Archive for the ‘Kultuur’ Category

UUS RAAMAT: Surmakultuuri arhitektid

21 märts 2012

Meil on väga hea meel teatada, et valminud on raamat “Surmakultuuri arhitektid”. Raamat valmis Elukultuuri Instituudi kõige mahukama ja suurimat pingutust nõudnud kirjastamisprojekti tulemusena. Raamatuesitlus toimub esmaspäeval, 2. aprillil kell 18.00 VHK Gümnaasiumi teatrisaalis.

Esitluse raames saab raamatu soetada väga soodsa hinnaga, eriti ostes mitmekaupa (1 eks – 10€; 3 eks – 25€; 5 eks – 35€; 10 eks – 60€; raamatupoe juurdehindlusega hakkab raamat tõenäoliselt maksma mitte vähem kui 17€). Loodame, et kasutate antud võimalust ühelt poolt selleks, et levitada raamatut sõpradele-tuttavatele-õpilastele kinkides selle sisuks olevat sõnumit, ja teiselt poolt selleks, et toetada Elukultuuri Instituudi püüdlust anda edaspidigi välja kirjandust, millele tuginedes kasvatada järeltulevates põlvedes nii isikliku kui ka ühiskondliku hüvelise elu aluseks olevate kõige olulisemate tõdede mõistmist.

“Surmakultuuri arhitektide” autorid Benjamin Wiker ja Donald DeMarco kirjutavad raamatu sissejuhatuses oma teose kohta järgmist:

“Paljud rooma paganlikud tavad ⎯ ja just need, mille esimesed ristiusku pöördunud inimesed pidid kõrvale heitma kui surmateele juhtijad ⎯ on saanud jälle kaas-aegse kultuuri osaks. […] Mis seletus on sellisel võimsal tagasipöördumisel tumeda paganliku kõlbluspraktika juurde pärast nii paljusid sajandeid kristlikku kultuuri? Vastus on, et esile on kerkinud uus ettekujutus inimeseks olemisest, uut tüüpi paganlus, ja sellel on oma kindlad arhitektid, kes on teadlikult ehitanud olemasoleva krist-liku kultuuri sisse uue kultuuri ning püüavad sellega hävitada ja asendada kristlikku kultuuri. Need, kes ehita-vad sellise ettekujutuse kohaselt, ongi surmakultuuri arhitektid.”

Raamatus on vaatluse all kahekümne kuue viimase kahe sajandi jooksul Lääne kultuuriruumi tuge-valt mõjutanud inimese elu ja ideed ning nende vahelised seosed. Teiste seas on fookuses Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, August Comte, Sigmund Freud, Alfred Kinsey ja Margaret Sanger.

Varro Vooglaid kirjutab raamatu eessõnas:

Antud raamat näitab selgesti, et ideedel on tagajärjed ning et halbadel ideedel võivad olla kujutelda-matult rängad tagajärjed. Et neutraalseid ideid ega maailmavaadet ei eksisteeri, lasub igal inimesel ja kogu ühiskonnal kaalukas vastutus tõsiselt järele mõelda, milliseid ideid me oma sõnades ja tegudes toetame ja järgime. Eriti kaalukas vastutus lasub kõigil, kes on teistele eeskujuks ja õpetajaks. Loodan, et käesolev raamat aitab seda vastutust teadvustada ja kanda.

Raamatut soovitab ka prof Tõnu Lehtsaar, kes kirjutab teose tagakaanel:

Käesolevas raamatus on näidatud, kuidas erinevad ideed mõjutavad inimsuhteid, ühiskonda ja kultuuri. Paljud eriilmelised mõttesuunad on koondatud ühe nimetaja alla, mida autorid nimetavad surmakultuuriks. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad mõista kaasaegses maailmas toimuvat.

Advertisements

Hoidkem kultuursust!

15 detsember 2009

Malle Pärn

Mõni nädal tagasi tegi kollane ajakirjandus minust poolhullu veidriku, kes käib korrektuuripliiatsiga mööda raamatukogusid. Ja kirglikult reageerisid sellele pildile labasuste kaitsjad, lisades omalt poolt veel hulga ennastpeegeldavaid epiteete…

Tahaksin mõistlikele inimestele kinnitada, et mu mõistus on endiselt üpris heas korras, ja tuuleveskitega võitlust ma ei pea. Selleks palun avaldada viisakas portaalis mõningad minu mõtted.

Üks punkt meie põhiseaduses ütleb: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Keskkond pole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Tammsaare kirjutab halva kirjanduse mõjust lugejaile, eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandus inimest niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta, ainult keskkonna puhtusest, ei saa ta puhtamaks. Räpane, must, suitsune ja tolmune ümbrus aga määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi me ennast seal ka puhtana püüaksime hoida. Niisamuti pole võimalik – eriti noorsool – lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid – julmust toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasust, roppust – ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. (“Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval” 1936)

Igas keeles on teatud tabusõnad, ja need peavad jääma tabusõnadeks, nende jaoks on oma aeg ja koht, kuhu nad sobivad. Kirjakeelde ei tohi neid üle tuua! Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks! Kui rahval pole enam kultuurkeelt, siis pole tal ka kultuuri, kui rahval pole kultuuri, siis pole ka enam seda rahvast!

See ei ole väike asi – see näitab meie kultuuritaset. See näitab seda, et me ei pea endast lugu – isiklikult endast ja oma rahvast tervikuna.

Õppigem endast lugu pidama! Olgu igaühe esimene mõte hommikul: ma armastan ja austan ennast, ma olen väärtuslik ja väärikas, ja mõtlen, kõnelen ja käitun vastavalt sellele.

Vaadakem inimesi enda kõrval: ka nemad on väärtuslikud ja väärikad, nad on samasugused nagu mina, ma armastan ja austan ka neid, kohtlen neid viisakalt ja lahkelt, ei alanda neid. Sest teisi alandades, määrides, solvates – alandame, määrime, solvame me tegelikult iseennast.

Inimene, kes oskab lugu pidada endast, oskab lugu pidada ka teistest. Sest tegelikult hindame me teisi inimesi enda järgi. Eks usu ju aus inimene, et teisedki on ausad, varas aga usub, et kõik varastavad.

Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.

Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollane ajakirjandus toodavad tema jaoks meelelahutust. Vale, see kõik on ideoloogia, mis peab omakorda tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.

Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema: inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine.

Tunnistagem: neid nn. avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksivabadena. Justnagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on seal, kus osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe – eluspüsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu maailma eest.

Kultuur peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema, kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!

Tekst avaldati algselt pealkirja all “Kilde minu kultuurimanifestist” portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

17 november 2009

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.

Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.

Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

(more…)

Uus Benedictus uuel pimedal ajastul

19 august 2009

Paavsti viimane entsüklika on tema järjekordne lahing sõjas meie kultuuri õõnestava moraalse relativismi vastu.

Dr Thaddeus J. Kozinski 

Võin kihla vedada, et paljudele, kes elasid pimedal keskajal, ei tulnud kunagi mõttessegi, et kõnealune ajastu oleks kuigi pime olnud, ning et Rooma impeeriumi allakäigu ja lagunemise ajal elanud ei märganudki ilmselt, et see on kiirelt alla käimas, lagunemisest rääkimata. Kuna Minerva öökull lendab vaid hämaras ning tagantjärele tarkus on kõige kindlam, näib nii ajaloo kui inimloomuse kõigutamatu seadus olevat, et inimene tunneb „ajastu märgid“ ära alles pärast selle ajastu möödumist.

PopeBenedictXVI

Üks tänapäeva nutikamaid „märkide lugejaid“ on valitsev paavst. Siin on üks paavst Benedictus XVI jahmatamapanev, ent samas täpne tähelepanek: “Me liigume relativismi diktatuuri suunas, mis ei tunnista millegi kindel olemist ning mille kõrgeimaks eesmärgiks on igaühe enda ego ja enda ihad.“ Kui lubate mul panna see vähem filosoofilisse vormi, siis ütleb Püha Isa meile, et Lääne kultuur on langemas barbarismi.

(more…)

Ei tea, kes ta on, aga T-särke müüb ta küll hästi!

4 august 2008

Che Guevara näo tõelisest tähendusest.

T-särgi hooajal on raske mitte märgata seda kummitavat ja fotogeenilist Che Guevara nägu: Barett kommunistliku viisnurgaga, korratud pikad juuksed ja kasimata habe. Teda võib samuti leida kohvitassidelt, vimplitelt ja aluspesult. Just see mustvalge pilt ilusast pahapoisist on Marylandi Kunstikolledži Instituudi sõnul maailma kuulsaim foto.

Inglismaa prints Harry kehastus selleks kuulsaks näoks ühel peol kaks aastat tagasi. Muusik Carlos Santana kandis uhkelt Che Guevara T-särki 2005. aasta Oscarite gaalal . Näitleja Johnny Deppil on tema pilt ühel kaelakeel ning Angelina Joliel on Che Guevara tatoveering, ainult et ta ei ütle kus. See üldlevinud pilt aitas Che Guevaral teenida välja koha ajakirja “Time” kahekümnenda sajandi maailma saja kõige tähtsama inimese pingereas.

(more…)

Surmakultuur ja selle arhitektid

20 jaanuar 2008

acd.gif

Dr Benjamin D. Wiker — raamatu “Surmakultuuri arhitektid” autor, seitsme lapse isa ja Dicovery Institute‘i vanemteadur — esines 2006. aasta septembris festivalil TriaLogos ja selgitas oma ettekannetes elukultuuri ja surmakultuuri olemust. Terve Mõistuse Sündikaat tegi dr Wikeriga intervjuu.

 

Te räägite “surmakultuurist” ja “elukultuurist”, kas te võiksite selgitada, mida need mõisted tähendavad ja mis on ühe või teise kultuuri põhitunnused?

Sellele juhtis hiljuti tähelepanu paavst Johannes Paulus II oma entsüklikas, kus ta neid termineid kasutas, aga nad on välja kasvanud Vanast Testamendist, kus Joosua, kes on minemas pühale maale, ütleb juutidele “kumba te teenite? Kas te teenite elu või teenite surma”, ehk kas teenite Jumalat või kaananlasi, kes olid paganad kõige hullemas tähenduses, ropud vägivaldsed inimesed. Lähemal tänapäevale on sellest juttu esimese sajandi dokumendis nimega Didache, tegu on katekismusega, mis mõeldud paganakultuurist tulnud pöördunutele. See pole mõeldud juutidele. Seal öeldakse: vali juba täna kas elu tee või surma tee. Väga selge valik, pole olemas mingeid halle toone valge ja musta vahel. Seal kasutatakse sõna tee — ehk vali, mis teed sa käid. Ja seal on väga selgelt välja toodud, mida tähendab surma teed käimine just selle kaudu, mis on keelatud. Kui vaadata seda nimekirja, siis seal on kirjas: ära mõrva, ära ole pedofiil — mis tähendab homoseksuaalsust –, ära varasta. Aga seal öeldakse ka, et ära tee aborti oma lastele või tapa oma vastsündinuid. Huvitav on märkida, et seal öeldakse ka: ära käi läbi inimestega, kes segavad mürke. Mida see sel aja perioodil tähendab, on rasestumisvastased vahendid.

(more…)

EKI avalik kiri: Miks tähistab Eesti rasestumis- vastaste vahendite päeva?

10 oktoober 2007

the-pill.jpgElukultuuri Instituut saatis alloleva avaliku kirja 25. septembril ajalehele Postimees, mis hoolimata korduvatest järelpärimistest ei vastanud ei küsimustele avaldamise kohta ega põhjuste kohta, miks ei soovita kirja avaldada. Samuti ei soovinud kirja avaldada Delfi, millele sai tekst saadetud 10. oktoobril, põhjendades oma seisukohta asjaoluga, et rasestumisvastaste vahendite päeva tähistamisest on möödas liialt palju aega (2 nädalat).

Reedel (21.09) teatas BNS, et Eesti tähistab kolmapäeval (26.09) esmakordselt rahvusvahelist rasestumisvastaste vahendite päeva. Peaasjalikult teismelistele suunatud ettevõtmise tunnusloosungiga „Ela oma elu enne, kui alustad uut” edastatav sõnum on selge: ärge rutake lapse elu alustamisega ― elage enne oma elu (just kui laste elu välistaks kuidagi vanemate oma?). Ei ole teada, kes ja mis põhjusel on otsustanud, et Eesti peaks sellist päeva tähistama. Küll aga on selline otsus läbinisti arusaamatu. Seda ennekõike, kuigi mitte üksi, kolmel põhjusel.

(more…)