Archive for the ‘Uudised ja arvamuslood’ Category

De Civitate – Ühiskonnast

25 veebruar 2011

PRESSITEADE: Avati ühiskonnateemaline portaal De Civitate (Ühiskonnast)

Tallinn, 25.02.2011

Eile, Eesti Vabariigi 93. sünnipäeval, avati ühiskonnateemaline portaal, mis kannab nime De Civitate (Ühiskonnast).

Portaal koondab erineva erialase taustaga kolumniste, kelle ühiseks taotluseks on ausatele tõetaotlustele tuginedes taastada ühise hüve kategooria kõigi ühiskonnaalaste arutelude tuumana.

Portaali käivitajad selgitavad, et eesmärgiks on otsida kristlikule ilmavaatele tuginedes vastuseid küsimusele sellest, kuidas korraldada ühiskondlikku elu viisil, mis lähtuks mitte üksnes soovist rahuldada inimloomuse madalamaid tunge, vaid ka selle õilsamat osa, mis paneb teda janunema tõe ja tähenduse järele.

Portaalis on põhirõhk ühiskondlike küsimuste analüüsimisel arvamuslugude formaadis, ent samuti vahendatakse uudiseid ja teateid ning lähikuudel avatakse ka materjalide andmebaas.

Lähemalt saab portaalist lugeda siit.

Portaali toimetusega saab kontakteeruda aadressil decivitate@hot.ee.

Advertisements

Teistsugune lugu samasoolisest vanemsusest

2 august 2010

Dr Walter Schumm

Poliitiliste eneseõigustuste võidujooksus ignoreeritakse uurimusi, mis näitavad lesbi- ja geivanemsuse riske.

On kindel oht, et igaüht, kellel on gei- või lesbivanemsuse kohta midagi (ükskõik kui ettevaatlikult) öelda, mõistetakse parimal juhul valesti ja halvimal juhul jälestatakse. Sellest hoolimata on ülikooliprofessori missiooniks otsida uusi teid vanadele teemadele lähenemiseks, igasugustele ähvarduste vormidele vastuseismiseks ja kindlustamaks, et vastuoluliste teemade puhul käsitletaks erinevaid vaatenurki. Kuna rohkem kostab hääli, mis hüüavad kiitust end gei, lesbi, bi- või transseksuaalina  (GLBT) defineerivate inimeste vanemsusele, esitan siin alternatiivse, võimalik, et vähemuse vaate, mis keskendub mõnedele võimalikele ohtudele, mis seonduvad gei- ja lesbivanemsusega.

See on katsumusterohke ala. Ühe vihjena raskuste kohta mõelge näiteks sellele: kui rühm autoreid avaldas kolm artiklit (kaks neist isegi samas ajakirjas) andmetest sama grupi lesbidest vanemate kohta 1980-ndatel, siis kahte artiklit, mis teatasid soodsatest tulemustest, tsiteeriti 65 korda – võrreldes vaid kahe tsiteerimisega artiklist, mis teatas ebasoodsatest tulemustest. Teistel juhtudel oli uurimuse tsiteerimine kirjanduse suuremates ülevaadetes seda tõenäolisem, mida halvem oli uurimuse metodoloogiline kvaliteet.

Suure osa selleteemalise kirjanduse metodoloogiline kvaliteet on madal. Paljud uuringud ei ole kontrollinud, kas lesbide ja erisooliste vanematega  perede vahel esineb vanemahariduse ja per-capita sissetuleku suuruse erinevust. Sellest sõltumata on 2010. aasta veebruari ja juuni vahel mitte vähem kui kolmes artiklis leitud, et kaks lesbist ema võivad keskmiselt osutuda paremateks vanemateks kui erisoolised  vanemad (Biblarz & Stacy, 2010; Gartrell & Bos, 2010; Biblarz & Savci, 2010) – üsna vastuoluline seisukoht. Kuid endiselt on tõsiseid muresid.

Seksuaalne truudus

Uuringutest näeb järjest selgemini, et paljud lesbi-/geivanemad annavad oma versiooni püsisuhtest eeldusega, et petmine on vastuvõetav. Mõned uuringud osutavad, et geimeestel on stabiilsemad suhted vaid siis, kui petmine on lubatud. Michael Bettinger (2006) teatas: “Tähtis erinevus homo- ja heteroseksuaalselt käituvate inimeste  vahel on, et enamik püsisuhetes geimeestest pole monogaamsed.”

Dr Esther Rothblum on avaldanud, et kui naised (lesbid või heteroseksuaalselt käituvad) sooritavad harva kõrvalehüppeid, siis “40%-l seaduslikult kinnitatud kooselus elavatest geimeestest on kokkulepe, et mitte-monogaamia on lubatud ja enam kui pool on olnud suguühtes väljaspool kestvat suhet.” Kui geiabielu tähendab seksuaalse mitte-monogaamia aktsepteerimist abielus, peame aktsepteerima ka sisemist muutust abielu loomuomases tähenduses ja lõppude lõpuks ka vastutustundliku vanemluse tähenduses.

Suhte stabiilsus ja lapsed

Teine probleem puudutab suhet laste saamise ja laste pärast kokkujäämise vahel. Kuigi mõnedes uuringutes osutuvad lesbi- ja geipaaride suhted kõrgemakvaliteedilisteks ja rahuldust pakkuvamateks, näib, et on vähem tõenäoline, et need püsivad stabiilsena, kui asjasse on segatud lapsed. Pattersoni ja Nanette Gartrelli USA-s läbiviidud hiljutised uuringud, nagu ka Skandinaavia uuringud, kinnitavad seda tulemust, isegi kui valimis olnud GLBT vanematel oli palju kõrgem haridustase kui heteroseksuaalselt käituvatel  vanematel.

Gartrell ja Bos teatasid hiljuti, et üle 56 % lesbilistest vanematest olid lahutanud ajaks, kui nende laps oli 17-aastane. Vastavalt emade hinnangutele oma laste psühholoogilise kohanemise kohta polnud selle ebastabiilsuse ebasoodus mõju statistiliselt märkimisväärne. Samalaadsed uuringud erisooliste  vanemate kohta näitavad lahutuste osahulga kõikumist kolme  kuni kolmekümne protsendini sarnases  ajavahemikus.

Hetkel puuduvad veel avaldatud andmed õiguslikult registreeritud liidus  LGBT vanemate suhete stabiilsuse kohta. Kuid hiljuti kogutud andmed näitavad, et väga harva saavad GLBT paarid kokku laste saamise kavatsusega ja vähesed saavad ka tegelikult lapsi; kui nad lapse saavad, veedavad nad vaid harva selle lapsega rohkem kui aasta.

Mõjud lastele

Richard Redding järeldas Duke Journal of Gender Law and Policy 2008 aasta numbrit kirjutades, et geivanematel olid tõenäolisemalt geidest lapsed. 26 GLBT-vanemsust käsitleva raamatu uuringu ja kümne raamatu meta-analüüsid, mis ma olen teinud, ühilduvad tema tuvastatuga. (Schumm, ajakirjanduses). Veel enam, minu uuringud näitavad, et paljud sellealase kirjanduse ülevaated  on süstemaatiliselt välja jätnud informatsiooni, mis puudutab geivanemsusega seostuvaid negatiivseid mõjusid lastele – s.o suurem kiindumushäirete hulk ja kõrgem ravimite kuritarvitamise tase geidest isade tütarde hulgas. Värskeim GLBT peresid puudutava kirjanduse ülevaade ei maininud Sirota (2009) uurimust, kuigi ma saatsin selle kokkuvõtte kaks aastat tagasi.

Siin pole ruumi adekvaatseks käsitluseks, kuid mõned uuringud näitavad diferentseerivaid mõjusid laste soorollide orientatsioonile ja nende vaadetele mittemonogaamsele seksuaalsusele. Mu kõhutunne ütleb, et impulsikontroll võib olla tähtis vahepealne muutuja, mis aitaks mõista vanemate seksuaalse orientatsiooni mõju lastele, kuid ma pole sellele keskenduvatest uuringutest kuulnud.

Taas kord näib lapsi puudutavate tulemuste avaldamise osas ilmnevat erinevusi, mis sõltuvad andmete allikast – kas selleks on olnud nt vanemad, lapsed või õpetajad. Mina arvan, et emadelt saadud andmed kipuvad olema mõjutatud sellest, mida vastajad näevad ühiskondlikult soovitavate tulemustena, eriti kui emad tajuvad uuringu taga olevaid poliitilisi eesmärke.

Eesmärk ei pühenda abinõud

Ilmselt võiks LGBT-isikuid ja -peresid käsitlevate uuringute väärtarvitusest terve raamatu kirjutada. Isegi kui teadlaste poliitilised eesmärgid oleksid kiiduväärsed, siis teaduse ärakasutamine ei oleks seda mitte. Minu arvates ei õigusta siin eesmärk abinõusid. Paljud juura- ja ühiskonnateadlased on peaaegu et vandunud, et mõte, et GLBT vanematel kalduvat olema GLBT lapsed, pole midagi muud kui müüt, ent mitmete teabeallikate hoolikas uurimine viitab millelegi muule, nagu näitab minu peagi valmiv artikkel.

Praegu ütleksid paljud: ja siis? See võib olla usutav  seisukoht, kuid see ei olnud see seisukoht, millel oli enamik teadlastest 1990. ja 2005. aasta vahel. Siis, ja ka praegu, ma eeldan, peaks avalikkuse enamus suhte ebastabiilsust laste heaolule kahjulikuks ja sooviks arvesse võtta tõendeid selle kohta, et lesbidest vanematel on palju ebastabiilsemad suhted kui abielus olevatel erisoolistel  vanematel.

Nagu ma alguses märkisin, on selliseid vaateid samasoolisele vanemlusele riskantne väljendada, ükskõik, kui objektiivsetel alustel need ka ei seisaks. Kuid avalikkusel on õigus kaaluda kõiki tõsiasju seoses sellise tähtsa teemaga, mis laste heaolu niivõrd mõjutab.

Dr Walter Schumm on Perekonnauuringute professor Perekonnauuringute ja Sotsiaalteenuste koolis Kansase Riiklikus Ülikoolis. Ta on avaldanud üle 250 teadusliku artikli ja raamatupeatüki ning  on teose „Pereteooriate ja -meetodite käsiraamat: Kontekstuaalne lähenemine“ (Plenum, 1993; Springer, 2009) kaasautor. Ta on USA reservarmee erukolonel, endine brigaadi- ja pataljoniülem. Tema vaated ei pruugi ühtida Kansase Riikliku Ülikooli ega USA Kaitseministeeriumi vaadetega.

Lisainformatsiooni, sealhulgas ülalolevas artiklis viidatud kirjanduse nimekirja saamiseks, kontakteeruge Dr Schummiga aadressil schumm [ät] ksu.edu.

Uus raamat: “Miks olla elu poolt?”

26 juuni 2010

Allika kirjastuselt on ilmunud uus raamat, mille autor on Randy Alcorn ja mis kannab pealkirja “Miks olla elu poolt? Mure sündimata laste ja nende emade pärast”.

Raamatututvustuses seisab:

“Hoolimata sellest, kui levinud ja juurdunud on abordikultuur ühiskonnas, on abort iga üksiku inimese ja perekonna jaoks traagiliine sündmus. Alates 1956. aastast, kui Eestis seadustati vaba abort (meditsiiniliselt põhjendamatu abort), on Eesti Statistikaameti (mittetäielikel) andmetel abordi teel hävitatud vähemalt 1,4 miljonit (!) inimelu. Abort kahjustab emade nii füüsilist kui vaimset tervist ja ei ole kaugeltki nii ohutu protseduur, kui arvatakse.

Raamat „Miks olla elu poolt?“ tutvustab elupooldajate liikumise (pro-life) seisukohti. Pro-life on vägivallatu sündimata laste eest seisev ja abordi vastu võitlev liikumine, mis kogub maailmas üha enam jõudu. Elupooldajate seisukoht on, et iga elu on püha, ka sündimata inimese elu, ning kellelgi pole õigust seda elu hävitada.”

Raamatut saab osta soodsalt (ca 89 kr) kas kirjastusest, Logose raamatupoest või Pauluse raamatupoest, ent see on veidi kõrgema hinnaga saadaval ka suurematest raamatupoodidest.

Uuring: abort kolmekordistab rinnavähiriski

24 juuni 2010

Sri Lankal asuva Colombo ülikooli teadlaste poolt läbiviidud uuring näidab nagu paljud varem läbiviidud uuringud (vt siit), et raseduse katkestamine suurendab rinnavähi tekkimise tõenäosust. Portaal Tarbija24.ee vahendab, et viimase 14 kuu jooksul on sarnaseid tulemusi saanud ka Hiina, Türgi ja USA uurijad.

Avastuseni jõuti 300 naist uurides, kusjuures uuringu tegelikuks eesmärgiks oli hoopis rinnaga toitmise ja rinnavähi vahelistele seostele valguse heitmine, kirjutab Daily Mail. Selgus, et rinnaga toitmine vähendab vähiriski, samas kui suurimaks riskifaktoriks on abordi tegemine. Vähi tekkimise tõenäosust kasvatavad ka suitsetamine ja menopausi jõudmine.

Abordi ja rinnavähi seostele viitab see, et rinnavähk tekib siis, kui organismis on liiga palju östradiooli nimelist naissuguhormooni. Kui rasedus saab lõpuni kulgeda, kujutab see endast minimaalset ohtu, kuid aborti teinutel jääb östradiooli hulk ohtlikult kõrgele tasemele.

Suurbritannias on rinnavähijuhtumite hulk 1971. aastaga võrreldes 80 protsendi võrra suurenenud – just siis lõdvendati aborti puudutavaid seadusi, mis tõstis raseduse katkestamiste arvu üle kümne korra.

Mitmed mõjukad organisatsioonid, nagu nt Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit ja selle allorganisatsioonina ka Eesti Seksuaaltervise Liit, on aastaid abordi ja rinnavähi vahelise seose maha salanud. Nt on viimase kodulehel kirjutatud otsesõnu ja ühemõtteliselt, et “Uuringute põhjal ei esine seost turvaliselt läbiviidud abordi ja rinnavähi vahel.”

Sellise eksitava teabe levitamine ja nii abordi olemuse kui ka sellega kaasnevate tõsiste terviseriskide süstemaatiline varjamine kujutab endast väga tõsist eetilist probleemi. Veelgi enam, see näitab ka silmakirjalikkust, sest nende samade organisatsioonide juhtlauseks on vabadus valida. Valik saab aga olla vaba üksnes juhul, kui see on tehtud täies teadmises valiku olemuse ja selle tagajärgede kohta.

Jääb üle loota, et kunagi tunnistatakse oma eksimust ning öeldakse ausalt välja, et abort ei ole naistele kaugeltki mitte ohutu protseduur, sündimata lastest rääkimata.

Liisa Pakosta: siidrit osta ei tohi, last tappa võib?

8 jaanuar 2010

Mõne päeva eest avaldati Delfis Riigikogu  ja Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liikme pr Liisa Pakosta arvamus, milles ta kajastab Sotsiaalministeeriumis toimunud nõupidamist, kus arutati alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõudega seonduvaid küsimusi.

Artiklis, mis kannab karmi pealkirja “Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?”, kirjutab Pakosta:

“Me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta, sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimissüsti teha. Me oleme perekonnaseadusega kohustanud lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni. Oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni. Me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi.

Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me nüüd järsku arvaksime, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille suhtes on noorel inimesel elukogemus olemas. Kordan veelkord — kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, kuid elu ja surma üle otsustama usaldame… see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.”

Kirjutades Sotsiaalministeeriumi arutelust märgib Pakosta, et “vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte.”

Samuti mainib Pakosta, et saab aru naistearstide hoiakust, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming, ning lisab, et “ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha”.

Kõnealune artikkel on tähelepanuväärne, kuna see on üks esimesi kordi, kui ametis olev Riigikogu liige julgeb avalikult nimetada aborti selleks, mis see on — sündimata inimese tapmiseks. Ehk annavad pr Pakosta väljaütlemised tunnistust julguse kasvamisest poliitikute seas heita kõrvale poliitiliselt korrektsed eufemismid, millega abordi koledat tegelikkust varjatakse, mis omakorda võib viia sammudeni asuda vähegi kaitsma sündimata inimeste õigust elule — õigust, mis põhiseaduse kohaselt on igal inimesel (§ 16) ja on igal inimesel võrdselt (§ 12).

Pr Pakosta artikli täistekstiga saab tutvuda Delfi vahendusel.

Hoidkem kultuursust!

15 detsember 2009

Malle Pärn

Mõni nädal tagasi tegi kollane ajakirjandus minust poolhullu veidriku, kes käib korrektuuripliiatsiga mööda raamatukogusid. Ja kirglikult reageerisid sellele pildile labasuste kaitsjad, lisades omalt poolt veel hulga ennastpeegeldavaid epiteete…

Tahaksin mõistlikele inimestele kinnitada, et mu mõistus on endiselt üpris heas korras, ja tuuleveskitega võitlust ma ei pea. Selleks palun avaldada viisakas portaalis mõningad minu mõtted.

Üks punkt meie põhiseaduses ütleb: Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.

Keskkond pole mitte ainult loodus meie ümber. Sotsiaalse keskkonna ja vaimse keskkonna puhtus on niisama oluline kui loodusliku keskkonna puhtus. Sotsiaalse keskkonna moodustab inimühiskond oma sotsiaalses ülesehituses, vaimse keskkonna kõik see vaimne õhustik, milles see inimühiskond elab ja omavahel suhtleb.

Tammsaare kirjutab halva kirjanduse mõjust lugejaile, eriti noortele. Ta ei julge kindel olla, et hea kirjandus inimest niisama suuresti mõjutada suudab. Ta toob paralleeli kehalise puhtuse ja mustusega. Inimene võib küll viibida puhtas keskkonnas, aga ilma teadliku hoolitsuseta, ainult keskkonna puhtusest, ei saa ta puhtamaks. Räpane, must, suitsune ja tolmune ümbrus aga määrib igaühe ära, ükskõik kui hästi me ennast seal ka puhtana püüaksime hoida. Niisamuti pole võimalik – eriti noorsool – lugeda raamatuid, milles kujutatakse ehedalt, ahvatlevalt ja põhjalikult kõikvõimalikke inimlikke pahesid – julmust toorust, õelust, kurikavalust, vägivalda, madalaid instinkte, labasust, roppust – ilma, et see meie mõttemaailma ja eluhoiakuid ei mõjutaks. (“Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval” 1936)

Igas keeles on teatud tabusõnad, ja need peavad jääma tabusõnadeks, nende jaoks on oma aeg ja koht, kuhu nad sobivad. Kirjakeelde ei tohi neid üle tuua! Kirjakeel peab jääma kultuurkeeleks! Kui rahval pole enam kultuurkeelt, siis pole tal ka kultuuri, kui rahval pole kultuuri, siis pole ka enam seda rahvast!

See ei ole väike asi – see näitab meie kultuuritaset. See näitab seda, et me ei pea endast lugu – isiklikult endast ja oma rahvast tervikuna.

Õppigem endast lugu pidama! Olgu igaühe esimene mõte hommikul: ma armastan ja austan ennast, ma olen väärtuslik ja väärikas, ja mõtlen, kõnelen ja käitun vastavalt sellele.

Vaadakem inimesi enda kõrval: ka nemad on väärtuslikud ja väärikad, nad on samasugused nagu mina, ma armastan ja austan ka neid, kohtlen neid viisakalt ja lahkelt, ei alanda neid. Sest teisi alandades, määrides, solvates – alandame, määrime, solvame me tegelikult iseennast.

Inimene, kes oskab lugu pidada endast, oskab lugu pidada ka teistest. Sest tegelikult hindame me teisi inimesi enda järgi. Eks usu ju aus inimene, et teisedki on ausad, varas aga usub, et kõik varastavad.

Igal rahval peab olema oma aristokraatia. See ei tähenda mitte rikkaid inimesi, kellel on toredad majad ja kallid uhiuued autod. See tähendab haritud inimesi, kes omavad kultuuriideaali, millest nad ei loobu, mida nad rahaks ei vaheta. Inimesi, kes ei tooda ega tarbi rentslikultuuri, kes teavad, et igal teol on tagajärg ning kes vastutavad oma sõnade, mõtete ja tegude eest.

Naiivne inimene usub, et televisioon ja kollane ajakirjandus toodavad tema jaoks meelelahutust. Vale, see kõik on ideoloogia, mis peab omakorda tootma mõtlemisvõimetuid, vähenõudlikke, lõbujanulisi tarbimishimulisi kodanikke, kellega on lihtne manipuleerida, keda on kerge valedega ära osta.

Kaunite kunstide ja kogu kultuuri tegelikud eesmärgid ja printsiibid peaksid olema: inimlikkuse arendamine, inimlike väärtuste väärtustamine, inimsuhete inimlikustamine, hea kaitsmine kurja eest, nõrga kaitsmine tugeva eest, kurjuse ja rumaluse hukkamõistmine.

Tunnistagem: neid nn. avaliku elu tegelasi pole just palju, kes praegu julgevad labasuse vastu välja astuda. Kõik tahavad näidata ennast kangesti tolerantsetena ja kompleksivabadena. Justnagu oleks see mingi tarkuse tunnus. Tegelik tarkus on seal, kus osatakse vahet teha, mille suhtes inimene võib olla tolerantne ja mille suhtes mitte.

Hullumajas ei saa kehtestada demokraatiat, sest siis pääsevad võimule hullud ja hakkavad ravima meedikuid. Diagnoosi tohib patsiendile panna arst, mitte teine patsient. Tolerantsus ei tähenda seda, et arst tunnistab vaimuhaige terveks.

Inimese ja kogu eluslooduse eksistentsi aluseks on elutahe – eluspüsimine, ellujäämine. Inimene on mõistusega olend, inimese käes on kõige rohkem võimalusi elu hävitada, seega inimene peaks olema vastutav oma tegude eest, vastutav ka muu maailma eest.

Kultuur peaks toetama inimese elutahet, peaks inimese elu elamisväärsemaks tegema, kultuur peaks olema inimlike väärtuste kandja ja kaitsja, mitte nende mõnitaja ega hävitaja!

Tekst avaldati algselt pealkirja all “Kilde minu kultuurimanifestist” portaalis Terve Mõistuse Sündikaat.

Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu

12 detsember 2009

Varro Vooglaid

Ükskõik milliseid ühiskondlikke protsesse jälgides on kõige häirivam, kui inimestega manipuleeritakse. Manipuleerides alandatakse inimesi, koheldes neid mitte kui kõrge väärikusega isikuid — eesmärke iseeneses — vaid kui vahendeid, mille ebaausate võtetega kontrollimise teel püütakse saavutada varjatud omakasupüüdlikke eesmärke.

Manipuleerimist, mis väljendub demagoogias, valetamises, tõe salgamises või pooliku tõe rääkimises, võib homoaktivistide retoorikas ja ettevõtmistes kohata rohkem kui kusagil mujal. Tõepoolest, manipuleerimine näib olevat selles liikumises mitte juhuslik, vaid olemuslik.

Eelöeldu kinnituseks võib heita pilgu homoaktivistide juhtfiguuri Reimo Metsa hiljuti Delfis avaldatud artiklile pealkirjaga “Kas algas uus ristisõda?”(3.12).

Loe edasi Delfist.

EKI kiri Justiitsministrile seoses mitteabielulise kooselu õigusliku regulatsiooni küsimusega

1 detsember 2009

Lgp justiitsminister hr Rein Lang!

Pöördume Teie poole lähtudes üleskutsest väljendada 1. dets.-ks Justiitsministeeriumile seisukohta seoses mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise küsimusega.

Esiteks. Eesti Vabariigi põhiseadus deklareerib §-s 27, et „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.“ Ilmselgelt peeti 1992. aastal, kui põhiseadus vastu võeti, perekonna all silmas ühe mehe ja ühe naise vahelist lastele avatud liitu. Kuigi põhiseadus võeti vastu veel ajal, mil sedavõrd elementaarseid asju peeti iseensestmõistetavaks, tundub tänases kultuurilises kontekstis mõistlik järgida Läti ja Leedu eeskuju ning perekonna definitsioon põhiseaduses selgesõnaliselt lahti kirjutada.

Antud küsimust arutades on väga oluline meenutada, mida ütles 2006. aastal toonane õiguskantsler Allar Jõks vastuseks homo-organisatsioonide kaebusele, et võimaluse puudumine oma kooselu seaduslikult registreerida on nende suhtes diskrimineeriv ja rikub põhiseaduses sätestatud perekonna puutumatuse põhimõtet.[1]

Hr Jõks tõdes, et perekond on Eesti põhiseaduses võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena. Ta rõhutas, et põhiseaduses on perekonna all peetud silmas jätkusuutlikku üksust, moodustatud mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad, kes on ühiskonna kestvuse tagajad.

(more…)

Saage tuttavaks, Euroopa president

24 november 2009

Paul Belien

Kes on hiljuti hiljuti varjamatult ebademokraatlikult ametisse määratud Euroopa Liidu esimene president, rahvusvahelise meedia väitel pühendunud kristlane Herman van Rompuy, kelle ametiaeg algab 1. jaaniaril 2010? Mida tema tegevusest oodata? Milliseid märgilise tähendusega on just tema valimine Euroopa Liidu presidendiks? Alltoodud artikkel pakub neile küsimustele väga tähendusrikkaid ja kahjuks sugugi mitte rõõmustavaid vastuseid.

Herman Van Rompuy. Harjuge selle nimega. Ta on esimene Euroopa Liidu president, mis Lissaboni leppe ratifitseerimise järel kõigi 27 EL liikmesriigi poolt novembri alguses muutus tõeliseks Euroopa Ühendriikideks.

Euroopa president pole valitud; ta määrati salajasel kohtumisel kõigi 27 liikmesriigi valitsusjuhtide poolt. Nad valisid endi hulgast. Herman Van Rompuy on Belgia peaminister. Ma tunnen teda ajast, mil ta oli just alustamas – vastumeelselt – oma poliitilist karjääri.

(more…)

Kirikute põletamisest (mängult) ja Jumala mõnitamisest (naljaga pooleks)

17 november 2009

Varro Vooglaid

Mõne nädala eest tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müüdud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine.

Kui mõned kristlased väljendasid kristluse-viha ka luuletustesse valanud Künnapile mänguga seoses pahameelt, vastas viimane põlglikult, et „tegelikult ei ole mul mitte midagi sakraalsete arhitektuurimälestiste vastu, sest neid saab lõppeks kasutada kontserdisaalide, muuseumide või kõrtsidena.“

Kristluseviha – ainuke sallitud vihkamise vorm?

Ei ole raske arvata, mis juhtuks, kui keegi levitaks lauamängu, milles saaks punkte nt homoklubide rüüstamise või sünagoogide põletamise eest. Suure tõenäosusega langeksid mängu autorid avalikkuse põlu alla ning avalik võim käsiks üllitise müügilt kõrvaldada. Ei ole sugugi välistatud, et prokuratuur algataks mängu autorite ja levitajate suhtes karistusseadustiku §-le 151 (vaenu õhutamine) toetudes krimininaalmenetluse.

Erinevalt homo- ja juudivihast näib kristluse-viha olevat aga igati sallitud ja sellega nõustumine või leppimine isegi nn avatud mõtlemisega kultuursete inimeste ringi kuulumise tingimus. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et käesolevat teksti ei nõustunud avaldama ei ajaleht Postimees ega Eesti Päevaleht.

(more…)

Pereplaneerimise Liidu kliiniku endine direktor kirjeldab sündimata lapse abordikannatusi

10 november 2009

Abby Johnson, endine Pereplaneerimise Liidu direktor, kes lahkus oma töökohalt hiljuti lõppenud kampaania “40 Päeva Elu Eest” ajal, kirjeldas möödunud nädalal televisioonieetris oma pöördumise kogemust, mis leidis aset pärast seda, kui ta nägi pisikest sündimata last võitlemas oma elu eest, püüdes pääseda vaakumimu sondi eest, mille abil lõpuks tema elu võeti. Johnsoni lugu on USA meedias palju tähelepanu äratanud.

Johnson ütleb, et esimest korda tekkis tal võimalus olla abordi tunnistajaks kui ta kutsuti assisteerima harva tehtavat ultraheliaparaadi abil juhitud aborti. Vaadates ultraheliaparaadi ekraanilt emaüsas toimuvat, tundis Johnson küljeprofiilis ära 13-nädalase beebi näo.

“Minu ees oli täielik külgprofiil, mistõttu nägin last näost jalataldadeni,” ütles Johnson. “Nägin, kuidas vaakumimu sond sisenes naise emakasse, ja sel hetkel märkasin, et beebi hakkas kiirelt liigutama, püüdes sondi eest pääseda.”

“Ja siis mõistsin, et beebi võitleb oma elu eest,” nentis Johnson. “Ja ma mõtlesin: see on elu, ta on elus.”

“Minu pead läbisid kõikvõimalikud mõtted, süda tagus hirmus kiiresti, ning ma ei suutnud mõelda muule kui sellele, et peaksin püüdma toimuvat peatada. Siis oli järsku kõik lõppenud. Nägin beebit sõna otseses mõttes kokku varisemas, ja kõik oligi läbi.”

Johnson meenutas, et ultraheliaparaadi ekraanil nähtud pilt meenutas talle tema enda tütrest 12-nädala vanuses tehtud ultrahelipilti.

“Kui kliinikute töötajad näeksid ultraheliaparaadi ekraanilt, mis abordi ajal emaüsas tegelikult toimub, jookseksid nad kõik minema,” märkis Johnson. “See on just see, mida aborditööstus ei taha lasta oma töötajail näha … nad ei soovi, et inimesed mõistaksid, mis emaüsas tegelikult toimub.”

Vaata Abby Johnsoni tunnistust alltoodud videoklipist.

Allikas: LifeSiteNews.com

Vaata seonduvat artiklit:

  • Endine abordikliiniku juhataja: Pereplaneerimise Liit soosib aborti suurema kasumi nimel (html)

Rasestumisvastaste vahendite kasutamine suurendab abortide hulka

8 november 2009

Janet E. Smith

Paljud elupooldajate (pro-life) liikumises osalejad tõrguvad nägemast või tunnistamast seost rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel. Nad kinnitavad, et kahe teguviisi vaheline erinevus on hiigelsuur – rasestumisvastaste vahendite kasutamine takistab elu tekkimist, abort hävitab juba alanud elu.

Mõni nn rasestumisvastane vahend ei ole abordiga mitte pelgalt seotud, vaid lausa identne. Mõned nn rasestumisvastased vahendid on abortiivid (abordi esile kutsujad), nende toime seisneb varajaste abortide põhjustamises. Nt emakasisene spiraal takistab sügoodi – uue väikese inimolendi – kinnitumist emakaseinale. Ka nn rasestumisvastane hormootablett ei peata alati ovulatsiooni (ehk munaraku vabanemist munasarjast), vaid vahel peatab ka kasvava embrüo implanteerumise. Ja muidugi seisneb ka uue RU 486 tableti toime areneva loote ehk uue beebi ühemõttelises aborteerimises. Kuigi mõnikord astutakse pro-life liikumises abortiivide vastu välja, on sellest ebamugavast teemast mööda tüürimine oluliselt leivnum suhtumine.

Minu arvates on see viga. Arvan, et me ei saavuta erilist edu uue elu jaoks turvalise ühiskonna loomisel – sellise ühiskonna loomisel, kus me tõesti näitame elu vastu üles austust, kus abort on pigem õudne mälestus kui õudne tegelikkus -, kuni mõistame, et rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja abordi vahel on palju olulisi seoseid, ja selle tõe ka vapralt välja ütleme. Peame mõistma, et ühiskonnas, kus laialdaselt kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid, on raske abortidest hoiduda, sest rasestumisvastased vahendid soosivad elustiili ja suhtumist, mis loovad väidetava “vajaduse” abordi järele.

(more…)

Elukultuuri Instituudi uudiskiri (nr 4, nov. 2009)

4 november 2009

„Materialistlikus perspektiivis […] on inimestevahelised suhted tõsiselt vaesemaks muudetud. Esimesed kahjukannatajad on naised, lapsed, haiged ja kannatajad ning vanad inimesed. Isikuväärikuse kriteerium, mis nõuab austust, õilsust ja teenimist, on asendatud tõhususe, funktsionaalsuse ja kasulikkuse kriteeriumidega – teisi ei hinnata mitte selle järgi, kes nad on, vaid selle alusel, mis neil on, mida nad teevad ja toodavad. See on tugeva valitsemine nõrga üle.”

— Paavst Johannes Paulus II, Evangelium Vitae (Elu evangeelium), 23

Lugupeetavad!

Viimase uudiskirja laialisaatmisest on möödas kahetsusväärselt palju aega — ligi pool aastat. Uudiskirja ilmumata jäämisest ei maksa aga järeldada, et Eestis ja maailmas ei ole vahepealsel ajal midagi elukultuuri seisukohast märkimisväärset aset leidnud — toimunud on väga palju. Uudiskirja viibimise põhjuseks on pigem asjaolu, et lahendamist vajavaid ülesandeid on pidevalt kordades rohkem kui Elukultuuri Instituudil võimalusi neid lahendada.

Tõepoolest, vahepealsel ajal on EKI tegutsenud õige mitmel rindel.

(more…)

Hävimisohus liik

2 november 2009

Michael CookDS123

Downi sündroomiga lapsed on populaarse eugeenika tõttu kadumas.

Toetudes USA siseministeeriumi raames tegutseva looduskaitseküsimustega tegeleva teenistuse andmetele (US Fish and Wildlife Service) kuulub ohustatud liikide nimekirja 611 loomaliiki. Bostoni lastehaigla arst dr. Brian Skotko leiab, et sellesse nimistusse tuleks kanda ka Downi sündroomiga (DS) lapsed. Ajakirjas Archives of Diseases in Childhood avaldatud artiklis selgitab ta, et Downi sündroomiga sündivate laste arv kahaneb iga aastaga, vähemalt nn. arenenud riikides.

Kaasaegsed uuringud näitavad, et 92% naistest, kelle lastel tuvastatakse sünnieelse diagnostika käigus Downi sündroom, otsustavad aborti teha. Tagajärjeks on see, et Downi sündroomiga lapsed on kadumas. Iirimaal näiteks, kus abort ei kuulu naise seaduslike valikute hulka, on Downi sündroomiga inimesed tänavapildis ka palju sagedasem nähtus.

(more…)

Uuring: Abort ja hormonaalsed kontratseptiivid mõjutavad rinnavähi tekkimise riski

13 oktoober 2009

breast-cancer-ribbonjpgTäna avaldame artikli, mis heidab varju peavoolu meedias mahavaikitud või koguni eitatud faktile, et abort ja hormonaalsete kontratspetiivide kasutamine kasvatavad märkimisväärselt rinnavähi tekkimise riski. Antud faktid kinnitavad taas kord, et abort ei ole mitte üksi sündimata lastele hävituslik, vaid kujutab endast ka nende laste emadele tõsist terviseriski. On kahetsusväärne, et need, kes räägivad kõige valjemalt nn vabadusest valida, ei taha tegelikult pakkuda inimestele täit informatsiooni, mis võimaldaks langetada valikud teadlikult. Kas ei peaks ka abordieelse nõustamise käigus, just nagu hormonaalsete kontratseptiivide propageerimise ja ka rinnavähi alase teadlikkuse tõstmise kampaaniate raames, inimesi kõnealuste ohtude eest hoiatama? Muidugi peaks. Ent ehk on veelgi olulisem küsida, miks seda siis ei tehta?

John Jalsevac

Septembrikuu alguses avaldati teadusajakirjas Linacre Quarterly artikkel (pdf), milles näitab arstiteaduse doktor Angela Lanfranchi, kuidas raseduse erinevad lõpptulemused mõjutavad rinnavähi tekkimise riski. Lanfranchi nendib, et 52 aasta vältel teostatud uuringud osundavad faktile, et nii abort kui ka hormonaalsed kontratseptiivid võivad märkimisväärselt suurendada rinnavähi tekkimise tõenäosust.

Lanfranchi on Robert Wood Johnsoni Meditsiinikoolis kliinilise kirurgia abiprofessor ja Rinnvähi Ennetamise Instituudi president.

(more…)

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu astus välja ka ELVL

2 oktoober 2009

ELVL_logoKui eelnevalt oli alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise vastu välja astunud Eesti Kirikute Nõukogu ja Elukultuuri Instituut, siis eile tegi seda ka Eesti Lastevanemate Liit (ELVL).

Ligi pooleteise tuhande liikmega lapsevanemate esindusorganisatsiooni nimel tehtud avalduses toetatakse põhimõtteliselt Sotsiaalministeeriumi plaani raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadust (RKSS) muuta, kuna kehtiv seadus sisaldab tõsiseid puuduseid. Samas tehakse selgeks, et seadust ei või muuta ministeeriumi poolt plaanitaval moel.

(more…)

Justiitsministeerium jättis RKSS-i muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamata

1 oktoober 2009

paragraph-symbol-130. septembril Sotsiaalministeeriumile saadetud dokumendis teatas Justiitsministeerium, et ei toeta raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse (RKSS) eelnõus välja pakutud plaani muuta senist RKSS § 5 lõikes 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt võib piiratud teovõimega naise (sh alaealiste tüdrukute) raseduse katkestada üksnes tema eestkostja nõusolekul.

Justiitsminister Rein Langi allkirja kandvas dokumendis on märgitud, et Justiitsministeerium ei saa nõustuda plaaniga hakata alaealiste abordi küsimust reguleerima lähtudes tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsioonist. Seda seisukohta selgitatakse öeldes, et kui tervishoiuteenuste osutamise üldregulatsiooni koostamisel on lähtutud patsiendi ravimisest, siis abordiküsimus hõlmab endas oluliselt laiemaid probleeme kui ravi, sealhulgas otsustamist elu üle.

Põhjendades eelnõu kooskõlastamata jätmist lisatakse, et “Oleks vaja põhjalikumalt kaaluda erinevaid võimalusi piiratud teovõimega isikute raseduse katkestamisega seotud probleemide lahendamiseks.”

(more…)

Avalik pöördumine alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaitseks

30 september 2009

Elukultuuri Instituut saatis täna alaealiste abordi vanemliku nõusoleku kaotamise küsimuses Eesti Vabariigi sotsiaalministrile, Eesti Vabariigi justiitsministrile, Riigikogu Sotsiaalkomisjonile, Vabariigi Valitsusele, Eesti Vabariigi Õiguskantslerile ja Vabariigi Presidendile avaliku pöördumise.

Pöördumises toonitatakse ühelt poolt, et praegu kehtiv kord, millega on vanematele antud õigus sundida oma lapsi aborti tegema, on vastuolus elementaarsete inimsuse nõuete, just nagu ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 40, milles on tingimusteta tunnistatud iga inimese õigust südametunnistuse vabadusele.

Teiselt poolt rõhutatakse, et ka Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega tahetakse kaotada alles aasta alguses kehtima hakanud alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõue, on vastuolus õigussüsteemi üldpõhimõtete ning Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 27, mis näeb ette vanemate õiguse ja kohustuse hoolitseda oma laste eest ja kasvatada neid.

Pöördumises tehakse ettepanek seaduse muutmiseks moel, mis austaks nii alaealiste tütarlaste inimväärikust kui vanemate põhiseaduslikke õigusi ning oleks sellisena kooskõlas põhiseaduse §-s 27 tunnustatud perekonna kaitse põhimõttega. Samuti kutsub kevadel abordi riikliku rahastamise põhiseaduslikkuse küsimuses Õiguskantsleri poole pöördunud organisatsioon riigivõimu esindajaid üles tegema enam pingutusi täitmaks riigi põhiseaduslikku kohustust tagada tõhusalt nii sündinud kui sündimata inimeste õigus elule.

Alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude kaotamise plaanile on vastuseisu väljendanud ka Eesti Kirikute Nõukogu (pdf).

Elukultuuri Instituudi pöördumisega saab tutvuda siin.

Täpsem teave:

Varro Vooglaid, Elukultuuri Instituut, 56 600 121

Seonduvad dokumendid:

  • RKSS-i muutmise seaduse eelnõu (pdf)
  • RKSS-i muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (pdf)

Õigustades enese olemasolu

25 september 2009

Elderly CareValik oma elu loomuliku lõpuni elada osutub peagi sama ebapopulaarseks kui hoidumine abordist.

Olete ehk märganud, et eutanaasia/abistatud enesetapu teema on hoogu kogumas. Pean eriliselt silmas asjaolu, et paistab nagu läheneksime avalikus arutelus olulisele murdepunktile, mida ületades muutub varem šokeerivalt mõjunud idee toetajate kaitsev hoiak ründavaks.

Võtkem illustratiivseks näiteks lugejakiri Alexander McKay’lt Calgaryst, mis avaldati ajalehe National Post 22. juuli väljaandes. Hr McKay argumenteerib abistatud enesetapu poolt veendumusega, mis ei näe omaks võetud tõekspidamistes midagi vaieldavat. Arusaam, mille kohaselt üksikisikul on õigus mitte ainult kontrollida ajahetke, mil tema elu siin maa peal lõpeb, vaid ka õigus ühiskonna kaassüüle tahtlikult valitud surmas, on saanud selle rahuliku ja enesekindla hoiaku osaks, millega hr McKay põhjendab soovi “kaaluda oma variante“, kui tema “imelises elus” jõuab kätte viimane aastaaeg oletatavalt koos nõtruse ja kannatustega.

(more…)

Psühholoogia ja homoseksuaalsus: Poolearulised hullumaja juhtimas?

14 september 2009

EssentialPsychologyMatthew Cullinan Hoffman

Mees läheb oma probleemiga psühholoogi juurde. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma tunnen end naisena, kes on lõksus mehe kehas. Ma tahan saada naiseks.“

Psühholoog vastab: „Pole probleemi. Me võime seda mõtet paar aastat arutada ja kui sa oled ikka kindel, et tahad saada naiseks, võime kirurgil lasta eemaldada su peenise, anda sulle rindu suurendavaid hormoone ja teha su keha juures teisigi muudatusi. Probleem lahendatud.“

Esimene patsient lahkub rahuldatuna. Talle järgneb teine. „Doktor,“ ütleb ta, „ma kannatan kohutavalt. Ma olen mees, aga tunnen füüsilist tõmmet teiste meeste suhtes. Ma tahan oma seksuaalseid eelistusi muuta. Ma tahan saada heteroseksuaalseks.“ Psühholoog vastab: „Oh ei, kindlasti mitte! See oleks ebaeetiline. Seksuaalne orientatsioon on muudetamatu iseloomujoon!“

Selle väikese loo iroonia seisneb selles, et kuigi see kõlab naljana, on see tegelikult praeguse psühholoogia ja psühhiaatria täpne kirjeldus. Homoseksuaalsuse paranduslikku teraapiat kõrvale heites ja hukka mõistes on enamik Põhja-Ameerika psühhiaatreid ja psühholooge tervitanud „soovahetuse“ ideed, protseduuri, mis ei tee midagi muud, kui moonutab patsiendi keha tema segaduses meele rahustamiseks. (more…)

Kas lapsi saab teha?

8 september 2009

three_children

Richard Stith

Miks on nii paljudel inimestel raske näha arenevas lootes inimest?

2005. aasta detsembris ilmus ajalehes New York Times sotsioloog Dalton Conley’ arvamusartikkel, kus ta väitis, et “enamik ameeriklasi … peab loodet valmivaks inimeseks. Selles laialt levinud arusaamas, mille järgi embrüo ja loode on midagi “konstrueeritavat”, peitub võti mõistmaks, miks headele inimestele võivad pro-life argumendid tunduda kas absurdsed või mitteratsionaalsed, näiteks religioossed argumendid, ja seda eriti embrüonaalsete tüvirakkude uuringute kontekstis. Ettekujutus, et inimene konstrueeritakse, aitab selgitada ka seda, miks USA vabariiklasest presidendikandidaat John McCain on saanud toetada korraga nii õigust elule alates viljastumisest kui ka embrüonaalsete tüvirakkude uuringuid. (more…)

Leedu julge keeld homopropagandale

2 september 2009

gaystory_01Leedus võeti vastu seadus, millega kaitstakse alaealisi neile kahjuliku teabe eest.

Leedu parlament leidis sel kuul piisavalt energiat mitte ainult eelarvekärbeteks, vaid ka tugeva seisukoha võtmiseks pereväärtuste küsimuses, vaidlustades sedasi Euroopa Liidus valitseva status quo ja põhjustades rahvusvahelises kogukonnas lärmakaid reaktsioone. Selle Balti riigi 141-liikmeline seadusandjate kogu võttis 14. juulil häältega 89-6 vastu alaealiste kaitse seaduse, mis piirab noortele kahjuliku informatsiooni propageerimist. Graafilise vägivalla, lõhkeainete kombineerimise juhendite, narkootikumide positiivses valguses näitamise ja pornograafia kõrval piiratakse sellise teabe levitamist, mis propageerib homoseksuaalseid, biseksuaalseid ja polügaamseid suhteid.

Süüdistused „homofoobias“ ja „inimõiguste“ rikkumises olid kiired laekuma. Amnesty International ruttas kohut mõistma, öeldes et kõnealune seadus „on osa Leedus kasvavast lesbide, geide, biseksuaalide ja soovahetuse läbinud inimeste vastu suunatud hirmutamise ja diskrimineerimise kliimast“ ning et see „võtab ära sõnavabaduse ja jätab õpilased ligipääsuta toetusele, mida neil võib vaja minna.“ Rootsi, mille käes on hetkel EL-i eesistuja roteeruv koht, sekkus samuti asjasse. Nimelt tõstatas Rootsi saadik antud küsimuse Leedu uue presidendi esimesel kohtumisel diplomaatilise kogukonnaga, taunides asjaolu, et seadus võrdsustab homoseksuaalsuse ühiskondlike hädadega nagu vägivald ja narkootikumid.

(more…)

Rünnakud perekonna vastu

24 august 2009

junoDM1002_228x519

Varro Vooglaid

Ei ole tarvis pikalt selgitada, et ei saa olla tugevat rahvast ja riiki ilma, et eksisteeriks palju tugevaid perekondi. Seda tõsiasja on nenditud ka meie põhiseaduses, mille § 27 lg 1 kohaselt on “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena … riigi kaitse all.”

Just perekond on ainuke sotsiaalne kooslus, mis on rajatud armastusele, milles valitsevad kõige lähedasemad võimalikud inimsuhted, mis aitab inimestel õppida oma ninast kaugemale vaatama ja teineteisega arvestama ning mis loob lastele nende arenguks ja kasvamiseks hädavajaliku turvatunde. Seepärast on fundamentaalselt oluline, et ühiskond teeks kõik võimaliku tagamaks perekonna institutsiooni heaolu.

Riigi ja perekonna suhtest rääkides on üheks peamiseks printsiibiks subsidiaarsuse põhimõte: riik peaks hoiduma sekkumisest perekondlikesse suhetesse, kui selleks ei ole just hädavajadust. Riik peab võimaldama perekondadele perekonda puudutavates küsimustes iseregulatsiooni ning hoiduma perekonna kompetentsi kuuluvaisse küsimustesse sekkumast. Iga riigipoolne sekkumine sellistesse küsimustesse, välja arvatud hädavajaduse korral, kujutab endast riigivõimu tugevdamist perekonna institutsiooni nõrgestamise arvel — seda enam, kui sellised sekkumised ei ole üksnes juhuslikud, vaid kirjutatakse kehtivasse õigusesse ning institutsionaliseeritakse.

(more…)

Uus Benedictus uuel pimedal ajastul

19 august 2009

Paavsti viimane entsüklika on tema järjekordne lahing sõjas meie kultuuri õõnestava moraalse relativismi vastu.

Dr Thaddeus J. Kozinski 

Võin kihla vedada, et paljudele, kes elasid pimedal keskajal, ei tulnud kunagi mõttessegi, et kõnealune ajastu oleks kuigi pime olnud, ning et Rooma impeeriumi allakäigu ja lagunemise ajal elanud ei märganudki ilmselt, et see on kiirelt alla käimas, lagunemisest rääkimata. Kuna Minerva öökull lendab vaid hämaras ning tagantjärele tarkus on kõige kindlam, näib nii ajaloo kui inimloomuse kõigutamatu seadus olevat, et inimene tunneb „ajastu märgid“ ära alles pärast selle ajastu möödumist.

PopeBenedictXVI

Üks tänapäeva nutikamaid „märkide lugejaid“ on valitsev paavst. Siin on üks paavst Benedictus XVI jahmatamapanev, ent samas täpne tähelepanek: “Me liigume relativismi diktatuuri suunas, mis ei tunnista millegi kindel olemist ning mille kõrgeimaks eesmärgiks on igaühe enda ego ja enda ihad.“ Kui lubate mul panna see vähem filosoofilisse vormi, siis ütleb Püha Isa meile, et Lääne kultuur on langemas barbarismi.

(more…)

Euroopa tuleviku määrab islam või kristlus

18 august 2009

Veiko Vihuri

Kuue aasta eest toetasid teiste seas paljud kristlased Eesti astumist Euroopa Liitu. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik võttis koguni juhtkonna tasandil vastu toetusavalduse. Tõsi, EL-iga ühinemise aadressil kostus ka kriitikat, peamiselt vabakoguduste poolt, aga see ei jäänud domineerima. Tõenäoliselt lähtuti (pette)kujutlusest, et liitutakse taas kristliku Euroopaga, kus kirikul ja usul on suurem roll kui ateismist ja usuvastasest propagandast ajupestud Eestis.

Vahel armastavad poliitikud nüüdki veel rõhutada, et Euroopa ühisväärtused baseeruvad kristlusel. Isegi Suurbritannia praegune peaminister Gordon Brown – šoti presbüterliku vaimuliku poeg – väitis, et tema riik on endiselt kristlik. Kristlikest väärtustest kõnelevad meelsasti ka mõned Eesti poliitikud. Kuid mingit kristlikku Euroopat ühise väärtuste- ja kultuuriruumi mõttes ei ole enam ammu olemas. Kirikutornid linnapanoraamis ei tee ühiskonda ja selle elukorraldust kristlikuks. Nüüdisaegne Euroopa on humanistlik projekt, kus kõigi asjade mõõt on inimene ning tema väikesed maised rõõmud ja vajadused.

(more…)

Darwini müüt

12 august 2009

DarwinmythCharles Darwin oli lahke ja viisakas mees, ent tema arusaam evolutsioonist viis sotsiaalse darvinismi ja natsismini.

Kuna sel aastal tähistatakse Charles Darwini 200-ndat sünniaastapäeva ja tema raamatu “Liikide päritolust” (Origin of the Species) 150-ndat aastapäeva, on Darwini kohta toodetud palju ülistavat materjali. Tihti üritatakse maalida pilti Darwinist kui sekulaarsest pühakust. 

Üks uhiuus elulooraamat on aga valmis küsima raskeid küsimusi Darwini elu ja õpetuste kohta. Benjamin Wikeri raamat „Darwini müüt“ on biograafiline sketš Charles Darwinist, mis uurib nii kõnealust meest ja tema mõtlemist kui ka tema mõju. Raamatus uurib Wiker lähemalt mitmeid müüte, mis Darwini ümber on üles kerkinud.

Üks suurematest nende müütide seas on arusaam, et darvinism on sama, mis evolutsioon ja et evolutsiooni mõiste pärineb Darwinilt. Tegelikult oli evolutsiooni idee olnud õhus juba paar põlvkonda enne Darwinit, ka tema enda perekonnas. Tema vanaisa Erasmus käis selle idee välja, just nagu ka mitmed teised mõtlejad ja teadlased enne Charlesi.

Wiker tuletab meile meelde, et Darwini tõeline originaalsus seisnes selles, et ta asus teadlikult looma teooriat evolutsioonist, milles puudub jumal. Paljud lähedased sõbrad ja liitlased – nagu Gray, Lyell ja Wallace – ei olnud selle koha pealt Darwiniga nõus. Nad kritiseerisid ka seda, millist tähtsust omistas Darwin looduslikule valikule ja juhtisid tähelepanu teistele suurtele vigadele tema teoorias.

(more…)

Armastusest ei piisa

31 juuli 2009

GayPrents123Trayce L. Hansen, Ph.D.

Emad ja isad ei ole ümbervahetatavad. Lapsed vajavad mõlema armastust.

Samasooliste “abielude” toetajad usuvad, et kõik mida lapsed tegelikult vajavad, on armastus. Sellele eeldusele toetudes järeldavad nad, et armastavate samasooliste “vanemate” kasvatus on sama hea, kui armastavate erisooliste vanemate kasvatus. Kahjuks on see algeline oletus – ning kõik, mis sellest johtub – vale. Sest pelgalt armastusest ei piisa!

Kui ka kõik muu on võrdne, läheb lastel elus paremini, kui neid on kasvatanud ema ja isa. Sellises keskkonnas on suurim tõenäosus, et lapsed on avatud nendele emotsionaalsetele ja psühholoogilistele kogemustele, mida neil on edenemiseks tarvis.

Mehed ja naised toovad lastekasvatamisse mitmekesisust; ainulaadset panust, mis kumbki lastele annab, ei ole teisel võmalik asendada. Emasid ja isasid ei saa ümbervahetada. Kaks naist võvad mõlmad olla head emad, kuid kumbki ei saa olla hea isa.

Siin on viis põhjust, miks on laste parimates huvides olla kasvatatud nii ema kui isa poolt.

(more…)

Paavst Paulus VI ja entsüklika Humanae Vitae – lühike sissejuhatus

28 juuni 2009

HUMANAE-VITAE19. juunil ilmus eesti keeles esmakordselt paavst Paulus VI poolt 1968. aastal välja antud ning kohe palju protesti kohanud entsüklika Humanae Vitae (“Inimelu edasiandmisest”). Aitamaks luua selle prohvetliku ja 40 aastat pärast avaldamist endiselt vägagi aktuaalse entsüklika mõistmiseks vajalikku konteksti, kirjutas filosoof Markus Järvi järgneva lühikese sissejuhatuse.

Markus Järvi

Kiriku ajaloos on korduvalt tulnud ette hetki, kus väline ja seesmine surve sunnivad teda defineerima ja selgitama Kristuselt apostlite kaudu edasi kandunud igavest õpetust. Doktriin, mis on implitsiitselt sisaldunud Kristuse ja apostlite kuulutuses ning Pühakirjas ehk Kiriku Traditsioonis tervikuna, saab sellisel viisil eksplitsiitse ja autoriteetse väljenduse. Paavstiga ühenduses olevate kirikukogude või paavstide endi poolt vormistatuna on niimoodi leidnud oma väljundi dogmad.

Kui tavaliselt tekivad doktrinaarsed vaidlused olukorras, kus mõne kindla õpetuse eksplitsiitne kirikupoolne vormistus pole veel teoks saanud ja sellega avaneb mõnele kristlasele vähemalt teoreetiline võimalus valele teele kalduda, siis Humanae Vitae kirjutamisele eelnenud olukord on mõneti teistsugune.

Juba pea kaks tuhat aastat olid Kiriku õpetuses kajastunud väga selgelt moraalinormid, mis suhtusid hukkamõistvalt sündimata inimelu tapmisesse abordi teel ja inimese poolt toodetud kontratseptiivsete vahendite kasutamisse. Seda õpetust olid korranud ka 20. sajandi paavstid. Mainimata ei saa jätta näiteks 1930. aastal ilmunud Pius XI entsüklikat Casti Connubii (Kristlikust abielust). Kristlik rahvas oli eelnevatel sajanditel neid õpetusi järginud ning neile toetudes oli aastasadade vältel üles ehitatud elujõuline ja eluandev kultuuriruum.

(more…)

Mis vahet seal on?

16 juuni 2009

nogaymarriageOmasooliste “abielu” toob kaasa muutusi ka laiema üldsuse jaoks, eriti juhul, kui asja taga on riigi rusikas.

Patrick Thompson

“Mis tähtsust on sinu jaoks sellel, et kaks meest või kaks naist omavahel abielluvad?” Nii kõlab samasooliste “abielu” pooldajate lemmiklause.

Minu jaoks on sel tõtt-öelda tähtsust kaunis vähe, kuna olen katoliiklane. Minu abielu on sakramentaalne liit: see on Jumala silmis püha. Riigil on asjasse vähe pistmist ning “abielu” kahe mehe või kahe naise vahel on minu silmis sama kehtiv kui kahe joodiku kiirpulm Las Vegase „armastuse kabelis”; teisisõnu – üldse mitte kehtiv.

Ent miski ütleb mulle, et see vastus ei rahuldaks samasooliste “abielu” seadustesse suruvaid homoaktiviste, kuna vaatamata nende loosungile „ela ja lase elada” näib nende tõeline modus operandi olevat “ela nagu ma ütlen või saad tunda riigi rusikat”.

(more…)

Kuidas seadused, nõnda käitumine

7 juuni 2009

137490_gaymarry_RCG_Teaduslikud uuringud näitavad, et samasooliste “abielu” seadustamine suurendab märkimisväärselt homoseksuaalse käitumise esinemist, väidab psühholoog.

Trayce L. Hansen

Ülemaailmselt kogutud uuringute tulemustest ilmneb, et ühiskondades, kus homoseksuaalset käitumist toetatakse, on suurem eelsoodumus selle tihedamaks esinemiseks. Samasooliste “abielu” legaliseerimine, mida mitmed USA osariigid kaaluvad, on homoseksuaalse käitumise lõplik ühiskonnapoolne heakskiit ning toob endaga kaasa seesugust eluviisi harrastavate inimeste hulga kasvu.

Rootsis, Soomes, Taanis ning USAs läbiviidud ulatuslikud uuringd näitavad, et homoseksuaalne käitumine on eelkõige keskkonnast tingitud nähtus. Täpsemalt, sotsiaalsed ja perekondlikud tegurid ning homoseksuaalsust salliv või koguni seda soosiv keskkond mängivad vastava käitumise välja kujunemises väga suurt rolli.

(more…)