle kandmine elu teise otsa toetab nägemust, et eutanaasia on õigustatud.

Võistlevad maailmavaated

Olgugi, et vaidlus eutanaasia üle on iseenesestki väga oluline, võib see olla surrogaadiks ühele teisele ja veelgi sügavamale küsimusele. Milline kahest lepitamatust maailmavaatest hakkab kujundama meie ühiskondliku ja kultuurilise paradigma alust?

Ühe maailmavaate kohaselt oleme me äärmiselt keerulised bioloogilised masinad, kelle kõige väärtuslikumad omadused on meie ratsionaalsed, loogilised ja kognitiivsed funktsioonid. Selline maailmavaade iseenesest on mehhaaniline lähenemine inimelule. Sobivates oludes toetavad selle pooldajad eutanaasiat kui loogilist ja ratsionaalset vastust elu lõpu probleemidele.

Teine maailmavaade (mis mõnede inimeste jaoks väljendub religiooni kaudu, kuid mis võib olla ja suurema osa jaoks inimestest ilmselt ka on tõene religioonist sõltumata, vähemalt traditsioonilises ja institutsionaalses mõttes) väidab, et inimelu koosneb enamast kui selle bioloogilisest komponendist, nii kummaline kui see ka poleks. Selle alla kuulub müsteerium – vähemasti “tundmatu müsteerium” – mida mõistame ainult intuitsiooni abil, eelkõige moraalse intuitsiooni abil. See näeb surma osana elu müsteeriumist, mis tähendab, et elu austamine, tähendab ka surma austamist. Kuigi meil ei pruugi olla kohustust pikendada surijate elu, on meil kohustus nende elu tahtlikult mitte lühendada.

Vaidlus eutanaasia üle on pöördelise tähtsusega. See kätkeb endas küsimusi alates inimelu olemusest ja tähendusest kuni peamiste põhimõteteni, millele meie ühiskond rajaneb. Sellesse vaidlusesse on kaasatud meie individuaalne ja kollektiivne minevik (eetilised, seaduslikud ja kultuurilised normid, mida meile on edasi antud kui perekondade, kogukondade ja ühiskondade liikmetele); olevik (otsus, kas me muudame neid norme); ja tulevik (mõju neile, kes tulevad pärast meid).

Eutanaasia-debatis peame esitama palju küsimusi, kuid kolm tähtsamat nende seast on:

1) Kas on tõenäoline, et eutanaasia seadustamine pigem aitab või takistab meid tähenduse otsingutes oma individuaalses ja kollektiivses elus?

2) Kuidas me soovime, et meie lapselapsed ja lapselapselapsed sureksid?

3) Ja milliseid surmaga seonduvaid meeme (inimkultuuri infokogumi tähtsaimad ühikud, mida antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele) soovime edasi anda?

Artikli autor Margaret Somerville on McGilli Ülikooli Meditsiini- ja Eetikakeskuse direktor ning raamatu Ethical Imagination: Journeys of the Human Spirit autor.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: