Archive for the ‘Kontratseptiivid’ Category

Kontratseptsiooni ja abordi seostest

3 mai 2010

Alltoodud tekst kujutab endast (veidi täiendatud kujul) Toomas Vooglaidi ettekannet 2. mail 2010 toimunud seminaril “Evangelium Vitae kui üleskutse elukultuuri taastamisele”. Ettekanne avaldati algselt autori blogis aadressiga tabernaakel.blogspot.com.

* * *

Vaatleme seoseid kontratseptsiooni ja abortide vahel neljast aspektist: bioloogilisest, sotsioloogilisest, antropoloogilisest ja teoloogilisest aspektist.

Mida tähendab vaadata seost nende nähtuste vahel antud aspektidest? Bioloogilisest aspektist tähendab see vaadata, kuidas need on seotud oma bioloogiliselt mõjult; sotsioloogilisest aspektist – kuidas need on seotud ühiskondlikus plaanis; antropoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud meie inimliku loomuse suhtes; ning teoloogilisest aspektist – kuidas need on seotud inimeses kui Jumala kujus.

Kõigepealt aga tuletama meelde, milles seisneb kontratseptsioon ja abort, mille seoseid me vaatleme. Kontratseptsioon ehk rasestumisvastaste vahendite kasutamine on katse välistada viljastumist seksuaalakti tulemusel. Abort on emaüsas areneva inimese tapmine. Niisiis on mõlemal juhul tegemist inimese välistamisega – kontratseptsiooni puhul tema olema-saamise välistamisega, abordi puhul tema olemas-olemise välistamisega. Nii oleks antud teema ühe lausega kokkuvõetav.

Bioloogiline seos

Ilmselt ei ole ammu enam kellegi jaoks uudis, et nn. hormonaalsed kontratseptiivid toimivad nii kontratseptiivide kui ka abortiividena, st. neil on nii viljastumise võimalust nõrgendavaid toimeid kui ka toimeid, mis raskendavad embrüo kinnitumist emakaseinale või muudavad selle võimatuks, kui viljastumine peaks olema siiski toimunud. Sellisena on hormoonpreparaadid kontratseptsiooni ja abortide vahelise seose kehastunud näiteks. [Vt lähemalt “Abortiivse toimega medikamendid ja vahendid”, portaalis Abort.ee.]

Selle seose varjamiseks on eluvastased jõud võtnud kasutusele keele väärastamise strateegia ja püüdnud ümberdefineerida raseduse mõistet, nagu ei algakski rasedus munaraku viljastumisega ja uue inimese eostumisega, vaid embrüo kinnitumisega emakaseinale. Kuna hormoontableti mõjul embrüo emakaseinale ei kinnitu, vaid sisuliselt nälgib surnuks ja heidetakse naise kehast välja, siis polevatki tegemist abordiga, vaid rasestumise vältimisega. Ent ükskõik kuidas püüda semantiliselt asja olemust varjata, jääb bioloogiliseks faktiks, et kui ovulatsioon on toimunud eostub inimene (kui üldse siis) mõne tunni kuni paari päeva jooksul pärast seksuaalset ühinemist ning selleks ajaks kui embrüo (mitte “viljastunud munarakk” ehk sügoot) jõuab emakasse ja peaks kinnituma emakaseinale on see juba rohkem kui 100 rakust koosnev organism. Kõik Elukultuuri Instituudi poolt vaadeldud veebilehed Eestis, kus oli (või oleks pidanud olema) mingilgi määral juttu eostumise bioloogiast, varjasid või vääresitlesid seda tõsiasja. [Vt lähemalt “Embrüo dehumaniseerimine: keeleline eksimus või ideoloogiline eksitus?”, Eesti Ekspress, 28.07.2008)

Markantseks näiteks, millise absurdini selline semantiline manipuleerimine võib viia, on endise õiguskantsleri Allar Jõksi vastuses EKN-i järelepärimisele abordiregulatsiooni õiguspärasuse kohta sisalduv väide:

loote eluõigus [on] kaitstav raseduse ajal – s.o. 15. raseduspäevast kuni lapse sünnini.[1]

Sotsioloogiline seos

Sotsioloogilist seost kontratseptsiooni ja abortide vahel iseloomustab ehk kõige ilmekamalt 1992. a. USA Ülemkohtu otsus Planned Parenthood vs. Casey protsessil, milles kinnitati 1973. a. kurikuulsa Roe vs. Wade protsessi tulemust, millega legaliseeriti abort USA-s föderaaltasandil. See otsus sisaldab muuhulgas järgmist kinnitust:

teatud olulistes aspektides on abort sama iseloomuga kui otsus kasutada kontratseptiive… kahe aastakümne majandusliku ja sotsiaalse arengu jooksul on inimesed korraldanud intiimsuhteid ja teinud valikuid, mis määravad nende vaated iseenesele ja oma kohale ühiskonnas, toetudes abordi kättesaadavusele juhul, kui kontratseptsioon peaks alt vedama.[2]

Seega oli üheks motiiviks abortide seaduslikkuse taaskinnitamisel kontratseptiivide kasutamisel põhinev elustiil, mille kindlustamiseks pidi säilima aborditegemise võimalus, juhuks kui kontratseptiivid “alt veavad”.

Tõepoolest, ka abortide esmane legaliseerimine ise Euroopas ja Ameerikas, mitte ainult vastavate seaduste alalhoidmine, oli järeleandmine kontratseptiivide üha laiema kasutuselevõtu tagajärjel kujunenud nn “vajadusele”. Sisuline loogika töötas järgmiselt. Kontratseptiivide kasutuselevõtt muutis oluliselt “vabamaks” seksuaalsuhted ja see, millest “vabaneti”, oli kartus raseduse, uue elu ees. Kiiresti kasvas abieluväliste ja abielueelsete seksuaalsuhete arv ning kahanes abiellumus. Rasestumisvastaste vahendite endi omaduste või nende kasutamise ebakorrektsuse tõttu kasvas oluliselt ka “ootamatute” rasestumiste arv, millest enamik osutusid muidugi soovimatuteks. Nii kasvas nõudmine “aborditeenuse” järele, mis läänemaailmas seksuaalrevolutsiooni ajal riburada pidi ka seadustati. (Vahemärkus seksuaalrevolutsiooni kohta: nagu kõik teavad algas seksuaalrevolutsioon 60ndatel aastatel, aga vähesed annavad enesele aru, et see ei alanud mitte möödunud vaid ülemöödunud sajandi 60tel seoses kummi leiutamisega ja kondoomide kasutuselevõtuga. 1960ndatel jõudis seoses hormonaalsete kontratseptiivide kasutuselevõtuga kätte selle revolutsiooni uus aktiviseerumine ja väljumine igasuguse kontrolli alt.)

Praegu kuuleme üha, kuidas abortide arvu vähendamiseks on hädavajalik vähendada “soovimatuid” rasestumisi ja selle eesmärgi saavutamiseks tuleb tagada kontratseptiivide üldine kättesadavus ja kasutamisoskus – mis on sageli ka laste seksuaalkasvatuse keskne sisu. Seejuures osutatakse statistilisele seosele – kontratseptiivide üldisema ja järjekindlama kasutamisega saavutatakse abortide arvu vähenemine. Ja tõepoolest – ametlikku statistikat vaadates võib kergesti jääda selline mulje, ehkki andmed kontratseptiivide kasutamise kohta ei sisaldu ametlikus statistikas. Ent tuleb aru anda kahest asjast: esiteks, abortide olemasolev kõrge tase ise on kontratseptiivse kultuuri ja abortide legaalsuse tagajärg ning teiseks, statistika ei kajasta ega saagi kajastada kogu andmestikku. Statistikas kajastuvad registreeritud rasedused ja registreeritud abordid. Ükski hormonaaltableti kasutamise tagajärjel toimuv varajane abort statistikasse ei jõua. Vastavate arvutuste alusel on põhjust uskuda, et tegelikult on abortide arv hormonaalse kontratseptiivse kultuuri levikuga oluliselt suurenenud.[3] Ent need tõendid on vaid kaudsed ja tõenäosuslikku laadi. Otsest statistilist kinnitust sellele arusaadavatel põhjustel ei ole.

Sotsioloogilisest aspektist on veel oluline vaadelda kontratseptiivide ja abordi seost rahvastiku kasvu suhtes. Nagu teame on seoses laste suremuse vähenemise ja eluea pikenemisega tänu üldisele tervishoiu edenemisele ja elukvaliteedi paranemisele, toimunud erinevates maailma regioonides mõnevõrra erinevatel aegadel ja erineva kiirusega rahvastiku oluline kasv. 18. sajandi lõpus formuleeris Thomas Robert Malthus oma kurikuulsa “rahvastiku seaduse”, mille kohaselt rahvaarv kasvab geomeetrilises, maa ressursid aga ainult aritmeetilises progressioonis, mistõttu maa ei suutvat suurenevat rahvastikku elatada. Malthuse ideede paikapidamatust näitab ilmekalt tõsiasi, et alates vähemalt ÜRO loomise ajast, mil tsentraliseeritud statistika on kättesaadav, on maailmas näiteks toiduainete osas igal aastal kasvanud inimese kohta toodetud toiduainete kogus, küll mitte väga palju, aga siiski. Põhimõtteliselt maltusiaanlikel ideedel põhinevad kõikvõimalikud rahvastikukontrolli ideoloogiad. Üks kõige mõjuvõimsamaid rahvusvahelisi organisatsioone selles vallas, International Planned Parenthood Federation, on ühtaegu nii suurim kontratseptiividide levitaja kui ka suurim abordipakkuja kogu maailmas. Selle organisatsiooni ideoloogide retoorika kohaselt on kontratseptiivide levitamine esmane ja hädavajalik samm nii rahvastikukasvu üldiseks piduramiseks kui ka abortide piiramiseks. Sellise retoorika on omaks võtnud paljude maade valitsused ning see on suurel määral ka ÜRO erinevate allüksuste pürgimuste aluseks. Selle strateegia elluviimise tulemusena on mitmeid maailma piirkondi, sh Euroopat, ootamas “demograafiline talv” ning jõuliselt levitatakse reproduktiivtervise terminoloogiat kasutades abordi kui “inimõiguse” ideoloogiat, mille alusel nõuda liberaalsete abordiseaduste vastuvõtmist ka nendes maades, kus seda veel ei ole tehtud. Samal ajal seotakse arenguabi andmine nendele maadele nõudega võtta omaks kontratseptiivsed programmid, mis, nagu eelnevalt öeldud, loovad omakorda soodsa pinnase “abordinõudluse” tekkeks.

Seega sotsioloogilises plaanis kasutatakse kontratseptsiooni ja aborte üksteist vastastikku toetavate ja võimendavate vahenditena eluvastase mentaalsuse levitamiseks ja kinnitamiseks.

Antropoloogiline seos

Eelpoolvaadeldud sotsioloogiline seos osutab põhimõttelisele antropoloogilisele seosele – abortide peamine toitepinnas on eluvastane hoiak. Viimast aga kultiveerib rasestumisvastaste vahendite harjumuslik kasutamine. Kontratseptiivne mentaalsus loob eeldused ja kalduvuse valida lapse tapmine, kui ta peaks vaatamata “ettevaatusabinõudele” olema siiski eostunud. Lapse tapmist tajutakse “õigusena”, kuna kontratseptiivset seksuaalelu elades “pidi” lapse eostumine olema välistatud, järelikult on siginenud laps süsteemi “viga”.

Mõistmaks, kuidas on kontratseptsioon ja abort omavahel seotud meie loomuse suhtes, võtame hästi lühidalt kokku Kiriku õpetuse inimlikust seksuaalsusest. Selle kohaselt on inimlik seksuaalsus vastavalt meie loomuse mõistuslikkusele ülendatud pelgalt loomalike instinktide vallast armastuse valda. Inimlik seksuaalsus on vahend armastuse väljendamiseks ja jagamiseks ning elu vastutustundlikuks edasiandmiseks selle kaudu vastavalt mehe ja naise psühho-füüsilisele komplementaarsusele ehk vastastikusele täiendavusele. Tõeliset inimlik armastus on täielik, ustav ja viljakas. Ehkki iga konkreetse inimese armastus saab avalduda kogu tema elus ja ei pea tingimata sisaldama seksuaalset väljendust, on globaalses mastaabis seksuaalne dimensioon inimliku armastuse möödapääsmatu osa. See on mehe ja naise vahelise armastuse intiimseim avaldus, milles nad saavad “üheks lihaks”; milles nende hingelist ühtsust väljendab ja toetab nende kehaline ühinemine. Selline seksuaalne ühinemine, mis oma viljakuses on ühtlasi inimkonna püsimise allikas, vajab nii oma ühendava kui eluandva funktsiooni tõttu erilist keskkonda, milles saaks kasvada ja küpseda nii armastus kui ka selle armastuse viljad – lapsed. Selliseks keskkonnaks on mehe ja naise vabal avalikul otsusel põhinev elukestev ja eksklusiivne abielu ning perekond selle laiendina. Et see on elukestev, tuleneb enese totaalsest andmisest teisele. Just enese andmise täielikkus tingib, et seda valikut ei saa tagasi võtta – vastasel juhul ei oleks see enam täielik. Ja ainult oma elu vastastikuse totaalse pühendamise taustal on kohane enese täielik kehaline andmine teisele abieluaktis. Teiselt poolt väljendab selle valiku totaalset terviklikkust abielu eksklusiivsus – ühe mehe ja ühe naise vastastikune pühendumine teineteisele välistades sellest intiimsusest kõik teised inimesed kui võimalikud partnerid. Sellise täieliku valiku ja pühendumise tulemusel saab mehest ja naisest abielus “üks liha”, nii et nad teatud mõttes omandavad vastastikku õiguse teineteise ihule ja seksuaalsed sidemed väljaspool abielu on rängalt ebaõiglased abikaasa suhtes.

Abielulise armastuse eesmärk on vastastikune kasvamine armastuses ja sellise armastuse raames elu edasiandmine. Kuivõrd abielu teostub kõige intiimsemal tasandil abikaasade seksuaalse ühinemise kaudu, peab ka iga abieluakt olema avatud nende eesmärkide realiseerimisele. See peab olema abikaasade armastuse väljenduseks ning avatud uuele elule. Iga ühinemine, mis on vastuolus kummagi eesmärgiga, st. kas kas vastastikuse armastusühtsuse väljendamisega või võimalusega elu edasi anda, on vastuolus inimese loomusega.

Teoloogiline seos

Teoloogilisest küljest mainigem eelkõige moraaliteoloogilist seost – mõlemal juhul, nii kontratseptiivide kasutamise kui abordi puhul, kui need on sooritatud piisava teadlikkusega ja vabatahtlikult, on kristlase jaoks tegemist surmapatuga, st. pühitseva armu kaotamisega. (Nende puhul, kes on veel pärispatus või pühitseva armu juba kaotanud, on tegemist oma patukoorma kasvatamisega ning süveneva eemaldumisega oma inimsuse tõelisest realiseerimisest.) Nende tegude vahel on kahtlemata raskusastme erinevus, kuivõrd inimese tapmine on raskem kuritegu kui eostumise takistamine. Seda erinevust rõhutab veelgi asjaolu, et abordi teadlikul sooritamisega kaasneb kristlase puhul tema ekskommunikatsioon – tema väljalülitamine kiriklikust osadusest –, mis on mõeldud eksimuse tõsiduse teadvustamiseks ja tungivaks üleskutseks seda kahetseda ning pöörduda. Teiselt poolt ei ole abordil ja kontratseptsioonil vahet selles mõttes, et nende sooritaja on vaimselt surnud, ja kes on surnud, see on surnud, mitte nii, et ühe puhul oled rohkem surnud kui teise puhul. Ehkki mõlemal puhul on tegemist ränga eksimusega, sõltub patu raskus nagu ikka ka selle sooritaja teadlikkusest ja tahtlikkusest.

Omaette huvitav küsimus on, kas kontratseptsioon on patt puhtuse või elu vastu. Väljapaistvad moraaliteoloogid on antud küsimuses erinevatel seisukohtadel. Ühed ütlevad, et kuna tegemist on spetsiifiliselt seksuaalakti väärastamisega, on see patt puhtuse vooruse vastu. Teised ütlevad, et kuna intentsioon on suunatud eostumise vältimisele, on tegemist patuga elu vastu, ehkki mitte otseselt inimese tapmisega. (Ma leian, et patte ei tehta mitte ühes või teises kategoorias, ehkki kategooriad võivad aidata neid analüüsida, vaid patte tehakse inimese loomuse ja Jumala tahte vastu, langegu nad siis mingisse selgesse kategooriasse või mitte. Kontratseptsiooni puhul näib, et patt ulatub üle kategooriate piiride.)

Abieluakt – nagu kogu Loodu ja iga loodud asi, eriti aga inimene – peegeldab Kolmainsust. Kolmainsuses näeme, kuidas Isa annab enese täielikult Pojale ja Poeg võtab Isa anni täielikult vastu ning annab ennast jäägitult tagasi Isale ning Isa ja Poja vastastikusest täielikust eneseandmisest lähtub Püha Vaim. Mitte, et need seosed oleksid mingilgi moel ajalised või üksteisele järgnevad, vaid kogu see vastastikune andmine, sündimine, lähtumine ongi üks ja igavene täiuslik Olemise akt, Jumal ise. Millele ma tähelepanu tahan juhtida, on see, et Püha Vaim, Kolmainsuse kolmas isik, lähtub Isast ja Pojast nende vastastikuses jäägitus eneseandmises ja teise vastuvõtmises, Ta on eraldiseisev isik JA Ta on samas nende ühtsus armastuses, Tema kui isik ongi nende Armastus, nende vastastikune And.

Sarnasus inimliku soojätkamisega on ilmne, ainult et viimane toimub vastavalt inimese loomusele. Olles ratsionaalne kehaline olend, on inimene kutsutud kogu oma arusaamise ja tahtega andma end armastuses teisele täielikult, st. hingeliselt ja kehaliselt. Mees on kutsutud andma end naisele kuni iseenese substantsi andmiseni. Ja naine on kutsutud teda täielikult vastu võtma andes samas iseennast täielikult temale kuni selleni, et võtab tema substantsi vastu oma substantsis. Kehalisel tasandil realiseerub see täielik andmine ja vastuvõtmine seemneraku ühinemises munarakuga. Ja kui munarakk viljastub, siis naine rasestub ja eostub uus inimene, uus isik. Mees annab ennast, naine annab ennast ja Jumal annab hinge. See uus isik kehastab mehe ja naise ühinemist armastuses, nende vastastikust andumist teineteisele, temas saab nähtavaks, et nad on “üks liha”, tema on nende ühenduse inkarnatsioon. Olgugi et kaugeltki mitte alati ei päädi abieluakt uue elu tärkamisega, on avatus uuele elule, “lahtiolek” uue isiku suhtes märk täielikust avatusest, usaldusest ja ustavusest oma abikaasa suhtes. Kui laps on nende vastastikuse armastusühtsuse kehastus, siis on avatus lapsele nende vastastikuse usalduse, ustavuse ja ühtsuse kriteerium, nende abielu kriteerium.

Muidugi ei ole see avatus uue inimelu tärkamisele tõelise ühenduse ainus kriteerium. Ja avatus võib olla hoolimatu, mõtlematu, vastutustundetu vmt. Selle avatuse adekvaatne kontekst on abielu, mis põhineb mehe ja naise teadlikul valikul kogu eluks, mis on suunatud kasvamisele armastuses. See vastastikune andmine, millest eelpool juttu oli, peab selleks, et olla autentne, realiseeruma ka igapäevases elus, elu rõõmude ja vaevade ühises kandmises, abi-elus. Seksuaalse ühinemise akt ühelt poolt väljendab, kinnitab ja värskendab seda vastastikust pühendumist, teiselt poolt annab just see kindel otsus elude püsivaks ühendamiseks armastuses aluse intiimseima ühinemise aktile ning perekonna oodatavale kasvamisele.

Kontratseptiivsete vahendite kasutamine väljendab selget soovi vältida võimaliku uue inimese eostumist. Teoloogilises plaanis väljendab see Jumala kuju eitamist meis, antropoloogilises plaanis eraldijäämist, enese täielikust andmisest hoidumist ja on seega vastuolus “üheks lihaks” saamisega seksuaalaktis ning “üheks lihaks” olemisega abielus. See, mida sellisel juhul seksuaalsuhtest otsitakse, on mitte isikute sügav osadus, vaid nauding, pinge maandamine vms. See akt muutub sisuliselt valetamiseks sügaval intiimsel tasandil. Žestidelt, liigutustelt, embustelt, mis peaksid väljendama isikute intiimseimat ühtsust, on võetud alus. Need ei väljenda enam oma isiku andmist. Nii muutuvad nad märgiks mitte armastuses enese piiride ületamisest, vaid egoismis enesekesksusesse sulgumisest. Enesekesksuse kultiveerimine viib aga süvenevalt teise tõrjumiseni, kuni valmisolekuni ta tappa kui sissetungija, õdusa ja nauditava maailma lõhkuja või uute ja talumatute probleemide tekitaja.

Abort omakorda hävitab otseselt üldisema eesmärgi, mida abielu kannab – anda elu. Seega hävitab kontratseptsioon seksuaalakti ja abielu ühendava, abort aga selle eluandva tähenduse. Need kaks surmapattu koos on jagatud elu hävitajad ning nende juur ja samas vili on egoism, soovimatus teenida, mis on armastuse vastand.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et kontratseptsiooni ja abordi vaheline seos ilmneb teoloogilises plaanis Jumala kuju rikkumisena meis, antropoloogilises plaanis inimliku armastuse väärastamisena ja selle armastuse keskkonna lõhkumisena, sotsioloogilises plaanis teineteist vastastikku võimendavate tõeliste patu struktuuridena ühiskonna aluse – abielu ja perekonna – lõhkumiseks ja tervete rahvaste represseerimiseks ning bioloogilises aspektis kehastub see seos hormonaalsete kontratseptiivide kombineeritud mõjus.

Ja lõpetuseks. Armulauas ühineb Kristus meiega kui meie hinge Peigmees. Ta annab end meile täielikult – ihu ja hingega, kogu oma inimlikkuse ja jumalikkusega – ehkki varjatult. Meie peame Ta vastu võtma niisama täielikult, ihu ja hingega, andes samas iseennast koos kogu oma eluga Temale. See on intiimne armastuse-ühendus Kristusega, millest sünnib pühadus ja apostellik vaim, kui me ei võta Armulauda vastu juba ette soovimatuses muuta oma elu, võtta vastu uusi väljakutseid, vastata Püha Vaimu sisendustele, milleks Ta meid ka kutsuks, teiste sõnadega: kanda vilja. Veelgi enam, raske patu läbi me tapame Kristuse eneses. Võiks öelda, et ristimine on nagu eostumine igavesse ellu ja surm nagu igavesse ellu sündimine. Ent puudused ja pahed, millesse me klammerdume, on nagu kontratseptiivne mentaalsus, mis välistab Kristuse viljakuse meie elus ja meie patud on nagu abort, mis tapab meis igavese elu.

[1] Õiguskantsler Allar Jõks, 2002, Vastus Eesti Kirikute Nõukogu avaldusele paluda kontrollida raseduse katkestamist reguleerivate seaduste vastavust EV põhiseadusele

[2] Prof. Janet E. Smith, The connection between contraception and abortions

[3] John F. Kippley, 1994, Birth Control & Christian Discipleship

Advertisements

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine suurendab abortide hulka

8 november 2009

Janet E. Smith

Paljud elupooldajate (pro-life) liikumises osalejad tõrguvad nägemast või tunnistamast seost rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel. Nad kinnitavad, et kahe teguviisi vaheline erinevus on hiigelsuur – rasestumisvastaste vahendite kasutamine takistab elu tekkimist, abort hävitab juba alanud elu.

Mõni nn rasestumisvastane vahend ei ole abordiga mitte pelgalt seotud, vaid lausa identne. Mõned nn rasestumisvastased vahendid on abortiivid (abordi esile kutsujad), nende toime seisneb varajaste abortide põhjustamises. Nt emakasisene spiraal takistab sügoodi – uue väikese inimolendi – kinnitumist emakaseinale. Ka nn rasestumisvastane hormootablett ei peata alati ovulatsiooni (ehk munaraku vabanemist munasarjast), vaid vahel peatab ka kasvava embrüo implanteerumise. Ja muidugi seisneb ka uue RU 486 tableti toime areneva loote ehk uue beebi ühemõttelises aborteerimises. Kuigi mõnikord astutakse pro-life liikumises abortiivide vastu välja, on sellest ebamugavast teemast mööda tüürimine oluliselt leivnum suhtumine.

Minu arvates on see viga. Arvan, et me ei saavuta erilist edu uue elu jaoks turvalise ühiskonna loomisel – sellise ühiskonna loomisel, kus me tõesti näitame elu vastu üles austust, kus abort on pigem õudne mälestus kui õudne tegelikkus -, kuni mõistame, et rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on palju olulisi seoseid, ja selle tõe ka vapralt välja ütleme. Peame mõistma, et ühiskonnas, kus laialdaselt kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, on raske abortidest hoiduda, sest rasestumisvastased vahendid soosivad elustiili ja suhtumist, mis loovad väidetava “vajaduse” abordi järele.

(more…)

Liberaalne akadeemik Edward Green: Paavstil on AIDSi ja kondoomide osas õigus

29 juuli 2009

Harvardi professori Edward Greeni sõnul räägib paavst Benedictus XVI sajandi katku vastu võitlemisest Aafrikas tõtt: truudus ja karskus on paremad relvad kui preservatiivid.

African mother

Foto: Rodolfo Casadei

Oma viimase visiidi ajal Aafrikasse ütles paavst Benedictus XVI ajakirjanikele: „Kondoomide levitamine ei ole lahendus AIDSi probleemile, vastupidi, see teeb olukorra hullemaks.“ Meditsiiniajakirja The Lancet juhtkiri vastas paavsti sõnadele, nimetades neid „ennekuulmatuks ning äärmiselt ebakorrektseks.“ Tuginedes teie kogemustele antud valdkonnas, kas paavstil on õigus või mitte?

Nagu ma olen öelnud Washington Postis ja mujalgi, on paavstil põhimõtteliselt õigus – Aafrika osas. Oleks lihtsam, kui me piirame oma vestluse Aafrikaga, kuna see on koht, kuhu paavst oli teel ning millest ta rääkis. Pole mingeid tõendeid, et kondoomidest on HIV-i nakatumiste vähendamiseks mõeldud terviseorganisatsioonide sekkumises mingit kasu olnud. Seda on pisut raske mõista. Üksikisiku puhul võib igakordne kondoomide kasutamine nii tihti, kui võimalik, olla mõistlik, et vähendada HIV-i nakatumise võimalikkust. Kuid me räägime programmidest, suurtest pingutustest, mis kas töötavad või kukuvad läbi riikide või populatsiooni tasemel. Kaalukad artiklid, mis on avaldatud ajakirjades Science, The Lancet, British Medical Journal ja isegi Studies in Family Planning alates 2004. aastast, on seda asjaolu kinnitanud. Esmakordselt kirjutasin ma kondoomide asemel karskusele rõhumisest aastal 1988 raamatus „AIDS Aafrikas“.

Kondoomid ei tööta, kuna inimesed ei kasuta neid järjepidavalt, kuna neid ei kasutata kedagi tundma õppides ning kuna nad toovad endaga kaasa petliku turvatunde, lastes inimestel võtta suuremaid riske, kui nad kondoomideta võtaksid. Samuti pööravad nad tähelepanu kõrvale paremini toimivatelt ennetamise võimalustelt, nagu truuduse propageerimine.

(more…)

Paavst Paulus VI ja entsüklika Humanae Vitae – lühike sissejuhatus

28 juuni 2009

HUMANAE-VITAE19. juunil ilmus eesti keeles esmakordselt paavst Paulus VI poolt 1968. aastal välja antud ning kohe palju protesti kohanud entsüklika Humanae Vitae (“Inimelu edasiandmisest”). Aitamaks luua selle prohvetliku ja 40 aastat pärast avaldamist endiselt vägagi aktuaalse entsüklika mõistmiseks vajalikku konteksti, kirjutas filosoof Markus Järvi järgneva lühikese sissejuhatuse.

Markus Järvi

Kiriku ajaloos on korduvalt tulnud ette hetki, kus väline ja seesmine surve sunnivad teda defineerima ja selgitama Kristuselt apostlite kaudu edasi kandunud igavest õpetust. Doktriin, mis on implitsiitselt sisaldunud Kristuse ja apostlite kuulutuses ning Pühakirjas ehk Kiriku Traditsioonis tervikuna, saab sellisel viisil eksplitsiitse ja autoriteetse väljenduse. Paavstiga ühenduses olevate kirikukogude või paavstide endi poolt vormistatuna on niimoodi leidnud oma väljundi dogmad.

Kui tavaliselt tekivad doktrinaarsed vaidlused olukorras, kus mõne kindla õpetuse eksplitsiitne kirikupoolne vormistus pole veel teoks saanud ja sellega avaneb mõnele kristlasele vähemalt teoreetiline võimalus valele teele kalduda, siis Humanae Vitae kirjutamisele eelnenud olukord on mõneti teistsugune.

Juba pea kaks tuhat aastat olid Kiriku õpetuses kajastunud väga selgelt moraalinormid, mis suhtusid hukkamõistvalt sündimata inimelu tapmisesse abordi teel ja inimese poolt toodetud kontratseptiivsete vahendite kasutamisse. Seda õpetust olid korranud ka 20. sajandi paavstid. Mainimata ei saa jätta näiteks 1930. aastal ilmunud Pius XI entsüklikat Casti Connubii (Kristlikust abielust). Kristlik rahvas oli eelnevatel sajanditel neid õpetusi järginud ning neile toetudes oli aastasadade vältel üles ehitatud elujõuline ja eluandev kultuuriruum.

(more…)

Rasestumisvastane vahend või abortiiv? Vol 2

4 juuni 2009

Pack of Birth Control Pills (Close View)Varro Vooglaid

Kuigi sündivuse piiramise vahendite propaganda on ajakirjanduse veergudel pidev, on see viimastel päevadel eriliselt silma torganud. Absoluutselt kriitikavabad reklaamtekstid on avaldatud nii Maalehes, Postimehe portaalis Elu24.ee kui Eesti Päevalehes (tõenäoliselt ka mitmetes teistes meediumites, mida ei jaksa sõeluda). On propaganda intensiivsuse tõusu põhjus selles, et farmaatsiaettevõtted teevad ettevalmistusi suveks kui kõrgmüügiperioodiks või milleski muus, seda on raske ära arvata.

Kõiki artikleid ühendab lisaks ligilähedasele avaldamisajale ka ühine käekiri selles mõttes, et ükski neist ei heida vähimatki valgust hormonaalsete sündinuse piiramise vahendite varjupoolele, seal hulgas nende abortiivsele toimele.

(more…)

Rasestumisvastane vahend või abortiiv? Pillide propaganda salgab olulisi fakte

3 juuni 2009

pills123

Varro Vooglaid

Antud artikkel sai algselt saadetud Maalehele, mille toimetus keeldus seda avaldamast. Samuti keeldus toimetus vastavat otsust põhjendamast. Seejuures ilmub Eesti meedias täiesti kriitikavabalt pille ülivõrretes propageerivaid artikleid pidevalt ja regulaarselt — neist värskeim alles eile Postimehe portaalis Elu24.ee –, samas kui nende varjukülgi valgustavaid artikleid ei avaldata pea kunagi. On see juhus? Kindlasti on põhjendatud küsida, miks ei taha meedia lugejaile täit teavet pakkuda: otsus selle kohta, kas pille kasutada või mitte, on igaühe enda teha, ent miks mitte võimaldada inimestele langetada otsused informeeritult?

2. mai Maalehes avaldati artikkel pealkirjaga “Rasestumisvastased tabletid — abivahend noorele”. Loos, mis kujutab endast ühemõttelist hormonaalsete sündivuse piiramise vahendite propagandat, selgitab autor nn pillide toimet, öeldes et nende manustamise järel pidurdub munasarjade tegevus, mistõttu ei saa munarakk küpseks ning naine ei rasestu. Olles portaali Abort.ee ettevalmistamisel antud küsimusi lähemalt uurinud, pean kahjuks tõdema, et eelnev selgitus on puudulik ja seega eksitav.

(more…)

AIDS ja katoliku Kiriku poolt ähvardav “oht”

18 mai 2009

condomsBernardo Cervellera

Kondoomid ei kõrvalda AIDSi nuhtlust, vaid muudavad selle hullemaks — seda räägib nii Rooma paavst kui teadus ning seda kinnitavad andmed Lõuna-Aafrikast, Ugandast, Taist ning Filipiinidelt. Paavstivastaste rünnakute taga on neo-kolonialistlik pro-seksuaalne revolutsiooniline kuluaarpoliitika, mida taotlevad huvigrupid ÜROs ning Euroopa liidus.

Rooma (AsiaNews) – “Seda probleemi (AIDS) ei saa lahendada kondoomide jagamisega; vastupidi, sellega riskime asja hullemaks teha,” ütles paavst. Selle seisukoha esitamise järel on teda kritiseeritud kogu maailmas väidetava tundlikkuse puudumise tõttu selle traagilise epideemia osas, mis on mõjutamas suurt osa maailmast, eriti Aafrikat.

Hollandi arendus- ja koostööminister Bert Koenders ütles, et paavsti märkused on “erakordselt kahjulikud ning tõsised” ja “muudavad olukorra hullemaks”. Prantsuse välisminister ütles, et paavst Benedictus XVI sõnad “panevad ohtu rahvatervise poliitika ning inimelu kaitsmise kohustuse”. Saksa tervishoiuminister ütles, et oleks “vastutustundetu” keelata “vaesemaile vaestest” kondoomide kasutamine.

Nii palju (võlts)humanismi Euroopa valitsuste esindajatelt on eriti irratsionaalne ja ebateaduslik. Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni AIDSi agentuuri (UNAIDS) 2003. aastal tehtud uuring näitas, et kondoomid on ebaeffektiivsed HIVi vastu kaitsmisel keskmisel 10 protsendil juhtudest. Teistes uuringutes on kaitse läbikukkumise määr olnud koguni kuni 50 protsenti.

Dr Somchai Pinyopornpanich, Bangkoki Haiguste Kontrolli Osakonna asejuhataja ütles, et Tais on 46.9 protsenti meestest ning 39.1 protsenti naistest, kes kasutavad kondoomi, nakatunud HIV-AIDSi.

Paavsti väidet, et “me riskime asja hullemaks teha” toetab statistika. Maades, nagu Lõuna-Aafrika, kus on ÜRO, EL-i ning valitsusväliste organisatsioonide toetusel omaks võetud “turvaseks” ning kondoomide lai kasutamine, on AIDSi levik plahvatuslikult suurenenud. Seevastu maades, kus on propageeritud seksuaalset karskust ning truudust, on nakatumise määr vähenenud.

(more…)

Kondoomid, vastutustundetult valetav paavst ning ligimesearmastuseks kehastunud meedia

7 aprill 2009

Varro Vooglaid

freethinkersMõne nädala eest lõpetas paavst Benedictus XVI visiidi Aafrikasse. Üks paljudest teemadest, millest paavst oma visiidi vältel rääkis, oli Aafrikat räsiv aidsiepideemia ning selle vastane võitlus. Tema sügavast käsitlusest pälvis tähelepanu aga pea eranditult vaid üks lause: „Seda häda ei saa lahendada kondoomide jagamise teel; vastupidi, kondoome jagades riskime probleemi süvendamisega.“ Läänemaailma meedias järgnes ebareaalseina näivates proportsioonides skandaal.

Teiste lääneriikidega võrreldes väikese hilinemisega on paavst Benedictus XVI vastu suunatud ägedad ja raskesõnalised rünnakud alanud ka Eesti meedias. Anna-Maria Penu nimetas Eesti Ekspressi veergudel paavsti käitumist “nahaalseks valetamiseks”, Martin Kala kirjutab aga Postimehes kõigi muude süüdistuste seas, et kiviaega langenud paavsti “vastutustundetud” ja “kramplikud” seisukohad on hoopis isikliku trotsi väljenduseks.

(more…)

Anti-beebi pillid võtsid mullu viie Norra naise elu

22 august 2008

Eelmisel aastal suri Norras beebipillide manustamise tagajärjel viis noort naist, kellest kaks olid teismelised.

Kunagi varem pole beebipillide põhjustatud surmajuhtumite arv olnud nii suur kui möödunud aastal, üleelmisel aastal võtsid beebipillid kaks elu, rääkis Harald Lislevand riiklikust ravimiametist VG Nettile.

Eelmisel aastal suri Norras beebipillide süül viis noort naist, kellest kaks olid teismelised. Viiest naisest kolme vanus lähenes 30-le, üks oli 16-aastane ja teine 17-aastane.

(more…)

EKI avalik kiri: Miks tähistab Eesti rasestumis- vastaste vahendite päeva?

10 oktoober 2007

the-pill.jpgElukultuuri Instituut saatis alloleva avaliku kirja 25. septembril ajalehele Postimees, mis hoolimata korduvatest järelpärimistest ei vastanud ei küsimustele avaldamise kohta ega põhjuste kohta, miks ei soovita kirja avaldada. Samuti ei soovinud kirja avaldada Delfi, millele sai tekst saadetud 10. oktoobril, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et rasestumisvastaste vahendite päeva tähistamisest on möödas liialt palju aega (2 nädalat).

Reedel (21.09) teatas BNS, et Eesti tähistab kolmapäeval (26.09) esmakordselt rahvusvahelist rasestumisvastaste vahendite päeva. Peaasjalikult teismelistele suunatud ettevõtmise tunnusloosungiga „Ela oma elu enne, kui alustad uut” edastatav sõnum on selge: ärge rutake lapse elu alustamisega ― elage enne oma elu (just kui laste elu välistaks kuidagi vanemate oma?). Ei ole teada, kes ja mis põhjusel on otsustanud, et Eesti peaks sellist päeva tähistama. Küll aga on selline otsus läbinisti arusaamatu. Seda ennekõike, kuigi mitte üksi, kolmel põhjusel.

(more…)