Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.
Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“
Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?
Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.
Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.