Surmakultuuri arhitektid

Paavst Johannes Paulus II kinnitas korduvalt ja kindlameelselt, et kahjuks elatakse Läänemaailmas üha enam surmakultuuri lummuses. Seejuures ei pidanud ta silmas üksnes seda, et meie kultuuris vohavad teatud nähtused, nagu abort ja eutanaasia, mis põhjustavad vahetult palju surma. Ta pidas silmas mõõtmatult sügavamat probleemi ― seda, et meie kultuurile on kogu selle terviklikkuses omane sünge moraalne pimedus. Kõik kultuuri aspektid ― alates muusikast, kunstist, kirjandusest, filosoofiast, riietumismoest, tantsimisest, meelelahutusest jms ― on läbi imbunud surmast, mitte elust.

Loomulikult on pimedust võimalik mõista üksnes läbi selle suhte valgusesse, milleks on antud juhul elukultuur. Kristlikus traditsioonis on just elukultuur surmakultuuri antiteesiks. Läänemaailma kultuur, mis on paljude sajandite vältel olnud defineeritav läbi kristlusele, heitleb täna surmakultuuri kütkeis hirmsat olelusvõitlust. Aga kus on surmakultuuri juured? Millised on selle allikad?

Igal suurel ehitisel on arhitekt, keegi, kelle silmis kujuneb rajatise visioon enne, kui seda ehitama asutakse. Seejuures on ka kultuur inimeste loodud, tehislik nähtus. Kui kogu kultuur kujutab endast midagi inimeste poolt loodut, siis rajaneb ka see teatud kindlal kavandil. See kavand on sedastus selle kohta, mida peetakse kultuuris ning selle arhitektide silmis inimeste, looduse ja universumi kohta tõeseks ja mida vääraks.

Donald De Marco ja Benjamin D. Wiker’i raamat Surmakultuuri arhitektid sisaldab kahtekümment kolme lühikest peatükki kaasaegsetest mõtlejatest, kirjanikest, filosoofidest ja ühiskondlikest aktivistidest, kelle tegevus on olnud suunatud surmakultuuri taastamisele kristlikus õhtumaade kultuuriruumis. Suuresti nende arhitektide tegevuse tulemusel räägitakse täna abordist kui kellegi õigusest tappa oma sündimata laps, õigustatakse sündimata inimeste peal ravimite katsetamist ning nende loomist üksnes neist rakkude riisumise eesmärgil, ning üha enam tehakse pingutusi „õiguse surra” seadustamiseks. Kõige ebainimlikumad ideed hakkavad omandama inimõiguste staatust. Nende arhitektide ideed on leidnud väga laia kandepinna, domineerides sekulaarse ühiskonna valitsuste tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalpoliitikas.Elukultuuri instituut loodab, et eesti keeles kättesaadavana saab raamat olema suureks abiks liikumisel kaasaegse ühiskonna ideoloogiliste aluste mõistmise poole. Surmakultuuri arhitektidena on teiste seas esindatud Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Charles Darwin, Karl Marx, Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Sigmund Freud, Alfred Kinsey, Margaret Mead, Margaret Sanger ja Peter Singer.

* * *

Donald De Marco on viie lapse isa ning St. Jerome’i Ülikooli filosoofiaprofessor Ontarios, Kanadas ja külalisprofessor Johannes Paulus II nimelises abielu ja perekonna instituudis, Melbourne’is. Ta on omandanud teaduskraadid filosoofia ja teoloogia erialal Stonehill’i Ülikoolist Massachusetts’is, Gregoriaani Ülikoolist Roomas ning St. John’i Ülikoolist New York’is.

Benjamin D. Wiker on seitsme lapse isa, mitme raamatu ja paljude artiklite autor. Ta on omandanud teaduskraadid poliitilise filosoofia, religiooni ja teoloogilise eetika vallas, kaitstes nii magistri- kui doktoritöö Vanderbilti Ülikoolis. Dr. Wiker on õpetanud Steubenville’i Frantsiskaani Ülikoolis, St. Mary Ülikoolis, Marquette’i Ülikoolis ja Aquino Thomase Kolledžis. Käesoleval ajal on dr. Wiker pühendunud kirjanikutööle, olles samas vanemteaduriks Discovery Institute’i ja Püha Pauluse Piibliteoloogia Keskuses. 2006. aasta sügisel oli ta külalislektoriks festivalil TriaLogos.


%d bloggers like this: