Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.

Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.

Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

Südametunnistus kuulub inimeseks olemise juurde

Enn Auksmann

Elukultuuri Instituut on kirjastanud raamatu «Südametunnistusest», mis sisaldab kahte Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XIV)  esseed.

«Südametunnistus ja tõde» ilmus algselt 1991, «Piiskopid, teoloogid ja moraal» 1984. Esseed erinevad veidi stiililt ja teemakäsitluse: esimene on konkreetsem, teine üldisem ja püstitatud teema erinevaid tahke mitte niivõrd avav, kui markeeriv või lausa kompiv. Kogumiku terviklikkuse huvides oleks võinud esitada esseed õiges ajalises järgnevuses. Soovitangi alustada lugemist teisest esseest.

Lähtudes Jumala tahtest

«Piiskopid, teoloogid ja moraal» lähtub küsimusest, milline peaks olema piiskoppide kui kiriku õpetusameti kandjate ning moraaliteoloogide koostöö ja vahekord. Esmalt arutletakse selle üle, mis kujundab moraali; milliselt aluselt lähtudes jõutakse moraali tundmiseni ja võidakse teha õigeid otsuseid. Selles seoses käsitletakse südametunnistuse rolli, tõdedes, et nagu moraal on sagedasti kuulutatud vaid kokkuleppeks või otstarbekuse küsimuseks, mõistetakse tihtipeale ka subjektiivset südametunnistust suveräänse ning absoluutsena.