Archive for the ‘Eetika’ Category

Hävimisohus liik

2 november 2009

Michael CookDS123

Downi sündroomiga lapsed on populaarse eugeenika tõttu kadumas.

Toetudes USA siseministeeriumi raames tegutseva looduskaitseküsimustega tegeleva teenistuse andmetele (US Fish and Wildlife Service) kuulub ohustatud liikide nimekirja 611 loomaliiki. Bostoni lastehaigla arst dr. Brian Skotko leiab, et sellesse nimistusse tuleks kanda ka Downi sündroomiga (DS) lapsed. Ajakirjas Archives of Diseases in Childhood avaldatud artiklis selgitab ta, et Downi sündroomiga sündivate laste arv kahaneb iga aastaga, vähemalt nn. arenenud riikides.

Kaasaegsed uuringud näitavad, et 92% naistest, kelle lastel tuvastatakse sünnieelse diagnostika käigus Downi sündroom, otsustavad aborti teha. Tagajärjeks on see, et Downi sündroomiga lapsed on kadumas. Iirimaal näiteks, kus abort ei kuulu naise seaduslike valikute hulka, on Downi sündroomiga inimesed tänavapildis ka palju sagedasem nähtus.

(more…)

Advertisements

Kas lapsi saab teha?

8 september 2009

three_children

Richard Stith

Miks on nii paljudel inimestel raske näha arenevas lootes inimest?

2005. aasta detsembris ilmus ajalehes New York Times sotsioloog Dalton Conley’ arvamusartikkel, kus ta väitis, et “enamik ameeriklasi … peab loodet valmivaks inimeseks. Selles laialt levinud arusaamas, mille järgi embrüo ja loode on midagi “konstrueeritavat”, peitub võti mõistmaks, miks headele inimestele võivad pro-life argumendid tunduda kas absurdsed või mitteratsionaalsed, näiteks religioossed argumendid, ja seda eriti embrüonaalsete tüvirakkude uuringute kontekstis. Ettekujutus, et inimene konstrueeritakse, aitab selgitada ka seda, miks USA vabariiklasest presidendikandidaat John McCain on saanud toetada korraga nii õigust elule alates viljastumisest kui ka embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid. (more…)

Mis on saanud bioeetikast!?

1 juuni 2009

professor_narrowweb__300x435,0Ühe tunnustatud ja staažika bioeetiku ideed on nii veidrad, et panevad kogu bioeetika suhtes meelt heitma.

Michael Cook

Kui te arvasite, et Peter Singer, kes on praegu Princetoni Ülikooli professor, on Austraalia kingitus maailma bioeetikale, on mul teile uudiseid. Üks tema õpilasi doktorantuuris, nüüdne professor Oxfordis, Julian Savulescu, on temast ette tõttamas, jättes oma õpetaja maha tolmavale teele.

Singer on tuntud kui suur loomade vabastamise, lastetapu, eutanaasia jne toetaja, kuid Savulescu on panemas nurgakivi millelegi sootuks uuele. Ehkki alles noor (44 -aastane), on ta Oxfordis juhtinud midagi, mis kannab nime Uehiro Praktilise Eetika Keskus alates aastast 2002.

Tema postiaadress võib küll olla vandlist torn, kuid „praktilise eetika“ vallas ta mustust ja räppa ei pelga. Ta seisab jõuliselt dopingute eest spordis ning geneetilise sõelumise, varajase abordi, hilise abordi, soolisel valikul põhineva abordi, embrüonaalsete tüviraku-uuringute, hübriid-embrüote loomise, varuosa-laste loomise, teraapilise kloonimise, reproduktiivse kloonimise, geenide töötlemise (sh. kõrgema IQ-ga laste saamiseks), eugeenika ning organiturgude poolt. Alustuseks.

Lisaks sellele on too sportlik, nägus professor Savulescu olnud vapustavalt edukas toetuse saamisel oma teooriate propageerimiseks. Hiljuti sai ta 800 000 naela (u.14 000 000 krooni) suuruse toetuse, et uurida aju kallal nokitsemise eetikat. Lühidalt, tsiteerides Oxfordi Ülikooli, on Julian Savulescu rahvusvaheliselt tunnustatud kui „maailmaklassi bioeetik“.

(more…)

Loeng bioeetikast

26 märts 2009

Katoliku.ee lehel antakse teada, et laupäeval, 28. märtsil kell 19.00 toimub Peeter-Pauli kiriku keldris bioeetika teemaline loeng Usukongregatsiooni Instruktsiooni Dignitas Personae kohta. See dokument kinnitab inimembrüo väärikust ja julgustab eetilist teadustööd biomeditsiini vallas ning käsitleb muu hulgas küsimusi, mis puutuvad kunstlikku viljastamisse, kloonimisse jms.

Loeng on inglise keeles ning lektoriks on meditsiinilise ja teoloogilise hariduse saanud isa Alfonso Di Giovanni.

Ignorantsus ja manipulatsoon avaliku arvamusega embrüonaalsete tüvirakkude uurimise küsimuses

13 märts 2009

billclintonpresidentAlltoodud videos räägib USA ekspresident CNN-i korrespondendiga embrüonaalsete tüvirakkude teadusliku uurmise eetilisusest ja lubatavusest.

See, et demokraadist ja ühemõtteliselt abordipooldajast Clinton toetab embrüote hävitamist kätkevat teaduslikku uurimist, ei üllata. Küll aga võib paljusid üllatada, et nagu intervjuust nähtub, puudub tal elementaarne arusaamine, millest ta üleüldse räägib (eeldades, et ta sihilikult avalikkust ei eksita, mida ei saa muidugi välistada).

Clinton väitis intervjuus korduvalt, et embrüod ei ole viljastatud. Nt mainis ta, et “ma usun, et ameeriklased usuvad, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimiseks on elupooldav kasutada külmutatud embrüoid, mida kunagi ei plaanita viljastada…”. Samas on fakt, et embrüo tekibki munaraku viljastamisel seemneraku poolt, mistõttu on jutt viljastamata embrüost lihtsalt absurdne.

Kui isegi maailma kõige võimsama riigi president ei tea, et munarakk ja embrüo on kaks täiesti erinevat nähtust, mida siis veel lihtrahva teadmistest oodata? Kahjuks iseloomustab inimese sünnieelse aregu ja abordi teemaline ignorantsus enamikku poliitikuid ja ametnikke. Alles hiljuti tõestas abordi riigieelarvelise rahastamise põhiseaduslikkuse teemalist õiguskantsleri otsust ajakirjanduses tutvustanud õiguskantsleri nõunik (ja tõenäoliselt ka õiguskantsleri vastava arvamuse teksti peamine koostaja), et ta ei suuda kontseptuaalselt eristada embrüot mitte üksi munarakust, vaid ka vähirakkudest. Elementaarsete teadmiste puudumine ei takista aga poliitikuid ja ametnikke avalikult temaatilisi seisukohti väljendamast ega vastutusrikkaid otsuseid langetamst. Ometi on tõsi, et me kõik olime kunagi embrüod ning et kõik, mis eristab inimembrüot täiskasvanud inimesest, on tema arengutase.

Väga paljutähenduslik on ka see, et Clinton väidab, et kui embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tähendaks eksperimenteerimist “viljastatud embrüote” ehk juba arenevate pisikeste inimolenditega (või tema enda sõnu kasutades “pisikeste beebidega”), siis oleks see iseenesest mõistetavalt lubamatu. Ometi just seda embrüonaalsete tüvirakkude uurimine tegelikkuses tähendabki – eksperimenteeritakse mitte viljastamata munarakkudega, vaid just nimelt embrüote ehk varajases arengustaadiumis inimolenditega.

Kahjuks võib aga olla kindel, et sellest asjaolust teadlikuks saamine ei pane Clintonit embrüonaalsete tüvirakkude uurimise ja selle riikliku rahastamise osas seisukohta muutma. Sellest nähtub, et tihti ei ole poliitilistel seisukohtadel tõega kuigi palju pistmist – argumente ei kasutata leidmaks toetust sellele, mis on tõesti õige ja hea, vaid edutamaks retooriliste vahenditega manipuleerides oma kitsalt ideoloogiliselt määratletud omakasupüüdlikke seisukohti.

Samuti on märkimisväärne, et ühena maailma vaadatavaimatest telekanalitest ei ole demokraatliku partei hääletoruna tuntud CNN-il mingit probleemi selliseid otseselt vääraid ja eksitavaid seisukohti avalikkusele edastada. See on selgemast selgem pidades silmas, et Clintonit intervjueeris mitte lihtsalt üks suvaline ajakirjanik, vaid CNN-i juhtiv meditsiinikorrespondent Sanjay Gupta, kes on ühtlasi meditsiinidoktor ja neurokirurgia õppejõud. Seega võib olla kindel, et intervjueerijale ei jäänud Clinotni väidete absurdsus tähelpanuta, ent ometigi ei parandanud ta Clintonit kordagi ega juhtinud tähelepanu asjaolule, et jutt “embrüote viljastamisest” on nonsenss. Vastupidi, Gupta pöördus Clintoni poole läbivalt sõnadega “Teie, kes Te olete seda küsimust uurinud…”. Kokkuvõttes oleks naiivne loota, et intervjuus sisalduvaile vigadele telekanali poolt ka tagantjärele tähelepanu juhitakse. Veelgi naiivsem oleks arvata, et selliste massiteabegigantide eesmärgiks oleks üleüldse tõe taotlemine. 

Aastaid “demokraatlikus” riigis “avaliku arvamuse” kujundamise kunsti praktiseerinuna teab CNN väga hästi, et rahvas on liialt ignorantne, et meedias edastatavate sõnuminte sisusse põhjalikumalt süveneda. Teatakse, et valdava enamiku inimeste teadvusesse jääb kõlama ekspresidendi (tõele mittevastav) kinnitus, et embrüonaalsete tüvirakkude uurimine ei kätke pisikeste inimeste hävitamist, vaid pelgalt eksperimenteerimist mingisuguste “viljastamata embrüotega” (mida iganes see ka ei tähenda) ning et seega ei ole põhjust asja kuidagi eetiliselt taunimisväärseks ja lubamatuks pidada. Samuti teatakse, et kui selliseid sõnumeid piisavalt tihedasti, piisavalt laia levikuga, piisavalt kaua ja piisavalt prominentsete isikute poolt korrata, siis ei lähe kuigi kaua aega kui ühel hetke on “avalik arvamus” just kui võluväel ümberpöördunud (täpsemini küll ümberpööratud). Järgnevate sammude õigustamine on juba lihtne – siis piisab pelkadest viidetest rahva tahtele.

Tõepoolest, (vähemalt näiliselt) langetatakse demokraatlikus riigis üldjuhul otsused lähtuvalt sellest, mida rahvas tahab. Ent palju tihemini peaks küsima, kes ja kuidas otsustab selle üle, mida rahvas tahab, sest rahva tahte suunamine ja kujundamine näib demokraatlikena tuntud riikides olevat kujunenud põhiliseks poliitiliseks protsessiks. Jah, demokraatlikena tuntud riikides kuulub võim neile, kellel on meelevald otsustada selle üle, mida rahvas arvab ja tahab — või vähemalt selle üle, mida inimesed eraldi võetuna arvavad rahvast arvavat ja tahtvat.

Varro Vooglaid

Vaata lisaks:

Sündimata inimesed vajavad kristlaste eestkostet

21 veebruar 2009

christ-children

Reedel, 6. veebruaril olid Tartu Pereraadio eetris Lauri Beekmanni intervjuud kahe luterliku juhi, EELK peapiiskopi Andres Põderi ja Tallinna praosti Jaan Tammsaluga (saadet saab kuulata siit). Saates kuuldu põhjustas minus suurt hämmeldust – tõtt-öelda isegi pettumust ja kurbust. Kuivõrd mitmete saates avalikult väljendatud seisukohtadega ei saa ma kuidagi nõustuda, tunnen vajadust neile avalikult vastata – seda enam, et seisukohtade väljendajad on autoriteetsed isikud ja nende arvamus mõjutab ka paljude teiste inimeste arvamust. 

Esiteks tahan peatuda Andres Põderi vastusel küsimusele, miks ei ole Eesti Kirikute Nõukogu ja EELK sündimata inimeste tapmise riikliku rahastamise küsimuses avalikult sõna võtnud. Põder selgitas, et seda ei ole tehtud, kuna ühiskonna enamusel puuduvad vastava sõnumi mõistmiseks niikuinii eeldused. Veelgi enam, ta väljendas arvamust, et sel teemal rääkimine võib koguni suurendada kristlaste ja ülejäänud ühiskonna vahelist mõistmatust, mistõttu justkui peakski kristlaste juhid teema avalikust käsitlemisest hoiduma.

(more…)

EKI kommentaar: õiguskantsler eiras abordi riikliku rahastamise vastu esitatud argumente

21 jaanuar 2009

Elukultuuri Instituut saatis antud kommentaari (veidi lühendatud kujul) avaldamiseks ajalehele Postimees, mis aga keeldus seda trükkimast põhjendades oma otsust sooviga mitte diskussiooni jätkata.

Nädalapäevad tagasi tegi õiguskantsler teatavaks oma lõppvastuse Elukultuuri Instituudi jt poolt esitatud ning rohkelt meediakajastust leidnud avaldusele, millega seati kahtluse alla abordi riikliku rahastamise kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kokkuvõttes oli tema seisukoht, et vastuolu põhiseadusega ei eksisteeri.

Kesksed argumendid jäid tähelepanuta

Kahjuks jättis aga õiguskantsler talle esitatud avalduse kesksed argumendid pea täielikult tähelepanuta. Nimelt põhines Tederile esitatud avaldus oma keskses osas Allar Jõksi poolt 2002. aastal õiguskantslerina ametlikus arvamuses väljendatud seisukohtadele. Toona kirjutas Jõks, et „Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud — raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest.” Kuigi Jõks ei pidanud põhjendatuks tunnustada sündimata inimeste subjektiivset õigust elule, on oluline tema seisukoht, et „Riigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule.”

(more…)

Inimest ei tohi kasutada vahendina, olgu eesmärk kui tahes üllas

14 jaanuar 2009

Kohila vallas on väga tänuväärivalt lükatud käima akadeemiliste loengute seeria, mis kannab nime „Kapa stuudium”. Eelmise aasta detsembri alguses esines Tohisoo mõisa ruumes pealkirja „Miks on vaja uurida tüvirakke?” kandva loenguga Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets.

Ühest küljest sai loengul kuulda palju huvitavat: professor Maimetsa pakutud sissevaade molekulaarmaailma tõestas elavalt, kui salapärane, sügavmõtteline, ilus ja samas tundmatu on see osa loodusest, mis palja silmaga nähtamatu ning millest meist enamik ei tea praktiliselt mitte midagi. Kahjuks oli aga loengul ka varjuline pool, mis ajendas mind seda artiklit kirjutama.

(more…)

Tolerantsus ei tähenda kõikesallivust

22 detsember 2008

Mõne nädala eest osalesin riikliku väärtuskasvatuse teemalisel konverentsil. Olles kahe päeva jooksul kuulanud terve rea iseenesest huvitavaid ettekandeid, lahkusin konverentsilt ilma selge arusaamiseta, mida väärtustest rääkides silmas peeti. Ülekaalukalt kõige enam mainitud väärtuseks oli seejuures tolerantsus.

Nimetatud küsimusi meeles mõlgutades ning arutledes selle üle, kui keeruline on põhimõisteid määratlemata dialoogi pidada, lugesin päev pärast konverentsi lõppu lehest, et sotsiaalminister Maret Maripuu ütles dr Mardna elevust tekitanud homoteemalist mõtteväljendust taunides, et „Eesti on tolerantne riik, kus me peame võtma inimesi sellistena, nagu nad on” ning lisas, et peame „vaatama mitte seda, mis meid üksteisest eristab, vaid seda, mis meid ühendab.”

(more…)

Vastuseks Eesti Seksuaaltervise Liidu püüdlustele mõjutada õiguskantsleri menetlust

28 oktoober 2008

Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees terve rea artikleid seonduvalt õiguskantslerile esitatud avaldusega, millega paluti kontrollida abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkust. Paari viimase hulgas ilmus reedel Postimees Online’i kaks jõulist seisukohavõttu Eesti Seksuaaltervise Liidult (ESTL) (vt siin ja siin).

Esmalt on neis artiklites väljendatud seisukohti lugedes oluline meeles pidada, et ESTL on Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni (IPPF) ehk ülekaalukalt maailma suurima abordipakkuja Eesti liikmesorganisatsioon ja hääletoru. Seda on oluline teada, et ei tekiks eksiarvamust, nagu oleks tegu sõltumatu ja vaid tervise edendamise eest seisva professionaalse organisatsiooniga.

(more…)

Postimees käsitleb abordi rahastamise teemat

23 oktoober 2008

Tänane Postimees on võtnud oma juhtkirja teemaks abordi riigipoolse rahastamise küsimuse, mille vastavust põhiseadusele uurib praegu õigeuskantsler Indrek Teder. On rõõmustav, et juhtkiri on võetud kokku lausesse “[v]alikaborte ei peaks riik haigekassa kaudu kinni maksma”, ning et seda seisukohta on korratud ka juhtkirja eelviimases lõigus. Samas on artikli põhiosa toon polemiseeriv.

On kummastav, et veel enne kui õiguskantsler on oma seisukoha avaldanud, väljendab Postimehe toimetus kahtlust, kas õiguskantsler ikka käsitleb seda küsimust oma institutsionaalsest positsioonist lähtudes. Näib nagu Postimees “teaks” juba õiget lahendust antud probleemile ja jälgib nüüd, kas õiguskantsler vastab õigesti või “lähtudes oma persoonist”.

Lisaks juhtkirjale käsitleb sama teemat ka Kai Kalamees artiklis “Tederi abordianalüüs külvab segadust”. Viidates eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi käsitlusele abordiseaduste vastavuse kohta põhiseadusele on ajakirjanikul jäänud kahe silma vahele Jõksi seisukoht, et “[k]una loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.” (lk 7) Jõks osutas ka, et “[l]oote eluõiguse kaitse samaväärsus sündinud elu kaitsega on nõutav riiklike sekkumiste osas.” (lk 7)

Viimane lause on oluline mõistmaks vastust Postimehe juhtkirja lõpus esitatud küsimusele “kuidas ikkagi on õigus elule paremini tagatud juhul, kui inimene abordi eest ise maksab?” Kuivõrd raseduse katkestamine on põhimõtteliselt vastuolus põhiseadusega ning riik peab kohtlema sündimata inimesi samaväärselt sündinud inimestega, siis on alust arvata, et riik ei tohiks rahastada oma eelarvelistest vahenditest tegevust, mis on põhiseadusega vastuolus, isegi kui sündimata laste kaitset ei jõustata kriminaalõiguslike vahenditega. Just selles küsimuses püüabki õiguskantsler praegu selgusele jõuda.

Antud teemaga põhjalikumaks tutvumiseks võiks lugeda ka avaldust õiguskantslerile ja selle kaaskirja.

Arvutimäng treenib mudilasi tapma

7 oktoober 2008

Jätkuks hiljuti EKI häälekandjas käsitlemist leidnud tapmist meelelahutuseks pööravatele arvutimängudele võib tänasest Õhtulehest lugeda uuest sarnasest “ettevõtlusvabaduse” väljendusest. Nimelt võib juba sadadelt netilehekülgedelt leida kultusliku tulistamismängu “Kindergarten Killer” ehk “Lasteaia tapja”. Õõvastav mäng laseb kärbikust tulistades mudilasi tappa.

“Tulista lapsi kiiresti, enne kui nad tulistavad sind,” on kirjas vägivaldsust propageeriva mängu juhendis. Süžee on äärmiselt lihte – võtad endale koristaja kuju ja haavlipüssi ning hakkad tuld andma sind püstolitega sihtivate väikelaste pihta. Arvutiekraanil purskub veri, purunevad pead ja lendavad kehaosad. Maha saab lasta ka lasteaia juhataja.

Loe edasi siit.

Uus koolitulistamine Soomes annab tunnistust kultuuri kõdunemisest

23 september 2008

Alles eelmisel nädalal avaldas EKI häälekandja loo uskumatult vägivaldsest ja võikast, kuid meeletut müügiedu nautivast arvutimängust Grand Theft Auto IV, kus “võitmise” retsept on väga lihtne — tuleb külmavereliselt sooritada võimalikult palju ja võimalikult jõhkraid kuritegusid. Artiklis seisis:

“Grand Theft Auto” seeriad annavad mängijale võimaluse kehastuda kurjategijaks, võita punkte autosid varastades, oma rivaale mõrvates, politseinikke tappes, jalakäijaid alla ajades ja isegi pesapalli kurikaga prostituute tappes, et neile ei peaks saadu/võetu eest eest maksma. Lühidalt: see on mäng, mis kiidab takka kuritegevusele ja lubab mängijatel fantaseerida lõpututes barbaarsustes kaasa löömisest.

Täna kirjutavad kõik uudistekanalid aga samasuguste barbaarsuste toimetpanemisest meie põhjanaabrite juures — Soomes toimus järjekordne koolitulistamine. ERR vahendab:

(more…)

Meelelahutustööstus kui kultuuri kujundaja: võika arvutimängu “Grand Theft Auto” jõuline debüüt

12 september 2008

Maailmas tuli mõne kuu eest müügile ülirealistlik videomäng “Grand Theft Auto IV”, kus “võitmise” retsept on väga lihtne — tuleb sooritada jõhkraid kuritegusid. Selle mängu edukas müügiletulek on märkimisväärne mitmel põhjusel, aga kõige enam just seetõttu, et see räägib midagi meie ühiskonna kohta, mis on sügavalt haaratud ennasthävitavatest orgiatest, ega taipa samal ajal absoluutselt, millega tegelikult tegu on.

“Grand Theft Auto” seeriad annavad mängijale võimaluse kehastuda kurjategijaks, võita punkte autosid varastades, oma rivaale mõrvates, politseinikke tappes, jalakäijaid alla ajades ja isegi pesapalli kurikaga prostituute tappes, et neile ei peaks saadu/võetu eest eest maksma. Lühidalt: see on mäng, mis kiidab takka kuritegevusele ja lubab mängijatel fantaseerida lõpututes barbaarsustes kaasa löömisest.

(more…)

Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?

5 august 2008

Elukultuuri Instituudi avalik kiri

Portaali Abort.ee ettevalmistamise käigus selgus, et aastaid on levinud eksitav arusaam, mille kohaselt rasestumine algab viljastatud munaraku kinnitumisega emakaseinale ehk pesastumisega. 

Jätame siinkohal kõrvale iseenesest väga olulise küsimuse sellest, kas rasedus algab viljastumisest, nagu seda määratleb enamik üld- ja meditsiinisõnaraamatuid, või pesastumisest, nagu seda määratlevad alates möödunud sajandi 70-80ndatest aastatest mõned rahvusvahelised organisatsioonid, ja vaatleme määratluse sisulist poolt – väljendit “viljastatud munaraku pesastumine”. On lihtne tõsiasi, et sellist nähtust nagu “viljastatud munaraku pesastumine” ei ole olemas. Munarakk, olgu ta viljastatud või viljastamata, ei pesastu.

(more…)

Inimene on inimene on inimene: kui teadus kõneleb inimesest

25 mai 2008

Alltoodu on maailmakuulusa geneetiku, Dr Jérôme Lejeune* ettekanne 1993. aastal Tallinnas toimunud konverentsil “Inimene, religioon ja kultuur”.

Kaua aega tagasi, naistele pühendatud aastal, pidin tegema Bukarestis ühe avalduse. Olin pressikonverentsil Vatikani delegatsiooni liige. Kohal oli palju rahvast, ajakirjanikke, fotograafe jt. Üks neist tõusis ja küsis minult: „Kui te ütlete, et peab austama kuitahes tillukest inimolendit, kas ütlete seda seepärast, et olete katoliiklane?” Ma küsisin piiskopilt, kes oli delegatsiooni juht: „Monsigneur, kas ma tohin vastata väga otse, avameelselt?” Ta lubas ja ma ütlesin mehele: „Kuulge, kui Kirik – tänu Jumalale, ta ei tee seda – aga kui Kirik ütleks, et on lubatud hävitada looted in utero (emaüsas), sest nad pole inimolendid, siis ma ei oleks enam katoliiklane ja seda puht-teaduslikel põhjustel.” Huvitav oli, et ajakirjandus seda avaldust ei puudutanud. Aga te võite seda uskuda, ma selgitan teile kohe, mispärast. Ma ütlesin – teaduslikel põhjustel, sest just praegu on enamikus maailma maades levinud uut liiki obskurantism. Inimesed näivad arvavat, et mida rohkem me teame geneetikast, seda enam me ignoreerime inimolendi loomust. Me teame üha rohkem geenidest, kromosoomidest, embrüoloogiast, kuid üha vähem ja vähem sellest, mis on inimolend! Ma ei saa sellise rumalusega nõustuda. Ma ei saa nõustuda sellega, et edendades teadust, laiendades teadmisi – seda meile ju iga päev ajalehtedes kirjutatakse – õhutame me samal ajal taolist obskurantismi. Teadlase kohus on rääkida inimestele: „Ärge uskuge, mida teile kõneldakse, uurige raamatuid, uurige kirjandust, teadust ning te mõistate üha enam seda, mida ütles üks suur ameerika kirjanik pärast Drett Scotti juhtumit. Ta ütles lihtsalt: „Inimene on inimene on inimene”. See lihtne fraas tähistas orjuse lõppu Ameerikas. (Drett Scotti otsus, märts 1857: USA Ülemkohus otsustas, et mustanahalised pole vastavalt Ühendriikide konstitutsioonile seaduslikud isikud. Üksteist aastat hiljem, pärast kodusõda, parandati see viga 13. ja 14. lisandusega konstitutsioonis.) Me peame niisiis defineerima, mis on inimelu. Ma ei kavatse pidada põhjalikku loengut inimese geneetikast. Mingil määral pean seda muidugi tegema, ent püüan seda teha võimalikult arusaadavalt.

Alustan väga lihtsast eksperimendist, mida ma välismaal olles sageli teen. Geneetikaprofessorina meeldib mulle väga külastada kahte paika – üks on muidugi ülikool, teine aga loomaaed. Mõlemad on väga õpetlikud. Ülikoolides olen sageli kohanud väga õpetatud inimesi mõtisklemas selle üle, kas nende lapsed, kui nad veel väga väikesed olid, polnud ehk loomad. Kuid loomaaias pole ma ealeski näinud šimpanseid arutlemas, kas ehk nende lapsed võiksid ühel päeval ülikooli astuda! Nii ongi mulle selle katse põhjal jäänud mulje, et inimese ja šimpansi loomuse vahel peaks valitsema erinevus.

Teadus näitab meile pika rea biokeemiliste DNA uuringute abil, et erinevus on tõesti olemas. Ent kuigi ükski loom maa peal, isegi šimpans mitte, ei sarnane täielikult inimesega, pean ma tunnistama, et arutledes mõne kolleegiga, võib täheldada kummalist asja. Mõned neist arvavad, et väga väikestena emaüsas, olid nad šimpansid. Nüüd, täisealistena, ei meeldi neile, et neid šimpansideks nimetatakse. Nad peavad end inimesteks, jättes mulje, nagu oleksid nad liiki vahetanud. Ent see pole võimalik. Aju liigiomased iseärasused on olemas päris algusest saati.

Ettekujutuse saamiseks annan teile tõepoolest väga visandliku pildi. Kui vaatate seemneraku pead, mis kannab isapoolse informatsiooni munarakku (mis omakorda sisaldab ema poolt edasiantavat geneetilist informatsiooni), siis püüdke ette kujutada, et selle seemnepea (mis mahuks vabalt nõelateravikule) sisemuses on paelataoline DNA molekul. See molekul on füüsiliselt 1 m pikkune, kuid jagatud 23 osaks. Iga osa on nii peenelt keerdunud superspiraaliks ja super-superspiraaliks, et on lõpuks nagu tilluke kepike, mida me nimetame kromosoomiks. Uurides munarakku, leiame sealt veel ühe meetri DNA-d, kuhu on samuti kõik kirja pandud ja mis on samuti keerdunud 23 osaks. Kui emalt pärinev 23-köiteline eluseadus saab täiendavad 23 köidet, mis tulevad isalt, siis ongi koos piisav ja vajalik informatsioon selleks, et ehitada üles uut olendit antud liigist. See, mida ma räägin, käib nii inimese kui ka šimpansi kohta; see kehtib iga biparentaalse reproduktsioonisüsteemi puhul. Täpselt sellel hetkel on kogu informatsioon kohal ning uus olend alustab eksisteerimist.

(more…)

Elu väärtustamine vaadatuna Katoliku Kiriku seisukohast

18 mai 2008

Ettekanne peeti lühendatud vormis 27. veebruaril 2003 Eesti Kirikute Nõukogu mooraalinihete uurimise ja eluväärtuste töögrupi ühiskoosolekul.

1. Taotlus

Oma ettekandes püüan esitada katoliku kiriku seisukohad elu väärtustamist puudutavates küsimustes, lootes, et see aitab kaasa eluväärtuste töörühmas ja EKN-s ühiste seisukohtade kujundamisele nendes küsimustes, mis võimaldaks kirikul kinnitada oma selget ja ühemõttelist positsiooni elu puudutavates küsimustes ühiskonnas ning astuda samme olukorra parandamiseks.

(more…)