Archive for the ‘Puudega inimesed’ Category

Õigustades enese olemasolu

25 september 2009

Elderly CareValik oma elu loomuliku lõpuni elada osutub peagi sama ebapopulaarseks kui hoidumine abordist.

Olete ehk märganud, et eutanaasia/abistatud enesetapu teema on hoogu kogumas. Pean eriliselt silmas asjaolu, et paistab nagu läheneksime avalikus arutelus olulisele murdepunktile, mida ületades muutub varem šokeerivalt mõjunud idee toetajate kaitsev hoiak ründavaks.

Võtkem illustratiivseks näiteks lugejakiri Alexander McKay’lt Calgaryst, mis avaldati ajalehe National Post 22. juuli väljaandes. Hr McKay argumenteerib abistatud enesetapu poolt veendumusega, mis ei näe omaks võetud tõekspidamistes midagi vaieldavat. Arusaam, mille kohaselt üksikisikul on õigus mitte ainult kontrollida ajahetke, mil tema elu siin maa peal lõpeb, vaid ka õigus ühiskonna kaassüüle tahtlikult valitud surmas, on saanud selle rahuliku ja enesekindla hoiaku osaks, millega hr McKay põhjendab soovi “kaaluda oma variante“, kui tema “imelises elus” jõuab kätte viimane aastaaeg oletatavalt koos nõtruse ja kannatustega.

(more…)

Advertisements

Lapsetapp läheb peavoolu

6 märts 2008

infant.jpg

See ei olnud ammu, kui elupooldajad võisid osavõtmatule massile elu sisse puhuda, kirjeldades neile ühe Princetoni ülikooli professori, Peter Singeri vaateid, kes leiab muuhulgas, et on eetiline tappa puudega vastsündinuid. Näiteks ühes 2006. aasta intervjuus küsiti Singerilt selgesõnaliselt: “Kas teie suudaksite tappa puudega beebi?”. Mis oli tema vastuseks? “Jah, kui see on beebi ja perekonna terviku parimates huvides.” Ta jätkas: “Paljud leiavad, et see on šokeeriv, kuid samas toetavad naise õigust teha aborti. On üks küsimus, milles ma olen abordivastastega ühel meelel: nimelt ei saa tõmmata mingit selget eraldusjoont loote ja vastsündinud lapse vahele.”

Vähim, mida saab teha, on tunnustada Singerit tema loogilisuse eest, kuna ta hülgab tänapäeval levinud ebausu, et sünd muundab loote mingiks täielikult uueks olevuseks. Singer väidab, et kui on lubatud tappa loodet, siis peab olema lubatud tappa ka vastsündinut, sest ei ole mingit kvalitatiivset erinevust loote ja vastsündinu vahel, üksnes juhuslik vahe nende paiknemises — emaka sees või väljas. Iga selge peaga loogik kinnitaks, et järeldus tuleneb puhtalt eeldusest, eeldades, et eeldus on tõene.

Kuid olgu sellega, kuidas on. Märkimist väärib asjaolu, et sugugi mitte ammu olid ajad, mil Peter Singer oli üksik metsistunud tegelane kusagil eetika koolkondade perifeerias. Teda vältisid ühtmoodi nii sotsiaalkonservatiivid kui liberaalid — esimeste jaoks kujutas ta endast kurjuse hääletoru, surmakultuuri kehastust; viimaste jaoks oli ta lihtsalt “liiga äärmuslik”.

(more…)

99 õhupalli pisikesele Eliotile

24 mai 2007

Ajastul, mil inimeste sünnieelsest tapmisest on saanud norm ning arstid soovitavad rasedatele emadele rutiinselt oma geneetilise väärarenguga laps aborteerida, on vanemaid, kes otsustavad puudega lapsed ilmale tuua, üha vähem.

Meie ajal on tõepoolest tarvis erilist julgust, et nii arstide, sõprade kui avalikkuse arvamust eirates raske puudega lapse ilmaletoomisega kaasnevad ohverdused omaks võtta.

Eliot Mooney oli üks sellistest lastest. Hoolimata asjaolust, et 30-ndal rasedusnädalal diagnoositi tal tüüpiline kromosoomihaigus trisoomia 18 ehk Edwardi sündroom, otsustasid tema vanemad raseduse lõpuni kanda. Vastupidiselt statistilisele tõenäosusele see ka õnnestus.

eliotparents3.jpg

(more…)

Ilus lugu inimlikkusest

17 mai 2007

handinhand1.jpgNelitest kuud peale adopteerimismenetluse alustamist sõitis Elizabeth Fitzsimons abikaasaga Hiinasse, et võtta oma perekonda vanemliku hoole ja armastuseta jäänud pisike kohalik tüdruk nimega Natalie. Koha peal selgus aga täiesti ootamatult, et tervena esitletud tüdrukul on olulised tervisehäired. Viidi läbi uuringud, mille tulemusel andsid arstid teada, et Nataliel on selgrookahjustus, mis tingib mõne aastaga raske halvatuse. Lisaks oli temalt meditsiiniliselt ebakompetentsel moel eemaldatud kasvaja.

Tuli teha valik: kas pöörduda Ameerikasse ilma lapseta, nõustuda Natalie vahetamisega terve lapse vastu või jääda talle truuks ning võtta enda kanda kogu teadmatus, ebakindlus ning kõik ees ootavad ja eluplaane pea peale keeravad raskused. Ühest küljest ei saa kelleltki nõuda oma unistuste teiste õnnele ohvriks toomist, ent kuidas vaigistada oma südametunnistust teades, et oled kellegile tema niigi raske saatuse tõttu selja pööranud? Mis on vabaduse ja vastutuse vaheline suhe ning kas on armastust ilma ohverduseta, ensese leidmist ilma enesest lahtiütlemiseta? Kas meie valikud ja saatused on teistest inimestest eraldiseisvad või oleme paratamatult teineteisest sõltuvad? Sellest inimlikult ilusast loost täis ootamatuid pöördeid loe New York Times’i kodulehelt.